Teema: Kui vanemad on ebameeldivaks muutunud

Nad on juba oma elu lõpusirgel, katsu ikka ära kannatada.

Nii vanu inimesi pole küll enam sobilik hüljata. Eks katsugi siis võimalikult neutraalselt ja eraldi nendega suhelda, ära võta midagi isiklikult ning lepi sellega, et lapsepõlvekodu endisel kujul enam kunagi olema ei saa. Vanaduses inimesed muutuvadki. Paljudel lähevad vanemad päris seniilseks ning endistest vanematest pole enam midagi järel.

#3755217:

See on elu loomulik käik, et inimesel oleks kergem lähedase surmaga leppida, muutub vana inimese eest hoolitsemine järjest raskemaks ning ühiseid vestlusteemasid järjest vähemaks. Kui inimene oleks elu lõpuni terav pliiats, kelle särav huumorimeel sind alati õnnetundes hoiab, siis oleks oma vanematest emotsionaalselt palju raksem lahkuda, aga keegi meist ei ela lõputult. Seega võibolla on see muutus isegi millekski hea.

hea point. väga lohutav

Nendesse suhtudes lood ka enda vanaduses endasse suhtumist. Kuna oled nende laps, siis pead hoolega jälgima, et ise ei muutuks samasuguseks. Tegelikult ju kaebad hetkel vanemate peale samamoodi kui vanemad üksteisele sulle kaebavad. Kuidas seda lõpetada, ei tea, aga sul on samad omadused kui vanematel. Ainult siis muutud, kui end end ise teadlikult teiseks muudad. Aga kaebamise mõttes oled vanematega samasugune. Täpselt sama põhjus, miks nemad sulle vastikud on, on nad vastikud ka üksteise jaoks.

#3755736:

Selle vahega, et mina endale vanemaid valida ei saanud, küll aga valisid nemad teineteist endale kaaslasteks. Hambad ristis on terve elu koos elanud, ehkki keegi ei keelanud neil lahku minna. Ise on nad teieneteisega kooselamise valinud, milleks siis oma valikuid lapsele kurta?

Ei pruugi sugugi olla nii, et hambad ristis on elatud. Pigem vanadusega kaasnevad haigused, valud, halb olla, see teeb inimese tujukamaks. Enam ei näe, ei kuule nii hästi, ei saa tehtud asju, sest pole jõudu või muid omadusi. Kui enda juures see hirmutab, siis kaaslase juures võib vihale ka ajada. Aga üksi on selles vanuses veel hullem.

Ega muud polegi, kui tunda rõõmu, et linu ribadeks ei rebi ja seinu väljaheidetega kokku (see on paljude saatus).

#3755970:

#3755897:

#3755610:

Nagu hakkab teist vanemat siunama, nii ütle: palun lõpeta või ma lõpetan kõne (lähen kohe ära)!

Nalja teed või? _ TA pole selleks võimeline.

AINUKE asi, mida ta teha suudab, on siin perekoolis anonüümselt halada.

Kui on vaja nende mammade-papade ees sirgelt püsti seista ja kõva häälega seda öelda, siis enne saavad tema püksikesed märjaks, kui see juhtub.

PS. Kui need “kass ja koer” on nii kaua koos olnud, ju siis selles kakluses neid mõlemaid ühtviisi midagi erutab ka.

Kui ei, oleks nad juba ammu lahku läinud.

Aga ka SEDA VÕIB NEILE ÖELDA, et kisage ainult siis, kui mind ei ole ja ma ei taha sellest mitte midagi kuulda.

Aga noh, perekoolika jaoks muidugi võimatu missioon.

Ja ainuke seletus, miks ta ei julge neile otse midagi öelda – rahaline toetus kaoks ära.

See pole mitte ainult TA-st naisel siin suu kinni pannud, vaid viimasel ajal kuni peaministrini välja.

Mis rahaline toetus? Nalja teed või? Ma olen 45-aastane, miks ma peaks vanemate rahalist toetust vajama?

Kui sa kisamise asemel oleksid loetusse süvenenud, oleksid ehk märganud, et olen nendega sellel teemal vestelnud, ent paraku tulemuseta.

ah see räuskaja ei oskagi lugeda – aga igas teemas on ta kohal, et teemaalgataja kohta midagi vastikut oma roiskunud vaimu põhjast välja imeda.

Talle tuleb kaasa tunda, perekool on vist ainuke koht, kus ta üldse saab sõna võtta. Vaevalt teda päris elus üheski seltskonnas eriti sallitakse.

Mul on oma vanematega täpselt sama lugu. Identne lausa. Aga nad 60+. Pole kunagi läbi saanud, aga kui me veel alaealised olime, siis läks rohkem energia meile ja meiega pragamisele. Hulluks läks siis, kui nad kahekesi jäid. Imelik vaadata, kuidas nii vanad inimesed ei oska oma aega paremini veeta kui päevast-päeva üksteise kallal näägeldes ja stressates. See negatiivne energia, mis seal seetõttu valitseb on üsna lämmatav. Üritan võimalikult palju end välja lülitada, kui seal käin või ka eemal olles nad teineteise peale kaebavad. Minu meelest on naeruväärne, et kaks 60+ vanuses inimest omaenda lastele kaebavad, kui halb kaaslane teine on. Ise nad ilmselgelt seda naeruväärsust ei märka.

Natuke isegi lohutav, et on ka teisi selliseid inimesi, kel taolised vanemad. Aga et 80+ vanuses ka veel nii lastakse, on muidugi hirmutav.

Minu meelest on see kohutav, et keegi soovib TERVE OMA ELU veeta sellisel viisil, et igapäevaselt kakleb, sõimleb ja jagab oma kaaslasega maid. Nii 50-60 aastat järjest. Ma tõesti ei suuda mõista, miks keegi tahab sedasi oma ainsa elu veeta. Saan aru, et harjumus, mugavus ja raske lahti lasta, aga 30-60 aastat (!!) . Selle aja peale võiks juba viimseni ammendunud olla selline kaklemine ja käega löödud, teisega lepitud või siis lahku mindud. Ma tõesti ei mõista, kuidas nii vanad ja elukogenud inimesed saavad nii rumalad ja ebamõistlikud olla.

Ma arvan, et kui sellised inimesed peaks teineteisest ilma jääma, siis nad oleksid väga õnnetud. Elades igapäevaselt koos ei oska lihtsalt teist üldse hinnata ja elavad kogu omaenda eluga rahulolematuse teise inimese peale välja.

#3755163:

Minu vastu on nad mõlemad head, aga nende omavaheline vihkamine nullib selle justkui ära. Kui mõtlen oma lapsepõlve koduse atmosfääri peale, hakkab väiksest endast kahju, ja nende praegune suhtlusstiil tekitab lihtsalt vastumeelsust nende mõlema suhtes. Üritan südamega distantseeruda ja endale öelda, et nendevaheline suhe on nende probleem ja minusse ei puutu, aga seda on siiski raske teha, tunnen, et see matab ja mürgitab mindki.

Oli ka midagi sellist. Korralikud inimesed, aga omavahel läbi nad ei saanud. Lapsepõlve atmosfäär oli stressirikas. Õnneks selle vahega, et kui ma olin keskkoolis, kolis isa minema. Põhjuseks oli teine naine, nagu see sageli on (kes pärast jälle kadus), aga vahet pole. Nad jäid suhtlema (laste ja muu pärast). Alguses oli atmosfäär siiski veel pingeline. Aga aastate jooksul, kui mõlemad olid saanud elada oma kodus oma tahtmise järgi, muutus suhtlemine asjalikumaks ja rahulikumaks. Kui pere jõulude, sünnipäevade vms. ajal ema juures kokku saab, on kõik normaalne.

Ehk siis jah, kõik ei sobi koos elama. Mõni ei sobi võibolla üldse kellegagi koos elama. Ja see on inimeste oma valik, kas muuta midagi või elada pureledes ja teineteist vihates elu lõpuni.

#3755163:

Üritan südamega distantseeruda ja endale öelda, et nendevaheline suhe on nende probleem ja minusse ei puutu, aga seda on siiski raske teha, tunnen, et see matab ja mürgitab mindki.

Nojah, ongi raske. Aga ega peale vaimse distantseerumise, teineteise peale kaebamise ja “oma poolele meelitamise” suhtes võimalikult külmaks jäämise midagi teha polegi.

Mõtle nii, et õnneks ei pea sina nendega vähemalt koos elama enam – et sul elamiseks üks teine, vähem stressirikas koht kui nende kodu ja seega on sul ikkagi hästi läinud. Kui sul külaskäigu eriti kõrini saab, saad vähemalt öelda: “Hakkaski juba kiire….” ja kuhugi helgemasse kohta minema jalutada. Marineerugu siis kahekesi oma tüliõhkkonna sees edasi. Tülivabriku masinavärk seiskub nende puhul veel ainult emma-kumma surmaga, seda pole raske arvata. Seni peab kuidagi hakkama saama.

Paljudel inimestel ongi kombeks valada oma elutüdimus, kehv enesetunne, väsimus, võimalikud valud jne välja endale kõige lähedasema inimese peale. See on sama, nagu väikelaps jonnib kõige rohkem ikka oma emaga, kusjuures see ei pruugi tähendada mitte armastuse puudumist, vaid see laps tunneb end emaga lihtsalt kõige turvalisemalt.

Meie siin kõrvalt lugedes ei näe, kui hull seis TA vanematel on – samuti me ei tea nende tervisemuredest vms. Aga see on üks võimalik vaatenurk.

Mõistan täielikult. Kahjuks peame arvestama, aru saama, et teatud eas muutub inimene palju!

Minu isa on ka üle 80, ja võrreldes sellega, mis ta oli 10a-t tagasi, on see öö ja päev. Teatud eas hakkab taandareng pihta -tahame või mitte, meie asi on leppida või mitte. Minu isa on ka jõudnud juba jonnaka lapsukese staatusesse, kes kavaldab, manipuleerib ja mängib samas abitut, kannatajat, et sa kaasa talle tunneksid ja teda muudkui aitaksid kõiges-nagu tita.

Ühest olen aru saanud nüüdseks:kui väga ma ka oma isa ei armasta, pean nüüd mõningat distantsi hakkama hoidma, et oma närve hoida. Kõik enda huvides, sest aeg teeb kahjuks oma töö ja siit alates on pidev taandarend käivitunud, kurb kuid tõsi. Miks, sest tänapäeval elavad inimesed kauem kui varem-kuid ajutoonus pole kaasa jõudnud, see kärbub kiiremini kui pikem iga

#3755610:

Nagu hakkab teist vanemat siunama, nii ütle: palun lõpeta või ma lõpetan kõne (lähen kohe ära)! Ja nii teegi, järjepidevalt. Sa võid saada kuulda, kui halb sa oled, aga ka siis mine ära. Sa ei pea nende vaenutsemises osalema. Minul oli vaid ema selline, hirmus oli. Nad ei elanud koos, aga samas linnas. Sõidad kaugelt rõõmsalt kohale ja tuli hakata kohe tegelema, et ema ei leiaks võimalust isa kirumiseks. Kui isa suri, siis jäi vähemaks ja hakkasin ka kuulma, kui hea isa oli.

Sul läks hästi. Kui minu isa suri siis ema suunas kogu vaenu ja viha minule, sest 40 aastat oli ta ju saanud kellegi kallal päevast päeva näägutada. Nüüd isa enam polnud ja oli vaja asendajat. Mina sobisin suurepäraselt.

Jah ja ma teengi nii järjepidevalt, et lõpetan kohe kõne, kui jutt läheb kiuslikuks. Aga tead kui valus see on! Iga kord kui emaga kõne lõpetan siis nutan peatäie.

Teemaalgatajat mõistan 100%. Ja tunnen kaasa.