Teema: Kui võdaks miljon eurot, lahutaksin abielu päevapealt

#3641528:

#3641054:

#3638551:

Jep. Osa annaks mehele ja ütleks, et palun, proovi olla õnnelik ilma minuta nüüd (kuigi pole kindel kas ta nõustuks). Osa annaks armukese naisele, et see saaks omale uue elukoha soetada. Ise koliks armukese juurde. Ei ole liba.

Seda ilmaski ei usu, et tegelikkuses nii teeksid. Armukese pidajad ikka seda sorti inimesed, kes teiste tagant varastavad ja petavad. Ebareaalne et nad heategevuskorras teistele mingeid eluasemeid kingiks. Huvitav kas praegu siis asi seisabki selle taga, et meesarmuke ei taha oma kodust ara tulla.

Elu ei ole nii mustvalge. Muidugi võiksin lihtsalt öelda armukesele, et jätku oma naine maha, visaku koguni tänavale. Või võtta naise endaga ühendust ja loota, et läheb ise minema, kui ma talle kõik ära räägin. Aga ma ei taha olla selline inimene.

Jah, armuke on seal majas sündinud ja vähemalt hetkel pole valmis oma kodust loobuma.

Tuleb välja, et sinu armuke armastab oma maja rohkem kui sind.

Mina olen vaba ja vallaline ja ma ei otsiks päris kindlasti ühtki meest kellega ühe katuse all maid jagada kui ma kohe praegu miljoni võidaks. Naudiksin ja kindlustaksin hoopis ainult iseenda elu – täielik egoist.

Aga praegu tunnen suurt sotsiaalset survet et pean mehe leidma, pere looma ja lapsed saama. Ma olen juba praegu 32 aastaselt igav tegelane oma pereinimestele, kes minu ümber. Isegi ohtlik, sest vbl pereisad panevad silma peale.

see lugu kõlab küll tuttavalt. äkki mina olengi see naine kellest on vaja lahti saada. kas su armukese nimi algab R tähega?

Kui ma lahutasin, siis keegi küll meie rahasid jagama ei hakanud. Abielulahutuse allkirjastamisel öeldi ainut, et nemad meie varadega ei tegele, kui midagi on jagada, siis tegelege sellega hiljem ????.  Väga imelik oli  küll, kui nüüd mõelda. Ju siis kui ühel on nõudmised, pöördub kohtusse? Ja siis võetakse pangaarved ja varad letti. Ma jäin kõigest ilma, alustasin nullist.

Aga teemasse. Lahutaksin küll! Annaksin mehele pool vabast tahtest kohe ära ja nö ostaksin end vabaks. Sest ma olen korduvalt ja korduvalt lahku läinud, aga ta lihtsalt ei lase mind ära vôi on tagasi moosinud (mu elu suurim viga, sest kui on juba vabadus käes, ei tohiks sellest iialgi loobuda).

Ja enam ma ei jaksa seda mängu mängida. Need korrad, kui lahku läinud olen, olen kôik oma kogutud ressursid ära raisanud selleks protsessiks (üürikorteri jaoks)  ja juba mône kuu jooksul näinud, et kôik oli järjekordne näitemäng.

Hetkel olen otsustanud, et ilmselgelt niimoodi pisikeste laste kôrvalt, kui mul on piiratud sissetulek ja olematu aeg iseenda jaoks, et ennast vaimselt tugevamaks töötada, ei koli ma enam ära, sest see ei ole lihtsalt võimalik. Ma näen, et ma ei oska ja ei suuda seda lôplikuks teha. Kas on see siis armastus vôi alateadlik hirm tema ees vôi tema hullumeelne käitumine ignoreerides mu statmente, aga midagi ei lase sellel juhtuda.

Ma olen täiest läbi endaga, iga tùli môtlen ainult, et ma ei taha seda elu, oleksin valmis enda elu päevapealt lõpetama, kui mul ei oleks mu väikeseid lapsi, kelle eest ma vastutan. ! Kôik mu standardid on ammu ilma maha visatud ja nende peal trambitud… Kui ma ei lubanud eks mehel enda  peale häältki tõsta, vaid selle peale olin valmis ära kolima, siis praegune vôib iga pàev vûrtsikate sônadega mind kostitada ja ma ei saa mitte midagi teha… sest ta ju vabandab, kui ma talle seda ütlen. Ja joob, sest tal on stress… ja ärritub, sest tal on stress, sest meie suhe tekitab temas stressi. Ja tegelikult on see kôik nagu üks halb film.

Kui ma vôidaksin suure summa raha, siis ma ostaksin endale ja lastele oma kodu ja koliksin ära.  Mitte sellepärast, et ma praegu sôltuksin majanduslikult mehest ja sellepärast ei lahku, ei, vaid et kui mul oleks päris oma kodu, ei peaks ma oma lapsi koguaeg traumeerima kolimistega 🙁 Ma plaanin praegu, et kui paari aasta pärast on mu sissetulek kasvanud, siis üürin lahutuse ajaks korteri ja siis ostan. See vôtab kahjuks aega. Aeg aga tapab vaikselt. Ma kardan, et kui ma praegu ei jaksa enam lahkuda, mis siis veel paari aasta pärast must alles on jäänud…

Muidugi vôib kôik ka hästi minna ja me elame ônnelikult elu lôpuni koos…

#3653744:

#3653711:

Aga teemasse. Lahutaksin küll! Annaksin mehele pool vabast tahtest kohe ära ja nö ostaksin end vabaks. Sest ma olen korduvalt ja korduvalt lahku läinud, aga ta lihtsalt ei lase mind ära vôi on tagasi moosinud (mu elu suurim viga, sest kui on juba vabadus käes, ei tohiks sellest iialgi loobuda).

[…]

Hetkel olen otsustanud, et ilmselgelt niimoodi pisikeste laste kôrvalt, kui mul on piiratud sissetulek ja olematu aeg iseenda jaoks, et ennast vaimselt tugevamaks töötada, ei koli ma enam ära, sest see ei ole lihtsalt võimalik.

Ma oletan, et see korduv lahkuminek ja tagasimoosimine toimus siis sinu mitmikraseduse ajal, muidu nagu ei klapi hästi?

Ei, vaid alles peale viimase lapse sündi   avanesid mu silmad.

#3657602:

Pole mehega tülis ega vaenujalal, aga tunnen et ei taha temaga koos olla. Mul on temata parem, aga mul pole kusagile minna. Siis õhtuti voodis unistangi, kuis kiigutan last uues kodus vaikuses tuttu… Võin küll öelda, et olen mehega koos, sest nii on materiaalselt kasulikum. Mehega olles pole millestki puudus.

Mismoodi sul temata parem oleks, kui sa ei suuda ennast ise ülevalgi pidada? Mees ikka teab, et sa tal lihtsalt parasiteerid seal või talle ajad mingit armastuse jama, et sind välja ei tõstaks?

Ma peaksin ikka puhta loll olema, kui ma isiklikku miljonit hakkan enda ja laste elatamisele kulutama, kui minu hea elu maksab vabatahtlikult kinni keegi teine.