Teema: Kui võõras inimene ütleb halvasti

Ei arva, et sellistel asjadel oleks hormoonidega mingit pistmist. Kui keegi solvab ja ütleb halvasti, siis inimene tunneb ennast halvasti lihtsalt. Olgu tal siis väike laps või mitte. Tavaliselt tuleb see alla neelata, sest kunagi ei tea, kas tegemist vaimuhaigega või muidu hullumeelsega. Kui aga on kindel, et ta ei saa sulle füüsiliselt kahjulik olla, näiteks ei ole meesterahvas, ja sa tunned, et sul on just õiged sõnad varnast võtta ja ei ole pahviks löödud kohe, siis minu meelest võib küll vastu öelda ja vabalt-.

Läksin taarat viima ja nats peale mind sõitis üks papi kohale ka taarat tooma. Kui nägi mind taarakottidega minemas, siis hakkas auto juurest mölisema a la kuradi mutt, täpselt siis vaja taarat viia kui tema tahab viia jne. Kõike ei kuulndudki. Viisin oma taara rahus ära ja läksin taadi juurde ja ütlesin, et esiteks ma pole tema jaoks mingi mutt (olen 32) ja teiseks mis ta endast arvab, et tuleb võõrast inimest sõimama ja temasugusel pensionäril peaks aega olema laialt käes, et oma õlle taarat viia. Ehmatas nii ära, et jube, vastu ei öelnud piuksugi. Eemalt oli enne küll kõva mees karjuma.

Mina ei lase kohe kindlasti kellelgi endale pahasti öelda, eriti, kui tühja koha peal hakatakse räuskama. Pillima hakkan selle pärast veel vähem. Kahju, kui tal närvid nii pe*ses on, et võõrast inimest tänaval sõimama hakkab.

Sellest vastu ütlemisest. Sellega on nii ja naa, teine pool võib hoopis su vastu ütlemist võtta solvanguna, sest tema tegi enda meelest ainult nalja. Või noh püüdis muhe olla.

Mina umbes 29 aastasena. Valdeku pood, maksmine letis. Seisab üks ostja, mees, vanuses umbes 60-62 ja ajab müüjatariga juttu. Tulen mina, panen letile korvi, kus on mingid paar söögiasja ja küsin kaks pakki sigarette ja pudeli veini. Mina ei suitseta, suitsud on vanemale pereliikmele. Vein on mulle ja sõbrannale. Ostja, see mees, ütleb niimoodi poolteravalt ja enda meelest vaimukalt, et “Enne sünnita kolm last, toida neid rinnaga ja siis hakka suitsetama”. Minul lülitas see päev kiiresti ja ma vastasin: “Mul on sünnitatud ja toidetud nelineli. Aga sina võiksid enna aegajaltki pesta, kui üldse avalikku kohta tuled ja veel enam, naisi kõnetad”.

Jah, mul oli juba siis neli last.
Aga see mees ei haisenud. Lihtsalt mulle lõi see vastus pähe ja panin vastu.

Ütle nüüd, kumb halvemini ütles. Ikka mina. Nii et ma alati vastu ei ütle enam 🙂 ja ega keegi ei ütle ka midagi – see oli elus vast üks kahest korrast.

#3863285:

#3863127:

Tänapäeval me ei peida ju oma puudelisi. Leppigem siis, et meie/teie puudelised liiguvad ringi ja avaldavad arvamust.

Milleks haliseda siis?

Miks sa aitad sõnale “puue” pookida külge ülinegatiivset tähendust? Puue on ka nägemis- või kuulmispuue, ka ratastoolis olija on puudega, sestap ei tohiks sõna “puue” kasutada sõimusõnana!

Väga nõus! Mind näiteks väga häirib, et sõna “taun/down” kasutatakse sõimusõnana. Nii palju, kui mina olen downi sündroomiga inimesi näinud, siis on nad pigem väga sõbralikud ja head inimesed.

#3864392:

#3864380:

#3863284:

Ei arva, et sellistel asjadel oleks hormoonidega mingit pistmist. Kui keegi solvab ja ütleb halvasti, siis inimene tunneb ennast halvasti lihtsalt. Olgu tal siis väike laps või mitte. Tavaliselt tuleb see alla neelata, sest kunagi ei tea, kas tegemist vaimuhaigega või muidu hullumeelsega. Kui aga on kindel, et ta ei saa sulle füüsiliselt kahjulik olla, näiteks ei ole meesterahvas, ja sa tunned, et sul on just õiged sõnad varnast võtta ja ei ole pahviks löödud kohe, siis minu meelest võib küll vastu öelda ja vabalt-.

Kui oled kunagi rase olnud, siis tead, et sel ajal ja sünnitusjärgsel/imetamisperioodil on nutt iga asja peale ikka väga kerge tulema. Ja sel ajal suhtud solvangusse ka kuidagi hoopis teistmoodi, kui muul ajal.

No ega ta selles perioodis seni ei istu ju. Muigaks, vaataks tagasi ja rahu majas. Aga tema põeb mingi suvalise jobu suvalise lausekese üle.

Kirjutas ju, et oli lapsevankriga. Seega, tõenäoliselt just nimelt “selles perioodis” (sünnitusjärgne periood, võib-olla ka imetav ema), ehk siis perioodis, kus on hormoonid veel ehk sassis.

#3864412:

Ma räägin sellest, et ta vast praegu enam ei ole selles perioodis. Lapsevankriga. Meenutas ju varasemat aega. Taevas hoidku.

Tõesti taevas hoidku! Teemaalgatus algab nii: “Täna juhtus nii…”. Millist varasemat aega ta meenutas?

Hämmastav, kui kehv on inimeste tähelepanu ja funktsionaalne lugemisoskus!

Mul oli kord paarikuine laps kandelinas (see oli aeg, kus kandelinad alles hakkasid moodi minema), sõitsin bussis ja lapsel hakkas palav, ärkas üles ja vigises. Üritasin last rahustada, kui kaks mutti kõrval arutlema hakkasid, et vaene laps, küll see ema on ta ikka kõvasti kinni sidunud, näe nutab, kindlasti verevool jalgades puha seisab, see on nii ohtlik ja laps võib ära surra ja mis sealt kõik veel tuli. Lõpetuseks teatas üks muttidest, et aga võib-olla see ema tahabki oma lapse ära tappa?

#3867112:

Ei pea sugugi olema rase või väikeste lastega, et olla tundlik. Mina näiteks hakkan ka kergesti nutma, kui keegi halvasti ütleb. Ja suu on siis enamasti nagu vett täis, alles pärast tuleb igasugu asju pähe, mida oleks võinud öelda. Ega selliste matsidega pole tegelikult mõtet vaidlusesse laskuda. Parem mõelda neile kordadele, kui keegi on sinu vastu olnud lahke ja tähelepanelik. Minul teeb näiteks juba see tuju rõõmsaks, kui autojuhina jalakäia üle tee lasen ja ta tänutäheks viipab. Väikesed asjad igas päevas.

Osad inimesed räägivad ju tänaval iseendaga. Võimalik, et see mees oli ka taoline. Äkki sõimas iseennast valjusti.