Teema: Kuidas algatada seksi?

Tere! Mul täpselt sama probleem ja mure. Elanud koos 14.a, magame koos ühes voodis, võtame kaissu, aga ei seksi enam päris kaua juba. Tahaks mõnda nõuannet..

Lihtsalt voodis lebades võtad tal ümbert kinni ja hakkad silitama või kui ta selili on, siis selles asendis natuke silitad strateegilisi kohti. Kui vedu võtab – no ja üldiselt küll võtab, siis liigute edasi. Pole nagu mingi raketiteadus?

Haha, mul sama teema. Raseduse lõpus ja peale lapse sündi tekkis väike paus ja imetamise ajal oli mul üldse libiido kuidagi täitsa maas ja nüüd kui laps 1a3k, ei oskagi nagu enam kuidagi…. Pean vist kõik oma sekspesud üles otsima kapi nurkadest, mida varem sai ikka sagedmaini kasutatud. Mul tunne, et nii on kõige lihtsam, lihtsalt üks hetk kui laps magab, vannitoast sekspesus elutuppa astuda ja küll siis mees juba edasi ohjad enda kätte võtab 😀

Mõnikord olen otse öelnud mehele, et “ma tahan seksida” 😀 Aga tõesti,s ellist romantilist kirgliku seksi algatamist, nagu armumise faasis oli, ei oskagi enam. Siis oli kõik kuidagi nii loomulik – nüüd tundub kuidagi imelik teleka ees järsku mehele kätt püksi ajada 😀

Psühholoogide jutu järgi on see suurim probleem, kui inimene tunneb ennast üksikuna, kuigi palju inimesi on tema ümber.

Kägu kirjutas:

Naisena olen nüüd selle küsimuse ees. Siiani on kuidagi asjad iseenesest läinud – armunud olles tahad niikuinii teise lähedal olla ja üks asi viib teiseni. Nüüd on juba pikk kooselu, lapsed ja argipäev on elud viinud rutiini. Ei aita ka see, et väiksem laps veel meie toas magab.

Kägu kirjutas:

Juba ammu tunnen, et tahaksin magamistoast üldse välja kolida, sest mis on mõte seal magamisel, kui see mind ainult frustreerib? Olen veel seal, sest lapse voodi on ka ja temal on mind õhtul vaja.

Sorri, et ma nüüd niimoodi küsin, aga: kas sa oled kõvasti pea peale kukkunud või olid juba sündides selline … taipamatu??? Sa ju ütled mitu korda ise oma vastuse ära, ja siis ikka plagistad silmaluuke: ei tea küll jah miks?

Sellega, et laps magab teie toas, teedki sa ju ise korvamatut kahju oma suhtele! Lapse hoidmine vanemate magamistoas on tüüpiline naiste viis enda ja mehe vahele müür püstitada, näiliselt nii õilsa ettekäändega “laps vajab mind”. Kas sa tõesti kujutad ette, et mees tahaks mingit spontaanset seksi alustada või sind kasvõi kaisus hoida ja silitada, kui laps on sealsamas (laps kasvab ka kogu aeg suuremaks)?

Mitte SINA ei pea toast välja kolima, vaid LAPS peab lõpuks ometi välja kolima. See on parem nii lapsele kui teile paarina. Kui sa tegelikult tahaksid, siis leiaksid ilusasti viisi et laps ära harjutada – kõik on leidnud, kes on tahtnud, on vaja lihtsalt piisavalt nippe ja väga palju püsivust. Samas toas magava lapse puhul saab paarisuhe normaalseks jääda ainult aseksuaalide puhul.

Ma ei viitsi siin pikemalt vahutada, aga no anna abi, kas tõesti selle lihtsa asja peale on nii raske tulla?

pikaajalises suhtes, laste ja majapidamise möllus, kaob särts ära ja pole särtsu, pole seksi. rutiin seksis on ka tapja. alustama peaksid hoopis kaugemalt kui voodist. seal (mitte)toimuv on ülejäänud mehe-naise suhte peegeldus. hea oleks, kui te saaksite mehega sellel teemal täitsa tõsiselt vestelda – tema probleemid võivad olla sinu jaoks täitsa üllatavad ja tema jaoks sinu probleemid sama moodi. kui temast vestlejat ei ole, siis sul tuleb (nagunii tuleb) selgeks õppida peen mehe pea segi ajamise mäng. mine otsi kirjandust. internetis on palju materjali, raamatukogudes on üht-teist ka eesti keeles.

tead see teema oleks võinud olla minu kirjutatud… pool aastat tagasi. mina pole mitte kunagi tulnud selle peale, et seks ja suhe üleüldse on samamoodi asi, mille eest tuleb ekstra hoolt kanda. nüüd siis tean. kohe väga tean.
tegutsema asuda soovitan ruttu – mitte homme, peale palgapäeva või siis kui laps on saanud 2… kohe!

/täna nimeta/

Kägu kirjutas:

Mh, ei oska ise meest silitama hakata või muud moodi kutsuvalt käituda? Oh aegu.

Loomulikult võib hakata silitama ja “muud moodi kutsuvalt käituda”, aga kui endalegi on selline algatamine üle pika aja kuidagi sunnitud (ei hakka ju lambist pööraseks), siis oled ise ebakindel.
Mees on ka ebakindel ja ka ei hakka paugust selle paari silituse peale kohe aktiivselt pihta, st tema poolt ei tule koheselt, sekunditega nö “tormilist rohelist tuld” – selle aja peale naine on juba solvunud, sest ei tea, kas on halb aeg või paha tuju või midagi muud ja edasi on veelgi raskem jätkata silitamist ja “muud moodi kutsuvalt käitumist”. Naine tunneb end lõpuks alandatult.
Ehk peaks tõesti sellest kõigest enne omavahel rääkima, et kuidas neist kohmetutest situatsioonidest ühiselt ja solvumata üle saada. Asjad saavad alguse ikka peast kõigepealt.
Aga see on ju eriti raske 🙁

1. Mehed on selle probleemi ees kogu aeg. Selle on tekitanud naised, kes ise kunagi ei algata seksi ja seega mees peab moosima. Proovid siis nüüd meeste kingad ära. Kuidas on?

2. Igaüks võiks oma rahulduse eest vähemalt osaliselt vastutada ise. See ei tähenda mitte vastastikust masturbeerimist, vaid seda, et ei kardeta märku anda, mis ennast erutab ja tegutsetakse aktiivselt selle jaoks.

3. Lapse kohta juba räägiti ülal.

4. Algatamisest nii palju, et kenas pesus, sukkades ringijalutamine ei ole seksi algatamine. (Tõsi, ega ta paha ei tee muidugi.) Jutt, et “ei tea, kas täna seksime ka” ei ole seksi algatamine. (Jutt, et “ma tahan täna seksida” juba mõnevõrra on.) Kõik, mis nõuab eeskätt mehe aktiivset tegevust/otsustamist ja naise passiivsust selleks, et seks algaks, ei ole naisepoolne algatamine.
Kui mehed õhtuti piirduks vingetes alkarites ringijalutamisega, oleks pooled lapsed olemata.
Algatamine on see, kui nt. istuda mehele otsa, silitada aktiivselt vms, sedasi, et on üheselt selge, et naine on seksist huvitatud ja tegutseb selle heaks.
Kui otsekohe ei tule mingit reaktsiooni, ei tähenda see, et ei peaks ühel või teisel viisil edasi tegutsema. Teistpidi vaadates, naised ju küll kohe “vedu ei võta”, kui mees märku annab.

Mina olen teinud nii, et paitan mehe kõhtu ja liigun sujuvalt aluspükste peale ning toimetan kuniks tal väikemees lahinguvalmis. Siis ütlen talle, et nüüd võtan püksid jalast. Siis iseasi, kas olen tema peal või külili vms. Kui mees liiga kiirelt lõpetab, siis korda seda igal õhtul, kuniks ta kestab kauem.

Kui seksite harva, siis mees jõuabki kiirelt lõppu ning sinule ei teki korralikku rahuldust. Ja isegi kui mehele võib selline sinupoolne initsiatiiv tunduda veider vms., siis ikkagi tekitab see teis suuremat lähedust, kui omaette unenägudes nohiseda.

Mina olen see mees, kellest teema algataja räägib. Ma räägin kuidas see läheb.
Alguses see, et voodielu on ainult minu initsiatiiv, ei häiri.
Aja möödudes aga märkan, et minuga ei otsita mingit füüsilist kontakti.
Siis märkan et seda hakatakse lausa vältima.
Tasapisi hakkan tundma ennast mingi perverdi või vägistajana, kes tahab midagi millele partner allub kui “no hea küll”
Ja siis ühel päeval see juhtub. Nüüd ei taha ka mina. Ja siis, alles siis algab partneril paanika. Aga on hilja.
Ja seda enam tagasi ei keera. Tekivad uued suhted sellega, kes päriselt ise ka minu vastu huvi tunneb. Ja ongi etapp elus möödas, sest mingi ülemõtleja ei julenud ise kätt püksi ajada.

Lisatud: loodan et kõik mehed kes naisele romantilist õhtut ei korralda ja kõik naised kes meest ise kest argipäeva kasvõi pesumasina najal rabatud ei saa, loevad seda. Sest see ju ei kehti ainult meeste puhul ma kujutan ette.

Kägu kirjutas:

Kägu kirjutas:

Mina olen see mees, kellest teema algataja räägib. Ma räägin kuidas see läheb.
Alguses see, et voodielu on ainult minu initsiatiiv, ei häiri.
Aja möödudes aga märkan, et minuga ei otsita mingit füüsilist kontakti.
Siis märkan et seda hakatakse lausa vältima.
Tasapisi hakkan tundma ennast mingi perverdi või vägistajana, kes tahab midagi millele partner allub kui “no hea küll”
Ja siis ühel päeval see juhtub. Nüüd ei taha ka mina. Ja siis, alles siis algab partneril paanika. Aga on hilja.
Ja seda enam tagasi ei keera. Tekivad uued suhted sellega, kes päriselt ise ka minu vastu huvi tunneb. Ja ongi etapp elus möödas, sest mingi ülemõtleja ei julenud ise kätt püksi ajada.

100% tõde!

Ettevaatust selle tõega, ajate siin asjata mõned naised paanikasse, kelle meestel on hoopis teised põhjused!
Teemaalgatajal võib tõesti niisugune mees olla, kuid näiteks minu mehe puhul minu keeldumine pole iial põhjus olnud! Ma lihtsalt ei keeldu mitte kunagi, kuna seksi sagedus on nii harv, et see pole mõeldav! Ise olen algatanud, aga tihti on olnud mees liiga väsinud, vales tujus või kes teab mis veel ja lõpuks enam ise ei algata, kuna see on liiga alandav ja enam ei taha “eemaletõugatud” saada.

Samas ma ei mõista neid mehi, kes lähevad “uusi suhteid tekitama sellega, kes päriselt ise ka minu vastu huvi tunneb”. Kas enne oma naisega ikka rääkisite? Üldse mingit TÕSIST katset tegite olukorda selgitada ja püüda ühiselt lahendusi leida või lihtsalt ootasite, millal naisel lambist tuju tagasi tuleb ja kuna õigeks hetkeks ei tulnud, siis jooksite uue juurde?
Ei tundu just PAARIsuhte moodi. Arusaadav, kui on solvutud ja puha, ongi raske (minagi olen oma mehe peale solvunud ja temas pettunud), aga siis on see alus olukorda lahendama asuda, mitte minema jalutada. Aga mehed vist on ja sellised minema jalutajad, kardavad probleeme lahata :(. Muidu oleks minu meeski juba ju ammu teema üles võtnud, aga ei, vaja on pea liiva alla pista nagu jaanalind ja justnimelt OODATA, millal ISEENESEST asi paraneb, no küll on loogiline ja edasiviiv :(.

Ärme ajame nüüd segamini seksist mittekeeldumist ja seksi mittealgatamist. Kaks ise asja.

Kägu kirjutas:

Ärme ajame nüüd segamini seksist mittekeeldumist ja seksi mittealgatamist. Kaks ise asja.

ei ajagi
ei keeldu kunagi ja algatanud olen ka nii, et vahepeal juba ainult mina algatasingi

ja see soovitus, et “Mehel on vaja võtta püksilukk lahti, riist välja ja suuseks. Tahaks näha meest, kes vedu ei võta. … Kes arvab, et uih ja aih ja nii ei sobi ja mina ei tee – eks jääge siis ootama. Ja see jutt, et miks mina ja miks mitte tema – asjad tuleb võtta enda kätte.”
Oh, selle peale võiks romaani kirjutada … Kui pole pikalt midagi toimunud, siis järsku püskilukku kiskuma hakata – mu mees tunneks end ikka väga ebamugavalt! Mingi sissejuhatus peaks ikka olema, aga eelkõige vaimne häälestatus. Kuidas sellele lainele saada, on kõige keerulisem küsimus.
Ja kunagi varem, kui seksi rohkem oli, endal polnud mingit uih-aih-t, aga isegi siis polnud täit veendumust, et mu mees sillas oleks, talle meeldisid muud asjad rohkem. Nii et ei ole kõik mehed ühtemoodi, ei saa väita, et “näidake, kellele ei meeldi”. On ehk ok, aga lakke ei hüppa.

Kuidagi ei taha seda mehaanilist algust, ikka tahaks õrn kalli ja väike musi ja siis sujuvalt, aga kui juba mitmeid kordi on varem korvi antud, siis vaat ei kipu enam end kuidagi vabatahtlikult uuesti alandama. Tahaks minna kindla peale, aga seda garantiid ei anna keegi. Ilmselt tuleb lihtsalt üle saada ja ikkagi ise algatada ja võttagi see risk, et jälle ei sobi ja otsustada, mitu korda jaksab seda taluda. Ja kui kestab liiga kaua, tuleb rääkima hakata omavahel ja sotid selgeks saada.

Mulle meeldib seksist isegi rohkem eelmäng, väikesed siivutused jms. Seepärast mulle isiklikult ei pakuks selline “mine aja käsi püksi ja hakka silitama” mingit erilist pinget. Noh, seksi ilmselt saab jah, aga jube igav on. Pigem kingiksin mehele mõne põneva seksimänguasja või ostaks koosvaatamiseks erootikaajakirja.
Meil abikaasaga kolm last ja samuti väiksem magab meie voodis. Seega seksimine on teinekord problemaatiline ja ausalt öeldes väsimus on ka suur imikuga, kuid isegi kui seksida ei saa/jõua, siis oleme pidevalt siivutud ikkagi. Igapäevaselt harrastame seksikaid puudutusi, erootilisi sõnumeid, möödaminnes kõrva sosistatud ahvatlusi jms. Meil on tekkinud ka oma “seksikeel”, kus terminite tähendust teame vaid ise. Seega saame ka laste juuresolekul flirtida.
No ja korra nädalas jõuame ehk ka tegudeni…väga erutav on. Kooselu 16 aastat ja ikka uskumatu flirt käib pidevalt.

Kägu kirjutas:

Ok, räägin natuke enda kogemusest ja lahendustest. Minul kipub seksi algatus kohmakas olema siis, kui me pole üksteist kaua aega näinud (1 kuu näiteks). Siis on selline piinlik tunne lähedal istudagi, sest nagu võõras mees oleks. Ettekujutus enne kohtumist on küll vägev, et langeme teineteisele kohe kaela ja oo jaa võtan kohe esiukse ees suhu ning siis kirglik porno iga mööblitüki peal Reaalsus on häbelik ja kohmakas. Nr 1 lahendus on juua alkoholi Nr 2 lahendus on enne kahekesti jäämist veeta piisavalt aega kuskil inimeste seas, kus saab tekkida tunne, et tahaks juba, aga ei saa siin. Näiteks minna baari jooma, suurepärane 2in1 Nr 3 lahendus on saada mõlemad hästi lõdvestunuks (ilma alkoholita) näiteks naermise teel. Olete näiteks voodis, siis hakka tavalise jutu sekka rääkima mingeid nalju. Ei peagi naljakad olema, siin rohkem püüdlus teist lõbustada loeb, pmst see ongi flirt ilma kohmaka romantikata ja üleskruvivate ootusteta. Ise naerad kaasa ja nakatad teda, käitud ülemeelikult ja kelmikalt (umbes nagu oleks üleväsinud). Kui niimoodi saate koos naerma hakatud, siis see juba lõdvestab pinged – edasi näiteks naermise pealt üks sügavam silmavaade ja suudlus. Ongi pingevaba algus tehtud. Naeru tekitada saab ka näiteks mõne lauamänguga jms vahendid.

Haha, täpselt mina 😀 Mul mees käis välismaal tööl, ja siis ma kujutasin endale igasuguseid asju ette, kuidas ta koju jõuab ja me kirglikult seksime köögis, vannis, koridoris, akna peal jne 😀 reaalsus oli aga see, et uksest sisse jõudsime diivanile kukkuda ja seal siis edasi tavaline seks. Võib-olla isegi kaks korda. Ma tavaliselt proovisin sellest kohmakusest üle saada ja ikkagi ise algatada. 🙂

Aga mis puutub teemaalgatust, siis mina olen viimasel ajal see, kes seksi algatab. Ja seda siis kuidas kunagi. Kord lihtsalt ütlen, et “tahad seksida? ma olen valmis” . Kord hakkan silitama igalt poolt, oi mulle meeldib minu meest silitada 🙂 kord algatan suuseksiga. No, kujutlusvõimet on. Vihjetest saab alati aru, aga mitte alati tuleb vastu, pikad tööpäevad annavad ka tunda ju, ja ega mina ka koletis pole et ei lase puhata. 🙂