Palju on olnud teemasid selle kohta, kui vana last julgetakse siia või sinna üksi lubada, aga rõdu kohta ma ei mäleta.
Iseenesest võib ju ka teismelisel tekkida loll mõte kuskil rõdu serva peal liigselt kõõluda, täiskasvanuidki on purjus peaga alla kukkunud jne. Aga nii kaua last rõdust eemal hoida pole ju reaalne, 1. klassi juntsud on juba tihti üksi kodus jne.
Mul on praegu vanem laps 5-aastane. Loomulikult ta teab ja mõistab, et rõdult kukkumine oleks eluohtlik ja turnida ei tohi jne. Aga ikkagi ma teda üksi veel pole usaldanud, ainult siis, kui ma ise olen samas toas ja näen teda läbi rõduakna. Aga tema tahaks seal tihti mängida, kui ilus ilm on ja mina koristan vm tu aseis askelusi pean asjatama. Pealegi on rõdul tema väikese õe magamiseks vanker, kus ta tahaks oma nukkusid kussutada jne. Ühtpidi mulle tundib, et ta on ju nii arukas ja sõnakuulelik laps, saab ohtudest aru, aga teiselt poolt on ikkagi tunne, et aga mis siis, kui …
Rõdu on muidu korraliku ühes tükis piirdega, mis ulatub lapsele umbes rinnuni-kaelani, nii et päris kogemata sealt küll alla ei pudene. Samas on rõdul ka laud ja toolid, nii et eesmärgipärase tegutsemise korral poleks lapsel mingi kunst piirdele ronida. Muidugi ta teab ja saab aru, miks rõdul kunagi ei või laua peale ronida, aga mina ei saa kuidagi lahti tundest, et iial ju ei tea, mis ühele väikelapsele pähe võib tulla. Samas ma kahtlen, kas see tunne kahe lähema aasta jooksul täiesti kaob, ent lõpuks peab paratamatult usaldama hakkama ja lahti laskma.
