Teema: Kui uus naine ei taha mehe lapsi

#3707940:

Sekku siis ise sellesse ja aita lapsed olukorrast välja võttes nad enda juurde. Need su enda vennalapsed, jumal hoidku. Mis küsimust siin enam olla saab. Küll su vanemad ka veel toetavad kuidas jaksavad ja tulete toime, et lapsed suureks saaks kasvatatud. Hoidke kokku.

Mina ei pea õigeks selliste õpitult abitute meeste ülesannete ilma vajaduseta üle võtmist. Kui neil midagi üle ei jää, saavad nad väga hästi oma laste kasvatamisega hakkama. Häda on selles, et keegi ei sunni neid, sest kõik alanevad ja ülenevad naissugulased kipuvad hirmsasti aitama enne, kui mees on üldse aru saanud, et need lapsed on tema vastutada. Nii jäävadki lapsed tegelikult mõlemast vanemast ilma, sest süümepiinu tundev isa kaugeneb järjest. Meestel kipub tihti olema arvamus, et ükskõik milline naine on parem lapsevanem, kui lihane isa. Aga tegelikult ei ole see nii. Lapsed jäävad eluks ajaks seda pettumustunnet kandma, et isa nad raskel hetkel hülgas ja ei vaevunud oma lihtsast elust, kus kõik ette- taha ära tehi, loobuma omaenese laste nimel.

#3708057:

Mis elu oleks neil lastel sellises kodus, kus isa uus naine neid ei salli? See võibki juhtuda, kui laste isa hakkaks rääkima, et kolib eraldi elama – naine võibki nõustuda sellega, et lapsed neile tulevad – et mees alles jääks. Mina võtaks oma vennalapsed enda juurde, vend maksaks minule elatist, lapsed saavad ju ka toitjakaotuspensioni (ütlen, et teeks seda ka tasuta, vennalapsed on minule väga kallid).

No isal ei ole ju tingimata vaja sellise naisega koos elada. Isa peabki otsustavalt sellest naisest laste nimel loobuma. Naine on täikasvanu ja saab iseendaga hakkama. Lapsed ei saa ja seega lapsed on proriteet.

#3708074:

nagunii vaja aidata ka vanemaid ja vennast pole eriti ka selle juures asja.

Ma oln ennegi näinud neid peresid, kus meessoost lapsest kasvatatakse justkui meelega selline vastutustundetu tolvan. Kogu lapsepõlve ei nõuta temalt sama palju kodustes tegemistes osalemist, nagu naissoost õelt. Ja siis hiljem imestatakse, miks poisike pole kasvanud meheks ja ei vastuta mitte millegi eest. Ema ja õed jooksevad ummisjalu ka täiskasvanuna tema eest asju ära tegema ja nii kogu elu. Ise kasvatatakse oma suure aitama tõttamisega seda vastutustundetust.

Naabriperes on täpselt nii, õed maksavad oma 55 aaastase venna süüdimatult tehtud võlgasid ja toetavad venna süüdimatult tehtud lapsi. Teistele emadele õpetuseks, et laske oma poegadel meheks kasvada, ärge mängige neile pidevalt kanaemmesid. Minge aitama alles siis, kui ta tõesti uppuma hakkab, mitte siis kui ta alles peab otsustama, kas liigutada käsi pinnal püsimiseks või mitte. Ja nõudke ka neilt igas elu valdkonnas kohustuste täitmist, mitte ei rehma käega, et ta on ju mees, mehedju ei saa hakkama selliste asjadega. Mehed saavad küll hakkama, eluaegsed tited ei saa.

Sel “vennakesel” tuleb nüüd lihtsalt suureks kasvada, kui senimaani on naised-öed ja emmed talle kõik ette-taha ära teinud! Nii tüüpiline, et täismehi emmetsetakse eluaeg- nt naine ostab ämmale kingituse ja tuletab mehele meelde, et pojake ikka taipaks õigel ajal omaenese emale helistada, sest “ega mehed ei oska/tea/näe/mõtle ju selliseid asju”.. Võehh! Ja siis peab loobuma õde oma elust ja vanaema oma rahulikust vanaduspõlvest, et venna emata lapsed saaks suureks kasvatada, sest ega mehed ju ei oska.

Venna uus naine ei puutugi niipalju asjasse- temal ei ole nende laste ees kohustusi (v.a. see, et ta teadis alati, et need lapsed on olemas ja peaks arvestama isa kohustustega nende laste ees), tema on oma seisukoha välja öelnud. Muidugi oleks kõigile parim, kui hella südamega kasuema võtaks ema rolli üle ja kasvataks lapsi nagu enda omi, aga kui pole, siis pole. Põhivastutaja on mees. Niigi on eksnaine neid lapsi üksi kasvatanud praktiliselt, isa käib vanaema pool lastel külas.

Pealkirigi pole teemal eelmise jutu valguses eriti õnnestunud- mitte see pole põhiprobleem, et mehe uus naine ei taha hakata kasvatama x aastat kahte tema jaoks võõrast last. Ikka naist süüdistama kohe. Kas te ise oleks valmis võtma kaks võõrast last x aastat oma vastutada-hoolitseda-kasvatada, kujutate ju ette, kui suur koorem see on. Ja arvan ka, et see naine teab täpselt, et nende lastega peab tegelema hakkama TEMA ja isa ei hakka isaks. Ja kõik vaatavad naise poole, miks sa ei tee…  Kordan, põhivastutaja selle olukorra lahendamisel peaks olema mees.

“Ekslapsed” ja “eelmised lapsed” kasutataksegi just selliste inimeste mõttelaadi kohta, kes peale lahutust arvavad, et noh, mis s*tasti, see uuesti, teeme uued lapsed ja vanad nagu enam ei kehtiks ja pole minu mure. Keegi ütles ilusti, et nagu nässulaäinud mustandid. Ja keegi ütles ka väga täpselt, et just sellised lapsed, keda keegi tegelikult enda kaela peale ei taha, kasvavadki metsa. Kui mitte kuritegelikuks, siis hingehaavadega kindlasti.

#3708047:

#3708015:

#3708010:

Mis tegelased on “eelmised lapsed” või “ekslapsed “?! Kui inimesel on lapsed, ükskõik mitme inimesega, siis naine/mees võib ju eks olla, aga lapsed ju ei ole! Ega sa lastest lahuta!

Teemasse-mina võtaksin tädina lapsed endale, tagaksin neile stabiilse elu ja venda lubaksin neid külastama. Vägisi armsaks ei saa, nendel lastel pole kindlasti sellist elu vaja, kus nad tunnevad, et nad pole tahetud.

Mina ei võtaks! Lastel on nende isiklik te0-ja töövõimeline isa. Pole vaja jälle tekitada ühte järjekordset olukorda, kus Eesti mehe tahtmatuse pärast enda isiklike lastega tegeleda peab üks naine end ohverdama! Mis probleem sellel mehel on, et ta ei saa enda lapsed üles kasvatatud? Täisjõus mees! Mul on raske sõnu leida selle kohta kui vale on neid lapsi suruda nii tädile kui ka vanaemale (veel hullem! Miks peaks üks 74 aastane naine hakkama kasvatama kahte veel suhtelikult väikest last, kui lastel on enda ISA olemas!). Lapsed pole tahetud isa juures? Kas tädi tegelikult tahab võtta endale seda kohustust või ta peab tahtma, sest ta on naissoost ja tal pole valikut?

Oleneb, mis on prioriteet. Kas isa kohustused, naiste õigused või laste elu ja saatus.

Minule on prioriteediks laste heaolu. Jah, isa on kohustatud. Jah, kohustuste tädi, vanaema ja minu poolest ka onu või vanaisa kui meessoost sugulaste kaela lükkamine on täiesti vale. Isa PEAB oma lapsed võtma.

Aga mõelgem edasi. Mõne aja pärast viib see isa lapsed lastekodu ukse taha. Olen sellist juhtumit ise näinud ja uskuge, lastele on see kohutav. Või siis teevad koos võõrasemaga laste elu põrguks, nii et lapsed on tänaval. Poiss hakkab pätiks ja tüdruk litsiks ning isa ja võõrasema saavad käed puhtaks pesta- neid lapsi polegi võimalik kasvatada, nad on nii hullud. Pannakse eriinternaatkooli ning tädi ja vanaema ei saa neid enam päästa. Kahjuks on see tavaline alaealise kurjategija taust.

Loomulikult on laste heaolu prioriteet. Mul on lihtsalt äärmiselt raske uskuda, et lahendus, mis peaks loogiliselt käiku minema esimesena (laste üks vanem sureb, siis  lähevad lapsed teise vanema kasvatada, lastel on ju kaks vanemat!) läheb kaalumisele viimasena või välistatakse üleüldse.  Jälle luuakse üks juhtum kus täisjõus ja tervelt Eesti  mehelt võetakse iseenesesliku mõistetavusega ära tema peamine kohustus: kanda hoolt enda laste eest (kui need on kord sündinud). Ma ei pidanudki silmas nende lastega mingeid inimkatseid teha, suruda nad nende isa juurde ja siis oodata kuniks isa nad lastekodu ukse taha tassib, aga juba ette ära otsustada, et nende lastega peavad just kõik ette jäävad naised tegelema hakkama, on samuti äärmiselt vale. Kahjuks selgub aga, et TA on enda elu juba enda venna heaolu nimel iseenesest mõistetavusega ohverdamas (kolides tagasi Eestisse, ma ise samuti Eestist eemal ja ma tean, et võtab ikka mõned aastakesed aega, enne kui võõrsil tegelikult jalad alla saab. Mitte et ma enda kolimist kahetseks, kindlasti mitte, oleks tulnud varem teha). No mis siis ikka, eks TA peab ise enda valikud tegema. Mina TA asemel avaldaks ikka korralikku survet vennale ja oleks huvitav kuulda, millised on laste kasvatamisest loobumise põhjused. Ehk endise kaasa lahkumine oleks vennale põhjuseks teismelisest noorukist meheks saada. On tal sissetuleku teenimise kohustus, enda pere üleval pidamise kohustus või naissugulased panevad kamba peale iga kuu tema jaoks mingi summa kokku? Huvitav, kui venna uue elukaaslasega midagi juhtub, kes seda uut last kasvatama hakkab? Kas on juba valmis vaadatud ja selle inimesega kooskõlastatud. Igaks juhuks vist oleks vaja:)

Ma saan aru sellest vastutustundetu isa ja tittmehe karistusaktsioonist ja olen igati poolt, et täiskasvanud meest, poega ja venda ei pea emmetama. Võtku vastutus ja kasvatagu oma lapsed.
Aga laste eludega riskida mehe kasvatamiseks ma ei suuda. See ei ole õige. Me räägime kahest kaitsetust väikesest inimesest.
Meenub juhtum Tallinnas. Ema läks välja ja jättis lasteaiaealise mudilase isaga koju. Sest isa ju peab valvama ja hooldama ja laps on ju ühine. Aga isa tahtis ka välja lõbutsema minna ja jättis lapse üksi. Laps sai surma.

Laste eludega riskimine on liiga kõrge hind ühe vastutustundetu isa ümber kasvatamiseks. Las parem maksab karistuseks hästi kõrget elatist.

Kõigile neile, kes soovitavad lapsed anda kasvõi vägisi vennale kasvatada. Antud olukorras on see kuritegelik käitumine laste suhtes. Nendel lastel hakkab olema puudus kõigest – emotsionaalsest lähedusest ja rahalistest vahenditest, sest on enam kui kindel, et rahakott isa kodus on siiski praeguse naisega kahepeale ning “eelmistele” lastele sealt vaevalt, et midagi eriti jagub. Lisaks, peavad nad nägema igapäevaselt, kuidas nende nooremat poolõde/venda armastatakse ja ümmardatakse, ise sellest kõigest ilma jäädes. Ja kui isa praegune naine on algusest peale andnud mõista, et teda need lapsed ei huvita, siis kindlasti ei ole oodata, et ta kuidagi hästi või isegi viisakalt suhtuks nendesse enda kodus. Need lapsed on ja jäävad tema jaks sissetungijateks. See kõik toob kaasa vaimse vägivalla ja kõige halvemal juhul võib sellest isa peres saada ka füüsiline vägivald.

Seega, jah, mees on paras tõbras ja suss, aga ärgem siis nuhelge vanema pattusid laste kaela, saates nad selle sussi juurde. Nendele lastele on praegu ja peale ema surma vaja ainult rahu ja vaikust ja armastust, mõistmist ja hellust! Mina oli 21, kui mu isa suri, mitte üldse enam laps ja ausalt öeldes oli see nii suur üleelamine ja kohutav õnnetus, et ka veel 15a hiljem on valus meenutada. Ja minul olid sel ajal ümber ainult armastavad inimesed, kes mind kalliks pidasid ning kellele sai toetuda.  Seega, neid lapsi ei tohi saata kindlasti kuskile, kus neil pole kellelegi toetuda. Nad ei jää nii ellu lihtsalt.

See kõik aga ei tähenda, et isal ei peaks kohustusi olema. Need tuleb siiski täie rauaga talle selgeks teha ja kui vaja, siis läbi kohtu. Teemaalgataja, ka selleks pead vaimselt valmis olema, et tuleb minna enda venna vastu kohtusse. See ei saa kindlasti lihtne olema, sest kaudselt pead võitlema ka tema uue naisega.

Minu ühel heal tuttaval oli sama asi. Nimelt nad läksid abikaasaga lahku, kuna mees pettis teda noorema naisega. See armuke jäi rasedaks ja mees tegi temast siis n-ö ausa naise. Aga sh. unustas ta täiesti oma esimesed kaks last, kes olid tal esimeset abielust. Vahel helistas, aga see oli ka kõik.
Eelmine aasta avastati minu tuttaval verevähk ja ta pidi hakkama käima ravil. Samal ajal oli taustaks siis vara jagamine ja mure ka selle pärast, mis lastest saab, kui ema ravil on. Paraku juhtus nii, et mu tuttav suri, ta erinevad organid lihtsalt ütlesid üles. Isa ei ole nõus lapsi enda juurde võtma, sest uus naine ei ole sellega nõus. Kuigi ma ise arvan, et ta ise ka neid enam oma uute perre ei soovi.  Ja nüüd läksidki lapsed oma ema venna juurde elama. Kohutav lugu ja mul on lastest nii kahju.

#3708700:

Kuidas varemalt on olnud, kas lapsed käisid oma isa juures?

Ta ju kirjutab oma esimeses postituses, et uus naine pole neid kunagi tahtnud ja vend kohtus lastega oma vanemate juures.

Kohutav olukord, mille ilmselgelt vend peab lahendama. Minu vanemad lahutasid, kui ma olin 9 ja ema suri, kui olin 10. Ei kujuta ette, kui mu isa mingil põhjusel ei oleks mind enda juurde võtnud. Uus naine oli minu isast 12 aastat noorem (tol hetkel 23) ja ega ta minust huvitatud küll polnud, aga isa tegi talle selgeks, et kui peab naise ja oma lapse vahel valima hakkama, siis läheb naine, aga laps jääb.

#3707792:

Ma olen venna peale nii vihane, et ta selline suss on ja ei pane oma õigusi maksma. Kohutavalt kahju ka lastest, kes kaotavad niigi oma ema ja siis peaksid ka sellisesse “ussipessa” sattuma. Lapsed on muidu hästi toredad ja tublid, seda enam ei saa ma aru miks uus naine neid ei salli (olen aru saanud et ta vihkab üldse kõike ja kõiki) ning ei kujuta ka hästi ette et lapsed peaksid seal elama.

Kahju, et vend on valinud halva naise eelmise asemele ja ilmselt lõhkunud pere. Pole nagu aus, et isa patud nuheldakse lastele, aga nii see elu on. Kui vend on Mees, siis vajadusel jätab uue naise ja valib oma lapsed.

#3708494:

#3708439:

neile oleks kõige parem, kui nad saaksid jääda elama oma koju, kus siis isa nendega koos elab ja võibolla vahel ka vanaema läbi käib, andes isale võimaluse päev-kaks oma teise perega olla. Nii on ka vanaemal kergem, et ta ei pea omas kodus ümberkorraldusi tegema – vaevalt et tal on nii palju vaba ruumi, et lastele täiskohaga elamine tekitada.

Reaalses elus on nii, et isa jätab lapsed päevadeks ja hiljem nädalateks üksi koju ja on ise ikkagi oma naise ja lapsega. See ei ole lastele hea lahendus.

Keegi ei süüdista isa uut naist. Temal ei ole nende laste ees kohustusi ja vaevalt ta meest ka takistada saab, kui see otsustab oma lapsi ise kasvatada. Aga sellist suuremeelsust, et ta mehe omal algatusel välja viskaks ja laste juurde elama saadaks, ei saa ka oodata. Nii tugev ei saa see naine ka olla. Arvan, et ta laseb mehel valida, kas lapsed või tema ja lepib tagajärgedega. Mees valib kindlalt oma praeguse elu.

#3708494:

#3708439:

Äkki on hoopis nii, et laste isa ise ei taha lastega tegeleda. Ütleb, et uus naine ei taha ja veeretab kogu süü tema kaela. Vaene mehike ei ole milleski süüdi, kuri naine ei luba lastega tegelda. Äkki mees tahab lihtsalt kohustuse vaba elu elada, uus naine kasvatab ühist last ja rohkem ta lihtsalt ei jõua. Uus naine näeb, et mees ei viitsi isegi ühise lapsega tegelda ja kui nüüd tuleks veel kaks last nende juurde elama, siis jääks kõik kohustused tema kaela. Võib- olla uus naine on ka peretoitja, mehest pole suurt abi. Sellisel juhul ju saaks mõista, miks uus naine eelkõige oma lapse peale mõtleb.

Kokkuvõtte olukorras on süüdi laste isa, mitte uus naine. Mees peab olema see, kes asjad paika paneb, kes ostab/ehitab nii suure maja, et kõigil oleks seal lahedalt ruumi. Kes vastutab, mitte ei lükka seda kellegi teise kaela.

<p style=”text-align: left;”>See võib väga vabalt ollagi tegelik olukord.

Lisaks sellele, ei mõistaks mina uut naist üldse hukka. See on väga õige ja aus, et ta ütleb juba ette ära, et ei suuda sellist koormat enda peale võtta, väga paljudel põhjutel mida ei saa talle pahaks panna. Kahtlemata ta teab, et saab selle eest suure hukkamõistu osaliseks, aga ta ütleb tõe ikkagi välja. Ta teab ka kindlasti, et on suur tõenäosus, et sellega tema senine pere puruneb ja mees läheb oma vanemate lastega elama. Aga kuna ta on aus, siis niimoodi saavad tegelikud asjaosalised, eelkõige mees, teha informeeritud otsuseid.

Ei ole ikka küll nii, et “kui sa abiellud lastega mehega siis pead juba ette arvestama, et lapsed võivad tulla teie juurde elama, kui midagi ninde emaga juhtub”. On hooopis nii, et kui sa abiellud lastega mehega siis pead juba ette arvestama, et sinu senine perekond võib puruneda, kui midagi suuremate laste emaga juhtub. Sest isa peab kahlemata laste eest hoolitsemise enda peale võtma ja nendega koos elama, ning sinu ja teie lapse jaoks jääb tal väga vähe nii ajalist, materiaalset kui emotsionaalset ressurssi. Sellega peab tõepoolest leppima.

Aga teisi lapsi enda kohustuseks võtma ei saa kedagi sundida, ega selle pärast tema peale pahanegi olla. Vägisi armsaks ei tee. Igaüks teab oma piire, ja kui ta teab juba ette, et ta ei suuda neid lapsi armastama hakata, siis on ainult hea, et ta selle juba eos teatavaks teeb. Keegi ei mõista ju hukka neid inimesi, kes ei saa lapsi, kuna nad teavad, et ei saaks nende kasvatamisega hakkama ja lapsed kannataksid. No sama selle uue naisega.

Uus naine ei ole selles loos antikangelane, juhul kui ta ei tee takistusi isale oma esimeste laste eest vastutuse võtmisele. Antud loos loodan minagi, nagu paljud teised siin, et mehe pere teeb mehele selgeks, et on aeg suureks kasvada ja vastutus võtta. Mitte et õde ja ema lasevad tal edasi naiste seljas liugu lasta. Lapsi saab väga hästi kaitsta sellega, et nende isale tehakse asjad selgeks juba enne, kui laste ema on lahkunud (või haiglasse ära viidud). Kõiki neid taustu ei pea lapsed üldse teadma, neile oleks kõige parem, kui nad saaksid jääda elama oma koju, kus siis isa nendega koos elab ja võibolla vahel ka vanaema läbi käib, andes isale võimaluse päev-kaks oma teise perega olla. Nii on ka vanaemal kergem, et ta ei pea omas kodus ümberkorraldusi tegema – vaevalt et tal on nii palju vaba ruumi, et lastele täiskohaga elamine tekitada.

</p>
See tõde seda naist küll kaunimaks ei tee, niimoodi võibki kainelt kalkuleerima jääda. Ma ei tea, kui on olemas mingi teine elu vms jama, siis nende laste hülgamine oleks nii laste isa kui tema naise poolt sügavat hukkamõistu vääriv tegu.

#3709086:

#3708933:

Keegi ei süüdista isa uut naist. Temal ei ole nende laste ees kohustusi ja vaevalt ta meest ka takistada saab, kui see otsustab oma lapsi ise kasvatada. Aga sellist suuremeelsust, et ta mehe omal algatusel välja viskaks ja laste juurde elama saadaks, ei saa ka oodata. Nii tugev ei saa see naine ka olla. Arvan, et ta laseb mehel valida, kas lapsed või tema ja lepib tagajärgedega. Mees valib kindlalt oma praeguse elu.

Mis mõttes mees valib? Seadus kohustab meest oma laste ainuhooldajaks. Kedagi ei koti ei selle mehe ega naise isiklikud arvamused.

Seadus võib ju kohustada. Aga ühtegi sunnimeetodit ega rakendust sellel seadusel ei olem Pole mingit seadusest tulenevat vahendit, mille abil panna vanemana käituma lapsevanem, kes seda teha ei taha.
Seadus saab teha täpselt kahte asja. Võtta vanema palgast maha elatist ja võtta hoolimatult vanemalt ära hooldusõigus. Kõik. Armastama, hoolitsema ja kasvatama ei saa seadus sundida.

Jah, praegu paraku näib, et probleem ei ole mitte niivõrd mehe naises vaid selles, et mehel endal on sügavalt ükskõik oma esimestest lastest. Ja see on asi, mida peaks ühiskonnas kõvahäälselt ja avalikult hukka mõistma. Et isad ei arvaks, et ongi ok oma laste juurest ära jalutada ilma igasuguse avaliku hukkamõstuta.  Mitte keegi ei vaata enam kunagi sama heatahtliku pilguga emale, kes oma laste juurest ära jalutab. Aga isade puhul miskipärast sama ei kehti, kuigi peaks.