Teema: kuidas algusest peale õigesti toimida? mehe majja elamaminek

No tõesti, mingitele juttudele, ei ole küll mõtet lootma jääda. Emal on võimalik ju testament teha nii, et lapsed sellest ei teagi ja ikkagi maja õe nimele kirjutada. Kust sina nende suhteid nii hästi tead? Mina ei annaks mingite konkreetsete tehinguteta midagi, sellest peaks ju iga normaalne mees aru saama.

[small]Laetud Püss kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Seda pole veel keegi kusagil maininud, et see teine pool peab leibkonda üleval.
Mina näiteks maksan nii laenu kui kommunaalid ja pean leibkonda ka veel üleval, ilma et keegi millestki puudust tundma peaks. Äkki see teemaalgataja sõber on vähemalt sama võimekas?

Üldiselt laenu võtmine ei tähenda automaatselt seda, et inimene nälga jääb. Laenu igakuine maksgraafik tehakse ju juba pangas nõnda, et see ei ületa 1/3 netosissetulekust. Mis selle 2/3-ga siis tehakse?

Väide, et üks pool ei saaks lubada endale laenumakseid, kui teda samal ajal üleval ei peeta, on fundamentaalselt vale. Sellele üles ehitada oma hüpoteetilist õigust varale on kuritahtlik.

Mind ajab selline jutt tigedaks. [/tsitaat]

Keegi pole üldse maininud midagi sissetulekute suuruse kohta. Seega on õige väide, et me ei oska selle kohta midagi öelda, mitte nii, et üks pool kindlasti midagi ei panusta. Võib-olla panustab, me ei tea seda.
Pole siin mingit fundamentaalset valet. Inimeste sissetulekud võivad muutuda ja väga kiiresti. Kooselud ja laenud aga kestavad pikki aastaid. Lahku ja kokku kolides tehakse eelmiste elukaaslastega erikokuleppeid ja võetakse üle teineteise kohustusi. Laenumakse suurus võib niimoodi vabalt paisuda oluliselt suuremaks kui 1/3 reaalsest sissetulekust. Teiseks antud teemas on jutt sellest, et mees aitab tasuda õe laenumakseid, mis tähendab, et tema sissetulek ja pank ei olegi üldse omavahel kuidagi seotud.

mind ajab jällegi tigedaks suhtumine, et naine on peres kindlapeale priileivasööja. Ma pole kunagi kellegi kulul elanud ja mehega on vähemalt sama suur sissetulek, kuid on olnud aegu, kus see on olnud oluliselt suurem.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Vastasid minu kirjale, seda läbi lugemata(või aru saamata). Ma ei rääkinud laenust. Rääkisin näites just sellest, kui emb-kumb kolib lihtsalt partneri majja sisse, mille partner on saanud päranduseks või vanematelt niisama kingiks. Ütlesin, et kolib sisse teise kinnisvarase, mille teine on saanud tasuta. Ja elavad seal, ta ei pea maksma ei üüri ega laenu, (sest neid pole, kui maja on vanemate käest niisama ju saadud) ja siis on nii, et kõnnib kokku elades siise niisama ja samamoodi välja kah. Miks see arusaam vildakas on? Kas sina oled siis nõus, et ostad oma tütrele maja ja tütar annab igale elukaaslasele sealt tema osa kätte, kui lahku lähevad?[/tsitaat]

Sry, eeldasin tõesti, et räägid vähekenegi teemasse. Kui tahtsid niisamuti heietada, siis on asjad tõesti vähe teisiti.

Mis pärimisse puutub, siis on olemas veel selline asi nagu pärimisleping. No et kui poeg teeb nii ja nii, siis ema jätab talle selle ja selle vara. vist on isegi kinnistusraamatusse võimalik teha märge, et kinnistut ei ole teise poole nõusolekuta võimalik võõrandada. Aga noh – sellest sillast minge üle siis, kui selleni jõuate.

Hoopis rohkem kui kes-mille-eest-maksab teema erutab mind isiklikult see teema, et kavatsed mehe emaga ühte majja kolida. Põrunud oled, kullake! Elu kurbloolus on see, et ämmaga ühe katuse all ei saa peaaegu mitte keegi normaalselt elatud. Isegi sõltumata sellest, kas kasutatakse ühist kööki või kas aed on ühine. Mehe ema on ikkagi kogu kinnistu omanik ja perenaine, sina oled lihtsalt üks noor naisterahvas, sissetungija, kes tema majas ja tema aias kipub võimust võtma ning üritab ema ja poja suhte vahele trügida. Ja ega talle ei saa pahaks ka – kui ma ise kujutan ennast tema olukorda, siis teoorias oleks ma küll tugev ja ei topiks oma nina noorte asjadesse, aga kaua sa ikka suud pead, kui näed päevast päeva, kuidas plika ei mõista üht ja teist asja õigesti teha, kuidas üht ja teist üldse ei tee. Ja seda kõike MINU!!! majas, kus ma kogu elu olen elanud ja rüganud! Nii et Nõmme mändide alla kolimisega parem ära kiirusta. Sina seal perenaine ei oleks, sinu asi oleks lõuad pidada ja edasi teenida. Sõbrannad, kes ka miskit jama suurest uhkest majast Nõmme mändide all soiuvad, on ka liiga noored ja eluvõõrad. Mina oma päris soliidse eluea juures tean kaht juhust, kus ämm ja minia ühe katuse alla suuremate probleemideta ära mahtusid: ühe pere puhul oli küll alguses 10 aastat ämma ja minia vahelist kisklemist ja hammaste kiristamist, kuni ämma poeg jooksis noorema naise juurde minema. Siis lõid ämm ja minia mesti ühise vaenlase vastu. Elasid suhteliselt harmooniliselt koos kuni ämma surmani 15 aastat hiljem. Tõsi – oma käitumist muutsid mõlemad. Ämm kamandas senisest vähem ja aitas igapäevatöödes miniat rohkem, minia loobus perenaiseambitsioonist ja lasi ämmal boss olla. Teise pere puhul oli ämm koduperenaine. Miniale sobis suurepäraselt, et tema perenaine polnud, sest tal polnud seda soontki. Oli hoopis supersuhtleja, kes suudab kõigiga hästi läbi saada. Ämm kokkas ja koristas ning minia muudkui avaldas vaimustust ja kiitust ning küsis vahel meheema käest nõu, kuidas oma elu elada või kuidas seda-teist majapidamistööd tegema peaks. Kõik õnnelikud. Vastupidiseid näiteid on karjakaupa. Asi võib alata harmoonias või juba algusest peale konfliktidega, aga lõpuks on jama ikkagi majas. Milleks sulle seda vaja on? Kui jäätegi kokku ja ämm tulevikus jääb voodihaigeks või seniilseks, on ämma hooldamine sinu mure. Ja ära looda, et sina siis mingi hea minia oled. Ämm nutab igale kuuldatahtjale kasvõi silmad välja, kui raske elu temal on. Kui mingit siduvat notariaalset lepingut ei ole ja müügipiirangut kinnistusraamatus, siis just sellises faasis on vanainimestel kalduvus muuta testamenti või teha kinkeleping kellelegi teisele kui \”vastiku minia mehele\”.

Et siis selline mustades värvides lugu…

Mina olen 20 aastat elanud oma mehe päranduseks saadud majas, kusjuures seadusliku abikaasana ja olen ka vahel mõelnud, et lahkumineku korral poleks minul mitte mingisugust õigust mehe pärandvarale. Ma tõesti ei tea, mis oleks sel puhul kõiki rahuldav kompromiss. Ilmselt tuleks maja maha müüa ja saadud raha eest uus elamine osta, siis oleks see abielu ajal soetatud vara ehk ühisvara. Mina isiklikult pean piisavalt lugu ka oma mehe esivanematest ja tõesti keel ei painduks soovitama, et müügu õigluse nimel isamaja maha.

Nii et minu meelest sel puhul õiglast lahendust polegi.

[small]panasonik kirjutas:[/small]
[tsitaat]Soovitan soojalt esmalt kiiresti mehega kokku kolida ja üldse vaadata, kuidas elu koos ämmaga kulgeb. Võibolla mõne aja pärast ei taha sa neid kauneid Nõmme mände enam nähagi ja elu koos meeheemaga on täielik põrgu. Kui kooselu sujub, võib hakata edaspidiseid plaane pidama.[/tsitaat]

Kokkukolimine tähendab tõenäoliselt praegusest ülisoodsast korterist loobumist. Kui elu ei klapi, ega siis pole seda praegust korterit enam ees ootamas. Võid ju muidugi põhimõtteliselt jätta oma üürika alles, aga siis ei ole jälle säästmiseks eriti raha, ma kardan (kindlasti tulevad seoses kooseluga kulutused, mida praegu ei ole). Pealegi – korteriomanik, kes sugulasele ülisoodsalt korterit andis kasutada, ei soovi ehk seda korterit niisama hoida. No et seni, kuni sugulasel oli tõepoolest elamispinda vaja, üüri ei tahtnud, aga kui pead korterit tühjana, tahab ta ehk hoopis n-ö päris üürniku sisse võtta, kes korteri kasutamise eest talle maksaks ka.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Absoluutne vale!
Rikkaks saavad inimesed, kes oskavad äri ajada ja on targad ning osavad. Raha lugemine ei tee mitte kedagi mitte iial rikkaks.
No oleneb muidugi, mida rikkuse all mõtelda. [/tsitaat]

Sa vist ei saanud päris täpselt aru, mida ma raha lugemise all silmas pidasin. Rahalugemise oskus ja äri on äärmiselt tihedalt omavahel seotud. ilma selleta polegi võimalik edukat äri ajada.

Lööge või maha, kuid minu arvates on enamik kommentaare väga totrad.
Kokkukolimine tähendab siiski ühise elu rajamist ning on loomulik, et naine panustab selle maja juurde, kus nad mehega KOOS elavad, mitte ei osta endale korterit tagavaraks, see oleks ju otsene vihje mehele, et kaua suhe ei kesta ning naine on varsti välja kolimas. Mina mehe asemel solvuksin selle peale.
Ning mis puudutab õe välja ostmist – hea ju, kui sellised asjad klaaritakse ära juba enne reaalset pärandi jagamist.
Kuid nagu sa isegi ütlesid, peaks mehega siiski rääkima ning paika panema, et ka sinul oleks mingi osa lahkumineku korral kindlustatud, st mees maksaks sulle sinu finantseeringu tagasi. See eeldab muidugi, et tegemist on normaalsete inimestega, kes pärast nuga selga ei löö. Kõige õigem oleks, kui osa majast sinu nimele kirjutataks. Kui mehel kooseluga tõsi taga on, ei tohiks tal selle vastu midagi olla, ta peaks pigem ise pakkuma seda.

[small]k077 kirjutas:[/small]
[tsitaat]Lööge või maha, kuid minu arvates on enamik kommentaare väga totrad.
Kokkukolimine tähendab siiski ühise elu rajamist ning on loomulik, et naine panustab selle maja juurde, kus nad mehega KOOS elavad, mitte ei osta endale korterit tagavaraks, see oleks ju otsene vihje mehele, et kaua suhe ei kesta ning naine on varsti välja kolimas. Mina mehe asemel solvuksin selle peale.
Ning mis puudutab õe välja ostmist – hea ju, kui sellised asjad klaaritakse ära juba enne reaalset pärandi jagamist.
Kuid nagu sa isegi ütlesid, peaks mehega siiski rääkima ning paika panema, et ka sinul oleks mingi osa lahkumineku korral kindlustatud, st mees maksaks sulle sinu finantseeringu tagasi. See eeldab muidugi, et tegemist on normaalsete inimestega, kes pärast nuga selga ei löö. Kõige õigem oleks, kui osa majast sinu nimele kirjutataks. Kui mehel kooseluga tõsi taga on, ei tohiks tal selle vastu midagi olla, ta peaks pigem ise pakkuma seda.[/tsitaat]
Endale kinnisvara ostmine ei viita lahkuminekule vaid investeeringule, mis on igati mõistlik.
Mis puudutab õe väljaostmist, siis on see täiesti absurdne, kuna maja pole veel päritud ja pärandaja jõuab veel sada korda ümber mõelda.
Kuidas jagada midagi, mida sul ei ole?
Kuidas saab mees midagi naise nimele kirjutada, kui tal midagi ei ole? Ja kust see mees peaks teadma, et kui ta isegi sellise asja teeks, et naine päev hiljem oma osaga minema ei kõnni?