Teema: Kui uus naine ei taha mehe lapsi

<p style=”text-align: center;”>Näpuga näidata võiks ainult mehele. Kui mees on astunud uude suhtesse ja pere loo mis siis ilmselt on talle teada olnud uue naise suhtumine mehe lastesse. Ja mees on sellega nõustunud, kohtumised lastega toimuvad neutraalsel pinnal. Uuele naisele pole küll mõtet midagi ette heita. Tean mitut naist kellele meeldivad ainult oma lapsed ja isegi sõbranna lapsi ei taheta vahel hoida. Kõigile ei peagi lapsed meeldima. Aga, et mees nii tropp on, et sellega nõustus, näitab tema enda kohta kõik ära. Loomulikult sinna perre need lapsed minema ei peaks. Ja kui isa laseb oma lastel üles kasvada sugulaste peres siis oma laste armastusest ja austusest jääb ta tulevikus kindlasti ilma.</p>

#3709766:

#3709580:

Kas suure pere toetus on 500.- siis? Mis toetusesumma see 500 on, kas koos mingite muude rahadega või ongi eraldi summa see?

Kolmelapselise pere toetus on 500.-

Töö-ja rahateemas oli kirjas, et see on 300.- kuus .

#3709609:

Tean mitut naist kellele meeldivad ainult oma lapsed ja isegi sõbranna lapsi ei taheta vahel hoida. Kõigile ei peagi lapsed meeldima. Aga, et mees nii tropp on, et sellega nõustus, näitab tema enda kohta kõik ära. Loomulikult sinna perre need lapsed minema ei peaks.

Miks peakski keegi tahtma sõbranna lapsi hoida? Aga võtta mees, kellel on lapsed, kui sulle võõrad lapsed, kaasa arvatud siis selle mehe konkreetsed lapsed, ei meeldi, on puhas lollus ja olukorras, kus laste ema on suremas, ajada sellist juttu, nagu see naine väidetavalt ajab, on julm. Ja isa on muidugi ka jube ja hoolimatu inimene, vähemalt isana, see on selge.

#3709874:

Minu arvates ei ole julm öelda, et ma ei soovi neid lapsi endaga koos elama. Vaat kui ta ütleks, et ma keelan (no kuidas ta keelata saaks, aga see selleks) mehel nende lastega koos elama minna kusagil mujal – siis oleks julm.

Loomulikult on julm, ei maksa end petta. Kui sa kooselu alustades juba teada ei anna, et mistahes murede puhul elus sa toeks ei kavatse olla ja rahalisi vahendeid ei ole mõtet ühistesse omanditesse panustada, siis sa tegelikult petad teadlikult oma partnerit, sest üldjuhul tavapärased moraalinormid eeldavad, et koos elatakse nii muredes kui rõõmudes ja üksteist aidatakse. Kokku elama asudes lapsega mehega on sul ette teada, et mistahes õnnetuse puhul peab mees hakkama oma varasemaid lapsi ise kasvatama ja otse loomulikult normaalsetes peredes seda kõik ka eeldavad, kui eraldi pole teisiti läbi räägitud. Kui sa sellega nõus ei ole, oled sa erand ja üsna südametu egoist. Sinu enda valik, loomulikult…, aga ei maksa ennast petta, et oled samade moraalinormidega kui tavaline keskmine pere. Ei ole, oled keskmisest ikka kõvasti julmem ja egoistlikum.

#3710011:

Aga nende puhul ju ongi teisiti läbi räägitud. Uus naine on algusest peale selgeks teinud, et tema ei taha mitte mingit kokkupuudet mehe esimeste lastega, mehele on see okei olnud ja nii on nad oma elu korraldanud. Mehe lapsed ei käi tema juures isegi külas, mis siin sisse kolimisest rääkida.

Uus naine ei vastuta mehe laste eest, mees vastutab. Ja kui mees vastutust ei võta, ei ole tema uus naine rohkem süüdi kui tema. Seega pole mõtet rääkida “uus naine ei taha mehe lapsi”. Antud juhul ei taha neid lapsi nende endi isa. Ja pole juba pikka aega tahtnud.

Jah sellisel juhul küll, aga siis ongi mehel ainus võimalus uuele lapsele külalisvanemaks hakata ja eraldi elamispinnal oma varasemate lastega elada. Armastuskooselu see muidugi ei ole, ilmselt siis parema puudumisel mugavuskooselu, kus tegelikult lihtsalt kasutatakse üksteist ära.

#3710011:

#3709918:

#3709874:

Kokku elama asudes lapsega mehega on sul ette teada, et mistahes õnnetuse puhul peab mees hakkama oma varasemaid lapsi ise kasvatama ja otse loomulikult normaalsetes peredes seda kõik ka eeldavad, kui eraldi pole teisiti läbi räägitud.

Aga nende puhul ju ongi teisiti läbi räägitud. Uus naine on algusest peale selgeks teinud, et tema ei taha mitte mingit kokkupuudet mehe esimeste lastega, mehele on see okei olnud ja nii on nad oma elu korraldanud. Mehe lapsed ei käi tema juures isegi külas, mis siin sisse kolimisest rääkida.

Uus naine ei vastuta mehe laste eest, mees vastutab. Ja kui mees vastutust ei võta, ei ole tema uus naine rohkem süüdi kui tema. Seega pole mõtet rääkida “uus naine ei taha mehe lapsi”. Antud juhul ei taha neid lapsi nende endi isa. Ja pole juba pikka aega tahtnud.

Mitte miski ei õigusta seda naist, rääkimata isast. Südametud inimesed. Võibolla välismaale lapsendamiseks – see muidugi utoopia. Kui tädi ja vanaema ei taha väga armastada ja hoolitseda, siis loodan, et lapsed leiaks armastavad kasuvanemad.

#3710258:

#3710093:

See on vist üks kurvemaid teemasid, mida siit lugenud olen.

Ära kurvasta, see on fantaasia. :)) Aga arutleda ju võib.

Kas sa ei usu, et päriselus jäävad haigeks ja surevad nii lapsed kui täiskasvanud? Oleks, et saaks seda vaid ära hoida.

#3708349:

Kõigile neile, kes soovitavad lapsed anda kasvõi vägisi vennale kasvatada. Antud olukorras on see kuritegelik käitumine laste suhtes. Nendel lastel hakkab olema puudus kõigest – emotsionaalsest lähedusest ja rahalistest vahenditest, sest on enam kui kindel, et rahakott isa kodus on siiski praeguse naisega kahepeale ning “eelmistele” lastele sealt vaevalt, et midagi eriti jagub. Lisaks, peavad nad nägema igapäevaselt, kuidas nende nooremat poolõde/venda armastatakse ja ümmardatakse, ise sellest kõigest ilma jäädes. Ja kui isa praegune naine on algusest peale andnud mõista, et teda need lapsed ei huvita, siis kindlasti ei ole oodata, et ta kuidagi hästi või isegi viisakalt suhtuks nendesse enda kodus. Need lapsed on ja jäävad tema jaks sissetungijateks. See kõik toob kaasa vaimse vägivalla ja kõige halvemal juhul võib sellest isa peres saada ka füüsiline vägivald.

Seega, jah, mees on paras tõbras ja suss, aga ärgem siis nuhelge vanema pattusid laste kaela, saates nad selle sussi juurde. Nendele lastele on praegu ja peale ema surma vaja ainult rahu ja vaikust ja armastust, mõistmist ja hellust! Mina oli 21, kui mu isa suri, mitte üldse enam laps ja ausalt öeldes oli see nii suur üleelamine ja kohutav õnnetus, et ka veel 15a hiljem on valus meenutada. Ja minul olid sel ajal ümber ainult armastavad inimesed, kes mind kalliks pidasid ning kellele sai toetuda. Seega, neid lapsi ei tohi saata kindlasti kuskile, kus neil pole kellelegi toetuda. Nad ei jää nii ellu lihtsalt.

See kõik aga ei tähenda, et isal ei peaks kohustusi olema. Need tuleb siiski täie rauaga talle selgeks teha ja kui vaja, siis läbi kohtu. Teemaalgataja, ka selleks pead vaimselt valmis olema, et tuleb minna enda venna vastu kohtusse. See ei saa kindlasti lihtne olema, sest kaudselt pead võitlema ka tema uue naisega.

Seda polegi siin vast keegi soovitanud, et isa lapsed oma praegusesse koju uue naise terroriseerida võtaks.

Isa peab lahkuma praegusest elukohast ja kolima kokku oma lastega, üksi ja eraldi, see oli soovitus ja ideaalis parim lahendus, eeldades, et see isa oma lastele ka emotsionaalselt olemas on.

Kõik muud variandid (laste enda juurde võtmine tädi või vanaema poolt) eeldavad kindlasti kohtu korras hooldusõiguste ning rahaliste kohustuste paikapanemist! Ärge laske tellida variandil, kus kohustused on sujuvalt pere kaugemate sugulaste kaelas ning isal on vaid võidud – ametlik hooldusõigus ja uus elu jookseb tõrgeteta edasi kui hernes!

Need õnnetud lapsed ei peaks sellise stsenaariumi korral küll kunagi olema fakti ees, et neilt selle mõttetu vanamehenässi, isa, hooldamiseks raha hakatakse nõudma.

Täitsa huvitaks sellise mehe ja tema naise puhul, peale seda, kui laste ema on surnud ja lapsed mujale elama lükatud, kas tõesti õitseb sellises kodus õnn? Iga normaalne mees saadab sellise nähvitsa varem või hiljem pikalt.

#3709766:

#3709580:

Kas suure pere toetus on 500.- siis? Mis toetusesumma see 500 on, kas koos mingite muude rahadega või ongi eraldi summa see?

Kolmelapselise pere toetus on 500.-

520.- tegelikult kokku. Sellele lisanduks siis toitjakaotuspension, mis arvestatakse ema tööaastate järgi.

#3710790:

See on veits imelik soovitus tegelt, sest mehe kolmas laps jääks siis ka ju isast ilma(nojah, muidugi mitte päris ilma). Miks kaks esimest saaks isaga elada, aga kolmas, kõige noorem, peab ilma isata elama. Ei näegi kõigile sobivat varianti siin. Ma ise soovitaks siiski tädil ja vanaemal lapsed üles kasvatada. On vähemalt inimeste juures, kes neid armastavad.

Mehe kolmas laps pigem las jääb ilma isast, kui mehe lapsed mõlemast vanemast!

Kõik siin korrutavad, et mees võtku vastutus ja hakaku lapsi kasvatama ja kasvatagu munad jne – kui ta pole seda iial olnud, usute tõemeeli, et  keskeas inimene muutub üleöö täiesti drastiliselt?

Jäägem realistiks – siin on olukord jah selline, et paraku TA on suht väljapääsmatus olukorras. Lapsed võib küll lastekodusse anda, aga ilmselgelt TA seda süda ei luba. Midagi pole teha – siis jääbki koorem tema kanda. Loodetavasti suudab ta venda siiski mingilgi määral mõjutada. Aga need, kes siin arvavad, et vend hakkab mingit imet korda saata – seda lihtsalt ei juhtu. Liig hilja.

Mina olen ise sellises olukorras olnud. Ema suri ning läksime elama isa ja tema abikaasa juurde. Neil oli juba mitu last. Üsna kiiresti sai selgeks, et tegelikult sinna me soovitud polnud. No polnud tore elu. Laste vahel vahet tegemine oli ka ebameeldiv. Vanaema oli tore ja väga hoidis, parema meelega oleksin seal elanud, toona ei tulnud selle peale ise.

Kas sa ise üldse tahad neid lapsi kasvatada või oled nüüd sunnitud? Kuidas sa ise nendesse suhtud, kas tunned mingitki armastust nende vastu või ainult vastutust?

Mul sellest laste emas siiralt kahju. Nii tahaks, et ta näeks, et sa tema lapsi ikka veidikenegi armastad, mitte ei võta neid ainult kohusetundest. Siis tal natukenegi kergem minna. Ma nii loodan, et sa oled olemuselt armas ja soe inimene. Tubli oled sa nagunii.

Kõige õigem loomulikult: tädi võtab lapsed enda juurde! St TA.

Kiiresti vaja asju ajada, et laste ema jõuaks veel igati kinnitada ja nõuda, et lapsed lähvad laste endi tädile. Siin pole muud paremat valikut. Väga loodan, et TA võtab lapsed enda juurde ja kõik sujub. Lapsed tunnevad end kahtlemata kõige turvalisemalt tädiga ja saavad normaalset elu jätkata, nii palju kui see selles situatsioonis võimalik on.