Saan juba aru, et pealkiri väga provotseeriv, aga muudmoodi ei osanud sõnastada.
Minu esimene laps oli sünnitraumaga ja mul on temag siiani väga ebatervislik kiindumussuhe. Alles 7 aastat peale sündi sain depressiooni diagnoosi, sinnani olin täiesti ebanormaalselt ülehoolitsev ema. Põhjuseks sünnitrauma ja sellega kaasnev diagnoos lapsel.
Nüüd olen teise lapse ootel ja tahaksin enda jaoks juba nö piirid paika panna, millal on normaalne, et lapse isa võtab lapse ja läheb oma vanematele külla, et mina saaks suurema lapsega koju jääda.
Kindlasti öeldakse ja mõeldakse, et sisetunde järgi, aga arvestades minu esimese lapse kogemust, siis sisetunne ei lasegi lapsest lahti.
Seega kuulaks päris elu näited, millal läks teie mees beebiga esimest korda üksi ööseks mujale? Tegelikult ei tohiks teoorias enal j isal vahet olla ja paljud ilmselt ei mõista mins, aga siiski olen tänulik igasuguse tagasiside eest.