Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kui vanaema müüb maja…

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 123 )

Teema: Kui vanaema müüb maja…

Postitas:
Kägu

Pärandvarast saaks rääkida mingid baltisaksa parunid, kui nad poleks 1940. aastal siit jalga lasknud. No selline mõis, mis sadu aastaid on suguvõsa kätes käinud põlvest põlve ja siis nüüd üks kaabakas võtab kätte ja realiseerib jooksvateks kuludeks. Eks see ole väheke traumeeriv muidugi ja selle suguvõsa tragöödia. Eks Eestis ilmselt oleks ka tekkinud sellised põlistalud, kui poleks olnud nõukaaea, mingi osa neist ju tagastati õigusjärgsetele omanikele, võib-olla siis mõnel neist on selline mõisniku tunne selle maa suhtes. Ja muidugi võib öelda, et kuskilt peab ju see traditsioon alguse saama, et see 1970ndatel ehitatud elamu ongi nüüd meie perekonna põlispärand, mis peab käima põlvest põlve. Sageli lastel on sellest oma nägemus, mõni näeb seda hoopis sobiva investeeringuna, et osta endale ikkagi kuhugi mujale unelmate kodu. Igal juhul- võõras mure. Mul pole midagi kuskilt pärida. Mina arvan, et vara on selle oma, kelle nimi on paberites omanikuna kirjas, ja enne pole mõtet teistel seal kamandama hakata. Pärast siis saab see, kellele omanik otsustas jätta, ja siis asjatab tema seal edasi.

+16
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Jutt on sellest, kas ma saan jätta lastele midagi maha, mis võiks neid elus materiaalselt aidata, või lahkun nii, et lapsed peavad matuserahagi omavahel kokku korjama?

No ja miks sa sellest selles teemas räägid? Siin on ju jutt selllest, et lastele jääbKI kinnisvara – korter.

Nojah noh. Teemaalgatus oli küsimus, mida lapsed võiksid sellest arvata. Minu soovitus oli, et nendega tuleks rääkida ja neid mitte puupaljaks jätta.

Uskumatu, kui palju pahameelt see arvamus ikka tekitas. Hämming.

Kui ema müüb ära temale kuuluva maja- siis ei jäta ta kedagi puupaljaks!

+18
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina ise ei ela mõttega, et saan kunagi vanematelt pärandi ja ei kavatse ka lapsi sellise mõttega üles kasvatama. Täiesti võimalik on oma elu hästi elada ka ilma igasuguse pärandita.

+13
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Nostalgia on ilus tunne ja kodupaik on ikka kallis koht tavaliselt. Aga mulle meeldib kui asjadele, sh. kodu, ei omistata ülisuurt tähtsust. Mu enda ema arvab vastupidi, et minu lapsepõlvekodu peab mulle elu lõpuni tähtsaim koht olema ja on solvunud kui tema majale enda kodu eelistan.

+11
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas ma rääkisin senthaaval kokkukorjamisest? Ei, ma rääkisin sellest, et matuseraha võiks vähemalt minust maha jääd

Ära valeta. Sa rääkisid sellest, et vanemad (mitte sina, aga üleüldiselt vanemad) on lastele võlgu ning arvasid, et elusoleva inimese vara on pärand. Pärand ja matuseraha on ikka kaks iseasja. Matuseraha on ikka enamusel vanematel inimestel kogutud, see ei sõltu nende kinnisvarast. Muus osas võiks inimene elu ajal ikka oma elu elada, seda muidugi vastavalt võimalustele. Osta süüa, riideid, tegeleda sellega, mis põnev tundub ja ressurssi jätkub. Kui see põnev on reisimine ja see on ka rahaliselt võimalik, siis reisibki, mitte ei mõtle paaniliselt lastele jääva pärandi suurusest ning ei loobu selle nimel ise elamast.

Aga kui sinu jaoks see pärand nii oluline on, siis ega sa vist sinki ega kala endale ei luba? Mõtle, kui ikka järgnevad 30 aastat hoiad toidu pealt iga kuu 150 eurot kokku odavat makaroni ja allahinnatud hakkliha süües, siis saad oma võlausaldajatele palju suurema pärandi jätta.

Minu vanemad mulle küll võlgu ei ole. Nad on mind kasvatanud, aitasid kunagi jalgadele, panustasid lausa mu esimese kodu ostmisesse veidi. Nüüd on nad vanad, elagu oma elu ja nautigu seda, mida veel nautida saavad. Kui soovivad oma maja müüa ja kortersisse kolida, siis tehku seda. Majas võib varsti raskeks minna. Matuseraha on neil muidugi olemas, aga nad ei pea oma elu sente veeretades elama selleks, et nende vara minu pärand on. Ei, ei ole, nende vara on nende vara ja elagu, kuni veel saavad.

Ja nüüd teen mina sama oma lastele – olen nad suureks kasvatanud, nüüd aitan kõrgkoolist läbi ning püüan ka esimese kodu ostmist toetada. Võlgu ma neile kindlasti ei ole. Matuseraha plaanin ka ikka vanas eas ka veel alles hoida ning ju jääb mingi kinnisvaragi lõpuks lastele, aga tõenäoliselt mitte see maja, kus ma praegu elan. Praegu veel on maja hea, aga kui mingil hetkel on mõistlikum see korteri vastu vahetada, siis seda ka teen. Ja ei arvuta iga säästetud senti laste pärandile juurde.

+15
-3
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mõne maja eest ei pruugi korterit saadagi.
Äkki lapsed tahavad ise emale mingi väikese linnakorteri osta ja maamaja ka endiselt alles jätta. Sest kui suvi jälle käes, tahab ema ja ka kõik teised kindlasti maale.

Reisimiseks võiks küll raha mujalt tulla. Isegi pensionärid reisivad. Ja reisida võiks aidata ka lapsed.

Mul ühe tuttava pere lubasid ka emal (ja oma laste vanaemal) maamaja maha müüa. Aga kui suvi saabus, siis kahetsesid.

Aga oleneb veel paljudest asjadest. Nt kui vana see ema ja vanaema on? Kas ta töötab ja teenib veel? Kas tema lapsed ja lapselapsed elavad majades või korterites? Kas maja on kena, korrastatud ja heas asukohas? Või on asukohas, kus maja väärtus kahaneb oluliselt?

+4
-5
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Nostalgia on ilus tunne ja kodupaik on ikka kallis koht tavaliselt. Aga mulle meeldib kui asjadele, sh. kodu, ei omistata ülisuurt tähtsust. Mu enda ema arvab vastupidi, et minu lapsepõlvekodu peab mulle elu lõpuni tähtsaim koht olema ja on solvunud kui tema majale enda kodu eelistan.

No kui teemaalgataja just ei müü mingit sellist maja, kus elab tema laps, mitte tema ise, siis arvab ju ka tema samamoodi kui sinu ema. Miks muidu kirjutab ta “kui ema on otsustanud sinu kodumaja maha müüa”.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 6 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mis värk inimestel majadega on? Tuttav 60+ naine müüs peale abikaasa surma 4-toalise korteri, kus ta lapsed olid üles kasvanud. Ostis asemele pinna poolest 3x väiksema 2-toalise korteri samas piirkonnas uues majas. Igakuine sääst kommunaalkuludelt on märkimisväärne. Lisaks on kõik uus, ilus ega vaja lähiajal remonti.
Lapsed olid väga toetavad. Aitasid kolida ja end uues kohas sisse seada. Keegi ei jahunud lapsepõlvemälestusest jms.
Aga nii kui tegemist on MAJAGA tabab inimesi miskipärast tohutu nostalgialaine.

+15
-4
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Nende õigus, aga kahju oleks ikka.

Kas kahetoaline ja pension katab võimalid hooldekodu kulud tulevikus?

Ma veel nii kaugel pole, aga hiljuti soetatud korteri eest saaks me olla hooldekodus 3 aastat mõlemad, ilma et lapsed ei peaks juurde maksma lisaks me pensionile.

Korteril ja korteril on ikka vahe. 2-toalise võib saada 500 euro eest aga ka 250 000 eest.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul ühe tuttava pere lubasid ka emal (ja oma laste vanaemal) maamaja maha müüa. Aga kui suvi saabus, siis kahetsesid.

Oh, kui suuremeelsed. Oleks ikka keelama pidanud, siis ema poleks ju saanud ometi müüa. Tegelikult kaotati sunnismaisus Eestis 1863 juba.

+16
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Maja müümine on mõistlik. Meil tuli ämmaga just jutuks, et enne tema surma tema maja müüa ei tohi! Jutt tuli sellest, et tema naabrimees läks hiljuti hooldekodusse. Maja seisab nüüd tühjana. Ma küsisin nii jutujätkuks, kas lapsed panevad maja varsti müüki? Ämm kohe nagu ehmatas, et mis müüki, et Lembit on ju veel elus! Kuni Lembit elab, maja müüa ei tohi. Lisas “minu maja tohib ka müüa alles pärast minu surma”.
Mina mõtlen nii, et kui olen juba nii väeti, et selge on, et enam oma kodus elama ei hakka, siis tuleks maja kohe müüa. Ma armastan oma kodumaja ega tahaks, et see tühjalt seisaks ajal, kui ma olen kusagil hooldekodus. Mis siis, et veel elus. Võin ju olla kümme aastat enne surma hooldekodus. Kümme aastat tühjalt seismist mõjub majale väga halvasti. Mina tahaks, et minu kallis kodumaja oleks täis elu, soojust, inimeste juttu ja naeru.
Ilmselt sellele praegusel 70+ põlvkonnal on majadega mingi teine suhe.

+13
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul ühe tuttava pere lubasid ka emal (ja oma laste vanaemal) maamaja maha müüa. Aga kui suvi saabus, siis kahetsesid.

Oh, kui suuremeelsed. Oleks ikka keelama pidanud, siis ema poleks ju saanud ometi müüa. Tegelikult kaotati sunnismaisus Eestis 1863 juba.

Noh, eks pered toimivad erinevalt. Mina isiklikult oma lastest üle ei sõidaks, kui see kodu toimib tänini nende suvekoduna. Kompromissvariante on erinevaid.

Minu isa müüs kunagi kena järveäärse krundi 300 tuh EEKiga. Olin siis 25 ja liiga vaene, et seda ise päästa. Kaks aastat tagasi ostsin sama krundi uuesti 75 tuh euri eest tagasi. Võib ka nii minna. Kusjuures selle 300 tuh eest ei teinud isa suurt tarka midagi. Ostis ühe auto ja siis teise ja pudeneski see raha ära. Täna ikka aitan teda rahaliselt.

+9
-12
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Millest nüüd selline õelus? Kas ma rääkisin senthaaval kokkukorjamisest? Ei, ma rääkisin sellest, et matuseraha võiks vähemalt minust maha jääda. Kas neile lapsepõlvekodu kallis on või ei ole, see selgubki jutuajamise käigus. Ja kui selgub, et neile ikkagi on kallis, siis katsume teha nii, et kellelgi ülearu valus poleks. Ma ei saaks küll hingerahu, kui ma oma tahte teerulliga läbi suruksin ja oleks ükskõik, mida lapsed arvavad või mis neile kallis on. Võib ka olla, et polegi tähtis see lapsepõlvekodu. Ma ju kirjutasin, et ma ise olen müünud.

Kuule, sa kaaperdad teemaalgataja teema ära, raiud siin oma õigust ja halad, miks sinuga nii õel ollakse. Tee eraldi teema ja jaura seal.

Mina ütlesin ühe arvamuse. Selle peale pöördus kägude tähelepanu minule, ongi kõik.

+2
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina isegi eelistaksin, et vanemad müüksid maja maha. Neil on veel mõned aastad pensionini minna. Maja on esiteks suurte ülalpidamiskuludega, teiseks on seal palju maad ja puid-põõsaid-peenraid ja kuna tegemist on kunagise talukohaga, siis ka palju poollagunenud kõrvalhooneid. Nad saavad seal praegu veel hakkama, sest käivad tööl ja on hea tervise juures, aga mina eelistaks küll müüki, sest muidu peame meie teiste lastega hakkama neid suure tõenäosusega abistama nii materiaalselt kui pidevalt kohal olles. Tegemist on minu isa lapsepõlvekoduga ja minu vanavanemad ei oleks seal oma elu viimased 10-15 aastat kindlasti üksi hakkama saanud, sellepärast nad kinkisid maja mu isale oma eluajal ja vanemad kolisid sinna elama. Ise olen seal samuti mingi aja elanud. Pigem näeksin, et vanemad elaksid elu lõpus korteris mugavat elu, kui et meie, lapsed, peaksime aitama neil maja ülal pidada, aitama neil suurt majapidamist hallata, võib-olla isegi sinna kolima, et saaks kunagi päranduseks maja kolme peale kui ise pensionil juba oleme (meie peres elatakse tavapäraselt üsna vanaks).

+7
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

mina arvan, et võib-olla kaaluksin käituda nii, nagu teemaalgatuses kirjeldatud, ainult sel juhul, kui mul oleks ka muud olulist kinnisvara, mida lastele pärandada. kui ei oleks, siis ma nii ei teeks. jah, just sellepärast, et mõtlen oma laste peale. mehel ja minul on kahe peale maja tallinnas nõmmel, kus elame ja korter lasnamäel, mida üürime välja. ma kindlasti ei müüks neid kumbagi ära just põhjusel, et laste pärandvara mitte vähendada. ma ei saa midagi parata, ma tunnen nii, ma mõtlen oma laste peale. ma ei müüks kinnisvara ära sel põhjusel, et reisile minna, kui oleks mõni mõjuv põhjus nt pereliikme elupäästev operatsioon, siis müüksin.

+6
-13
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kes te siin pärandvarast räägite, kui vanad on teie lapsed? Kui vanad võiksid nad siis olla, kui nad selle pärandvara ükskord pärivad? Mina olen 38, vanemad on 65 ja 66, neil on suur 6 magamistoaga maja ja suvila. Praegu on nad tegusad ja toimekad, käivad tööl ja jaksavad kinnisvara hooldada. Mis seis on 10 aasta pärast, ei tea keegi. Nii minul kui vendadel on kõigil praeguseks oma kinnisvara (kõigil küll laenuga), kui see vanemate maja nüüd järsku üle peaks jääma siis poleks meist keegi kohe sinna sisse kolimas, sest elud on ühel ühes ja teisel teises linnas. Pigem oleks selle suure maja ülevalpidamine lisakulu.

Aga praegu on väga tore lapsed vanaema-vanaisa juurde viia. Kõigi lapselaste jaoks jagub seal ruumi, nii et võivad seal kõik korraga suve veetmas või kõik lapsed peredega jõule tähistamas käia. Kuna lapse-lapsed neil vanuses 2-12, siis praegu oleks küll kahju, kui vanemad otsustaks suurest majast praegu loobuda. Mul on küll enda maja ka, aga mul pole nii palju ruumi, et ka vendade lapsed suvel pikalt enda juurde majutada saaks. Samas on see minu jaoks oluline et sugulased üksteisega hästi läbi saaksid ja selleks oleks vaja ikka koos mängida ja toimetada. Kui ma kolmandiku majast ja suvilast 10-20 aasta pärast päriksin, siis mul endal poleks seda kinnisvara tegelikult vaja, minu kodulaen oleks juba makstud. Minu lastel oleks sel ajal vaja ilmselt raha oma enda elukoha soetamiseks, mitte suurt maja.

Kuni mu vanemate lapselapsed veel selles “suvi vanaema juures” eas, võiks vanavanematel ikka maja olla. Kui peaks tekkima aeg, kui nad ise enam ei jaksa maja üleval pidada ja seal toimetada ja nad tunnevad, et lastest ka maja juures abi ei ole, siis on maja vahetamine korteri vastu igati põhjendatud.

+6
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui vanalt võib laps oma vanemate vara juba enda omaks pidama hakata – 18, 25, 30? Või võiks juba algklassilaps viriseda, et “emps, ära kuluta nii palju raha trennidele / teatrile / juuksurile /raamatutele. Muidu, kui sa ära sured, jääb mul Fordi skinnide jaoks liiga vähe raha.”

+24
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Eks see muidugi kurvastaks mind kui lapsed enam vanaema juures aias mängida ei saaks (iseasi, kas nad üldse sellest huvitatud oleks. Minul osa lapsi suured ja nemad arvatavasti puudust ei tunneks). Samas kui vanaemal elu paremaks/kergemaks läheks, siis on ju kõik hästi. Vanaema ja lapselapsed ei pea alati mingeid aias tehtavaid tegevusi valima – kui on soov koos olla, saab alati nt matkama minna (või metsa või kuhugi loodusparki jms).

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma arvan, et iga inimene elab ikka eelkõige endale. Kui sa muretsed, et sinu lapsed hakkavad protestima – see on siiski sinu elu ja sa ei saa elada selle nimel, et paar korda aastas oleks lapselastel aed, kus mängida. Selle aia peaksid lastele nende vanemad ise looma, mitte lootma vanaema peale.

A ja mis puudutab kinnisvara pärandamist – mida rohkem on pärijaid, seda suruema tõenäosusega tekib tüli. Kui on ainult üks pärija, siis on kõik tore. Aga kui pärandate oma kahele või kolmele lapsele mitmepeale ühe maja – no andke andeks, kas tahate õdesid-vendi tülli ajada? Ja kui isegi on kinnisvara tükke iga lapse jagu, siis väärtus neil on erinev – isegi kui rahaline väärtus on sama, siis lõpuks ikka igaüks tahab just seda teist tükki.

See kõik on nii tore, et jätan kinnisvara lastele päranduseks, aga tegelikult on see tore ainult siis, kui on üks laps. Muudel juhtudel – tehke oma pärand rahaks ja ostke kulda – seda saab võrdselt jagada.

+16
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

tehke oma pärand rahaks ja ostke kulda – seda saab võrdselt jagada.

See on väga hea soovitus.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 14 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Tundub, et nomaadide filosoofia on kõvasti ka seni paiksete rahvaste ajusid ja tundemaailma rappinud.
Selles valguses tõusis üle 200aasta ühe perekonna koduks olnud talumaja saatus veel väärtuslikumaks kui seni tajutud.

+5
-12
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tundub, et nomaadide filosoofia on kõvasti ka seni paiksete rahvaste ajusid ja tundemaailma rappinud.

Selles valguses tõusis üle 200 aasta ühe perekonna koduks olnud talumaja saatus veel väärtuslikumaks kui seni tajutud.

vanim poeg saab talu, teine läheb kroonu tsaaririiki teenima ja kolmas linna hobusevargaks õppima.
ja tütred? no need tuleb vaid hästi mehele panna…

+14
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vanemad on oma lastele alati võlgu, brrr…. Kui õudne. Meil on veel vanemad 80+ (mitte kõik 4) ja lapsi igas eas. Juba aastaid toetame oma vanemaid igal moel. Kus elavad ja kasvavad küll inimesed, kes arvavad, et vanemad on surmani oma lastele võlgu??? Me toetame praegu oma vanemaid, kasvatame koolitame lapsi ja valmistume oma hooldekoduarveteks ka.
Mina müüksin selle maja (kui lastega läbi arutatud), ostaksin korteri ja reisiksin veidi (mitte kogu raha ära, sest tõesti võib vaja olla hooldekoduarveid maksta). Kui lapsed müüa ei taha, siis võiksid nad küll toetada ema rahaliselt, et ta saaks enne surma ka reisida. Kurb on, kui inimene terve elu töötab ja rassib ja säästab, et lastele ikka jääks pärand, ise elamata ja puhkamata.

+13
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Oleneb täiesti olukorrast.
Kui ema on varasemalt lubanud lastele ja kasvatanud neid sellises vaimus, et maja jääb neile ja lastelastele tulevikuseemneks ning siis järsku otsustab hoopis maha müüa, et reisida – oleksin kindlasti pettunud ja haavunud sellest otsusest. Eriti kui ema ei ole oma otsusest lapsi varem informeerinud ja koos tulevikuväljavaateid arutanud. Näiteks variant, et õed-vennad panustavad koos ja ostavad emale 2-toalise korteri + paarinädalase reisi ning ema kirjutab maja laste nimele kui ei jaksa majapidamisega enam tegeleda. Ja kui ema on vana ning vajab hooldekodu kohta, saab korteri selleks eesmärgiks realiseerida ning maja jääks perekonda alles. Oletame, et kõnealune maja on hinnatud piirkonnas, mitmekülgsete tulevikuväljavaadetega ning piisavalt suur, et kõik õed-vennad ja lapselapsed sinna ära mahuksid suviti ja pühade paiku, oleks kurb, kui see võimalus kaoks.

Kui ma veel lisan siia juurde asjaolu, et näiteks minu vanemad ei ole võimaldanud mulle ülikooli ega korteri sissemakset ega muud moodi aidanud kaasa mu arengule ja edule, siis sellise pärandiosa saamine oleks õiglane ootus kui varem lubatud on. Kolisin vanematekodust ära ja läksin tööle kui olin 16. Nende majapidamises puude ladumises, muru niitmises ja jooksvates küsimustes olen vanemaid aidanud samas igaaastaselt nagunii, kuigi neil vanust alla 60 ning endal käed-jalad täitsa otsas olemas. Olen samuti kuulnud heietusi, et küll suur pind ja nemad ei saa endale seda kulu enam varsti lubada – tuleb maha müüa. Vanavanemate talu ja korteri juba müüsid maha, selleks et lubada endale rohkem kulutamist ja nüüd ei jagu enam vanavanemate jaoks matuserahagi. Küsivad lastelt. Praegu eeldavad mu vanemad, et lisaks enda elule ja majapidamisele peaksin suutma korras hoida ja kulusid kanda ka nende omal, et neil oleks lihtsam ja odavam või siis kolima nende juurde, et nende soovide järgi peenraid kaevata ja asju teha ning neid toetada, et siis maja endale saada võibolla. Tänan ei.

+2
-11
Please wait...

Postitas:
Kägu

Annaks jumal surijaid
küll oleks vara pärjaid

+13
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina emana kindlasti annaksin osa rahast lastele. See on ju nende kodu ka, nad on sinna palju tööd ja oma aega ka panustanud. Ei kujuta ette, et reisil maha laristaksin kõik

+1
-19
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen samuti kuulnud heietusi, et küll suur pind ja nemad ei saa endale seda kulu enam varsti lubada – tuleb maha müüa. Vanavanemate talu ja korteri juba müüsid maha, selleks et lubada endale rohkem kulutamist ja nüüd ei jagu enam vanavanemate jaoks matuserahagi. Küsivad lastelt. Praegu eeldavad mu vanemad, et lisaks enda elule ja majapidamisele peaksin suutma korras hoida ja kulusid kanda ka nende omal, et neil oleks lihtsam ja odavam või siis kolima nende juurde, et nende soovide järgi peenraid kaevata ja asju teha ning neid toetada, et siis maja endale saada võibolla. Tänan ei.

No aga ilmselgelt elavadki nad üle jõu käivas majapidamises ja peaksid maja maha müüma ning väiksemasse elamisse kolima. Minu meelest ongi normaalne, et noorena alustad üürikorterist, seejärel soetad väikese isikliku korteri, koos partneriga elama asudes ja karjääri edenedes soetad maja, vananedes ja sissetulekute ning jaksu vähenedes ning laste väljakolides müüd maja maha ja kompenseerid nii väiksemast sissetulekust tekkinud puudujääke. Minu meelest väga õige valik. Elus paraku ei ole sellist ideaalset õiglust olemas, iga inimene saab oma vanematelt elu alustades täpselt nii palju toetus, kui võimekad vanemad sulle parasjagu antud on. Mõned vanemad põhimõtteliselt täiskasvanut ei toeta, tahavad, et ta õpiks ise välja ujuma, ise oma soovide täitumise eest võitlema. Aga minu meelest ei tasu üldse end teistega võrrelda selles osas ja võttagi kohe algusest peale eeldusena, et kõik mis saavutad, peadki ise saavutama, kui keegi midagi lisaks annab on see boonus, aga seda ei saa eeldada. Päranduse nimel elada ei saa, sest lõppudelõpuks võivad vanemad ka 110 aastaseks elada ja sellele lootes mingeid tuleviku finantsotsuseid teha oleks täielik rumalus.

+12
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 4 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kuidas teie võtaksite vastu uudise, et ema, kelle juures on lapsed igal suvel olnud, sealses aias mänginud, on otsustanud sinu kodumaja maha müüa? Osta saadud raha eest 2-toalise korteri ja ülejäänud raha eest reisima minna.

Mina olen siis see vanaema…

vanaema oled sa ka siis kui kahetoalises korteris elad, see tiitel ei kao kuskile.

+9
-1
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kuidas teie võtaksite vastu uudise, et ema, kelle juures on lapsed igal suvel olnud, sealses aias mänginud, on otsustanud sinu kodumaja maha müüa? Osta saadud raha eest 2-toalise korteri ja ülejäänud raha eest reisima minna.

Mina olen siis see vanaema…

Oleksin väga šokeeritud, kui mu ema prassiks oma vara maha ja jätaks oma vanadekoduarved minu kaela. Pluss veel see, et tegemist on minu lapsepõlvekoduga ja minu laste lapsepõlve juurde käib see kodu ka.

+1
-20
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Julmad lapsed siin, kes arvavad, et vanaema ei tohikski elust rõõmu tunda, reisida, endale kulutada – vaid peaks pühenduma nende pärandi suurendamisele, hoidku taevas, kui peaks julgema seda vähendada. Et siis see lapsepõlve kodu püsiks ja oleks ema surma ajal alles, saan ma nii aru. Äärmisel juhul, kui müüb – siis andku raha kohe kätte, mis reisimist temale vaja.

+15
-2
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Näitan 30 postitust - vahemik 61 kuni 90 (kokku 123 )


Esileht Ajaviite- ja muud jutud Kui vanaema müüb maja…