Ma ei kujuta küll ette, mis seal maja ees platsil sellist juhtuda saab, et aknast nähes pole võimalik aidata, aga kuskil 20 m kaugusel istudes ja valvates oleks võimalik. Igasugu kukkumised jmt juhtuvad üldiselt kiiresti, selle vastu ei aita ka platsi kõrval pingil passimine.
Näiteks keegi võõras haarab su lapse kaenlasse ja pistab autosse. No näed seda oma 3. korruse köögiaknast pealt. Esmalt jooksed korterist välja, seejärel vaja alla joosta, kui hästi läheb, avaneb maja välisuks mänguväljaku poole, halvemal juhul pead veel ümber maja jooksme, kiu kohale jõuad, ei mäleta sa isegi enam, mis värvi auto oli. 20 meetri kaugusel taga on sul võimalik otseselt vahele joosta (ilmselt keegi ei tulegi haarama, kui sa sealsamas istud).
Või su laps kukub õnnetult mänguväljakul ja murrab käeluu. Aknast vaadates sa ei reageeri enne, kui oled veendunud, et laps karjub meeletult ja asi on tõsisem kui sinikas (või näed verd). Kas kutsud kohe kiirabi või jooksed enne juurde? Ilmsel tjooksed enne juurde, selleks ajaks on laps ehk verest tühjaks jooksnud.
Okei, eelmine stsenaarium, aga mänguväljak madal ja põhi liivaga kaetud, kõik tundub turvaline. Aga siis ründab hulkuv koer. Jälle, sinu esimene reaktsioon on joosta kohale, mis võtab aega rohkem, kui 20 m kauguselt.
või mõni teine laps virutab kiviga.
Kõik need asjad.
jah, ka suuremate lastega juhtub. Küsimus on selle,s et kui vana lapsega sa oled valmis vastutusest loobuma. Kui laps käib koolis, siis on see nagu paratamatus. Aga kas lasteaiaealisel lapsel on paratamatus, et ta peabki üksi ringiliikumisega harjuma?
Mul endal saab suurem laps kohe 5-aastaseks. Me oleme alates sellest ajast, kui ta kõndima hakkas, õppinud auto tee ääres liiklemist, tee ületamist jne. Käru kasutamisest loobusime lõplikult, kui ta oli umb 1,5. Ja ikkagi veel rattaga sõites ta unustab ristmiku ees peatuda, kui ma ise ei hüüa – ometi teoorias on ta väga tugev. Lapsed lihtsalt mänguhoos unustavad end.