Täna juhtus nii, et üks võõras inimene ütles mulle hästi inetult, ma kohe nutsin pärast peatäie. Läksin lapsevankriga üle raudtee ja enne rööpaid on need metallist piirded, kust ei saa minna kõrvuti läbi, vaid ühekaupa. Koperdasin seal korraks ja jäin hetkeks seisma, sest lõin kärusangaga endale kõhtu. Minu taga oli üks mees, kes ütles, et ma olen kuradi idioot, kes blokeerib teed ja et kõik kohad on kuradi tittesid täis.
See kõik ei võtnud aega rohkem kui mõned sekundid, aga ju oli inimesel kõnnihoog sees ja kehv hommik. Mõtlen, kui halvasti sellistel inimestel peavad endal asjad olema, et võõraid sõimata. Mul on ka halbu päevi, aga ma pole kunagi võõrastele inetusi öelnud.
Nüüd on juba tunde möödas, aga ikka teeb pisut kurvaks, et sedasi öeldi, aga olen päris tundlik inimene ka. Kas teile on ka halvasti öeldud tänaval?
Esileht › Pereelu ja suhted › Kui võõras inimene ütleb halvasti
Teema: Kui võõras inimene ütleb halvasti
Tundub, et sul poel veel hormoonid peale sünnitust paika loksunud- ma olin ka väga tundlik sel ajal kui väike beebi oli. Praegu ei pööraks küll sellisele ütlemisele enam tähelepanu. Aga teemasse- ikka vahel on öeldud halvasti, aga sel juhul tekib mul esimene mõte, et kas see ütleja ikka päris normaalne on?
Eks noor emme ongi tundlikum – hormoonid.
Mäletan juhust, millest on möödas juba 25 aastat, aga ikka kuidagi tuleb meelde ja riivab. Läksin oma 2-aastase lapsega linnaliini bussi peale. Mul oli kergkäru, mille panin bussi minnes kokku. Astusin bussi, 2-aastane käekõrval, teises käes vanker… olin teise lapse ootel, viimane kuu ja kõht oli üüratu. Jäin bussi vahekäiku seisma. Istet ei pakkunud keegi. Buss pidurdas järsult ja käru riivas ühe keskealise meesterahva jalga. See mees virutas mulle selle peale jalaga.
Eks noor emme ongi tundlikum – hormoonid.
Mäletan juhust, millest on möödas juba 25 aastat, aga ikka kuidagi tuleb meelde ja riivab. Läksin oma 2-aastase lapsega linnaliini bussi peale. Mul oli kergkäru, mille panin bussi minnes kokku. Astusin bussi, 2-aastane käekõrval, teises käes vanker… olin teise lapse ootel, viimane kuu ja kõht oli üüratu. Jäin bussi vahekäiku seisma. Istet ei pakkunud keegi. Buss pidurdas järsult ja käru riivas ühe keskealise meesterahva jalga. See mees virutas mulle selle peale jalaga.
See mees, kes mulle virutas, ise istus.
Eks noor emme ongi tundlikum – hormoonid.
Mäletan juhust, millest on möödas juba 25 aastat, aga ikka kuidagi tuleb meelde ja riivab. Läksin oma 2-aastase lapsega linnaliini bussi peale. Mul oli kergkäru, mille panin bussi minnes kokku. Astusin bussi, 2-aastane käekõrval, teises käes vanker… olin teise lapse ootel, viimane kuu ja kõht oli üüratu. Jäin bussi vahekäiku seisma. Istet ei pakkunud keegi. Buss pidurdas järsult ja käru riivas ühe keskealise meesterahva jalga. See mees virutas mulle selle peale jalaga.
Kui haige inimene, jube lihtsalt, milliseid troppe liigub.
Täna juhtus nii, et üks võõras inimene ütles mulle hästi inetult, ma kohe nutsin pärast peatäie. Läksin lapsevankriga üle raudtee ja enne rööpaid on need metallist piirded, kust ei saa minna kõrvuti läbi, vaid ühekaupa. Koperdasin seal korraks ja jäin hetkeks seisma, sest lõin kärusangaga endale kõhtu. Minu taga oli üks mees, kes ütles, et ma olen kuradi idioot, kes blokeerib teed ja et kõik kohad on kuradi tittesid täis.
See kõik ei võtnud aega rohkem kui mõned sekundid, aga ju oli inimesel kõnnihoog sees ja kehv hommik. Mõtlen, kui halvasti sellistel inimestel peavad endal asjad olema, et võõraid sõimata. Mul on ka halbu päevi, aga ma pole kunagi võõrastele inetusi öelnud.
Nüüd on juba tunde möödas, aga ikka teeb pisut kurvaks, et sedasi öeldi, aga olen päris tundlik inimene ka. Kas teile on ka halvasti öeldud tänaval?
paipai, ära ole kurb!
see inimene on ise jäme ja häbematu ja tal oli vaja kedagi rünnata, et pingeid maandada. heasoovlik inimene oleks uurinud kas saab aidata või mõistvalt naeratanud.
ja kui sa küsid, kas mulle on võõras halvasti öelnud, siis on ikka – on autoroolis kätega vehitud, tänaval ja kaupluses nähvatud. on minu koera peale pahandatud. aga lasen selle ühest kõrvast sisse ja teisest välja. ei taha isegi lolliga vaidlema hakata, vaid eelistan insidenti kohe sealsamas unustada. soovitan sul sama teha!
Kui mul on miski halvasti, olen ma palju kaastundlikum. Kust võetakee mõte et sellisel juhul on inimene õnnetu ja tal on halvasti.
Ma olen ka mõelnud, et kui õudne ja tühi peab olema inimese elu ja pea, et ta juhuslikke möödujaid idioodiks sõimab… On minulgi olnud juhus autoroolis, kus ootasin kohta ja teine oleks ilusti mööda pääsenud, aga nolk (no nii 18-20 a) kargas autost välja ja sõimas mind “kuradi idioodiks”. No minul oli temast ja ta isast (see vahtis kala pilguga ega pidanud nolgi käitumist millekski) lihtsalt kahju, millised matslikud ja tühised inimesed. Korra olen ühele nolgile ka oma lapsega turvahälli hakanud pihku suruma, kui see minu eest koha napsas kärude hoiukoha kõrval, mida ootasin, et hea kerge häll kärru kohe tõsta. Andsin turvahälli tema poole ja ütlesin, säh, kanna õige ka pisut, saad aru, miks ma siin kohta ootan… Kadus kui tuul.
Kunagi tulin just välismaalt, olin selline rõõmsas mullis, sest seal käituvad inimesed võõrastega viisakalt. Läksin Prismasse porgandeid ostma, aga porgandeid ei olnud. Märkasin, et aluse peal on pakitud porgandid, aga neid ei olnud veel riiulisse pandud. Üks naine pani kaupa välja ja läksin küsisin ta käest, et vabandust, kas võib aluse pealt porgandeid võtta, riiulis ei ole. Ja tema niimoodi ärritus, kisas mulle, et kas kujutate ette, et lähen kuskile lattu teile neid porgandeid praegu otsima või, mida te veel endale ette ei kujuta. Ma ütlesin, et ei, siin väljas aluse peal on pakitud porgandid, nende kohta küsisin. Siis käratas, et võtke oma porgandid, mis minu käest küsite siis. Mõtlesin, et meil on ikka päris imelik ühiskond, on väga palju maid, kus ei käituta lihtsalt nii mitte kunagi. Ja oleks parem elada. Aga kui siin üritan ise olla sõbralik ja tore, see vajub varsti ära, sest teised ei ole sellised. Aga inimesed ju matkivad teisi ja siis ongi nii.
Tuleb halvasti ütlemine äraõppida. KAs sind lapsena ei õpetatud suhtuma nii, et kes teisele ütleb, see ise on. See peaks nagu mantra selge olema. Mis puudutab sind see, kui keegi ütleb teisele inimesele, oled idioot. ta ju ise on see “kuradi idioot” “loll nagu lambijalg” jne. Ja kui endas sellist suhtumist pole välja arendatud, on sul väga suured probleemid ees tulemas. Nii et kes teisele ütleb, see ise on, on vaja endale selgeks harjutada.
Selliseid ütlemisi pole vaja isiklikult võtta. Solvuda, vihastada jne pole ka mõtet.
Tuleb ainult imestada.
TA ära tunne ennast pahasti, ta ei öelnud seda ju otseselt Sinule (Sina Mari oled idioot) vaid oleks niimoodi plärtsanud ükskõik kellele, kes sel hetkel oleks talle ette jäänud.
Imestagi, kuidas mõni inimene niimoodi saab ometi ja ela edasi. Sellist pahna pole mõtet enda sisse talletada ega ennast mõjutada lasta.
Ära võta isiklikult. Oleks oma laps olnud, oleks jälle kisajaid kisanud. Olen ka käratanud, sest kiire jne.
Ära ole kurb, ju oli paha tuju ja Sina olid kahjuks see, kes talle ette jäi.
Mul on jälle vastupidi olnud. Mitmeid kordi rasedana ja koos vankriga on poekassas ette lastud. Ükskord istusin üksi välikohvikus ja ootasin sõbrannat. Läks mööda võõras mees ja ütles, et sul nii ilus pluus seljas ja kõndis edasi. On ka väga armsaid inimesi:
Sina olid lihtsalt mugav piksevarras, kuhu oma sopp valada, naisterahvas titega, mis võiks olla mugavam sõimuobjekt.. (ja ohutum, kahemeetrisele tätokatega kolakale oleks see lödipüks ise teed andnud). Jääb meelde (mõni selline nähvamine on lapsest saadik meeles mul, kui mõni mutt bussis jälle sõimas koolikoti pärast vms) ja teeb haiget, aga ürita sellest mõistusega üle olla, tegelikult polnud asi sinus, vaid temas.
…. mõni mutt. Mina olen mutt, 61 aastat vana ja hiljuti rammis üks noor ema bussis lapsevankriga mu jalga, sest seisin vale koha peal. Ma ei märganud teda, sest seisin seljaga ukse poole. Oleksin vankri eest ära astunud, kui ta oleks suu lahti teinud ja öelnud ometi. Hetkel oli ikka päris paha, aga hiljem mõtlesin, et kust mina tean, mis teda vaevab.
Ikka on öeldud halvasti. Isegi sellised pool tuttavad on mulle väga veidraid kommentaare teinud.
Reageering vastab vast enda hekelisele meeleolule. Olen ka täitsa nutnud hiljem ja olen ka oma keevalise iseloomu pärast ise piinlikku olukorda jäänud.
Kui mul on miski halvasti, olen ma palju kaastundlikum. Kust võetakse mõte et sellisel juhul on inimene õnnetu ja tal on halvasti.
Rõõmus ja rahulolev inimene ei tunne vajadust võhivõõrast inimest täiesti lambist sõimama hakata.
Täna juhtus nii, et üks võõras inimene ütles mulle hästi inetult, ma kohe nutsin pärast peatäie. Läksin lapsevankriga üle raudtee ja enne rööpaid on need metallist piirded, kust ei saa minna kõrvuti läbi, vaid ühekaupa. Koperdasin seal korraks ja jäin hetkeks seisma, sest lõin kärusangaga endale kõhtu. Minu taga oli üks mees, kes ütles, et ma olen kuradi idioot, kes blokeerib teed ja et kõik kohad on kuradi tittesid täis.
See kõik ei võtnud aega rohkem kui mõned sekundid, aga ju oli inimesel kõnnihoog sees ja kehv hommik. Mõtlen, kui halvasti sellistel inimestel peavad endal asjad olema, et võõraid sõimata. Mul on ka halbu päevi, aga ma pole kunagi võõrastele inetusi öelnud.
Nüüd on juba tunde möödas, aga ikka teeb pisut kurvaks, et sedasi öeldi, aga olen päris tundlik inimene ka. Kas teile on ka halvasti öeldud tänaval?
Miks peaks sind häirima, kui keegi, kes sind ei tunne, sulle halvasti ütleb? Eriti siis, kui sa tead, et tal pole õigus ja temast ei sõltu su elus midagi. Korraks vihastab, selge. Aga kohe pikalt seepärast nutta? Usu mind, meist eranditult igaühest on keegi selja taga halvasti rääkinud, mõni müüja või kojamees või kolleeg või naaber. Kas mõte sellest ajab sind nutma? Kui ei, siis miks. Miks sind just see nutma ajab, kui keegi sulle lollusi näkku ütleb, aga mitte see, kui sa tead, et kuskil keegi kindlasti on sinust naerdes või pahandades jaganud mõnd vastikut tõde, mida sa ei taha endale tunnistada? Mõnd piinlikku hetke.
Ma nutaks pigem seepärast, et seda sinu selja taga mõne sinu tõestisündinud ebameeldiva hetke meenutamist tehakse niikuinii ja niikuinii teevad seda head tuttavad ja/või pereliikmed. Õnneks see mind paanikasse ei aja, sest see on lihtsalt fakt, et kõigist räägitakse. Eranditult. Ka sina olled kindlasti arutanud mehe või sõbrannaga mingi töökaaslase või tuttava käitumist ja pead vangutanud. Veel vähem siis peaks endast välja viima mingi alusetu mühatus mingi lollaka poolt.
No tegelikult on nii, et hiljuti sünnitanud naise hormoonid kõiguvad tugevasti ja siis on väga lihtne nutma hakata ka asjade peale, mis muul ajal ei kõiguta absoluutselt. Mis aga ei õigusta kuidagipidi võõrastele halvasti ütlemist, ükskõik mis olukorras.. Ongi väga nõme, ebaviisakas ja ebaõiglane oma paha tuju teiste peale välja plärtsuda.
Kas teile on ka halvasti öeldud tänaval?
Oo, jaa! Olen ülekaaluline ja sa võid vaid ette kujutada, milline mõnituste laviin sellega kaasas käib pealtnäha täiesti tavaliste normaalsete inimeste poolt. Alles hiljuti oli juhus, kus käisin Selveris ja riiulite vahel tuli vastu umbes minuvanune mees väikese pojaga ja kuigi ruumi oli maa ja ilm, et minust mööduda, ütles mees pojale valju häälega, et “näe, vaata, kus mõni on ennast nii paksuks õginud, et ei mahu enam vahekäiku ära”. Meil olid just veel enne pilgud juhuslikult kohtunud ja ma veel olin põgusalt ja sõbralikult naeratanud ja siis sellised sõnad. Päriselt, tohutult haiget teevad sellised juhtumid. Ma tavaliselt enam ei nuta kodus nende pärast, sest seda kõike juhtub lihtsalt nii tihti, aga hingel on valus küll ja eneseusk on pidevalt madal.
Ma soovitan ka arvesse võtta, et meie hulgas on päris palju vaimselt häiritud inimesi. See paistab välja siit Perekoolist, see paistab välja FB-st, eriti kui on palju tuttavaid oma “sõpradeks” vastu võetud, st on kirju seltskond seal. FB-s olen pidanud kurbusega tõdema, et nii mõnigi kunagine tore ja asjalik kolleeg ei ole enam adekvaatne. Ei pea praegu silmas vaktsiinivastaseid uhhuutajaid, nemad on veel lisaks.
Reaalses elus vaimuhaigetega nii palju ei kohtu, aga ju siis teemaalgatajal täna oli see päev.
Ma soovitan ka arvesse võtta, et meie hulgas on päris palju vaimselt häiritud inimesi. See paistab välja siit Perekoolist, see paistab välja FB-st, eriti kui on palju tuttavaid oma “sõpradeks” vastu võetud, st on kirju seltskond seal. FB-s olen pidanud kurbusega tõdema, et nii mõnigi kunagine tore ja asjalik kolleeg ei ole enam adekvaatne. Ei pea praegu silmas vaktsiinivastaseid uhhuutajaid, nemad on veel lisaks.
Reaalses elus vaimuhaigetega nii palju ei kohtu, aga ju siis teemaalgatajal täna oli see päev.
Jumala adekvaatne käitumine ja sõnastus täpne. Ebaadekvaatne karjub kontekstist väljas. Viha on 1 peamisi emotsioone. Ebaadekvaatne on teha seda tööl või kodus, kus nime puhtus maksab. Tänaval pole nime otsaees, inimene võõras ja seega ükskõik. Meeste peale karjutakse samamoodi, kogetud.
Tõenäoliselt oli TA juhtumi puhul tegu kas ebaadekvaatses olekus, näiteks purjus, või vaimselt haige inimesega, tavaline kaine inimene nii ei käituks. Joobes olekus võib ka tavaline inimene öelda asju ja käituda piinlikult ja igaühel ei paista ka joove välja, võõraste puhul on üldse raske aru sellest saada. Pikaajaline joomine aga muudab inimese labiilseks ja agressiivseks.
Tõenäoliselt oli TA juhtumi puhul tegu kas ebaadekvaatses olekus, näiteks purjus, või vaimselt haige inimesega, tavaline kaine inimene nii ei käituks. Joobes olekus võib ka tavaline inimene öelda asju ja käituda piinlikult ja igaühel ei paista ka joove välja, võõraste puhul on üldse raske aru sellest saada. Pikaajaline joomine aga muudab inimese labiilseks ja agressiivseks.
Adekvaatne ikka!
Mõistan teemaalgatajat. Endal oli ka käruga ja seejärel väikelastega ringi liikudes neid veidraid intsidente omajagu. Südamesse ei võtnud, aga imestama panid ikka.
Endal on veel olnud situatsioone, kus nt bussi siseneb keegi suur kotiga ja konkreetselt vaikides, midagi ütlemata, rammib selle kotiga mulle sisse. Või seisan vahekäigus ja keegi lihtsalt füüsilist jõudu kasutades lükkab mu kõrvale. Neil juhtudel imestan, kas siis tõesti pole neil inimestel suud peas, et sõbralikult teada anda? Lihtsalt tullakse nagu tank ja rammitakse võhivõõrast üle.
Kusjuures välismaal reisides sellist rammimist kohanud pole: ja ehkki ma ei pruugi võõrkeelt osata, saan küsija näo ning kehakeele järgi suurepäraselt aru tema soovist. Astungi kõrvale, lasen teise mööda ja temagi naeratab. Nii normaalne.
Kas teile on ka halvasti öeldud tänaval?
Oo, jaa! Olen ülekaaluline ja sa võid vaid ette kujutada, milline mõnituste laviin sellega kaasas käib pealtnäha täiesti tavaliste normaalsete inimeste poolt. Alles hiljuti oli juhus, kus käisin Selveris ja riiulite vahel tuli vastu umbes minuvanune mees väikese pojaga ja kuigi ruumi oli maa ja ilm, et minust mööduda, ütles mees pojale valju häälega, et “näe, vaata, kus mõni on ennast nii paksuks õginud, et ei mahu enam vahekäiku ära”. Meil olid just veel enne pilgud juhuslikult kohtunud ja ma veel olin põgusalt ja sõbralikult naeratanud ja siis sellised sõnad. Päriselt, tohutult haiget teevad sellised juhtumid. Ma tavaliselt enam ei nuta kodus nende pärast, sest seda kõike juhtub lihtsalt nii tihti, aga hingel on valus küll ja eneseusk on pidevalt madal.
Tee Resting Bitch face pähe ja keegi ei julge kobiseda.
Kui ma olin 9 aastane, siis ma olin pontsakas. Oli suvi ja mu reiesiseküljed olid valusaks hõõrunud ja ma kõndisin pisut jalad harkis, sest valus oli. Igaljuhul, ma tulin just parasjagu raamatukogust, kui üks vanamees ütles mulle, et ma kõnnin nagu ma oleks öö otsa taha saanud. Sellest on möödas üle 20 aasta, aga mul on see siiani meeles. Sain kerge trauma sellest.
Troppe on siin ilmas ja paraku midagi ei saa sinna teha.
Tänapäeval me ei peida ju oma puudelisi. Leppigem siis, et meie/teie puudelised liiguvad ringi ja avaldavad arvamust.
Milleks haliseda siis?
Minule ütles kunagi üks vene vanamees kui lapsega jalutasin “sellises vanuses otsustasid lapse saada”, olin 30+ ja ei saanud aru, kas ta pidas mind liiga vanaks lapse sünnitamiseks (pigem seda kui mitte liiga nooreks, nägin küll oma vanusest noorem välja, aga mitte 20-, et oleks pidanud sarnast märkust tegema). Laps juba täiskasvanu, aga kui meelde tuleb siis siiani hämmeldus et mida ta sellega mõtles.
Halvastiütlejatele üldiselt ütlen vastu või kui kohe pähe ei tule, siis hiljem mõttes, et oleks võinud nii või naa öelda, aga üldiselt ei põe selle pärast. Teemaalgatajal soovitaks ka mitte põdeda selle pärast, et mõni oma eluga mittehakkamasaav isik seda suvaliste ettesattuvate inimeste peale välja paiskab. Mõtle pigem niiviisi, et temal on kõik halvasti ja sinul tegelikult hästi, loodetavasti taipab ta vajalikku abi otsida ja kui mitte, siis on see tema probleem, sinusse ei puutu võhivõõra inimese halb tuju või ebaõnnestumised, saagu nendega ise hakkama.
Esileht › Pereelu ja suhted › Kui võõras inimene ütleb halvasti
