Loen koolilapse alt teemat, kus on juttu teismeliste seksuaalsuse avastamisest. Imestati, kuidas saab 12-aastane teada, et teda huvitavad omasoolised.
Seal oli keegi, kes ütles, et tema mängis 12-13-aastaselt nukkudega. Seda sama juttu olen perekoolist läbivalt ka varem lugenud. Ja pigem imestan mina, et kas tõesti mõni 12-13-aastane mängib nukkudega? Või mõeldakse seda siiski ülekantud tähenduses?
Selge, et lapsed arenevad erineva kiirusega. Kellel tekib vastassoo ja seksi vastu huvi varem, kellel hiljem. Ja ehk tõesti mõni selles vanuses tüdruk mängib veel nukkudega. Aga öelda, et see on elementaarne, nii ongi õige ja et korralikel tüdrukutel on just sellised huvid, on mu meelest kummaline.
Alati, kui ma kuskilt jälle seda juttu loen tunnen nagu häbi ja süüd, et ma olen imelik. Mina nimelt olin selles vanuses väga huvitatud vastassoost. Nukkudega ma selles vanuses enam ammu ei mänginud. Mõtlen, et kas need, kes arenevad eakaaslastest kiiremini on sellepärast kuidagi pahad või valesti kasvatatud?
Meil olid klassiõdedega selles vanuses (sügaval nõukaajal 80ndate keskpaik) kindlasti ilu- ja moeteemad. Täiesti kindlasti katsetasime meikimisega. Eks meil oli korralikke hobisid ka, aga poisid kahtlemata ka huvitasid juba. No mingil määral eputasime juba lasteaias ja püüdsime poistele meeldida, aga 12-13-aastaselt juba pisut teisel tasandil.
Kas keegi siin ka tunnistab, et 12-13-aastaselt mängis nukkudega kodu ja käis nukuvankriga tänaval jalutamas?
Mis vanuses on siis õige vastassoo vastu huvi tundma hakata, et kõik oleks tubli ja korralik?