Teema: Kuidas aidata/käituda sureva vähihaigega?

Lihtsalt külla minna. Ja uurida kas tahab veel külastamist. Olla võimalikult tavaline ja rääkida oma elust. Kuulata kui ta tahab midagi rääkida.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ei ole siin kindlasti populaarne vastus, (eriti kui ei ole usklik), aga mina räägiks siiski surmast ja Jumalast. Tavaliselt inimesed kardavad surma (võibolla ei räägi sellest, aga hinges on ikka hirm). Soovitaks surijal paluda andeks oma tegematajätmised ja valed teod elus ning anda ennast Jumala kätte. See toob hingele rahu. Ja rääkida temaga sellest, mis elus on olnud ja kui tänulikud võime olla heade asjade ees, inimsuhete eest. Võid ju ka tänada, et ta on elanud ja olnud sulle sõbraks vms ja rääkida, et sul on hea meel ühiste mälestuste eest ja nö tunnustada teda. [/tsitaat]

Kui mu surivoodi äärde mõni sinusgune satub, siis ma võtan kogu oma viimase jõu kokku ja viskan saapaga, ausalt! Ebaeetiline on hakata niigi nõrgale inimesele veel oma jura peale suruma ja süütunnet kaevama. Alatu käitumine.
Teemaalgatajale – osta kaasa maiusi, mida see inimene armastab. Ära korrlada mingit etendust – ei ole mõtet reaalsust eitada ega ka halada.

Kui on naine, vii lilli loodusest või oma aiast, ära vii ostetud kimpu, midagi kerget juua!
Pisarad jäta palati taha, aga mõttetult särada ja võltsi pole ka mängida mõtekas. Räägi oma päevategemistest ja kuula kindlasti ära kõik millest tal on soovi rääkida, nagu eelpoolmainitud lõpud on kurvad ja ei pruugi enam olla võimalust palju asju teha (rääkimine, nägemine, kuulmine).
Sul endal kunagi hiljem kergem….kui sa tunned, et tahad talle toeks olla siis ole, isegi kui sulle see väga raske on!

Vabandan teemaalgataja ees oma eelmise postituse pärast aga vähiga võitlemine on meil alles hiljuti läbikäidud tee ning see, kes raamatut soovitas ei tea ilmselt tegelikult, mis see võitlus ja kaotus on.

Minu meelest peaksid sa käituma nagu ennegi, siis kui ta oli terve. Kujutledes end tema olukorda, siis kõige ebameeldivam variant oleks see, kui minusse suhtutaks patroneerivalt ja haletsusega.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

mul endal oli ka 4 staadium, nii et tean väga hästi et see on VÕITLUS!
Aga eks inimese enda otsustada, kas hakkab võitlema või loobub.[/tsitaat]

Kui sa tahad teada siis see inimene ka võitles, me kõik võitlesime aga sellest polnud kasu. Vähk sööb kopsu ära. Võitle mis sa võitled aga kui kops on närbunud siis ei ole enam võimalik hingata. Mõtle nii positiivselt kui tahad.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ma tahaks sulle kätega kallale tulla praegu!
Oled sa näiteks kopsuvähis inimese kõrval olnud? Tead sa mida räägid. Ma kujutan ette, et vähke on väga palju erinevaid ning võibolla tõesti osadele aitavad dieedid ning muud jamad. Aga kui on viimane staadium, nagu teemaalgataja lähedane, antud mõned kuud, siis palun ära aja oma pa!!ka, et kõik on mõtlemises kinni!!![/tsitaat]

Mina olen olnud lõppstaadiumis vähihaige kõrval, kes oli elada veel paar päeva. Ja kujutad ette, tema paranes mingi ime läbi. See pidi olema mõttejõud ja suur usk, sest meditsiini poolt oli ka juba nn surnuks kuulutatud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mina olen olnud lõppstaadiumis vähihaige kõrval, kes oli elada veel paar päeva. Ja kujutad ette, tema paranes mingi ime läbi. See pidi olema mõttejõud ja suur usk, sest meditsiini poolt oli ka juba nn surnuks kuulutatud.[/tsitaat]

Ja on siiani elus ja terve?

Minul on ema vähist paranenud ja elanud 20a. Nüüd on isa kord- kopsuvähk. Näha on, et need on väga- väga erinevad võitlused ja isal tuleb minna. Ma ikka muidugi mõtlen, et kas ma tohin nii mõelda või pean olema jätkuvalt optimistlik, et ta tuleb välja.

Ega ma muud ei oskagi teha, kui olla positiivne, rääkida ise, hoida ta kätt, silitada. Me ei ole väga lähedased, kuna isa jättis pere maha, kui laps olin ja suurt ühendust ei võtnud. Aga nüüd tema juures olles nägin, kui vajalik mu sealviibimine on. Ma läksin avatult ja ta ise haaras mu käe järele.

Tegelikult mind painab see päevast päeva. Peale ravi katkestamist ta ei räägi enam, ma ei saa helistada, ja kuna elab uue perega, siis ma ei saa sealt eriti sageli infot, kuidas olukord on. Kui viimati käisin, oli hakanud köhima ja on näha, et on valud. Kaalu pole ollagi ja ise ennast püsti ei aja. Olen otsinud infot, kui kaua inimesed peale ravi lõpetamist võivad elada ja mis vaevused võivad lisanduda, aga ei ole kuskilt midagi leidnud. Arst ei ütle midagi.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Ja on siiani elus ja terve?[/tsitaat]

Jah, on küll. Suremas oli ca 5 aastat tagasi. Üks päev kutsuti lapsedki kohale, et viimane päev olevat. Läkski koomasse asi, aga tuli sealt välja. Edasi sai veel kiiritust, oli voodihaige ca pool aastat. Ja asi paranes ja paranes, aasta pärast kõndis ringi nagu poleks midagi juhtunudki. Nüüd reisib ringi, hoiab lapsi ja on igati tegus.
Ei taha kellelegi asjatut lootust tekitada, lihtsalt, et imesid juhtub.

Mina läheks külla ja räägiks nagu sõbraga ikka. 🙂

Muidugi ennem vabandaksin ka, sest ma olen elutundlik ja kukun esimese asjana töinama, aga küll selle saab minu kahjuks naljakas pöörata.

Positiivsus-positiivsus!

Minu vanaisa oli totaalselt Jumala-vastane. Tegi läbi maoopi, kõik sai justkui korda. 3 a hiljem läks regulaarsesse kontrolli ja selgus, et pole enam midagi teha. Ma ei tea, mis juhtus, aga selleks hetkeks, kui ta surema hakkas, oli ta uskuma hakanud. Ei oska öelda, kas see on surijate viimane lootus nn paremale hauatagusele elule või mis. Aga haigused muudavad inimesi, arvamused elust jms muutuvad.
Mina ise ei ole usklik, olen lapsena ristitud, tänasel päeval kirikus ei käi. Ma ei tea, arvan, et kuskil on ilmselt siiski keegi või miski, kuid niiväga ma seda ei usu, et iga nädal kirikus käia ja seda ka teistele kuulutada..

Tahan vaid öelda seda, et surijale võiks siiski pakkuda Jumalast lohutust leida. Kõrvaltvaatajana tundub, et sellest võib inimesel kergem hakata.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Palun jagage kogemusi, kes sarnase kogemuse läbinud. Kuidas külastada vähihaiget lähisugulast, kellega seob palju mälestusi. Samas sellist hingesidet pole tekkinud, et julgeks kallistada. Ise ta väldib suremisest rääkimist, samas kõik teavad, et elada on jäänud võib-olla vaid mõned kuud. Kuidas kergendada haige vaimset pinget kui ta ei ole usklik inimene? Millisel viisil saaksin teda aidata?[/tsitaat]

Mina arvan, et tuleb austada haige tahet. Kui ta ei soovi surmast rääkida, siis ei peaks rääkima. Kui ei soovi rääkida Jumalast või teispoolsusest, siis ei peaks rääkima. Samas oma tundeid ka ei pea varjama. Peaks käituma sama normaalselt, avameelselt, soojalt, südamlikult, nagu käituks siis, kui see lähisugulane oleks terve.

Ka ise käin väga lähedase vähihaige inimese juures. Iga päev ja nii juba kolm kuud. Ja mul on hea meel, et meil on olnud võimalik veeta koos nii palju aega. Oleme rääkinud maast ja ilmast, muuhulgas ka haigusest ja surmast, kuid seda alati haige algatusel. Või noh, ma ikkagi ka helistan alati hommikuti ja küsin, kuidas öö möödus, kuidas valudega on. Ehk siis ikka küsin enesetunde kohta. Mingeid illusioone me ei loo, keegi kedagi ilusate valedega petta ei ürita, aga esimene shokk on vaibunud ja kõvemad nutud nutetud. Nüüd me võtame üks päev korraga. Ja külas käi ka teisi inimesi, kellega mu lähedane samuti suhtleb samamoodi nagu alati. Räägib sõpradega elust ja inimestest jne.

Seega minu soovitus on lihtsalt külla minna ja olla ja suhelda. Ja kallistama ei peagi kõiki inimesi. Aitamise osas võid öelda, et tahaksid aidata ja küsida, kuidas saaksid seda teha. Tõenäoliselt ei saagi, aga see pole ju tähtis – tähtis on näidata oma toetust ja tundeid.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Mina olen 4ndas staadiumis vähist üle saanud. Usklik ma ei ole.

Teemaalgatajale – kui sa oled selles voodis pikali, siis rõõmu teeb ainuüksi see, kui keegi tuleb ja räägib midagi. Kõige hullem ongi see, et inimesed hakkavad sust eemale hoidma. Ilmselt paljud ei talu oma surelikkuse meeldetuletamist. Tulge ja istuge või niisama, aga vähemalt tulge. Rääkige tavalisi igapäevaseid asju, see aitab haigel tunda end igapäevase elu osana. Mingit suurt filosoofiat üldiselt kuulda ei taha.[/tsitaat]
Äkki sa seletad, kuidas see juhtus.
Mees on pikali, luude küljes on vaid nahk, suhelda ei jaksa, rääkimata ise söömisest. Haiglast on minema saadetud, vaid valuvaigistid. Et ühel päeval tõuseb lihtsalt püsti ja volaa, kõik korras?