Teema: Kui vanalt ostsite maja?

#4023912:

Ja täitsa õudne oleks elada majas, mille ümber 100 m raadiuses pole ühtki puud ega mingit haljastust. Tegelikult ei saa ma aru ka kuidas saab maal elada nii, et 100 m kauguselgi mingit haljastust pole, elad maal ja nagu kõrbes siis? Aga, kui majas elatakse selleks, et mitte midagi teha, ühtki puud ega põõsast tervel hektaril pole, aeda ka mitte, sest seal peab ju töid tegema, siis MILLEKS üldse majas elada? Inimene, kes lillegi ei viitsi liigutada, elab keset suurt tühjust ja mittemidagit, ilma looduseta,  maal, miks?

Viisakas küsimus nõuab viisakat vastust.
Kahest küljest piirab maja järveke, mis on mõlemast küljest rohkem kui 100 meetrit. Järves puid ei kasva. Majaäärse krundi ja järve vahel on viirpuuhekk. Kolmandas küljes on suurte puudeni tõesti 95-100 meetrit. Selles küljes on ka kaks põõsaskirssi, paar hostat, millega me pole ligi 20 aastat midagi teinud, mõned tikri- ja sõstrapõõsad, kolm kääbusalusele poogitud Emma Leppermani (madalamad kui mina, mina olen 1.71), istumiskoht ja suitsuahi – majale palju lähemal, aga nende lehed seni katusele pole lennanud.
Neljandas küljes piirab krunti see tee, mis tuleb meie majani ja siin otsa saab. Teeni on umbes 40 meetrit, seal on 1 suur mänd tõesti, siis see vana kitsas talutee, selle taga heinamaa siil. Umbes 50 meetrit. Ja selle taga meie õunaaed. See heinamaa on rendile antud, hooldab ja harib seda ja maksab ka veel, rentnik. Ja vat niimoodi ei olegi majale lähemal kui 95-100 meetrit ühtki suurt puud.

Ma ei tea, kas see on suur tühjus ja mittemiski?

#4023973:

#4023912:

Ja täitsa õudne oleks elada majas, mille ümber 100 m raadiuses pole ühtki puud ega mingit haljastust. Tegelikult ei saa ma aru ka kuidas saab maal elada nii, et 100 m kauguselgi mingit haljastust pole, elad maal ja nagu kõrbes siis? Aga, kui majas elatakse selleks, et mitte midagi teha, ühtki puud ega põõsast tervel hektaril pole, aeda ka mitte, sest seal peab ju töid tegema, siis MILLEKS üldse majas elada? Inimene, kes lillegi ei viitsi liigutada, elab keset suurt tühjust ja mittemidagit, ilma looduseta, maal, miks?

Viisakas küsimus nõuab viisakat vastust.

Kahest küljest piirab maja järveke, mis on mõlemast küljest rohkem kui 100 meetrit. Järves puid ei kasva. Majaäärse krundi ja järve vahel on viirpuuhekk. Kolmandas küljes on suurte puudeni tõesti 95-100 meetrit. Selles küljes on ka kaks põõsaskirssi, paar hostat, millega me pole ligi 20 aastat midagi teinud, mõned tikri- ja sõstrapõõsad, kolm kääbusalusele poogitud Emma Leppermani (madalamad kui mina, mina olen 1.71), istumiskoht ja suitsuahi – majale palju lähemal, aga nende lehed seni katusele pole lennanud.

Neljandas küljes piirab krunti see tee, mis tuleb meie majani ja siin otsa saab. Teeni on umbes 40 meetrit, seal on 1 suur mänd tõesti, siis see vana kitsas talutee, selle taga heinamaa siil. Umbes 50 meetrit. Ja selle taga meie õunaaed. See heinamaa on rendile antud, hooldab ja harib seda ja maksab ka veel, rentnik. Ja vat niimoodi ei olegi majale lähemal kui 95-100 meetrit ühtki suurt puud.

Ma ei tea, kas see on suur tühjus ja mittemiski?

????

#4023251:

#4023220:

Vot siis sa ilmselt ikkagi ei tea, et on olemas tootlusmaterjale ja puitu, mis näeb ilus välja ilma hooldamiseta.

Ma tean puidust rohkem, kui sa arvata oskad. Sellist puitu ei ole olemas, mis ilmastikutingimuste käes ei kuluks. Aga sain juba aru, et ilu on vaataja silmades ja mõni peabki oma kulunud terrassilaudu ilu etaloniks.

Ka inimesed, kelle eluviis on mittematerialistlikult lihtne ja vähenõudlik, tohivad elada oma majas. Me ei pane ju pahaks vanadele inimestele, et nad oma eale vastavalt kortsulised välja näevad. Miks siis mitte hinnata hoonete või materjalide ajahamba poolt maitstud eale vastavat väljanägemist, mis räägib nende minevikust. Tarbimismentaliteet tahab, et maja näeks igal ajahetkel välja sama uus, kui valmimise hetkel. Elu on protsess, millele on omane ebatäiuslikkus ja see käib ka meie kodude kohta. Koristamine ja hooldamine on loomulik, ülepakutud pidev asjade klanimine aga teeb meid hoopis vaesemaks. Kõik asjad vananevad loomulikult ja nende välimus muutub selle käigus. See on ilu uus tase, kui tahad seda märgata.

#4024227:

See on ilu uus tase, kui tahad seda märgata.

No jutt ei olnud kergest kulumisest, vaid puit lihtsalt mädaneb ära mingil ajal. Kena jutuke sul küll seal, aga ela veidi kauem, siis jutt muutub. Mul on näiteks maja männimetsas, see männitolm sööb krohvi (vahva sammal kasvab peale, mis rikub fassaadi ja see hakkab pudenema), terrassipuit on hakanud lagunema. Maja on 15 aastat vana. Kui oleks iga aasta fassaadi pesuriga üle lasknud, oleks seda krohvi pudenemist ehk saanud edasi lükata, aga nüüd ikka täiega pudeneb ja maja krohvimine maksab 10+ tuhat eurot. Terrassi uuendamine ka tuhandeid. Lihtsalt kukuvad jupid ära küljest, mitte pole lihtsalt sammaldunud “ilu”. Ja kui siin öeldi, et ju siis halvasti ehitatatud maja, kui vajab hoolt, siis suurem osa majadel on mingid vead küljes. Ja on loodusolud, kus nad asetsevad. Mitte et mõnitad, et mis sammal, ul küll pole seda. Mul on männid ümberringi ja kõik sammaldub, muru, fassaad, kõik.

#4024227:

Ka inimesed, kelle eluviis on mittematerialistlikult lihtne ja vähenõudlik, tohivad elada oma majas. Me ei pane ju pahaks vanadele inimestele, et nad oma eale vastavalt kortsulised välja näevad. Miks siis mitte hinnata hoonete või materjalide ajahamba poolt maitstud eale vastavat väljanägemist, mis räägib nende minevikust.

Jah, loomulikult tohib elada ka poollagunevas hurtsikus, aga siis ei tasu seda millekski ilusamaks valetada.

24 ja sai ikka koos kaaslasega ja kodulaenuga maja ostetud. Kuna elasime alguses Tallinnas üürikorteris aga väikesega lapsega polnud väga mugav käru mööda treppe tassida ja kuskile rahulikult õue magama teda ei saanud panna, siis hakkasime vaatama korterit linnast välja rahulikumasse piirkonda. Alguses jäi silma Keila, kus tol ajal olid veel üsna soodsad suuremad korterid, kuid mingi hetk jõudsime otsingutega nn suvilarajoonideni, kus olid juba ka mõningad majad ehitatud, kuid püsielanikke veel vähe sest püsikommunikatsioonid puudusid ja kruusateed tolmasid. Mõnus rahulik oli küll enamuse aastast, kuid talvel oli vaja ise teid lükata, vahest külmus ka vesi kinni sest elekter läks ära,  seega võrreldes korteriga ootamatuid kulusid ikka tuli kuid lapsel oli hea kasvada ja peo- ning kinolembus asendus pigem aianduskirega. Praeguseks majalaen pmt makstud sest vahepealne madal euribor tõi laenumakset kõvasti allapoole ka sissetulekud ka tõusid, Pole kordagi kahesenud, et korteri asemel maja sai ostetud kuigi tööd on sellega kindlasti kõvasti rohkem ja aastatega on raha ka sisse läinud omajagu sest vahepeal tuli kanalisatsioon, uus elekter ja peaaegu kõik suvilad on nüüd majadeks ümbre ehitatud. Eks nüüd on vahel tunne, et rahvas tõi osa linna endaga kaasa aga majas ikkagi on rohkem privaatsust.