Teema: Kui üks vanem ei taha teha koostööd….

See 50/50 sakib ikka kohutavalt! Vaesed lapsed, keda niimoodi solgutatakse. Vahepeal on Rootsis teine praktika- kodu on lastel üks ja ainus, kes kolivad, on hoopis vanemad! KAs tundub mõnna? Ei viitsi? Aga lapsed peavad viitsima ennast nomaadi kombel pidevalt ühest kohast teise kolida, “kodu on seal kuhu seljakoti maha panen”. Ja niimoodi üritama omale kasvatada mingit positiivset maailmapilti, samal ajal kui (väike)lapse kasvamiseks on vaja just järjepidevust, kindlust, rutiini heas mõttes. Õudne.
Mina olen olnud uueks naiseks isale 5a lapsega, kes ei teadnud lasteaias isegi, kes (või kas, paar korda juhtus vist sedagi) tema lahus elavatest kakalevatest vanematest talle järgi läheb ja kuhu ta ööseks maandub! Lõpuks ma nägin, mida see lapsele teeb- põhiliselt vanematevaheline vaen ja sellest suhtlemise vaevalisus- niiet lõpuks ma võtsin ise eksnaisega ühendust ja koordineerisin ise lapsega seonduvat. Kui mehest lahku läksin (no polnud tegelikult mingi tulevikuga suhe), siis kõige rohkem kahju oli last maha jätta. Aga vähemalt hakkasid nemad normaalsemalt suhtlema, sest mingi rutiin ja graafik oli sisse seatud, mis ja kuidas. Kui lapsele tekkis rahulikum lapsele hoomatav ja ennustatav elu, siis vaibusid tema psühholoogilised probleemid ja tuli välja, kuidas ta oli väga lahe mõistlik tegelane, kellega oli imemõnus maailmaasju arutada, mängida ja mürada, isa õpetasin ka oma lapsega MÄNGIMA. Vaatasin, et lapsel oleks oma nurgake, mida tal enne isa joores ei olnud jne. Vahel istusime lapsega õhtul rõdul ja arutasime, miks asjad maailmas on nii nagu nad parasjagu on, nt laps küsis, kui isal on tädi ja emal on onu, kes siis temal on? ja mis pärast surma saab ja mis on abielu jne. Olen tänulik lapse emale, kes minu vastu polnud vaenulik (ega polnud põhjustki, nende lahkuminek oli juba ammune) ja võttis sellise pakutud puhverdamise variandi heameelega vastu. Isegi ütles, et küll on kahju, kui nii tore tädi ära peab minema.

Mina ei arva, et valupunktid oleksid üheselt selles loos just ema ja elukaaslase jne juures, nagu teemaalgataja kirjeldab (kes isegi ei varja enam, et ta on uus naine). Teemaalgataja on üdini erapoolik. Kui sama loo kirjutaks siia eksnaine, siis tuleks sellest hooooopis teistsugune lugu. Pigem on probleem laste jaoks üleüldse selles elukorraldusest tingitud kindlusetunde puudumises- pole kodu, pole peret, pole õigeid vanemaid, pole kindlaid reegleid, pole üldse normaalset rahulikku rutiinset elu, et homse peale kindel saab olla!

#3128693:

#3128619:

#3128302:

#3128282:

#3128277:

Uus naine ei taha või oska endale tunnistada, et tal on probleem oma mehega. Võtta kolme lapsega mees on põhimõtteliselt võimatu, sest mees tegeleb kolme lapsega. Naisele jääb vähe aega. Rahulolematus.

Seega on süüdi ema.

Kui lapsed on 50/50, siis uskuge, aega on rohkem, kui oskaks ühes suhtes tahta, kus on lapsed ????

Seda on mitmed pereteadlased maininud, et see 50/50 elamine on lastele tegelikult psüühiliselt kurnav. Suur osa lapsi seda tegelikult eriti hästi ei talu.

Loomulikult on kurnav. Pange ennast sellisesse olukorda, oleksite rahul? Miks selline 50/50 elukorraldus üldse? Isa nõudis lapsi pooleks ajaks enda juurde või ema ei tahtnud neid ja surus ära? Eesti kohtupraktikas on pigem reegel, et lapsel on üks kindel kodu ja seda 50/50 korraldust pigem ei pooldata.

Siinkirjutatut lugedes joonistub üsna selgelt välja, et lapsed on katki. 50/50 elukorraldus teeb asja ainult hullemaks- lastel õiget kodu nagu polegi, seljakott seljas, kahes kohas külaline. Kindel tulemus, et nii kasvavadki poolikud inimesed, juba lapsest saati vildaka arusaamisega, mis on kodu.

Vastajad aga on siin enamasti eksnaised? Materdate oma elus ka inimest, kes jagab oma kodu teie lastega? Te elate ise, aga uue elu õigust ei tohi olla teie eksmehel ja ammugi mitte eksmehe uuel naisel?

Mismõttes materdame?

Kas mittesuhtlemine on materdamine?

Minu eksmehel on õigus uuele elule, eksmehe uuel naisel on õigus uuele elule.

Aga eksmehe uuel naisel ei ole õigust osaleda minu elus. Mitte mingil moel. Ka mitte arvustada seda, kas ma soovin suhelda või mitte.

Tal ei ole õigust nõuda, et vana naine suhtleks temaga või arvestaks tema reeglitega.

Minu lapsed näiteks on päris suured.

Mulle on ebameeldiv mehele selgitada, et ma ei soovi, et uus naine mu lastele reise organiseerib.

See on ebavajalik ja ma ei soovi oma ja laste ajagraafikut klapitada uue naise reisigraafikuga. Ma olen eelmised enam kui 10 aastat harjunud, et laste tegevuste organiseerimine on minu ülesanne.

Ma saaks veel aru kui mees ehk laste isa organiseerib, aga uus naine ei peaks sellega tegelema.

Kui ma tahan oma lapsi temaga reisile saata – küll ma siis ise või lapsed soovi avaldavad.

Meil on mehe uue naisega väga erinevad maailmavaated. Ma sooviks, et mu lapsed peaks lugu aususest, oma tegude eest vastutaksid, et nad ei kasutaks ära teist inimest, et nad julgeksid rääkida ka ebameeldivatest asjadest – aga sellised asjad ajalugu arvestades mu mehe uuele naisele kindlasti olulised ei ole.

Ei pea Sind materdajaks 🙂 neid teisi tarku siin.
Uue naisena aga ütlen, et ei kannataks, kui eksnaine meie elu organiseeriks. Nt kui me käime reisimas, et ta last meile kaasa suruks. Pole küll surunud, aga ei võtaks ka. Ausalt öeldes ma ei kujutaks ettegi olukorda, kui peaksime mehe lapse endaga reisile kaasa võtma, no mis puhkus see on.
Nii et meie peres on kõik hästi, hoitakse vastamisi madalat profiili. Mees ei suhtle lapse emaga ja lapse ema temaga ammugi mitte. Alguses tundus see mulle imelik, et kas inimesed tõesti üksteist ei salli, aga praegu olen olukorraga väga rahul. Parem hoidku eemale kui et torgiks meie elu. Mina ei ole nende aastate jooksul selle naisega kordagi kohtunud.
50/50 elukorraldus meie pere puhul kõne alla ei tulekski. Ei poolda selliset elukorraldust ja poolikute inimeste kasvatamist, väga vale mudel. Meie juures käib see laps külas. Jah just selline halb uus naine olen, et ütlen välja sõna “külas”.

#3128705:

#3128693:

#3128619:

#3128302:

#3128282:

#3128277:

Uus naine ei taha või oska endale tunnistada, et tal on probleem oma mehega. Võtta kolme lapsega mees on põhimõtteliselt võimatu, sest mees tegeleb kolme lapsega. Naisele jääb vähe aega. Rahulolematus.

Seega on süüdi ema.

Kui lapsed on 50/50, siis uskuge, aega on rohkem, kui oskaks ühes suhtes tahta, kus on lapsed ????

Seda on mitmed pereteadlased maininud, et see 50/50 elamine on lastele tegelikult psüühiliselt kurnav. Suur osa lapsi seda tegelikult eriti hästi ei talu.

Loomulikult on kurnav. Pange ennast sellisesse olukorda, oleksite rahul? Miks selline 50/50 elukorraldus üldse? Isa nõudis lapsi pooleks ajaks enda juurde või ema ei tahtnud neid ja surus ära? Eesti kohtupraktikas on pigem reegel, et lapsel on üks kindel kodu ja seda 50/50 korraldust pigem ei pooldata.

Siinkirjutatut lugedes joonistub üsna selgelt välja, et lapsed on katki. 50/50 elukorraldus teeb asja ainult hullemaks- lastel õiget kodu nagu polegi, seljakott seljas, kahes kohas külaline. Kindel tulemus, et nii kasvavadki poolikud inimesed, juba lapsest saati vildaka arusaamisega, mis on kodu.

Vastajad aga on siin enamasti eksnaised? Materdate oma elus ka inimest, kes jagab oma kodu teie lastega? Te elate ise, aga uue elu õigust ei tohi olla teie eksmehel ja ammugi mitte eksmehe uuel naisel?

Mismõttes materdame?

Kas mittesuhtlemine on materdamine?

Minu eksmehel on õigus uuele elule, eksmehe uuel naisel on õigus uuele elule.

Aga eksmehe uuel naisel ei ole õigust osaleda minu elus. Mitte mingil moel. Ka mitte arvustada seda, kas ma soovin suhelda või mitte.

Tal ei ole õigust nõuda, et vana naine suhtleks temaga või arvestaks tema reeglitega.

Minu lapsed näiteks on päris suured.

Mulle on ebameeldiv mehele selgitada, et ma ei soovi, et uus naine mu lastele reise organiseerib.

See on ebavajalik ja ma ei soovi oma ja laste ajagraafikut klapitada uue naise reisigraafikuga. Ma olen eelmised enam kui 10 aastat harjunud, et laste tegevuste organiseerimine on minu ülesanne.

Ma saaks veel aru kui mees ehk laste isa organiseerib, aga uus naine ei peaks sellega tegelema.

Kui ma tahan oma lapsi temaga reisile saata – küll ma siis ise või lapsed soovi avaldavad.

Meil on mehe uue naisega väga erinevad maailmavaated. Ma sooviks, et mu lapsed peaks lugu aususest, oma tegude eest vastutaksid, et nad ei kasutaks ära teist inimest, et nad julgeksid rääkida ka ebameeldivatest asjadest – aga sellised asjad ajalugu arvestades mu mehe uuele naisele kindlasti olulised ei ole.

Ei pea Sind materdajaks ???? neid teisi tarku siin.

Uue naisena aga ütlen, et ei kannataks, kui eksnaine meie elu organiseeriks. Nt kui me käime reisimas, et ta last meile kaasa suruks. Pole küll surunud, aga ei võtaks ka. Ausalt öeldes ma ei kujutaks ettegi olukorda, kui peaksime mehe lapse endaga reisile kaasa võtma, no mis puhkus see on.

Nii et meie peres on kõik hästi, hoitakse vastamisi madalat profiili. Mees ei suhtle lapse emaga ja lapse ema temaga ammugi mitte. Alguses tundus see mulle imelik, et kas inimesed tõesti üksteist ei salli, aga praegu olen olukorraga väga rahul. Parem hoidku eemale kui et torgiks meie elu. Mina ei ole nende aastate jooksul selle naisega kordagi kohtunud.

50/50 elukorraldus meie pere puhul kõne alla ei tulekski. Ei poolda selliset elukorraldust ja poolikute inimeste kasvatamist, väga vale mudel. Meie juures käib see laps külas. Jah just selline halb uus naine olen, et ütlen välja sõna “külas”.

Tegelikult on see laste jaoks ainult positiivne, et sellise nõiaga nii harva kohtuvad. Päris hirmus oleks, kui pool oma elust veel sellisega peaks elama. Eksnaine ongi väga tubli, et lastega üksi tegutseb ja tossikesest mehest lahti sai ning lapsed ka midagi ei kaotanud. Eriti nõmedaks tegi selle jutu sõna “külas” rõhutamine.

#3128693:

Mismõttes materdame?

Kas mittesuhtlemine on materdamine?

Minu eksmehel on õigus uuele elule, eksmehe uuel naisel on õigus uuele elule.

Aga eksmehe uuel naisel ei ole õigust osaleda minu elus. Mitte mingil moel. Ka mitte arvustada seda, kas ma soovin suhelda või mitte.

Tal ei ole õigust nõuda, et vana naine suhtleks temaga või arvestaks tema reeglitega.

Minu lapsed näiteks on päris suured.

Mulle on ebameeldiv mehele selgitada, et ma ei soovi, et uus naine mu lastele reise organiseerib.

See on ebavajalik ja ma ei soovi oma ja laste ajagraafikut klapitada uue naise reisigraafikuga. Ma olen eelmised enam kui 10 aastat harjunud, et laste tegevuste organiseerimine on minu ülesanne.

Ma saaks veel aru kui mees ehk laste isa organiseerib, aga uus naine ei peaks sellega tegelema.

Kui ma tahan oma lapsi temaga reisile saata – küll ma siis ise või lapsed soovi avaldavad.

Meil on mehe uue naisega väga erinevad maailmavaated. Ma sooviks, et mu lapsed peaks lugu aususest, oma tegude eest vastutaksid, et nad ei kasutaks ära teist inimest, et nad julgeksid rääkida ka ebameeldivatest asjadest – aga sellised asjad ajalugu arvestades mu mehe uuele naisele kindlasti olulised ei ole.

Vabandust aga kui sa arvad, et mõni uus naine lepib sellega, et eksnaine ütleb kuna, kuidas ja kuhu peab laste isa lastega reisile minema (veel parem, peab minema kindlasti ilma uue naiseta, sest laste emale ei meeldi), siis sa oled ikka üsna samasugune, kui see uus naine, kes su lastele reise korraldab.

Just nende eelpooltoodud näidete põhjal sobibki 50:50 ainult siis, kui lapsevanemate vahel on MÕLEMAPOOLNE sujuv, tihe ja inforikas suhtlemine, sest kogu aeg tuleb koordineerida mingeid suht triviaalseid igapäevaseiku, kas tulevikuplaanid teisele sobivad, kas saab sünnipäevakutsele jaatavalt vastata, kas on uut jopet vaja, kes ostab, mis suurus jnejnejnejnejnejne.

#3128993:

#3128332:

#3128210:

Kui lapsed ise trennis käia ei saa, vaid vajavad vedamist, siis päris kindlasti ei käi see nii, et üks lapsevanem otsustab, millal trenn on, ja teine peab töö juurest ära jooksma või näiteks oma uuele elukaaslasele laste vedamist delegeerima. Ei ole nii, et ainult lastele peavad ajad sobima, täiskasvanutele peavad ka. Sa oled vist üks neist vanematest, kelle jaoks kõige tähtsamad pereliikmed on lapsed, st lapsed on perepead.

Kui laps on sünnipäevale kutsutud ja tahab minna, siis laps ise kohe päris kindlasti ei otsusta, kas ta läheb sinna või mitte. Isegi siis, kui vanem lubab alati sünnipäevale minna ja küsima ei pea, on see vanema otsus. Nii et kui laps saab ema nädalal kutse ja ema ütleb, et laps võib minna küll isa nädalal sünnipäevale, siis on see ema volituste ületamine. Kui isa nädal, siis tuleb isale kutsest teada anda ja tema otsustab, kas lapsel on võimalik minna või mitte.

Ma siiralt loodan, et sul lapsi pole, sest ilmselgelt sa ei mõista, et ka lastel on õigused. Sealhulgas õigus trennis käia ja seda mitte poole öö ajal teha. Ja sõbra sünnipäevale mitteminemiseks on ikka mõjuvamat põhjust vaja kui see, et issi ei viitsi viia. Kui selline 50:50 elukorraldus ja sellega kaasnev laste transportimine ei sobi, siis äkki lõpetaks selle laste ühest kohast teise solgutamise ja las lapsed elavad põhikohaga ema juures.
Infoks veel, et see laste vedamine ei kesta aastaid. Kui pole endale just elukohta kuhugi pärapõrgusse valinud (aga siis paluks mitte viriseda), siis saavad lapsed õige varsti juba ise liiklemisega hakkama, aga lastega sassikeeratud suhete lappimine on hoopis pikem protsess.
Ja jah, mina olen nõus ona aega panustama selleks, et laps saaks tegeleda huvialaga, mis talle meeldib. Minu jaoks on lapsele erinevate arenguvõimaluste lubamine osa lapsevanemaks olemisest ja pereelust ja see, et laps saab tegeleda peale kooli veel millegagi, mis talle meeldib, ei tähenda kohe kindlasti, et laps oleks perepea.

#3129540:

Ilmselge probleem selles et lastel EI OLE OMA KODU, nad on külalised igal pool nii ema juures kui isa juures. Kõigepealt jätke see jaburlus ja tekitage lastele kodu. Teemaalgataja ilmselt isa uus kaaslane. Las lapsed elavad oma kodus ja vanemad käivad kodukorda. Kuidas meeldib? Psühholoogi ja lastekaitset on vaja praegu vanematele.

Olen Sinuga väga nõus! Vanemad ei saa lahku minnes ja lapsi jagades aru, et see 50/50 on absoaluutselt ebanormaalne. Laps kaotab nagunii normaalse perekonna ja siis peab hakkama edasi-tagasi rändama. Jutt, et siis on lapsel kaks armastavat perekonda, on ülim jama!
Mõelge end sellisesse olukorda- kodu on lapse oma, vanemad rändavad. Teil on uus elukaaslane ja lähete tema juurest nädalaks või kaheks lapse juurde elama. On tore? Aga kodus ootavad teid elukaaslane ja võib-olla ka tema laps või teie ühine laps. Teil on justkui kaks perekonda. On need perekonnad rahul? Vaevalt küll.
Igal lapsel peab olema oma kindel kodu, vaid nii saab kasvatada eluterve mõttelaadiga inimest. Inimest, kes loodetavasti elab pika elu valitud kaaslase kõrval, kasvatades ühiselt saadud lapsed koos suureks. Pressida kärgperendust kui normaalsust lastele maast madalast peale- mis inimesed neist kasvavad? Nad kordavad sama mustrit.

#3129746:

Isa uus kaaslane on ilmselt see, kes valmistab perele toidu, hoolitseb laste ja nende riiete puhtuse eest jne.

Ikkagi – miks ei võiks isa ise oma laste toidu, riiete ja puhtuse eest hoolitseda? Miks see uue naise kaela lükata? Ei saa aru, lihtsalt ei saa aru. Lisaks, miks ei võiks isa koos lastega süüa teha ja lapsi kasvatada nii, et need oma pesu ise pesumasinasse panevad?

Muus mõttes – suhtlemine on möödapääsmatu jah, ja vajalik, suhtlema peab viisakalt ja kahepoolselt lugupidavalt – aga hooldusteenuste osutamine ei eelda suhtlemist, muide.

#3129746:

#3128184:

Lapsed on 2 nädalat ema juures ja 2 nädalat ise juures. Kõik sügisest algklassi lapsed.

Ka ei meeldi emale isa uus elukaaslane ja seda teavad lapsed väga hästi, sest ema ei varja oma arvamust. Ema pole sõnagi vahetanud isa uue elukaaslasega (koos üle 3 aasta)!

.

Ahjaa, neile, kes ütlevad, et ema ei peagi isa uue elukaaslasega suhtlema jne. Tõesti? Kui lapsed käiksid seal (isa juures) vahel, siis ehk jah, nõustun, ei pea. Aga kui nad on 50/50 ehk isa juures pool aega, siis selle aja sees nad suhtlevad isa uue kaaslasega palju ja igapäevaselt. Isa uus kaaslane on ilmselt see, kes valmistab perele toidu, hoolitseb laste ja nende riiete puhtuse eest jne. Sisuliselt on ta neile kasuema, ajal, kui pärisema on lapsed oma kraest minema veeretanud. Üsna tavaline lugu vist, kus isa uus naine ei vääri laste ema silmis mingit austust.

Ei väärigi kui lapsed seda ei soovi. Lapsed on sundseisus oma vanemate oma isekusega. Uuel naisel ei ole mehe laste ees mingeidki kohustusi ja lastel ei ole mingit kohustust isa uuele naisele aru andma oma tegevustest. Kui isa sellist suhtlusvormi soovis, mis on täiesti ebanormaalne, siis peab ta laste eest hoolitsemisega ise 100% hakkama saama.
Vanemate inimeste suhtes laps viisakaks peab jääma, aga suhtlema ja sõna kuulama ei pea.

#3129875:

#3129860:

#3129746:

#3128184:

Lapsed on 2 nädalat ema juures ja 2 nädalat ise juures. Kõik sügisest algklassi lapsed.

Ka ei meeldi emale isa uus elukaaslane ja seda teavad lapsed väga hästi, sest ema ei varja oma arvamust. Ema pole sõnagi vahetanud isa uue elukaaslasega (koos üle 3 aasta)!

.

Ahjaa, neile, kes ütlevad, et ema ei peagi isa uue elukaaslasega suhtlema jne. Tõesti? Kui lapsed käiksid seal (isa juures) vahel, siis ehk jah, nõustun, ei pea. Aga kui nad on 50/50 ehk isa juures pool aega, siis selle aja sees nad suhtlevad isa uue kaaslasega palju ja igapäevaselt. Isa uus kaaslane on ilmselt see, kes valmistab perele toidu, hoolitseb laste ja nende riiete puhtuse eest jne. Sisuliselt on ta neile kasuema, ajal, kui pärisema on lapsed oma kraest minema veeretanud. Üsna tavaline lugu vist, kus isa uus naine ei vääri laste ema silmis mingit austust.

Ei väärigi kui lapsed seda ei soovi. Lapsed on sundseisus oma vanemate oma isekusega.

Jutt käib laste emast, mitte lastest- “Üsna tavaline lugu vist, kus isa uus naine ei vääri laste ema silmis mingit austust.”

Kui sa aga ütled, et “ei väärigi kui lapsed seda ei soovi”, siis ei ole neil lastel ka isa ja isa uue elukaaslase koju asja. Ise ka võõrustad külalisi, kes sinust lugu ei pea? Lased neil oma diivanil istuda ja endale otsa jõllitada, kommenteerida halvustavalt sinu valmistatud sööki jne.?

Mis ajahetkest isa uus kaaslane lapsele emaks saab?
Lapse emal ja isal on kohustus lastele turvaline kodu pakkuda. Võib olla laps ei soovigi oma isa uue naise kuju külla tulla.

#3129746:

Üsna tavaline lugu vist, kus isa uus naine ei vääri laste ema silmis mingit austust.

Ma näiteks olen üsna kindel, et ajal kui uus naine oli alles armukese rollis, et vaevalt siis neil aastatel mina vana naisena ta silmis mingit austust väärisin.
Kuidas saaks austus olla ühepoolne?
Kui soovid austust, pead ka ise teist austama.
Aga milline armuke tunneb austust mehe naise vastu?

See lahkuminemise põhjus ja viis mängivad alati rolli. Siin ei saa nõuda, et oleks juba aeg vanal naisel uut austama hakata.

#3129746:

#3128184:

Lapsed on 2 nädalat ema juures ja 2 nädalat ise juures. Kõik sügisest algklassi lapsed.

Ka ei meeldi emale isa uus elukaaslane ja seda teavad lapsed väga hästi, sest ema ei varja oma arvamust. Ema pole sõnagi vahetanud isa uue elukaaslasega (koos üle 3 aasta)!

.

Ahjaa, neile, kes ütlevad, et ema ei peagi isa uue elukaaslasega suhtlema jne. Tõesti? Kui lapsed käiksid seal (isa juures) vahel, siis ehk jah, nõustun, ei pea. Aga kui nad on 50/50 ehk isa juures pool aega, siis selle aja sees nad suhtlevad isa uue kaaslasega palju ja igapäevaselt. Isa uus kaaslane on ilmselt see, kes valmistab perele toidu, hoolitseb laste ja nende riiete puhtuse eest jne. Sisuliselt on ta neile kasuema, ajal, kui pärisema on lapsed oma kraest minema veeretanud. Üsna tavaline lugu vist, kus isa uus naine ei vääri laste ema silmis mingit austust.

Mis mõttes on pärisema lapsed oma kraest minema veeretanud? Samamoodi veeretab ju isa lapsed 50% oma kraest minema!

#3129845:

Pool ajast apaatsena? Et siis selline eeskuju lastele- vanemad lähevad lahku, isa orjab, uus naine vaatab pealt?
Küsimus nii väga vaevab sind, et tegid lausa uue teema?

Ja sind vaevab mõte, et ka isa võib oma laste ja pere heaks natuke tööd ja vaeva panustada nii kohutavalt, et pidasid vajalikuks mulle sellise epistli pidada?

Tule ise mõistusele – kas pere orjamine on sinu elu mõte? See ei tähenda, et see peaks absoluutselt iga naise elu mõte olema. Mees ja naine panustavad kodusesse ellu võrdselt ja kui mehe lapsed on isa uuel perel külas või elavad poole aega seal, siis on selge, et just pigem lastega seotud otsesed kohustused peavad jääma isa kanda.

Jah, tegin uue teema, sest teiesuguste lollus on talumatu.

selline laste solgutamine 2 koduvahet lõppeb lastele halvasti- eriti veel koolilastele.

#3133231:

Ei saagi aru, miks osad vanemad sellist suhtluskorda soovivad. Oma isekusest? Tahaksite ise ka niimoodi kahe pere vahet käia?

Aga sina emana oleksid nõus olema mitteisekas ja kohtuma lastega vaid igal teisel nädalavahetusel?

Mina pean ausalt tunnistama, et mina ei suudaks nii isetu olla.

Minu meelest naised ei tea ise ka mida nad tahavad. Reeglina nad soovivad, et lapsed jääksid nendega kokku elama lahutuse puhul aga samas ootavad nad ka, et mees panustaks kooselu ajal lastega tegelemisse sama palju aega ja vaimujõudu. Kui sedasi oled nii tihedalt oma lastega seotud, siis sa enam ei suuda leppida selle korraga kahe nädala tagant. Saab ühte või teist. Saab nii, et mehed osalevadki pereelus vähem, pole seega emotsionaalselt nii laste küljes kinni ja siis ka lahutuse korral näevad lapsi harvem. Mõlemat ei saa.