Teema: Kui vanaema müüb maja…

Mõistetav. Üks hetk ju ei jaksa enam maja hooldada, siis tulebki nagunii väiksema elamise, st korteri vastu vahetada. Muidugi on lastele raske oma nö päriskodumajast loobuda, aga eks elu on selline.

Ema müüb ja ise olete vanaema? Eriti hästi säilinud!
Vajadusel kasutaksin ostueelõigust.

Minu ema tegi nii, korteris on talvel palju lihtsam.

Postitiivselt võtaks vastu. Tore, kui inimene hindab oma võimeid ja vanust ning muutub, mitte ei klammerdu mineviku külge. Tubli! Mingu reisigu ja vaadaku maailma.
/ka vanaema ja ema

On normaalne nii talitada, kui vanus juba kukil ega jaksa aasta ringi seda elamist korras hoida. Minul endal oleks hea meel, kui mu eakas ema reisiks mööda ilma ringi ja naudiks ka veidi elu, tööd tal niigi küllalt tehtud:)

Oleneb veidi ka sellest, kui palju noored on majasse panustanud. No umbes, et kui noored on vahetanud maja katuse, soojustanud seinu, ehitanud uue aia ja käivad muidu ka abiks, siis nad ilmselt päris suvitajad pole ja tasub nendega läbi rääkida.

Tegelikult soovitaks noortega rääkida igal juhul. Võib-olla tõesti soovivad nad maja ära osta? Mujal maailmas (nt Soomeski) on väga levinud, et vanemad müüvad talu noortele ja ise reisivad ringi. Kõige halvem variant oleks, kui müüd maja salaja maha ja teatad neile alles tagantjärele, mis toimus.

Mina ka ootaksin, et ema kõigepealt minuga räägiks. Küll me lahenduse leiame, kui see maja mulle oluline oleks. Mu ema ei müüks nii hoolimatult mu pärandit maha. Ausalt. Mina müüsin ka maja maha, lastega läbi rääkides muidugi. Ostsin muu elamise ja jagasin ülejäänud raha lihtsalt lastele laiali. Väga palju seda polnudki. Reisima minna poleks raatsinud. Ma tegelikult ei tahaks lastele silma vaadata ja öelda, et sorry, elasin teie pärandi lihtsalt läbi. Haugutamiste ennetamiseks ütlen, et mu lapsed ei nõudnud seda raha, üks neist küsis koguni mingil ajal, et “ma ei saa aru, miks sa selle meile pead üldse andma?”

#3544196:

Mu ema ei müüks nii hoolimatult mu pärandit maha. Ausalt.

#3544196:

Ma tegelikult ei tahaks lastele silma vaadata ja öelda, et sorry, elasin teie pärandi lihtsalt läbi

kui inimene on elus, ei ole mingil moel tegemist pärandiga! eluajal on see tema vara ja kellegi asi ei ole, kas ja kellele ta selle kunagi pärandab.

ausalt, selle nurga alt ei taibanudki teemat vaadata, ma arvasin, et mingi nostalgia ja maavanaema teema, mitte pärandiküsimus.

Kui ema sellest mulle enne räägiks, annaks teada, mis plaanid tal on, kuidas soovib oma pensionipõlve või kasvõi töötava vanaemana edasist elu veeta, siis kahju oleks kindlasti. Aga püüaks mõista. Alati oleks ju ka variant, et kui laps soovib seda perele hoida, kui on tegemist lapsepõlvekoduga vm põhjustel, siis saaks ju laps/lapsed ise emalt maja ära osta. Kui rahaliselt hammas peale hakkaks, siis ostaksin ilmselt ise emalt lapsepõlvekodu ära, et seda enda pere suvilana kasutada.

Näiteks meil on nii, et maamaja, kus mu vanemad elavad, on kogu aeg kõigi pere laste ja nende perede suvitamiskoht olnud, kõik remonditööd (soojustus, katusevahetus jne) oleme teinud kamba peale, st kõik on sinna rahaliselt panustanud, samuti muud vajalikud ehitus- ja hooldustööd, oleme ostnud sinna tehnikat, oleme enda panuse andnud. Nii et kui vanemad järsku kõik selle maha müüks, kuhu ka ma ise oma energiat ja raha olen pannud (arvestades viimaste aastate suuri ümberehitustöid ja renoveerimist vägagi olulises summas), mida ma ikkagi enda teiseks koduks pean, ilma et pakuks kasvõi võimalust neilt seda välja osta, siis oleks ikka väga imelik. Samas meil sellist olukord ilmselt ei tekiks, sest mu vanematel on juba olemas ka korter, nii et varuelukoht, kui maal ei taha või tervise poolest enam ei saa, oleks olemas.

Ilmselt on teine asi, kui tegemist on mingil eluhetkel ostetud majaga, millega perekonnal pole nii pikaaegset sidet. Ema/isa ise mingi aeg ostis, ise mingi aeg müüvad. Kui on tegemist majaga, mille nad ise on enda vanematelt päranduseks saanud, siis on minu arust olukord teine. Meil on vanemate maamaja selline, mis on perekonna oma mitmendat põlve, minu vanavanavanaisa ehitatud, sellise maja puhul tunnevad kõik pereliikmed sidet, nii et vanemad võivad ju seal hetkel omanikud olla, aga perekondlik järjepidevus loeb ka midagi. Sel põhjusel oleme ka kõik sinna rahaliselt panustanud ja see on kõigi jaoks “kodu”. Seepärast ma oleksingi nõus kasvõi ise maja välja ostma, kui tõesti peaks neil müügiplaan tekkima.

oleks kahju, samas saaks emast aru. Kui ma talle ise ei suuda korterit osta, et säilitada lapsepõlve kodu, etteheiteid ei teeks. Minu ema oleks mulle kõige kallim ja ma nõustuks tema otsusega, et tal lihtsam oleks.

#3544205:

#3544196:

Mina ka ootaksin, et ema kõigepealt minuga räägiks. Küll me lahenduse leiame, kui see maja mulle oluline oleks. Mu ema ei müüks nii hoolimatult mu pärandit maha. Ausalt. Mina müüsin ka maja maha, lastega läbi rääkides muidugi. Ostsin muu elamise ja jagasin ülejäänud raha lihtsalt lastele laiali. Väga palju seda polnudki. Reisima minna poleks raatsinud. Ma tegelikult ei tahaks lastele silma vaadata ja öelda, et sorry, elasin teie pärandi lihtsalt läbi. Haugutamiste ennetamiseks ütlen, et mu lapsed ei nõudnud seda raha, üks neist küsis koguni mingil ajal, et “ma ei saa aru, miks sa selle meile pead üldse andma?”

Mina isiklikult küll ei arva, et minu vanemate maja/auto/mets jm vara oleks minu “pärand” ehk mulle kuuluv vara. Vanematel on õigus oma varaga teha mida iganes nad soovivad, anda kogu vara või kirikule. Päris õudne mõelda, et lapsed arvavad, justkui vanemad on neile eluaeg midagi võlgu.

Mina oma lastele küll olen. Mis ema ma oleksin, kui ainult endale mõtleksin. Nii oli minu ema mulle, mina oma lastele ja nemad omakorda oma lastele. Meil on selline enesestmõistetavus peres lihtsalt, mitte et see oleks suur vaidlusteema.
Vanemad on alati lastele võlgu, vastupidi pigem mitte.

#3544196:

Mina ka ootaksin, et ema kõigepealt minuga räägiks. Küll me lahenduse leiame, kui see maja mulle oluline oleks. Mu ema ei müüks nii hoolimatult mu pärandit maha. Ausalt. Mina müüsin ka maja maha, lastega läbi rääkides muidugi. Ostsin muu elamise ja jagasin ülejäänud raha lihtsalt lastele laiali. Väga palju seda polnudki. Reisima minna poleks raatsinud. Ma tegelikult ei tahaks lastele silma vaadata ja öelda, et sorry, elasin teie pärandi lihtsalt läbi. Haugutamiste ennetamiseks ütlen, et mu lapsed ei nõudnud seda raha, üks neist küsis koguni mingil ajal, et “ma ei saa aru, miks sa selle meile pead üldse andma?”

Mis laste pärandist sa räägid? See on ema maja. Kuidas saab üldse nii mõelda?

#3544185:

Ma ootaks seda, et ema eelnevalt küsib, kas mul oleks huvi selle maja vastu, sest tema soovib müüa, et elada väiksemal pinnal ja raha ka vaja. Mina olen selline, et ma annaks kohe talle oma korteri ja koliks siis pigem ise sinna majja sisse. Teeks mingi kokkuleppe.

Millise “mingi” kokkuleppe? Et tilgutad talle seda vaheraha 100 euro kaupa järgmised 20 aastat? Ja septembris ei saa maksta, sest kool algab, oktoobris ei saa, sest on sünnipäev, detsembris on ju jõulud ja kuidagi ei mängi välja… Ainult et emal ei ole enam aega mitukümmend aastat oodata, millal ta OMA maja eest OMA raha saab, et reisile minna.

Emana ma tutvustaks lastele plaani. Küsiks, kas nad soovivad sealt majast endale mingit mööblit vms (sest kõike ju korterisse nagunii kaasa ei võta).
Lapsele müümine oleks selles suhtes kahtlane, et turuhinda ju nagunii ei küsiks. Ja turuhinnast soodsamalt müües jääks jälle enda reisiunistus täitmata.

Kui praegu reisima minna, siis ei olegi vanadekodu jaoks raha vaja (võllanali).

St praegu ei saa reisima, raha jääb hoiuarvele. Samal ajal trükitakse raha massiivselt juurde, sest kõik soovivad laenata, aga ei soovi tagasi maksta ja kõigil on mingi koroonajama. See raha seal hoiusel kaotab oma väärtuse.

Kui on ilmnenud mingid asjaolud, et maja on täiesti lootusetus olukorras ja selles ei kannata enam seda talve üle elada, siis müü, muidu oota.

Eetiline seisukoht, et kas lastel on mingeid õigustatud ootusi sellele kinnisvara, sõltub sellest, kuidas see maja on saadud, kas nullist ise ehitatud või on see omakorda esivanemate pärandvara.

väga mõistlik otsus