Esileht Ilu ja tervis Kuidas aidata 130kg kaaluvat lähedast?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 98 )

Teema: Kuidas aidata 130kg kaaluvat lähedast?

Postitas:
Kägu

Inimene on 56-aastane, 167 cm pikk ja kaalub juba 130 kg.  Kaal on tõusnud viimase 4-5 aasta jooksul,  varem oli normaalkaalus.

Ma ei tahaks hakata täpsemalt rääkima kaalutõusu tagamaadest, ütlen ainult, et tegemist oli mitme järjestikuse traumaatilise sündmusega, mille tagajärjel tundub, et inimesel on täielikult kadunud soov normaalselt elada.

Hommikul kl 7 ajal läheb tööle, tagasi jõuab kl 19 paiku (tööl väidetavalt ei söö, pole isu)  ja peale seda ta sisuliselt õhtu läbi kodus ainult sööb. Vabadel päevadel vist ainult sööb,  isegi poes enam ise ei käi,  toidu toovad kohale kullerid. Ainus “suurem” liikumine on teel töölt-koju autost väljumine ja kord paari nädala tagant mõni samm bensiinijaamas.

Varem nii positiivne, sportlik ja tegus inimene on langenud musta masendusse,  tema elu sisuks ongi ainult töö (töö ka tubane ja arvuti taga) ja toit.  Olen kutsunud endale külla, lähedalasuvasse parki jalutama – pole tahtmist.  Kinos, teatris, kontserdil käia ei taha, kõik pidid vaatama,  et on paks ja midagi selga panna ka ei ole. Kutsun poodi, et lähme vaatame, ehk leiab midagi suuremat ja parajamat – jälle ei sobi, küll kataloogist midagi ikka leiab ja kuller kohale toob. Pakun, et jääme koos dieedile (ega ma ise ka ausalt öeldes väga sale pole,  aga minu kaal on siiski kahekohaline) – ei taha, pole selleks aega.

Minu mõistus on otsas, tahaks aidata, aga ei oska.  Pakkusin,  et lähme psühholoogi või toitumisnõustaja juurde – jälle EI. Viimasel ajal ta ei taha ka seda, et mina tal külas käiksin – viimasel korral ma sisuliselt pressisin end vägisi talle külla, kuna “tuba on segamini ja kiire on ka”.  Samas nägin, et tal on juba raske liikuda,  ainuüksi toast-tuppa liikumine ajas hingeldama ja pahkluud on väga paistes.

Ei oska enam midagi teha – mõtlesin, et ütleks julmalt välja,  et oled ikka rõvedalt jämedaks läinud ja on viimane aeg midagi ette võtta ja et sinu ülesöömine ja ületöötamine surnuid ja endist elu tagasi ei too ja et kiire surma asemel võid tulevikus veel mitukümmend aastat teiste hooldusel vinduda. Ma tean, et see on julm, aga kõike muud olen nende aastate jooksul juba proovinud.

+14
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui inimene ise ütleb, et ta ei lähe välja, sest häbeneb oma keha ja sina hakkad talle kaalulangetussoovitusi andma, siis ongi nii, et kosub veelgi. Saan aru, et juttu on mehest. Olen näinud mehi ja naisi, kes võtavad alla ja hakkavad endaga rohkem tegelema, tekib rohkem aega, ei pea kellegi kommentaare kuulama, et näed, juba oled viis kilo kaotanud.

+6
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui inimene ise ütleb, et ta ei lähe välja, sest häbeneb oma keha ja sina hakkad talle kaalulangetussoovitusi andma, siis ongi nii, et kosub veelgi. Saan aru, et juttu on mehest. Olen näinud mehi ja naisi, kes võtavad alla ja hakkavad endaga rohkem tegelema, tekib rohkem aega, ei pea kellegi kommentaare kuulama, et näed, juba oled viis kilo kaotanud.

Langetavad kaalu, kui kõrvalt kaassõltlane ära kaob. Teisiti öeldes, lahuta, jäta maha vmt.

+1
-10
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui inimene ise ütleb, et ta ei lähe välja, sest häbeneb oma keha ja sina hakkad talle kaalulangetussoovitusi andma, siis ongi nii, et kosub veelgi. Saan aru, et juttu on mehest. Olen näinud mehi ja naisi, kes võtavad alla ja hakkavad endaga rohkem tegelema, tekib rohkem aega, ei pea kellegi kommentaare kuulama, et näed, juba oled viis kilo kaotanud.

Olen teemaalgataja. Jutt käib naisest.

Ma ei tahaks halvasti öelda ega kavatse otseselt ka kaalulangetussoovitusi anda, aga olen inimese pärast lihtsalt mures. Ei oska kuidagi aidata, aga näen, et inimene mingit abi siiski vajab.

 

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Langetavad kaalu, kui kõrvalt kaassõltlane ära kaob. Teisiti öeldes, lahuta, jäta maha vmt.

Me ei ela koos, kaassõltuvust ei ole. Ta juba elabki üksi ja lähedasi tal väga palju ei ole.

 

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui inimene ise ütleb, et ta ei lähe välja, sest häbeneb oma keha ja sina hakkad talle kaalulangetussoovitusi andma, siis ongi nii, et kosub veelgi. Saan aru, et juttu on mehest. Olen näinud mehi ja naisi, kes võtavad alla ja hakkavad endaga rohkem tegelema, tekib rohkem aega, ei pea kellegi kommentaare kuulama, et näed, juba oled viis kilo kaotanud.

Olen teemaalgataja. Jutt käib naisest.

Ma ei tahaks halvasti öelda ega kavatse otseselt ka kaalulangetussoovitusi anda, aga olen inimese pärast lihtsalt mures. Ei oska kuidagi aidata, aga näen, et inimene mingit abi siiski vajab.

Ma olen veendunud, et sa ei suuda teda aidata, kohe päris kindel olen selles.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei oska enam midagi teha – mõtlesin, et ütleks julmalt välja,  et oled ikka rõvedalt jämedaks läinud ja on viimane aeg midagi ette võtta ja et sinu ülesöömine ja ületöötamine surnuid ja endist elu tagasi ei too ja et kiire surma asemel võid tulevikus veel mitukümmend aastat teiste hooldusel vinduda. Ma tean, et see on julm, aga kõike muud olen nende aastate jooksul juba proovinud.

Äkki jätad inimese rahule, oleks ausalt öeldes kõige kasulikum.

+10
-7
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma ei tahaks halvasti öelda ega kavatse otseselt ka kaalulangetussoovitusi anda, aga olen inimese pärast lihtsalt mures. Ei oska kuidagi aidata, aga näen, et inimene mingit abi siiski vajab.

Kui sa tõeline sõber oled ja tahad et see kestaks, siis püüa tal siiski aidata masendusest välja tulla. Kas ta ise ei ole valmis (kasvõi mõnel paremal päeval) üldse välja pakkuma, kuhu ta minna või millega tegeleda tahaks? Halvasti ja otse ütlemine võib tõesti mõne inimese “maa peale tuua” ja panna endaga tegelema, aga võib ka asja veel hullemaks teha. Seega on täpsemaid juhiseid raske anda inimest tegelikult tundmata.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei oska enam midagi teha – mõtlesin, et ütleks julmalt välja, et oled ikka rõvedalt jämedaks läinud ja on viimane aeg midagi ette võtta ja et sinu ülesöömine ja ületöötamine surnuid ja endist elu tagasi ei too ja et kiire surma asemel võid tulevikus veel mitukümmend aastat teiste hooldusel vinduda. Ma tean, et see on julm, aga kõike muud olen nende aastate jooksul juba proovinud.

Äkki jätad inimese rahule, oleks ausalt öeldes kõige kasulikum.

Kellele kõigile?  Mulle, et ma oma õest ilma jään või talle endale, et ta elustiilist tekkinud terviseprobleemide pärast surra võib?  Või maksumaksjale lootuses, et tulevikus ühele pensionärile pensionit maksma ei pea…

+17
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas ta ise ei ole valmis (kasvõi mõnel paremal päeval) üldse välja pakkuma, kuhu ta minna või millega tegeleda tahaks?

Kahjuks ei. Esimesed 2-3 aastat käis ta vähemalt surnuaial, eelmisest aastast ka seda enam mitte. Ütleb mulle umbes nii, et kui vanemate hauale lähed, siis torka minu omadele (tema abikaasa ja lapsed) ka mingi vits mulda, et mis me seal ikka mõlemad käime.

Ma tean, et tal on raske, on stressis, depressioonis jms. Aga viimasel ajal tundub kehakaal olevat see, miks ta enam üldse millegi vastu huvi ei tunne. On raske liikuda, häbeneb ennast, ei taha tuttavatega kohtuda. Õnneks on tal olemas töökoht, kuhu esmaspäevast reedeni minna. Kuigi viimasel ajal tundub, et kui vähegi võimalik, siis eelistab teha kodutööd.

+16
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen veendunud, et sa ei suuda teda aidata, kohe päris kindel olen selles.

Ma saan sellest ise ka aru, aga leppida selle teadmisega ei suuda.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Las õde ajab oma asja. Pole sinu asi teda õpetada. Ei meeldi ka suitsetajatele õpetamine.

+5
-15
Please wait...

Postitas:
Kägu

Las õde ajab oma asja. Pole sinu asi teda õpetada. Ei meeldi ka suitsetajatele õpetamine.

Eks ma üritan,  tänan teile kaasa mõtlemast. Saan aru, et teie soovitus oleks teise ellu mitte sekkuda.

Tegin siia teema, kuna emotsioon eilsest külaskäigust on veel värske, sest nägin, et ta on viimase paari nädalaga nii kohutavalt hingeldama hakanud. Elasin end välja. Aga jah, mina teise inimese eest elada ei saa ja abi pakkuda ei oska, nii et las see teema praegu jääb.

 

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

No aga peale nii ränkasid läbielamisi – abikaasa ja lapsed maetud, mida siis veel tahta? Selles mõttes, et ma saan sellest inimesest ülihästi aru, ta on sügavas depressioonis. Ja mis peaks kaalu langetama motiveerima, mis tal siin elus siis nii väga enam oodata on? Ilmselt endale päris kätte külge panna ei julge ja nii ta ootabki, et tuleks lõpp juba kiiremini. Ma kaldun ka arvama, et ega sa teda aidata ei saa ja lase tal olla…

+18
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kellele kõigile?

Ma ütlesin, et kõige kasulikum, mitte kõigile kasulikum. Tema solvamisega kaalu teemal sa küll midagi ei saavuta. Kui on depressioon, peaks seda kõigepealt ravima. Näiteks psühhiaatri juures ravimid määrama ja teraapias käima. Siis on võimalik, et inimene tuleb oma apaatiast välja ja kunagi hiljem on ehk võimalik ka kaaluga tegeleda. Ka kaalu vastu on ravimid olemas, võib ka neid proovida. Võib ka olla, et inimesel ongi see kaal pigem kaitsekilp ja ettekääne, et mitte midagi teha ja kodus istuda, siis polegi kaalust lahtisaamine tegelikult tema eesmärk.

+4
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Põhjus on depressioonis. Proovi veenda õde psühhiaatri poole pöörduma. On ADd, mis tugevalt vähendavad söögiisu ja samas ajavad ajukeemia paika. Ta ei tule enne kodust välja ega lõpeta ülesöömist, kui meeleolu on normaalseks saanud.

Olen ise abi saanud. Olin ülekaaluline, kodus seina vahtiv ja kõigele käega löönud. Ma sain oma elurõõmu ja saleda keha tagasi. Tõsi, depressioon kipub korduma, minul 5-6 a tagant. Aga tunnen selle kiiresti ära ja otsin kohe abi.

+18
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Et kui inimene on matnud abikaasa ja lapse/d siis peaks ta eesmörk olla sale ja ringi hüppav rõõmurull?

Ime, et ta üldse suudab voodist välja tulla. Sinu “heatahtlikud soovitused” ajaks inimese üldse üle piiri.

+10
-9
Please wait...

Postitas:
Kägu

Et kui inimene on matnud abikaasa ja lapse/d siis peaks ta eesmörk olla sale ja ringi hüppav rõõmurull?

Ime, et ta üldse suudab voodist välja tulla. Sinu “heatahtlikud soovitused” ajaks inimese üldse üle piiri.

Minu meelest on TA mures oma õe suurest kaalust halvenenud  tervise pärast, mitte ei heida talle ette rõõmuta olekut ega kaalunumbrit. Sa oled “heatahtlikud soovitused” küll jutumärkidesse pannud,  aga mulle tundub TA mure õe pärast siiras.

Ma ise ei oskaks vist selles olukorras ka midagi ette võtta. Inimene võib veel 30-40 aastat elada, selge see, et ta vajab abi. Kaugema tuttava või töökaaslase puhul ehk mõtleks, et tema oma asi, kui minu abi ja soovitusi ei vajata, las siis olla. Aga oma õele tahaks ju ikka kuidagi abiks olla ja seda, et ta kannatused pisutki väiksemad oleksid.

 

+17
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kumb suurem mure on, kas õe raske vaimne seisund ja depressioon või sellest tekkinud minnalaskmine ja liigne kehakaal? Tundub, et kehakaal ja see on vale algus tema aitamiseks.
Räägi temaga siiralt ja südamest, et oled tema pärast mures ja soovita psühhiaatri poole pöörduda. Toitumisnõustajast hetkel küll kasu pole, tal on vaja sellest leinast välja saada.
Mingi ütlemine, et oled rõvedalt paks teda küll ei aira vaid viib veel sügavamale auku.
Püüa ta oma mõtetest rääkima saada, võimalik, et ta süüdistab ennast nendes surmades.
Lähene tasa ja targu, ole tema jaoks olemas ja paku õiget abi, aita alustuseks kas või koristada, mitte ära õienda kaalu pärast. Puhtas ümbruses läheb tuju ka paremaks. Ükski etteheide ei motiveeri teda vaid kapseldub veel rohkem endasse.
Ja kui ta abi vastu ei võta, ei ole Sul tõesti midagi teha.

Mina sain oma lähedase psühhiastri juurde läbi häda, ka oli lein teemaks. Päris kaua läks aega, enne kui ta nõustus.
Kui väiksemas kohas elate, siis paku mõnda suuremat linna, kuhu minna, et keegi ei teaks. Selles vanuses inimestele on psühhiaater häbiasi.
Kas õel on kedagi, kelle nimel pingutada? Lapselapsed äkki. Leia talle mingi teema, mis teda motiveeriks uuesti elama hakkama.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Loomulikult ei taha inimene, kellel on liikuda raske, jalutada. Eks see ongi kinnine ring. Mina võitlen praegu samuti oma võitlust, olin 120 kg, nüüd 105, aga kuradi raske on ikka. Jalad on juba mingil määral p-s, tuleb tohutult sättida planeerida, mida teha ja kuidas liikuda. Ja loomulikult ta ei taha, et sa külla tuled ja näed, millist elu ta elab ja kui halb tervis juba on – aga samas oleks see talle tohutu põnts, kui sa ära kaoksid.

Mina olen see tüüp, kellele aitas otse näkku ütlemine – üks arst kirjeldas mulle mu elu lähemat 10 aastat ja see tegi mulle selgeks, et on väga viimane aeg, õigemini viimane aeg on juba läbi, aga äkki veel midagi saab teha.  Samas selline areng eeldab elutahet, aga kardetavasti su lähedasel seda ei ole, kui tal pere maetud. Mind panigi ühe jõuna liikuma mõte, et mu lapsed vajavad veel mind ja lapselapsed tahaks ka vanaema näha.

Kui sa talle kuidagi elumõtte suudaks anda, siis sellest võiks abi olla, sellele saaks juba midagi ehitada.

+11
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kõik sõltub inimesest, aga mullegi aitas, kui leidus inimene, kes mulle näkku ütles, et olen liiga paks ja pean midagi ette võtma. Muidugi ma teadsin seda ise ka, aga see otsene ütlemine pani mind asja endale tunnistama kuidagi. Kui inimene, kellest räägid, on nii suures ülekaalus, siis ei ole kaotada tema puhul nagunii midagi. Hetkel ta ju matab ennast koos oma kadunud lähedastega. Nii et mina küll ei ütle, et jäta ta rahule ja ära tee midagi. Minu meelest ei tohi rahule jätta. Ja ka probleemi ümber ei pea hiilima nagu ümber palava pudru. Ei pea teist inimest alandama, aga ei pea ka tegema nägu, et pole hullu.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui õde teab kaalunumbrit, pole vaja topelt öelda, ma ei usu, et keegi arvab, et 130 kg on sale või normaalkaalus, kui kaalult maha astub. Ta on kaotanud nii lapsed kui abikaasa, tervise suure tõenäosusega nagunii. Mina ei ütleks midagi ja veedaksin temaga aega, käiksin väljas siis, kui teisi pole, ei läheks parkidesse ja avalikesse kohtadesse. Tasa ja targu. Suveriided las tellib endale mingid mugavad, aita valida. Pluss-suuruses muidugi. Poes võib see XL nii väike olla, et ta lihtsalt ei tahagi enam riideid osta.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Suveriided las tellib endale mingid mugavad, aita valida. Pluss-suuruses muidugi. Poes võib see XL nii väike olla, et ta lihtsalt ei tahagi enam riideid osta.

Täpselt nii. Mina see 120 pealt 105 peale jõudnud kägu ja 120-sena ma põhimõtteliselt elasin dressides – ühed teksad olid, millega avalikes kohtades käisin, tööd tegin kodust ja riidepoodides käisin (või midagi tellisin) vaid ülima vajaduse korral. See on kohutav masenduselaks, mis poest saad, kui miski ei mahu, ei istu ja sa pead seda korduvalt ja korduvalt peeglist vaatama. Lisaks veel raske liikuda ja siis tekibki täpselt see tunne, et ah, minge kõik … ja lähed koju ning teed ühe kogelmogeli, vähemalt hetkeks hea olla.

+13
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Perekoolis on paks inimene sama mis Indias lehm. Teda puutuda ei tohi. Sa ei tohi paksule inimesele öelda, et ta on paks, sest see võib teda solvata ja ta võib kurvastusest veelgi rohkem sööma hakata. Ega siis mehe kaotamine ei ole õigustuseks sellele, et nüüd võib end paksuks süüa. Mina olen ka oma mõlemad vanemad hiljaaegu matnud, aga ega ma sellepärast veel ennast paksuks pole söönud. Aga ega inimest ei saagi aidata, kui ta ise seda ei taha. Inimene peab ise aru saama, kas ta tahab veel elada või ei taha ja siis vastavalt käituda. Paks inimene, kes juba kõndides hingeldab on varsti mõne haigla püsiklient ja edasist ei taha isegi mõelda….

+3
-32
Please wait...

Postitas:
Kägu

Perekoolis on paks inimene sama mis Indias lehm. Teda puutuda ei tohi. Sa ei tohi paksule inimesele öelda, et ta on paks, sest see võib teda solvata ja ta võib kurvastusest veelgi rohkem sööma hakata. Ega siis mehe kaotamine ei ole õigustuseks sellele, et nüüd võib end paksuks süüa. Mina olen ka oma mõlemad vanemad hiljaaegu matnud, aga ega ma sellepärast veel ennast paksuks pole söönud. Aga ega inimest ei saagi aidata, kui ta ise seda ei taha. Inimene peab ise aru saama, kas ta tahab veel elada või ei taha ja siis vastavalt käituda. Paks inimene, kes juba kõndides hingeldab on varsti mõne haigla püsiklient ja edasist ei taha isegi mõelda….

Kuule mõtle natuke enne, kui kirjutama hakkad! See inimene on sügavas depressioonis ja leinas.
Viimane asi, millele Sa peale laste ja mehe kaotust mõtled on kehakaal. Ju ta siis matab oma valu toiduga, sest see tekitab heaolutunde.
Inimesed leinavad erinevalt.

+15
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuule mõtle natuke enne, kui kirjutama hakkad! See inimene on sügavas depressioonis ja leinas. Viimane asi, millele Sa peale laste ja mehe kaotust mõtled on kehakaal. Ju ta siis matab oma valu toiduga, sest see tekitab heaolutunde. Inimesed leinavad erinevalt.

Ära lihtsalt vasta sellele paksuvihkajale. Pole mõtet. Ta ei mõtle ega tunne ega hakka kumbagi ka kunagi tegema. Tal on tema kinnisidee ning seda ta raiub surmatunnini.

+15
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui on olnud mitu järjestikust traumaatilist sündmust ning inimene nii depressioonis, et isegi surnuaiale minna ei jaksa, siis on kaal üks väiksemaid muresid. Hea, et on töökoht – põhjus end E-R kodust välja ajada, voodist tõusta, riidesse panna.

Kas ta kogemusnõustajaga on rääkinud? Perearstiga? Psühhiaater ja psühholoog oleks tõenäoliselt abiks (toitumisnõustaja unustaks praeguses etapis ära), aga saan aru, et nende juurde inimene minna ei taha.

Kõrvalt toetamine on ülioluline. Elu mõtte kaotanu peab tundma, et ta on kellelegi vajalik ning samas on keegi, kes on tal alati olemas. Vahel on abiks ka vabatahtlik töö või lemmikloom, et end uuesti elu külge liita.

+8
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma oleks ka soovitanud lemmiklooma mõtet kaaluda (täpsemalt sõltub selle võimalikkus muidugi konkreetsest inimesest).

+4
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma oleks ka soovitanud lemmiklooma mõtet kaaluda (täpsemalt sõltub selle võimalikkus muidugi konkreetsest inimesest).

Jah, muidugi, inimene ei saa endagi eest hoolitsemisega hakkama, aga las võtab veel lemmiklooma juurde! Ega loom ei ole mingi mänguasi, et teda alati kõigile õnnetutele ja hädistele soovitatakse. Mis sellest loomast siis saab, kui tema tugevalt rasvunud omanik paari aasta pärast ära sureb?

+8
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma oleks ka soovitanud lemmiklooma mõtet kaaluda (täpsemalt sõltub selle võimalikkus muidugi konkreetsest inimesest).

Jah, muidugi, inimene ei saa endagi eest hoolitsemisega hakkama, aga las võtab veel lemmiklooma juurde! Ega loom ei ole mingi mänguasi, et teda alati kõigile õnnetutele ja hädistele soovitatakse. Mis sellest loomast siis saab, kui tema tugevalt rasvunud omanik paari aasta pärast ära sureb?

1. Selles osas olen Sinuga nõus, et loom ei ole mänguasi ja vajab hoolitsust. Aga see hoolitsus võibki olla võti, et inimene ennast taas kokku korjaks ja elama hakkaks. Inimesel on keegi, kes talle seltsiks on kodus ja ta ei ole nagu üksik hunt ulumas. Tal on keegi, kes teda vajab ja kelle eest saab hoolitseda.
2. 130kg ei ole nii tugev rasvumine, et paari aasta pärast surema hakkaks.

+10
-2
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 98 )


Esileht Ilu ja tervis Kuidas aidata 130kg kaaluvat lähedast?