Kui ema sellest mulle enne räägiks, annaks teada, mis plaanid tal on, kuidas soovib oma pensionipõlve või kasvõi töötava vanaemana edasist elu veeta, siis kahju oleks kindlasti. Aga püüaks mõista. Alati oleks ju ka variant, et kui laps soovib seda perele hoida, kui on tegemist lapsepõlvekoduga vm põhjustel, siis saaks ju laps/lapsed ise emalt maja ära osta. Kui rahaliselt hammas peale hakkaks, siis ostaksin ilmselt ise emalt lapsepõlvekodu ära, et seda enda pere suvilana kasutada.
Näiteks meil on nii, et maamaja, kus mu vanemad elavad, on kogu aeg kõigi pere laste ja nende perede suvitamiskoht olnud, kõik remonditööd (soojustus, katusevahetus jne) oleme teinud kamba peale, st kõik on sinna rahaliselt panustanud, samuti muud vajalikud ehitus- ja hooldustööd, oleme ostnud sinna tehnikat, oleme enda panuse andnud. Nii et kui vanemad järsku kõik selle maha müüks, kuhu ka ma ise oma energiat ja raha olen pannud (arvestades viimaste aastate suuri ümberehitustöid ja renoveerimist vägagi olulises summas), mida ma ikkagi enda teiseks koduks pean, ilma et pakuks kasvõi võimalust neilt seda välja osta, siis oleks ikka väga imelik. Samas meil sellist olukord ilmselt ei tekiks, sest mu vanematel on juba olemas ka korter, nii et varuelukoht, kui maal ei taha või tervise poolest enam ei saa, oleks olemas.
Ilmselt on teine asi, kui tegemist on mingil eluhetkel ostetud majaga, millega perekonnal pole nii pikaaegset sidet. Ema/isa ise mingi aeg ostis, ise mingi aeg müüvad. Kui on tegemist majaga, mille nad ise on enda vanematelt päranduseks saanud, siis on minu arust olukord teine. Meil on vanemate maamaja selline, mis on perekonna oma mitmendat põlve, minu vanavanavanaisa ehitatud, sellise maja puhul tunnevad kõik pereliikmed sidet, nii et vanemad võivad ju seal hetkel omanikud olla, aga perekondlik järjepidevus loeb ka midagi. Sel põhjusel oleme ka kõik sinna rahaliselt panustanud ja see on kõigi jaoks “kodu”. Seepärast ma oleksingi nõus kasvõi ise maja välja ostma, kui tõesti peaks neil müügiplaan tekkima.