Teema: Kui vanaema müüb maja…

#3544289:

#3544262:

Oh kui palju on kogunenud vastuseid mulle, mis ei puuduta üldse seda, millest mina rääkisin 🙂

Aga no haugutage pealegi, ega see mulle midagi ei tee.

#3544222:

Mis laste pärandist sa räägid? See on ema maja. Kuidas saab üldse nii mõelda?

Näed, saab. Ma olen lihtsalt sihuke ema. Meil on see suguvõsa viga. Ei, me ei ole rikkad, aga lastele ikka midagi jagub, on alati jagunud. Minu jaoks oleks mõeldamatu mõelda, et ma oma laste peale üldse ei mõtle.

Tundub, et ega see mingi tõsine teema siis ei olnudki. Või milles see mure siis nüüd seisnes?

Ja laste peale võib muidugi mõelda küll. Lihtsalt paljud siin on märkinud, et lapsed ei saa automaatselt eeldada, et nende ema vara = nende tulevane vara.

#3544292:

vana naine ja ikka ei oska küsimusi arusaadavalt sõnastada.

nüüd ma sain aru, mis teema on. proua tahab kinnitust, et õige ja normaalne

on oma unistustest loobuda laste nimel. tead, ei ole.

Täitsa totakad olete: teemaalgataja pole MITTE ÜKS KORD peale teemaalgatust siin sõna võtnud. Enne hinnangute jagamist võiks ikka selgeks teha, kellele te vastate.

#3545240:

Oletame, et kõnealune maja on hinnatud piirkonnas, mitmekülgsete tulevikuväljavaadetega ning piisavalt suur, et kõik õed-vennad ja lapselapsed sinna ära mahuksid suviti ja pühade paiku, oleks kurb, kui see võimalus kaoks.

Kui on üks laps ühe lapselapsega, siis jah, kujutan ette seda piisavalt suurt maja. Kui neid on rohkem, siis aga peaksid minu meelest need küllasoovijad kamba peale kõik majakulud ise kinni maksma. Mitte et kaks vanainimest peavad aastaringselt ülal maja, mis on piisavalt suur kahekümnele, sest et noorem põlvkond nõuab võimalust seal kaks nädalat aastas veeta.

#3544376:

Nojah noh. Teemaalgatus oli küsimus, mida lapsed võiksid sellest arvata. Minu soovitus oli, et nendega tuleks rääkida ja neid mitte puupaljaks jätta.
Uskumatu, kui palju pahameelt see arvamus ikka tekitas. Hämming.

Boože moi, kui teemaalgataja jätab lastele korteri, siis ta ei jäta neid ju puupaljaks. Sai mõista ise lugeda või?

Teatan ka omaenda ‘ainulaadse ja kordumatu’ arvamuse: vanaemal on õigus otsustada selle vara üle, mis on tema oma ja enne surma pole vaja mingist pärandusest jahuda. Samas käib normaalses peres asi siiski nii, et arutatakse see plaan läbi, antakse teada, tegeletakse teiste tunnetega ja praktiliste soovidega (nt lapsed võivad võtta oma kodudesse kõik asjad, mis on nende omad või mis on neile tähtsad ja mida ema uues korteris ei vaja jne).

#3545379:

Ma ei saa küsimusest aru: ema, kelle lapsed…müüvad maha SINU (kelle?) kodumaja?

Allkiri: mina, vanaema

Üldiselt on igal inimesel õigus oma vara üle otsustada ja liigsed emotsioonid ainult rikuvad tuju ning suhteid.

kas tõesti?
No oled ju kuulnud peielauas kõnet – isik X, kes on ema JA vanaema

Teemaalgata, kes on EMA oma lastele ja VANAEMA on lapselastele, müüb maha oma LASTE kodu ja lapselastele VANAEMA kodu (või maakodu või suvekodu)
(mis nende lastelaste jaoks on ka tähtis paik ja vanaema kodu)

Inimene saab olla samal ajal nii vanaema kui ema, kujutad ette.
Kodu. On paik mida ma koduks pean. Lapsepõlvekodu. See kodu kus ma parasjagu elan. Suvekodu. Talvekodu.

Võta heaks.

#3545444:

#3544376:

Nojah noh. Teemaalgatus oli küsimus, mida lapsed võiksid sellest arvata. Minu soovitus oli, et nendega tuleks rääkida ja neid mitte puupaljaks jätta.

Uskumatu, kui palju pahameelt see arvamus ikka tekitas. Hämming.

Boože moi, kui teemaalgataja jätab lastele korteri, siis ta ei jäta neid ju puupaljaks. Sai mõista ise lugeda või?

Sõltub korterist!!! Asukohast pole poole sõnagagi juttu olnud. Mõnda korterit ei taheta ilma rahata ka a’la kusagil Kundas v Sillamäel

#3545487:

Sõltub korterist!!! Asukohast pole poole sõnagagi juttu olnud. Mõnda korterit ei taheta ilma rahata ka a’la kusagil Kundas v Sillamäel

Ja maja seal Kundas või Sillamäel tahaksid või? Inimene ei koli oma harjunud keskkonnast kaugele. Mu ema elab väikelinna nii umbes 50 aastat vanas majas. Kui ta tunneb, et seal enam elada ei taha, siis korteri ostab ilmselt samasse väikelinna. Ei sealne korter ega maja kumbki pole eriti kallid. Kui ta elaks Tallinnas, siis vaevalt küll ta Antslasse või Kundasse või Sillamäele koliks.

Mina just ostsin niimoodi ühelt vanaemalt maja ära. Tema ostis asemele väikese korterikese. Muide, maja asub maal, tema ostis korteri väikelinna.
Kui minu vanemad sooviksid oma maja müüa, siis ma parem müüks oma maja maha ja ostaks neilt ise maja ära… ei kujutaks ettegi, et minu lapsepõlvekodu kellegi võõra valdusesse läheks. Mitte üldse päranduse pärast, selle peale ma isegi ei tuleks… lihtsalt nii nii kallis on see kodukoht.

Mind paneb imestama kui suurt õigust arvavad lapsed endal olevat oma vanemate vara üle otsustamisel. See on sama hea kui et emal on eluaeg pikad juuksed olnud, nüüd tahaks lühikeseks lõigata, aga peab vaatama, kas lapsed lubavad… Mis siin teistel lubada!

Töötage end üles ja soetage isiklik vara, selle asemel, et käsi pikal vanematelt pärandust ootama jääda. Las ema naudib oma elutöö tulemusi. Majas, korteris või reisil, mis iganes teda õnnelikuks teeb.

#3545559:

Mina lisaksin juurde, et ei ole ju teadagi, kas ema ÜLEÜLDSE kunagi vanadekodusse peab minema, neid vanureid on küll ja küll, kes surmani iseseisvalt hakkama saavad.

No kui maja lastega arutamata maha müüb, siis võivad suhted nii sassi minna, et lapsed enam ei soovigi hiljem ema abistamisest midagi kuulda. Seda tõenäolisem on hooldekodu.

On kaks vahet, kas vanem müüb maha mingi sellise maja, millega lastel ei ole emotsionaalset sidet või müüki läheb neile armas lapsepõlvekodu, kus senimaani suvesid ja puhkuseid veedetakse. Või siis läheb müüki mingi niisugune maja, millega on seotud palju halbu mälestusi ja kõigile kergendus kui lahti saadakse.

Põhiline asi selle müümise juures on ikkagi läbiarutamine ja laste käest küsimine, et kas nad sooviksid ise seda maja edaspidi hooldada/omada. See ei tähenda, et ema peaks sinna vastu oma tahtmist elama jääma, vaid lastel on võimalus emaga kaupa teha.

Arvatavasti see maja müüa sooviv ema juba aimab seda, et tema lapsed tajuksid selle maja müümist valusa hoobina, ega ta muidu siit küsima ei tuleks. Müüks külma südamega maha ja korras. Tema elu, tema kinnisvara. Aga paraku ei ole elus asjad nii lihtsad, inimestel on ka tunded. Selle maja müük võib suhetesse kiilu lüüa ja lapsi veel aastateks painama jääda, et miks küll nii ja nii kahju ja kuidas ta küll sai… Mõistusega võivad nad ju aru saada sellest, et emal on vaba voli oma maja üle otsustada, aga unes näevad ikka oma kadunud lapsepõlvemaja ja hinges on kibedus. Sellepärast peaks ikka enne arutama asja pereliikmetega.

#3545663:

On kaks vahet, kas vanem müüb maha mingi sellise maja, millega lastel ei ole emotsionaalset sidet või müüki läheb neile armas lapsepõlvekodu, kus senimaani suvesid ja puhkuseid veedetakse. Või siis läheb müüki mingi niisugune maja, millega on seotud palju halbu mälestusi ja kõigile kergendus kui lahti saadakse.

Suur vahe on jah selles, kas noorem põlvkond tahab suguvõsas olevat kinnisvara edaspidi korda teha ja korras hoida ning vähemalt suvilana kasutada või soovitakse see kiiresti maha müüa ja huviks on ainult raha. Viimase puhul võib vanem inimene ka ise kinnisvara maha müüa, saadud raha eest väiksema elamispinna osta ja ülejäänud raha enda tarbeks kulutada. Perekooliski räägitakse teise Eesti otsa sõitmisest, kui pikast ja tüütavast kohustusest ja tõenäoliselt ei viitsiks sellised inimesed isegi paar korda aastas sinna sõita, rääkimata korras hoidmisest. Seega, kui täiskasvanud ja juba pikalt pereelu elanud laste huvi on leige, külaskäike tehakse harva ja kirtsutatakse nina, pika sõidu- ja ajakulu pärast, siis tasuks soovi korral tõsiselt kaaluda mahamüümist.

#3545691:

Ma kõiki vastuseid ei lugenud ja ei tea, kas sellest on siin juba räägitud, aga mida sa korteris tegema hakkaks? Kui tervis on kehv ja enam ei saa aiatöid teha, siis saan maja ära müümisest aru. Esialgu võib ju tunduda tore, et elad korteris ja midagi ei pea tegema, aga kui oled pikalt korteris elanud, siis hakkad üsna varsti majas elamise vabadust taga igatsema. Eriti siis, kui jääd/oled pensionil ja saad aru, et korteris ei olegi midagi teha. Hiljutine sarnane kogemus ema sõbrannaga, kes maja maha müüs ja korterisse elama kolis. Esimene talv oli tore, kiitis mugavat elu, aga suvel käis mu ema aias istumas ja kurtmas, et pole midagi teha. Aitas emal peenraid rohida ja tegi endale ka paar väikest peenart. Nüüd on 3-4 aastat korteris elanud ja kahetseb maja ära müümist, ütleb, et ei julge pensionile jäädagi, sest kui praegu juba on korterielu igav, siis mis hakkab saama siis, kui päris koduseks jääb.

Tuletan meelde, et aiatöid saab meie kliimas teha umbes neli kuud aastas, ülejäänud aja tuleb aeda aknast vaadata. Mida see mutt majas terve talve ja sügise tegi, eks sedasama tehku nüüd korteriski.

#3545816:

Tuletan meelde, et aiatöid saab meie kliimas teha umbes neli kuud aastas, ülejäänud aja tuleb aeda aknast vaadata. Mida see mutt majas terve talve ja sügise tegi, eks sedasama tehku nüüd korteriski.

Sa vist ei ole mitte kunagi majas elanud?

Kui sul on mingi oma aialapikene, siis on seal ka talvel väga tore, talvel veidikene roogid lund, et oleks rada väravast ukseni, paned lindudele süüa, kena talveilmaga saab mõne õueküünla välja panna… Sügisel ja varakevadel on samuti maja juures mingeid tegevusi, lumikellukesed pistavad nina välja päris varakult, kevadel riisud lehti, sügisel teed samuti mingeid talveks ettevalmistusi, olenevalt sellest, mis sul seal aias on. Kui on roosipõõsas, siis selle katad kinni, seejuures roosid võivad veel novembrikuus ka rahulikult õitseda, sõltub ilmast.

Aiaga majas on siiski pigem seda aega kui üldse aias midagi ei tee, mingi kolm kuud äkki detsember-jaanuar-veebruar. Eks sõltub ka sellest, millal lumi maha tuleb. Aga viimasel ajal pole niisuguseid talvesid eriti olnud, kui lumi saabub oktoobris ja sulab alles märtsis…

Korteris jäävad kõik need lumikellukeste ja hiliste rooside rõõmud ära.

#3545691:

Ma kõiki vastuseid ei lugenud ja ei tea, kas sellest on siin juba räägitud, aga mida sa korteris tegema hakkaks? Kui tervis on kehv ja enam ei saa aiatöid teha, siis saan maja ära müümisest aru. Esialgu võib ju tunduda tore, et elad korteris ja midagi ei pea tegema, aga kui oled pikalt korteris elanud, siis hakkad üsna varsti majas elamise vabadust taga igatsema. Eriti siis, kui jääd/oled pensionil ja saad aru, et korteris ei olegi midagi teha. Hiljutine sarnane kogemus ema sõbrannaga, kes maja maha müüs ja korterisse elama kolis. Esimene talv oli tore, kiitis mugavat elu, aga suvel käis mu ema aias istumas ja kurtmas, et pole midagi teha. Aitas emal peenraid rohida ja tegi endale ka paar väikest peenart. Nüüd on 3-4 aastat korteris elanud ja kahetseb maja ära müümist, ütleb, et ei julge pensionile jäädagi, sest kui praegu juba on korterielu igav, siis mis hakkab saama siis, kui päris koduseks jääb.

Siis on viimane aeg hakata otsima tegevust ka väljaspool kodu. Meil siin kuu aega tagasi avati maalide-vaipade-jms personaalnäitus kunstniku 85-aastase sünnipäeva puhul. Tean, et lisaks maalimise ja kangakudumisringidele käiba ta veel vähemalt pensionäride klubis ja puudega inimeste klubis, võimalik, et veel kuskil.

meil on maja ja suvila. Kunagi, kui lapsed kodunt läinud, plaanime müüa suure elumaja. Saadud raha jagaksime neljaks – kolm last saaksid esimese eluaseme soetamiseks seemneraha ja neljanda osaga kõpitseksime meie suvila üles ja koliksime sinna. Nii oleksid lambad alles, hundid söönud. Kui meie aeg lahkuda, eks siis lapsed vaatavad, mis suvilaga teevad – kas müüvad ja maksavad sellest meie vanadekodu või jätavad alles ja aitavad maksta oma taskust. Suvila asukoht on imeline – Eesti mõistes miljonivaatega, mitte metsaonn Kapa-Kohilas. Selle müügist peaks ka piisama meie vanadekodumakseteks.

Minu vanemad, kes veel elus, on elanud nii, et minul pole neilt saada midagi, neil lihtsalt pole omalgi midagi. Ja ega sellest olegi väga hullu, oleme mehega end suutnud üles töötada. Mehe emal on aga väike majakene. Tema soov on, et seda ei müüdaks ka pärast tema lahkumist, ta peab plaane, kuidas see alles jätta – kas jätta ainult ühele lapselapsele vms. Tema ei mõtle selles mõttes ette, et mis saab siis, kui on vaja maksta vanadekoduarveid või üleüldse, et mis saab siis, kui mustad päevad saabuvad. Ega midagi teha ei ole, tema otsus, mis ja kuidas, aga ma ei tea, kas ka õiglane kõigi laste ja lastelaste suhtes – üks pärib näiteks maja, aga hoolduskohustus jaguneb kõigi vahel. Samas jälle mõtlen, et pole minu asi üldse analüüsida ja teiste rahakotti piiluda. Jutu mõte on see, et ega ei maksa arvestada sellega, et keegi sulle midagi pärandab või kingib, pigem tuleb ikka iseendale loota, aga samas on mul hea meel, et mul on lootust, et saan oma lapsi natuke aidata.