Teema: Kui vanalt ostsite maja?

Ma oleksin saanud endale maale maja osta 35-aastasena.

Aga olin samas seisus, et kas maja maale või korter Tallinnasse ja otsustasin, et maale ma kolida ei riski, üksinda. Seal peab ikka palju rikkam olema kui lihtsalt maja ostmine, siis peab olema korralik auto, lumesahk (mille saab auto ette panna), elektrigeneraator, võimalik et on vaja veel mingeid liitumisi maksta, remontida kõvasti… Lisaks see, et kui kuskile väiksesse kohta kolida, kas siis kohalikud omaks võtavad jne.

Teemaalgataja, aga miks sa peaksid just Tallinnasse ja heas korras maja ostma? Need ongi kallid ja enamusele palgatöötajatele kättesaamatud, ka keskeas ja hiljem.

Esimese maja (Tallinnas) ostes olin 38. tuli kätte järkjärgult. (enne oli algul 2 toaline ja siis 3-toaline korter). maja maksis tollal 1 milj krooni. oli 15% sissemaksuks sääste. Ülejäänud tuli algul pangast. kohe peale 3-toalise müüki sai üle poole laenust pangale tagatatud.

Teise maja (kasutame suvilana) saime pärandusena, see tuli juba 55+ vanuses.

#4022092:

Teemaalgataja, aga miks sa peaksid just Tallinnasse ja heas korras maja ostma? Need ongi kallid ja enamusele palgatöötajatele kättesaamatud, ka keskeas ja hiljem.

Hea küsimus. Kuna käin tööl hetkel ühistransporti kasutades, siis tunnen, et kui ostaksin maja “maale” kasvaksid hüppeliselt muud kulud. Loomulikult ma ei eelda, et maja kesklinnas oleks, võiks olla ka linnalähedal “maal”. Auto on küll olemas, aga siiski ei pea seda kasutama tööle minekuks. Kahjuks aga Harjumaalt hetkel ära minna ei soovi, sest töökoht on hea ja küllap mujal teeniksin vähem. Aga jah, maja peaks olema suhteliselt heas korras. Ise ma maja remontida ei oska ja kui keegi teine seda teeks, kardan ka, et võiks esile kerkida palju varjatud vigu. Muidugi võiks maja veidi tööd nõuda, aga tahaksin siiski, et ta oleks nö elamisväärne. Ja kui ma ostaks selle 200 eest siis maja, mis vajaks remonti, siis peaks ka uuesti koguma hakkama, et seda remontida. Alla 200 ei saa isegi remonti ja taastamist vajavat maja 🙁 Isegi 200 eest ei saa.

Ma olen sinust paar aastat noorem naisterahvas, ostsin ka hiljuti oma kodu. Sarnaselt sinule tahtsin ka üksi, iseseisvalt kodulaenu taodelda. Ilma kaaslaseta. Nii palju on lugusid, kus ostetakse koos ja minnakse lahku, siis on tükk tegemist korteri müügi ja kõige muuga.

Erinevus on selles, et ma ostsin korteri. Täiesti normaalse 2-toalise, suhteliselt kesklinna lähedal, rõduga. Muidugi oleks majas veel toredam, aga küllap ma lepin vähemaga. Sul on realistlik 10a jooksul maja osta, kui su palk püsib samal tasemel või parem ning kinnisvara hinnad üks hetk ühtlustuvad (kindlasti need ei lange, aga selline tõus pole ka jätkusuutlik).

Lihtsalt naisterahvana, kes samuti hindab iseseisvust, ei mõista ma seda majakultust. Milleks?

#4022124:

Sest sõbrannadel ju on. Ei saa mitte kehvem olla.

Mis asja sa õiendad kogu aeg. Mina näiteks ei suuda elada korteris naabrite pärast. Väikestes ruumides suudaks, ka peenrad ja aed pole eluküsimus, aga naabrid kohutavalt häirivad ja põhjustavad stressi. Ega pole ka majas täiesti müravaba, aga naabrid on siiski kaugemal, mitte ei trambi su pea kohal või otse kõrva ääres. Kümme aastat elasin korteris, täiesti võttis närvid läbi.

Ma olen ka kasvanud nii, et on ruumi ringi joosta ja võimalus enda peenramaalt head-paremat noppida. Võimalik, et selles on asi, aga korteris nelja seina vahel tunnen ennast veidi ahistatuna. Mulle meeldib ka palju väljas olla, aga korteris peab siis kogu aeg justkui kuhugi minema. Ei lähe ju niisama maja ette seisma või istuma. Elatud saab, aga minu unistus on siiski eramajas elada. Sõbrannades nüüd küll asi pole, sest enamikel sõbrannadel on ikka korterid ja see ei mõjuta mu otsuseid kuidagi. Ega ma sõbrannadega koos ei ela. Aga kuna sain aru, et praegu jääb maja unistuseks, tekkiski soov uurida, et mis vanuses teised nii kaugele jõudsid. Võib-olla, et ennast siis veidi seeläbi lohutada või motiveerida. Mõni unistab suurtest pulmadest, teine uhkest autost, kolmas oma majast. Nii on.

35 olin, kui krundi saime. 40 olin, kui oma maja juba elatavaks muutus. Kuluski nii palju aega, sest kõik see ehitus tuli palgast. Enne oli 3-toaline korter linnas,  müüa ei tahtnud, jätsime alles. Targasti tegime, kuigi vahepeal oli rahaga üsna raske.

Miljonid inimesed elavad korterites, aga siin loen, kuidas korterielust närvid täitsa läbi ja “hing ei suutnud enam korterieluga hakkama saada”. Uskumatud lumehelbekesed ikka. Kuhu edasi?!

Ma ei saa hästi aru, et kolite siis mehega koos sinna elama või mis? Või arvad, et annad maja suure raha eest üürile? Või seisab tühja?

Mul tekkis ka küsimus, et kuidas need tahan-kindlasti-vaid-enda-kinnisvara-inimesed peret looma hakkavad? Ostad elukaaslasega kõrvalt vaid endae kinnisvara ja siis tema kolib ilma igasuguse tagavarata sinu majja? S.t. sina oled küll ilusti kindlustatud, kuid lahku mineku korral on elukaaslane kuuse all? Või plaan uus naine/mees vaadata? Sel juhul peab see uus naine/mees olema ise n-ö kodutu, et on kindlasti nõus sinu juurde kolima? Või siis leitakse endale uus naine/mees, kellel on ka endal juba soetatud kodu olemas ja siis otsustatakse, kelle juurde elama minnakse ning ühe osapoole kinnisvara üüritakse välja? Kas oled valmis ka ise uue naise/mehe juurde kolima ja jätma oma maja kellelegile teisele elamiseks? Või peavad sinu juurde kolima vaid need, kes ise on nõus ilma igasuguse kindlustundeta/isikliku kinnisvarata peret looma?

Kunagi kolisin ise mehe juurde, kellel oli maja olemas. Suhtes olid probleemid ja läksime nõustamisele. Seal rääkisin, et tahan omale ka tulevikus nt korteri osta, et mul oleks tulevikuks kindlustunne (et oleks kuskile lahku mineku korral kolida). Siis psühholoog pani seda nagu pahaks, et planeerin juba praeguse suhte kõrvalt lahkuminekut!? Umbes et taolist asja küll vaja pole praegu mõelda. Asi lõppes sellega, et pärast olingi põhimõtteliselt kuuse all.

#4022236:

Kui sa seda maja endale kuskile keset metsa ei osta, siis on ka majades elavaid väga õudseid naabreid. Grill, koerad, muru, lapsed, peretülid, nõudmised, et sul ei oleks koeri, muru, puid jne. Ühest äärmusest teise. Võid sattuda sellise otsa, kes on ise lärmakas ja lohakas, aga ka sellise otsa, kes tahab, et kõik elaksid nii nagu neid poleks olemaski, muru oleks sentimeetri pealt õige pikkusega, laps ei kilkaks, põõsas ei varjutaks tema päikest jne. Kus on naabreid, seal on ka oht, et need naabrid ei ole toredad.

Oht on tõesti, õnneks mul hetkel on naabritega vedanud ja nende tavaelu kuidagi häiriv ei ole. Ja majas on need naabrid siiski veidi kaugemal, kui on tavalised inimesed, nad ei häiri. Aga korteris häirib juba nende tavaline elutegevus: uste paugutamine, pea kohal trampimine, laste nutt, mänguasjadega põranda kolkimine, omavaheline tülitsemine jne.

#4022241:

Aga kortermajas pole küll mingeid naabreid kuulda.

Tõesti. Siis on sul küll naabritega väga vedanud.

44 olin ja mees kümme aastat vanem. Ja ei ostnud tallinna. Ja ei ostnud uut, vaid 40 a vana maja, mis vaja korrastust. Sinu eas võtsime laenu ja ostsime oma esimese korteri. Kui see makstud sai peaaegu, siis leidsime selle maja. Muidugi unistasime majast juba ammu, aga polnud võimalusi. Tallinnasse vms suurde linna ei plaaninudki, sest teadsime, et see käib meile üle jõu.

#4022115:

#4022092:

Teemaalgataja, aga miks sa peaksid just Tallinnasse ja heas korras maja ostma? Need ongi kallid ja enamusele palgatöötajatele kättesaamatud, ka keskeas ja hiljem.

Hea küsimus. Kuna käin tööl hetkel ühistransporti kasutades, siis tunnen, et kui ostaksin maja “maale” kasvaksid hüppeliselt muud kulud. Loomulikult ma ei eelda, et maja kesklinnas oleks, võiks olla ka linnalähedal “maal”. Auto on küll olemas, aga siiski ei pea seda kasutama tööle minekuks. Kahjuks aga Harjumaalt hetkel ära minna ei soovi, sest töökoht on hea ja küllap mujal teeniksin vähem. Aga jah, maja peaks olema suhteliselt heas korras. Ise ma maja remontida ei oska ja kui keegi teine seda teeks, kardan ka, et võiks esile kerkida palju varjatud vigu. Muidugi võiks maja veidi tööd nõuda, aga tahaksin siiski, et ta oleks nö elamisväärne. Ja kui ma ostaks selle 200 eest siis maja, mis vajaks remonti, siis peaks ka uuesti koguma hakkama, et seda remontida. Alla 200 ei saa isegi remonti ja taastamist vajavat maja ???? Isegi 200 eest ei saa.

See küsimus võib olla esitatud ka nii, et sa saaksid aimu, et see maja ei pea tallinnas olema, mis tähendab ka seda, et ka tööl ei pea tallinnas siis käima. Et ostadki mujale ja käid seal kandis tööl, kus maja on. Et ostad näiteks Viljandi külje alla, ja ei käi sealt mitte tallinnasse tööl, ikka oma kandis.

#4022239:

Ja majas on need naabrid siiski veidi kaugemal, kui on tavalised inimesed, nad ei häiri.

Kui kõrvalkrundil ei toimu erilist möllu ja lärmi, siis jutt ja rääkimine ei häiri. Olulisem on korralik aed või kõrge hekk, et igast ilmakaarest ei pea üksteise tegemisi pealt vaatama.