Teema: Kui vanaema müüb maja…

#3544211:

Oleks või ei oleks, kuna tegemist on perekonnaga, siis peaks saama igatpidi kaubale. Emal on soov elada korteris ja reisida. Tegeleme selle sooviga. Aga võib ka olla, et on mõttekas maja maha müüa, kõik oleneb olukorrast. Minu ema mind lihtsalt külma fakti ette küll ei paneks ja mina oma lapsi ka mitte.

Emal ei ole mingit vajadust ega kohustust ‘selle sooviga tegelda’. Miks ta peaks? Tema maja, tema elu, tema raha.

#3544262:

et ma oma laste peale üldse ei mõtle.

Siin pole keegi ju rääkinud sellest, et laste peale ÜLDSE ei mõtle. Jutt on ju sellest, et lapsed saavad pärast korteri. Enne surma aga ema soovib elukohta muuta ja reisida.

#3544262:

Oh kui palju on kogunenud vastuseid mulle, mis ei puuduta üldse seda, millest mina rääkisin 🙂

Aga no haugutage pealegi, ega see mulle midagi ei tee.

#3544222:

Mis laste pärandist sa räägid? See on ema maja. Kuidas saab üldse nii mõelda?

Näed, saab. Ma olen lihtsalt sihuke ema. Meil on see suguvõsa viga. Ei, me ei ole rikkad, aga lastele ikka midagi jagub, on alati jagunud. Minu jaoks oleks mõeldamatu mõelda, et ma oma laste peale üldse ei mõtle.

Tundub, et ega see mingi tõsine teema siis ei olnudki. Või milles see mure siis nüüd seisnes?
Ja laste peale võib muidugi mõelda küll. Lihtsalt paljud siin on märkinud, et lapsed ei saa automaatselt eeldada, et nende ema vara = nende tulevane vara.

Teemaalgatuse juurde tagasi.

Kui mina eeldaksin, et saan endale kõik kinnisvaraobjektid, mis lapsena olid mulle pikalt oluised, kus ma paju-palju aastaid suviti mängisin ja kus möödus märkimisväärne osa minu lapsepõlve- ja teismeliseaastad, siis oleks mul eeldus, et ema mulle eraldaks maja Valkas, korteri Tähtveres, korteri Tallinnas Pirital, maja Meriväjal, ühe Saarema kooli kõrvalhoone ja küll ma veel midagi välja mõtlen, mis on mulle romantiliselt lapsepõlvest ülioluline. Mitte ühtki eluaset poleks ta ka tohtinud müüa, sest kõik oli meile, lastele, romantiliselt oluline. Ma tahan, t ema sälitaks mulle minu lapsepõlvekodud! PUNKT.

Ja Kääriku spordibaas peaks ka minu omaks saama, sest olen seal oma varase nooruse ja lapsepõlve-elust kokku arvutades umbes kaks aastat ja 10 kuud veetnud. Miks ema seda mulle ei ostnud? Või noh vähemalt 1/20 sellest?

Vastik suhtumine, onju? Aga õnneks pole ma seda meelt, nagu siin ühe kommenteerija lapsed, et ema on alati lastele võlgu, eriti kui on mingi maja või korteri suhtes lapsepõlvemälestusi ja romantilisi tundeid, kus on palju-palju aega veedetud.

#3544296:

Aga õnneks pole ma seda meelt, nagu siin ühe kommenteerija lapsed, et ema on alati lastele võlgu,

Ma lähen juba hasarti. Mitte minu lapsed, vaid MINA olen seda meelt. Kas kõik need hurjutajad loevad igaüks umbes paar rida ja siis on juba väsinud ja lajatavad selle paari rea peale oma hukkamõistu kohe välja, ilma et näeksid, mis edasi tuleb?

#3544303:

#3544296:

Aga õnneks pole ma seda meelt, nagu siin ühe kommenteerija lapsed, et ema on alati lastele võlgu,

Ma lähen juba hasarti. Mitte minu lapsed, vaid MINA olen seda meelt. Kas kõik need hurjutajad loevad igaüks umbes paar rida ja siis on juba väsinud ja lajatavad selle paari rea peale oma hukkamõistu kohe välja, ilma et näeksid, mis edasi tuleb?

No siis sina oled seda meelt, et sa oled lastele võlgu. Ega sa olemti midagi, mis neile võib romantiline mälestus kunagu tunduda, müünud pole? Korterit vahetanud, mööblit, vana õunapuud maha raiunud? Tapeet on ikka sama, see lapsepõlveromantiline laste jaoks?

#3544164:

Kuidas teie võtaksite vastu uudise, et ema, kelle juures on lapsed igal suvel olnud, sealses aias mänginud, on otsustanud sinu kodumaja maha müüa? Osta saadud raha eest 2-toalise korteri ja ülejäänud raha eest reisima minna.

Mina olen siis see vanaema…

Mina võtaksin väga hästi vastu selle uudise. Aga ilmselt räägiksin sellest lastega, et see neile nagu välk selgest taevast ei tuleks.

#3544348:

No siis sina oled seda meelt, et sa oled lastele võlgu. Ega sa olemti midagi, mis neile võib romantiline mälestus kunagu tunduda, müünud pole? Korterit vahetanud, mööblit, vana õunapuud maha raiunud? Tapeet on ikka sama, see lapsepõlveromantiline laste jaoks?

Ma absoluutselt ei saa aru, mille eest ma selle mõnitamise olen ära teeninud?

Mis mõnitamise? Ma siiralt küsin. Kui sulle on nii tähtis, et laste romantilisi kodumälestusi ei müüdaks eda hävitataks ning sa arvad, et oled lastele võlgu, siis ma seda küsingi. Sa ise ju ei ole nende lapsepõlvekdumälestusi kordagi rikkunud, ega ju? Nad saavad selle nagu see nende lapsepõlves oli, eks? Sa ei koliks ju iial laste lapsepõlvekodust ära? Ei töö pärast, ei laste koolide pärast, ei ruumipuuduse pärats, ei muude olude pärast, eksju?

#3544355:

#3544348:

No siis sina oled seda meelt, et sa oled lastele võlgu. Ega sa olemti midagi, mis neile võib romantiline mälestus kunagu tunduda, müünud pole? Korterit vahetanud, mööblit, vana õunapuud maha raiunud? Tapeet on ikka sama, see lapsepõlveromantiline laste jaoks?

Ma absoluutselt ei saa aru, mille eest ma selle mõnitamise olen ära teeninud?

Mis mõnitamise? Ma siiralt küsin. Kui sulle on nii tähtis, et laste romantilisi kodumälestusi ei müüdaks eda hävitataks ning sa arvad, et oled lastele võlgu, siis ma seda küsingi. Sa ise ju ei ole nende lapsepõlvekdumälestusi kordagi rikkunud, ega ju? Nad saavad selle nagu see nende lapsepõlves oli, eks? Sa ei koliks ju iial laste lapsepõlvekodust ära? Ei töö pärast, ei laste koolide pärast, ei ruumipuuduse pärats, ei muude olude pärast, eksju?

Ma tõesti ei saa aru. Pärand on materiaalne väärtus, mitte vana tapeet ja mälestused. Loomulikult koliksin ma vajadusel sinna-tänna, aga mis see siia puutub? Jutt on sellest, kas ma saan jätta lastele midagi maha, mis võiks neid elus materiaalselt aidata, või lahkun nii, et lapsed peavad matuserahagi omavahel kokku korjama?

#3544372:

#3544365:

Jutt on sellest, kas ma saan jätta lastele midagi maha, mis võiks neid elus materiaalselt aidata, või lahkun nii, et lapsed peavad matuserahagi omavahel kokku korjama?

No ja miks sa sellest selles teemas räägid? Siin on ju jutt selllest, et lastele jääbKI kinnisvara – korter.

Nojah noh. Teemaalgatus oli küsimus, mida lapsed võiksid sellest arvata. Minu soovitus oli, et nendega tuleks rääkida ja neid mitte puupaljaks jätta.
Uskumatu, kui palju pahameelt see arvamus ikka tekitas. Hämming.

#3544365:

Ma tõesti ei saa aru. Pärand on materiaalne väärtus, mitte vana tapeet ja mälestused. Loomulikult koliksin ma vajadusel sinna-tänna, aga mis see siia puutub? Jutt on sellest, kas ma saan jätta lastele midagi maha, mis võiks neid elus materiaalselt aidata, või lahkun nii, et lapsed peavad matuserahagi omavahel kokku korjama?

Mis sa demagoogitsed? Kas sinu arvates on teemaalgataja kuidagi vihjanud, et tal pole matuserahagi? Või milleks liialdad? Sa lähed kuidagi nagu üle piiri selle pärandusejutuga, kui mingit pärandust pole olemaski. Tead, pärand tekib pärast inimese surma, kui ehk sa veel ei teadnud. Kui TA ehk kõnealune vanaema oma vara ei müü, võib see veel tema eluajal näiteks maha põleda. Või on TA näiteks praegu alles 50+ aastane, aga muutub jääpurika tõttu juurviljaks, kes vegeteerib hooldekodus näiteks 20 aastat. Siis on juhtumisi sellest ‘pärandusest’ vajalik vabaneda ja 20 aastat hooldekodu arveid maksta. Ma muidugi loodan, et seda ei juhtu, aga no nii näiteks lihtsalt.
TA-le soovin tuult tiibadesse ja lõbusat elu.

#3544389:

Siis on juhtumisi sellest ‘pärandusest’ vajalik vabaneda ja 20 aastat hooldekodu arveid maksta.

Aga absoluutselt! Kui mina olen teovõimetu, siis otsustavadki nemad.
Ma lihtsalt lisasin vastukaalu kägudele, kes kukkusid hõiskama, et ela endale ja mis neist lastest üldse arvestada, neil pole midagi nõuda ja nii edasi. Ma nii ei arva. Vabandust, kui see arvamus nii ebameeldiv tundub. Igaüks elab nagu oskab. Kui aga juba tuldi nõu küsima, siis seda ka anti.

#3544390:

Ja kui selgub, et neile ikkagi on kallis, siis katsume teha nii, et kellelgi ülearu valus poleks.

Kuidas? Kui keegi neist seda osta ei jaksa, näiteks. Ja koos ei taha osta. Tahavad, et sina sela elaks ja neile pannkooke teeks ja muru nidaks, siis neil hea sinna külla tulla. Mis siis teed, jääd paigale ja lööd oma soovidele käega, sest oled lastele võlgu? Ah, nojah.

#3544164:

Kuidas teie võtaksite vastu uudise, et ema, kelle juures on lapsed igal suvel olnud, sealses aias mänginud, on otsustanud sinu kodumaja maha müüa? Osta saadud raha eest 2-toalise korteri ja ülejäänud raha eest reisima minna.

Mina olen siis see vanaema…

Saan ma õigesti aru, et see laps elab sulle kuuluvas majas, mille sa oled otsustanud maha müüa ja selle raha eest lapsele kahetoalise korteri osta? Muul viisil ei saaks ju SINA maha müüa täiskasvanud lapse KODUmaja. Ja sina ise elad mingis muus kohas, kus lapselapsed mängimas käivad?

Loomulikult võid sa maha müüa endale kuuluva maja. Samas on arusaadav, et lapsele see eriti ei meeldi, aga selline see üüri- või laenukodus elamine kord juba on. Talle tuleks kindlasti anda võimalus see esimesena ära osta. Samas, kui lapse olukord on kehv ja ta ei saa seda endale lubada… mõistan ilmselt, et ta võib pahaks panna ema soovi reisima minna selle arvelt, et laps oma kodu kaotab. Teisest küljest ei saa ka lõpmatuseni ema arvel elada. Aga paksu verd tekitab see kindlasti.

#3544407:

#3544380:

TA ju kirjutas kohe, et ema kolib korterisse. Seega igal juhul jääb lastele korter. See, et lastele tuleks teatada, on ju loomulik ja siin pole mitte ühtegi sellele vastu vaidlevat postitust.

Ei kirjutanud tegelikult. Kirjutas, et ostab korteri, sinna kolimisest ei olnud juttu. Ehk üürib selle välja, kuni ise ümbermaailmareisile läheb. 😀

No vahet ei ole, kas inimene elab sees või üürib välja ju. Omand on ikka tema oma ja jääb surma korral pärijatele.