Teema: Kuidas aidata 130kg kaaluvat lähedast?

#4008395:

Paksule inimesele tuleb öelda otse, et kui nii jätkad, siis on sul poole aasta pärast puust mantel seljas.

Ei saa välistada, et seda ta ootabki. Selline otse ütlemine ei mõju mitte kuidagi, kui ta on juba alla andnud. Surm võibki peale söömise veel ainukese lohutusena tunduda.

#4008395:

#4007478:

Kuule mõtle natuke enne, kui kirjutama hakkad! See inimene on sügavas depressioonis ja leinas.

Mis jutt see nüüd on. Lein ei saa olla põhjuseks, et inimene valimatult õgib. Inimene peab olema tugev ja leinama ilma õgimata. Paksule inimesele tuleb öelda otse, et kui nii jätkad, siis on sul poole aasta pärast puust mantel seljas.

Inimene ei PEA mitte midagi olema. Ja kujuta ette, mõni inimene ei karda ka surma ja tahabki, et inimesed ta rahule jätaks.

Sinusugstega ei tahagi inimene elada, muudkui näkkuütlemised ja surmaähvardused.

Kõige paksem inimene, keda mina tean, elas rahumeeli 80+. Ei suitsetanud, pitsi viina võttis sünnipäevadel, kui sedagi. Ei sure see 130 kilone midagi, kui mitte südamevalusse.

Rasvumine ju pole probleemi PÕHJUS, vaid tagajärg. Kui tahad, et midagi muutuks, tuleb leida ja tegeleda põhjusega, mitte võidelda tagajärgedega. Ilmselgelt on põhjuseks elumured ja surmad ja depressioon. Traagilisi asju olematuks ei tee ja arvan ka, et see on tema viis ennast surnuks süüa, sest muu teda siin elus nagunii enam ei huvita. Kõige vähem muretsevate lähedast oskamatu torkimine, sellest küll mingit kasu pole. Kuidas olete talle siis viimaste aastate jooksul toeks olnud- mitte kaalu vaid depressiooni suhtes?

#4008395:

#4007478:

Kuule mõtle natuke enne, kui kirjutama hakkad! See inimene on sügavas depressioonis ja leinas.

Mis jutt see nüüd on. Lein ei saa olla põhjuseks, et inimene valimatult õgib. Inimene peab olema tugev ja leinama ilma õgimata. Paksule inimesele tuleb öelda otse, et kui nii jätkad, siis on sul poole aasta pärast puust mantel seljas.

Ei ole võimalik, et sa oled nii rumal. Või siiski on?

#4008486:

Põhimõtteliselt on tal ju õigus. Enda rasvunuks söömine ei lahenda ühtegi probleemi, küll aga tekitab neid üksjagu juurde.

Ja mis paneb teid ometi arvama, et paks seda ise ei tea, et ta paks on ja et see on tervisele kahjulik? Küll on rumalaid inimesi olemas, kes arvavad, et lahendus on talle “tõde” kuulutama minna, sest ta ise ju ei tea. Minge sõimake jah läbi, et mis sa õgid, otsid siin leinast vabandust, oled paks, varsti surnud, kas teie arust tõesti viib see kuskile? Võib-olla ta tahabki surra ja teiesugustest “abistajatest” pääseda.

#4008516:

Leinamiseks ei pea ennast paksuks õgima. Pakun välja mõne alternatiivse tegevuse.

Kirikus käimine ja jumala poole pöördumine, spordiga tegelemine, pikad jalutuskäigud, vaiba kudumine kangastelgedega, ikebana, tikkimine, muhu susside valmistamine.

See inimene ei mõtle nii, et õgin end paksuks. Toit on lihtsalt käeulatuses ja tal on oma kehakaalust ükskõik. Depressioon ongi selline, et mitte mingi tegevus ei paku huvi. Söömine ei ole huvitegevus, see on lihtsalt viis oma emotsioone matta.

#4008516:

Leinamiseks ei pea ennast paksuks õgima. Pakun välja mõne alternatiivse tegevuse.

Kirikus käimine ja jumala poole pöördumine, spordiga tegelemine, pikad jalutuskäigud, vaiba kudumine kangastelgedega, ikebana, tikkimine, muhu susside valmistamine.

Jah, sest leinates kooks ju täiega vaipu või valmistaks muhu susse.
Minu ema sõbranna kaotas oma mehe ja ta ei suutnud midagi teha. Enamus ajast oli voodis keras ja nuttis. Hiljem oli lihtsalt tundetu.
Mõni hakkab leinaga jooma, mõni sööma ja mõni tarvitab rahusteid.

#4008523:

Esmalt mõtlesin ka, et jeerum, mõni on niisamagi (ilma lisakaaluta) peas soe, aga….tegelikult täitsa mõistlikud variandid ju! Tuleb oma aeg muuga täita, et igavusest ei õgiks. Õgima kirjutasin nimme, sest norm toitumisega selliseid gabariite ei saavuta.

Igavusest! Sa ei saa aru igavuse ja leina erinevustest? Leinast tulenevalt pole sellel inimesel  mingit soovi midagi teha, teda ei huvita miski, seega ei saa ta tikkimisest ega kudumisest mingit kasu.

#4008556:

Enamus täiskasvanud inimesi siin ilmas on lähedase mulda sängitanud ja neist 98% elab normaalset elu edasi. Ei õgi ennast paksuks, ei hakka jooma kurvastusest.

Enamus ikka ei ole matnud nii meest kui lapsi, nii et kedagi lähedast enam ei jää. Mina näiteks olen kaotanud vaid 90 aastase vanaema. See ei ole võrreldav.

#4008556:

Enamus täiskasvanud inimesi siin ilmas on lähedase mulda sängitanud ja neist 98% elab normaalset elu edasi.

Olen 53 ja elu jooksul matnud lähedastest kaks vanaema, ühe 95-selt, teise 88-selt. See on sinu arust sama, mis oma pere matmine enne 55. eluaastat?

#4008569:

#4008566:

Olen 53 ja elu jooksul matnud lähedastest kaks vanaema, ühe 95-selt, teise 88-selt. See on sinu arust sama, mis oma pere matmine enne 55. eluaastat?

see kõik juhtus mingi 6 aastat tagasi, nagu ma aru sain. Selle aja peale võiks juba lein lõppenud olla ja inimene saab eluga edasi minna. See pole nüüd mingi õigustus, et kuna matsin 6 aastat tagasi mehe ja kaks last, siis võin ennast paksuks süüa. Võib muidugi, ega ma ju kätt ette panna ei saa, aga see ei ole mõistlik tegevus. Muhu susse tikkida on palju asjakohasem ja tervislikum.

Kellele neid susse vaja on? Mõlemad kasutu tegevus.

#4008222:

#4008215:

Ma olin küll natuke solvunud et minu õde ei öelnud mulle otse, vaata kui paks sa oled. Senikaua kui kõik üritavad selliseid vastuseid anda, et asi ilus ja viisakas tunduks, ei muutu midagi. Brutaalselt öeldud tõde on see õige asi., kui inimesest hoolid.

Keha mass ja selle põhjal arvutatud KMI on ju asjad, mille igaüks võib ise välja arvutada ja tabelist vaadata, kas see on normaalkaal, ülekaal või rasvumine. Olen siiani eeldanud, et enamik inimesi, eriti ülekaalulisi, on nende numbritega ikka kursis, või siis tõesti ei ole? Ma küll ei tuleks selle peale, et paksule minna ütlema, et ta on paks, ma eeldan, et ta teab seda isegi ja seda talle nina alla hõõruma minna oleks minu meelest täiesti ebaviisakas.

Ma muidugi teadsin oma kaalu aga ma suutsin selle kaaluga täitsa normaalselt toimida, sõitsin rattaga ujusin käisin joogas kaks korda nädalas, aga selle kõige kõrval sõin valesti ja palju ja siseelundite ümber kogunes rasv. Riiete ja kehahoiakuga saab üsna palju ära petta, mul oli suur rind ja väike tagumik ja jalad olid ka veel kaalust hoolimata saledad ja see kaal oli tulnud salaja, tasakesi, ma ei uskunud üldse, et asi hull on. Peeglis tõesti ei tahtnud enam ennast külje pealt vaadata ja ühegi foto peale jääda ka ei tahtnud ja mees ütles alati, ütleb ka praegu, vahet pole kui palju või vähe sa kaalud, mulle oled ikka kõige kallim ja ilusam 🙂

#4008579:

#4008569:

see kõik juhtus mingi 6 aastat tagasi, nagu ma aru sain. Selle aja peale võiks juba lein lõppenud olla ja inimene saab eluga edasi minna.

Kuhu edasi minna? Selles asi ongi, et pole minna kuhugi, kõik eesmärgid on kadunud. Mõni leiab kergesti uued eesmärgid, uued suhted, uued sidemed. Teine ei leia.

Mis mõttes? Inimese elu eesmärk on tema ise, tema enda elu. Mis mõttes ei ole kuhugi minna, kõik eesmärgid on kadunud? Kas inimese eesmärgid on mingid teised inimesed peale tema enda? Miks?

#4008579:

#4008569:

see kõik juhtus mingi 6 aastat tagasi, nagu ma aru sain. Selle aja peale võiks juba lein lõppenud olla ja inimene saab eluga edasi minna.

Kuhu edasi minna? Selles asi ongi, et pole minna kuhugi, kõik eesmärgid on kadunud. Mõni leiab kergesti uued eesmärgid, uued suhted, uued sidemed. Teine ei leia.

Ausalt öeldes, selles vanuses kipuvad need eesmärgid kaduma ka siis, kui keegi surnud pole. Suht mõttetu tundub kõik. Teed mingeid asju ajaviitmise eesmärgil, aga saad isegi aru, et ega selle järgi mingit vajadust ju ei ole. A la muhu sussid. Mis on naljakas, sest nooremana mõtlesid, et küll teeks ja oleks, kui lapsed suured ja raha rohkem käes ning nüüd on nad suured, aga ei tahagi enam midagi teha. Mitte ühtegi soovi ega unistust ei ole enam. Päris kurb.

#4008814:

#4008579:

#4008569:

see kõik juhtus mingi 6 aastat tagasi, nagu ma aru sain. Selle aja peale võiks juba lein lõppenud olla ja inimene saab eluga edasi minna.

Kuhu edasi minna? Selles asi ongi, et pole minna kuhugi, kõik eesmärgid on kadunud. Mõni leiab kergesti uued eesmärgid, uued suhted, uued sidemed. Teine ei leia.

Ausalt öeldes, selles vanuses kipuvad need eesmärgid kaduma ka siis, kui keegi surnud pole. Suht mõttetu tundub kõik. Teed mingeid asju ajaviitmise eesmärgil, aga saad isegi aru, et ega selle järgi mingit vajadust ju ei ole. A la muhu sussid. Mis on naljakas, sest nooremana mõtlesid, et küll teeks ja oleks, kui lapsed suured ja raha rohkem käes ning nüüd on nad suured, aga ei tahagi enam midagi teha. Mitte ühtegi soovi ega unistust ei ole enam. Päris kurb.

Oh, keegi mõtleb samamoodi nahu mina. Inimese elu mõte on evolutsiooniliselt siiski järglaste saamine nagu kõigel elaval siin maa peal. See looduse antud ülesanne on täidetud, kunagi seatud eesmärgid ka. Mis uusi eesmärke selles vanuses veel seada nii väga oleks? Need muhu sussid on aja sisustamiseks, mitte eesmärgiks ja tundubki kõik mõttetu. Soove ja unistusi ikka on, aga vanus seab oma piirid. Elu on üsna rutiin enamusel selleealistel.
Ja kui Su lapsed on surnud, susalt öeldes ei kujuta ettegi, mis mõtet siis üldsd edasi elada leida.