Olen nüüd üks nendest, kes võib öelda, et suhe on purunenud. Lahku veel kolinud pole kuna pole suutnud parimat lahendust välja mõelda. Oleme koos olnud 10 aastat, kaks tütart. Suhtest välja astumine pole kindlasti olnud lihtne otsus, oleme proovinud asju parandada aga alati lõpetame ikkagi tagasi samas punktis. Mees on väga kontrolliva natuuriga, väga tujukas ja tal esineb vihahooge, mida ta kontrollida ei suuda, füüsilist vägivalda pole esinenud aga asju vastu seina loopinud on ta küll. Olen väsinud sellisest elust ja tunnen, et ei jaksa enam niimoodi. Lahkuminek tuleb väga raskel ajal kuna kaotasin Koroonaga seoses oma töö maikuus ja uut töökohta veel hetkel leidnud ei ole, kuigi tegelen aktiivselt otsinguga. Elame üüripinnal, mehel korralik sissetulek. Mul on säästud, millega vajadusel suudaksin ära elada ehk 9 kuud, seega päris rahata ma ei ole. Küsimus ongi selles, et mees on hakanud ähvardama lapsi ära võtta. Tegu on inimesega, kellel on suur kontrollivajadus ja ta ei suuda leppida mõttega, et lapsed võiksid minuga jääda. Vanem tütar on korduvalt öelnud, et ei soovi isaga elada ja see ajab meest veel rohkem vihale. Ta ähvardab mind pidevalt, saadab solvavaid sõnumeid jne. Koliksin välja aga ta ütleb, et ei luba meil minna. Tema ebastabiilne käitumine on tekitanud olukorra, kus kardan mida ta ette võib võtta kui lastega lahkun.
Mida te soovitaksite mul teha? Kui ta läheb kohtusse väitega, et lapsed peaksid temaga olema sest tal korralik sissetulek ja mina hetkel töötu (kuigi mul on säästud) siis kas mult võidakse tütred ära võtta? Mul pole ühtegi tõestust tema märatsushoogude kohta, minu sõna tema oma vastu. Kuidas alustada uuesti, kui mees lubab mu elu lahkudes põrguks teha?
Teema: Kuidas alustada uuesti kui mees lubab elu põrguks teha?
Kõlab kuidagi väga tuttavalt…ainukese vahena, et mees, keda tean, oli tütre ja pojaga.
Rääkis mulle loo, kuidas naine pole pereinimene, sellepärast ühisel otsusel jäid lapsed tema juurde. Aga millegipärast ma üldse ei uskunud, et üks naine vabatahtlikult lapsi mehele jätaks ja ise oleks nõus lasteta elama. Selles loos oli ka nii, et mehel hea palk, aga naisel madal. Ju kartis ka, et ei saaks rahaliselt hakkama. Ise kahtlustasin ka, et mees ähvardas lapsed ära võtta või alimente mitte maksta ja siis poleks naine rahadega välja tulnud. Või kohtusse pöörduda, 50-50 välja nõuda. Ka siis poleks naine rahaliselt ilmselt hakkama saanud, kuna oma palgaga ei oleks suutnud end ja 2 väikest last ülal pidada, ka siis kui see kohustus vaid pool kuust.
Midagi selles loos oli mäda igatahes. Tundus ka selline kontrolliv ja tujukas mees, kes rääkis vaid iseendast ja eeldas, et kõik käib nii nagu talle sobib, halvustas kõike, mis polnud tema arusaamadega kohanduv. Kirus ja halvustas eksi. Põhimõtteliselt üritaski mulle jätta muljet kui litsakast rongaemast. Lihtsalt sellepärast, et ei soovinud enam mehega koos olla, tahtis lahutust ja leidis pärast seda uue mehe. Lapsed tõenäolisetl võttis ka mees ise ära ähvarduste saatel. Ja siis rääkis uutele naisekandidaatitedele, et tema eksabikaasa polnud lihtsalt pereinimene…sellepärast, et temaga enam suhtes olla ei tahtnud. Oleks ju pidanud laste pärast mehega kokku jääma ja terrorit edasi kannatama.
Praegu ma ei tea, kas lapsed ikka selle mehe juures, aga kahtlustan küll.
Vähemalt tõi su kirjeldus selgust mu jaoks. Ega ikka ükski naine vabatahtlikult lapsi mehele kasvatada ei jäta. Peab mingi terror, ähvardused taga olema.
Lapsed ema käest ära võtmine, on viimane asi mida tehakse.
Praegu on ju paljudel keeruline aeg ja ma ei usu, et tänu sinu töökaotusele antakse lapsed isale.
Seda enam, kui isa on ebastabiilne.
Kuigi mina soovitan sul kuidagi tõendeid koguda, et ta ebastabiilne on.
Ole tugev! ????
Sul peab olema oma üüripind, võrdväärne praegusega ja samas piirkonnas, et laste elu ja käimised (koolid-trennid-sõbrad) ei muutuks palju, sest muidu jah on suur tõenäosus, et lapsed jätab kohtunik nende harjumuspärasesse koju elama. Töökoht peab ka olema olemas, sest olen näinud samuti pealt samasugust kohtus käimist, kus oli terroriseeriv hästi teeniv mees ja töötu naine (tungivalt soovitati naisel töö leida, naine võttiski kohtuprotsessi ajaks täiesti suvalise töö vastu, hiljem leidis parema töö, palganumbritega võistlemiseks kohtus ei lähe). Mehe ebastabiilsust pole mõtet salvestada, sest kohtunik vaatab ainult laste olukorda, mitte mehe-naise tülisid ja omavahelist suhtlusstiili. Kui sul oleks korduvad politseisse tehtud avaldused, fikseeritud sinikad-nihestused-murrud ja mehel oleks vaimuhaiglast ka vastav diagnoos, siis oleksid jutud teised. Igal muul juhul on isal samad õigused lastele, mis sinulgi. Naljalt ei võeta temaltki midagi ära. Hooldusõigust sa kindlasti ei kaota, aga võid kaotada selle, kus kohas lapsed elama hakkavad. Sellele mees ilmselt loodabki, see on ka täiesti reaalne lootus, sest ükski kohtunik ei võta lapsi nende kodust ära, et töötu ema saaks nendega harjutada hakkamasaamist.
Muidugi ei saa mees lapsi sult ära võtta. Ise elab üürikorteris, mis äravõtja see loopija on? Ajab lihtsalt lolli juttu ja on härga täis. Tema loobib asju, jah? Mina pöörduks lastekaitsesse ja võimalusel naiste varjupaika kuna see mehepoolne ähvardamine ei ole okei ja võib esile kutsuda vägivalla sinu vastu kui hakkad nn ära minema tema juurest. Alati on parem karta kui kahetseda, seega laseksin lastega koos varvast mitte midagi ütlemata ja läheksin naiste varjupaika kus on sulle ja lastele oluliselt turvalisem kui kusagil üürikorteris omapead. Sind ähvardatakse vägivallaga, see ei ole okei ja tehakse ajupesu, kuidas jääd oma lastest ilma, see ei ole okei. See loopimine pole ka okei, see ju hirmutab lapsi ja sind. Ausalt öeldes kutsuks politsei laamendavale mehele ja teavitaks ka korteri omanikku mehe märatsushoogudest. Kuna tegu üürikorteriga, tekib küsimus kus on ühistu kõrvad, et teie korteris mees asju vastu seina loobib ja see kedagi ei häiri.
Mees on sul tõesti õudusunenägu.
Aga kuidas sa muidu toime plaanid tulla üksi, töötuna, kahe lapsega? Lähed ema juurde v?
Mees on sul tõesti õudusunenägu.
Aga kuidas sa muidu toime plaanid tulla üksi, töötuna, kahe lapsega? Lähed ema juurde v?
Kuule, antud juhul ta ei saakski tööl käia kui elu sasipundar on. Mees saaks haisu ninna, hakkaks passimas käima. Enne elu korda seada ja alles siis tööle.
Mees on sul tõesti õudusunenägu. Selliste nartsissistide jaoks ongi kõige hullem stsenaarium see kui ohver põgeneb. Siin eelpoolkõneleja andis mitte väga targa soovituse mitte salvestada, aga mina ütlen, et lastekaitse jaoks on väga oluline teadmine, et isa juures on lastel vaimselt, ja vbl ka füüsiliselt ohtlik olla. Ja lastekaitse sõna maksab kohtus väga palju.
Aga kuidas sa muidu toime plaanid tulla üksi, töötuna, kahe lapsega?
Siin on juba varemgi laste äravõtmise teemat arutatud: Eestis ei saa niisama vanemlikke õigusi ära võtta ja niisama lihtsalt ei saa ka lapsi ainult ühe vanema juurde määrata.
Teemaalgatajal on piisav elamisraha olemas, üüri korter, kolige sinna ja otsi uus töö. Mingi töö leiab suuremas linnas ikka. Head tööd võibolla tuleb kaua otsida, aga mingi töö leiab kindlasti.
Kui mees ähvardab ja asju loobib, saad teha politseisse avalduse. Ega selle peale tavaliselt midagi ei tehta (vahel politsei vestleb asjaosalistega), aga märge jääb maha.
Selle hirmuga ta sind kontrollibki. Mida ta reaalselt teha saab? On ta lubanud reaalselt midagi sulle või lastele teha? Kui jah, siis kindlasti politseile avaldus. Manipuleerija suurim vahend teise kontrollimiseks ongi hirm ja hirm selle suhtes, mida tõesti kardad – lastest ilma jäämist näiteks. Sa ei saa lapsi isalt ära võtta, ka isale jääb õigus lastega suhelda, kuid ega tema sinult ka ei saa.
Kui uude elukohta kolid, siis kindlasti registreeri lapsed ka enda juurde elama.
Kuidas ma hakkama saada kavatsen? Tahaksin korteri üürida. Nagu ma mainisin on mul säästud mis lubaks mul umbes 9 kuud ära elada ilma tööta ja selle ajaga leiaks ka kindlasti tööd.
Aga tee siis seda, mida sa ootad?
Ja selge see, et laste “äravõtmine” on vaid sotsiopaadist meeste ähvardus, et SA EI LÄHEKS KUHUGI.
Et saaks mõnusalt su peal edasi trampida, senikaua, kui omale on uus naine otsitud. (kes muidugi ei salli neid silmaotsaski)
Sest tema hetkel ei ole veel lahkuminekuks valmis.
Kui selline peaks reaalselt lastega hakkama saama, teeks ta esimese kuu ajaga omal püksid iga päev vedelat nr.2 täis, palun vabandust väljendi pärast.
Aga ise ju mainisid ka, et ta pole never lastega tõsisemalt tegelenud.
Teine asi on see, et ta isegi ei saaks neid.
helista sinna naisteliini numbrile, sealt saad ehk paremat nõu, kui siit perekoolist.
Miks naised usuvad seda “teen su elu põrguks”, “võtan lapsed ära” juttu?
Ei võta keegi lapsi ära ema juurest, kes neid (peamiselt) on kasvatanud. Laste vanusest polnud juttu, aga tundub, et on eas, kus ka nende arvamust küsitakse.
Pealegi, kui stabiilne ja hea töökoht sellel mehel ikka olla saab, kui eluase on üüritud?
Lihtsalt otsi elukoht, paki asjad ja lapsed ja lahku, algata ka lahutus kui olete abielus.
Ära enam kaalu ja karda, mõtle oma lastele. Sina tegid halva mehevaliku, miks nemad peavad selle psühhopaadi juures nüüd elama, kes asju vastu seina loobib.
Lahkuge nii ruttu kui saate, mis siin enam mõelda!
Lihtsalt otsi elukoht, paki asjad ja lapsed ja lahku, algata ka lahutus kui olete abielus.
Ära tee teisele seda, mida sa ei taha, et sulle tehakse! Mõtle kui mees nii teeks, mis tunne sellel naisel oleks. Praegu sa ässitad naist mehelt ju lapsi ära võtma.
Naisel on kinnisidee, et lapsed peavad ainult temaga jääma, miks? Mees peegeldab täpselt seda, mida naine talle teha tahab. Vot siis ei sobi, siis on kole ja põrgu.
Mind ajaks ka kurjaks, ühel ei ole tööd, vingub oma lahutust. Kas mõni mõtleb ka ema jaksamise peale? Kaks last, tööd ei ole, ja muudkui läheb. Kas mees ei tohi oma laste pärast muret tunda?
Kohtusse tuleb minna, kui ise ei suuda lahendust välja mõelda. Küll kohtus öeldakse, mida tegema peab.
Miks naised usuvad seda “teen su elu põrguks”, “võtan lapsed ära” juttu?
Ei võta keegi lapsi ära ema juurest, kes neid (peamiselt) on kasvatanud.
Ilmselgelt nad ei oska sel enda jaoks niigi raskel hetkel loogiliselt ja kainelt mõelda.
Mehed, muidugi tormavad seda kähku manipuleerimiseks ära kasutama.
Kui naine vastaks külmalt, et ok, ma ei ole laste sulle jätmisega nõus, aga ma nõuan nad pärast ärakolimist kohtu kaudu endale, siis oleks mehe jutt ilmselt teine.
Mees ju teab, et ta ei saa kooliasjade, pesupesemise, söögitegemise jne asjadega hakkama.
Kui ta siiani pole selles protsessis osalenud.
Ja ta ei tahagi selle kõigega hakkama saada; tal on vaja hakata tegelema uue objekti otsingutega, keda saaks terroriseerima hakata.
Miks naised usuvad seda “teen su elu põrguks”, “võtan lapsed ära” juttu?
Ei võta keegi lapsi ära ema juurest, kes neid (peamiselt) on kasvatanud. Laste vanusest polnud juttu, aga tundub, et on eas, kus ka nende arvamust küsitakse.
Pealegi, kui stabiilne ja hea töökoht sellel mehel ikka olla saab, kui eluase on üüritud?
Lihtsalt otsi elukoht, paki asjad ja lapsed ja lahku, algata ka lahutus kui olete abielus.
Ära enam kaalu ja karda, mõtle oma lastele. Sina tegid halva mehevaliku, miks nemad peavad selle psühhopaadi juures nüüd elama, kes asju vastu seina loobib.
Lahkuge nii ruttu kui saate, mis siin enam mõelda!
See on kõik emotsioon, mis ei päde kuskilt otsast ning mida ei võta arvesse mitte ükski kohtunik. Võin sulle ka öelda, et kui emmal kummal paarist tekib kohtus sõnamulina ja teise peale kaebamise soov, siis see võimalus tõmmatakse juba eos maha. Naise lindistust mehe vaimse vägivalla kohta isegi mitte ei kuulata kohtus, kui seal ei ole otsest vaimset vägivalda laste aadressil.
Ka üüripind on kodu. Ükski kohtunik ei tõsta lapsi kodust välja lihtsalt sellepärast, et emale ei meeldi enam isaga koos elada. Psühhopaadi jutt on kohtus väga raskelt tõestatav. Lapsi ära ei võta muidugi keegi, aga ema võib kaotada täiesti reaalselt selle vaidluse, millisel üüripinnal lapsed elama hakkavad, kas oma harjumuspärases kodus või säästudest elava ema uues üürikas. Naabrite ütlustest asjade loopimise kohta ei piisa, sest ei piisa ka ühest-kahest politseisse tehtud avaldusest füüsilise vägivalla toimumise kohta (ka see peab olema laste peal tehtud, mitte naise peal). Piisaks ainult mehe bipolaarsuse, skisofreenia vms diagnoosist, aga tõenäosus, et ta on vaimselt haige, on enamasti olematu. Ta on lihtsalt närviline ja ei saa enda tunnetega normaalsemal moel hakkama. Nii nagu on närviline lahkuminev naine, kes mehele ise meditsiinikauge inimesena diagnoose külge kleebib. Laste sissekirjutamine uude üürikasse ilma mehe nõusolekuta ei ole ka võimalik. Kohtunik vaatab dokumente, tema lähtub ainult kuivadest faktidest mitte naise emotsioonidest ja mehe valedest.
Ükski kohtunik ei tõsta lapsi kodust välja lihtsalt sellepärast, et emale ei meeldi enam isaga koos elada.
Tegelt pole ju mingit kohtujama vajagi.
Kui naine kolib reaalselt minema ja mees saab aru, et naisel on tõsi taga, siis on ta laste ja nende asjadega ca nädala pärast naise ukse taga ja tõukab nad naise uude koju.
Ja mõtleb kohe mingi uue kiusamisviisi välja, mis loomulikult on elatis. Ja sellega manipulatsioon, et kui kohtu kaudu hakkad nõudma, siis ma ei käi enam neid vaatamas vms.
Ükski kohtunik ei tõsta lapsi kodust välja lihtsalt sellepärast, et emale ei meeldi enam isaga koos elada.
Tegelt pole ju mingit kohtujama vajagi.
Kui naine kolib reaalselt minema ja mees saab aru, et naisel on tõsi taga, siis on ta laste ja nende asjadega ca nädala pärast naise ukse taga ja tõukab nad naise uude koju.
Ja mõtleb kohe mingi uue kiusamisviisi välja, mis loomulikult on elatis. Ja sellega manipulatsioon, et kui kohtu kaudu hakkad nõudma, siis ma ei käi enam neid vaatamas vms.
Ka see lahendus elus nähtud. Vihane mees mitte ei hakanud ise lapsi kasvatama ega ennast selles osas arendama, vaid lükkas selle kohustuse oma vanade vanemate peale. Tegi kõik selleks, et naine ei saaks võimalust lastega koos olla. Ma päris sellise versiooni peale ei julgeks kõiki kaarte laduda. Siis on juba mehel tõestus, et naine lahkus kodust ja jättis lapsed hooleta.
Pigem soovitaks mehele pakkuda 50-50 lahendust, laste elukohta naise üürikas klausliga, et mees pääseb elatise nõudest. Kui olukord aastatega rahunenud, lapsed pikalt sinuga olnud, ja mees ikka üldse ei toeta lapsi, siis annad sisse elatise nõude.
Ükski kohtunik ei tõsta lapsi kodust välja lihtsalt sellepärast, et emale ei meeldi enam isaga koos elada.
Tegelt pole ju mingit kohtujama vajagi.
Kui naine kolib reaalselt minema ja mees saab aru, et naisel on tõsi taga, siis on ta laste ja nende asjadega ca nädala pärast naise ukse taga ja tõukab nad naise uude koju.
Ja mõtleb kohe mingi uue kiusamisviisi välja, mis loomulikult on elatis. Ja sellega manipulatsioon, et kui kohtu kaudu hakkad nõudma, siis ma ei käi enam neid vaatamas vms.
Ei. Kui naine läheb üksi minema ja jätab lapsed mehe juurde, helistab mees lastekaitseametnikule et ema jättis lapsed maha ja ajab igasugust jura kokku. Maalib endast kannatava kangelasisa pildi. Pärast on emal raske tõestada, miks ta ära läks. Sellepärast arukas ema fikseeriks mehe ähvardused, loopimise politseis ja läheks koos lastega mehe juurest minema. Ma ei saa aru, kuidas teemaalgataja ei karda oma kodus sellise mehega elada. Minu esimene hirm oleks mehe jutte ja loopimist vaadates, et millal see minu või laste vastu pöörduda võib. Mehel on raudpolt kindlalt plaanis ka naiselt elatist nõudma hakata. Seega ei tohi tema manipulatsioonile alluda. Ühtlasi huvutaks, kas mees on üldse kaine, kui ta naist ähvardab ja loobib asju.
Ta on lihtsalt närviline ja ei saa enda tunnetega normaalsemal moel hakkama.
Ja selline inimene on siis see, kelle kasuks kohus otsuse langetab? Hoolitsev, empaatiline lastega hästi toime tulev ema versus närviline, asju loopiv ja enda emotsioone mitte kontrolliv isa?
Sellest teemast jääb mulje, et naine on praktiliselt võimatus rollis. Et lahku minnes oleks naistel justkui võimatu lapsi täielikult oma hoole alla saada ja mehel elatist saada. Kas siis tõesti nii on? Kas mitte Eesti kohtupraktikas siiski valdaval enamusel juhtudel ei jäeta lapsed emale ja isalt ei nõuta elatis välja?
Selles teemas tahetakse öelda, et laste emale jätmine on võimatu, eriti kui mees on jõukam ja naine ei suuda oma palgast samaväärset elamist võimaldada. Põhimõtteliselt, kui ei olda abielus ja ei omata kinnisvara ühiselt ning naisel pole ka head palka, oleks justkui võimatu, et lapsed naisele jäetaks. Tegelikult ju ei ole nii?
Valdavalt jaolt jäävad lapsed emaga, elatis pannaks peale. Neid isasid, kes lapsed endale saaks, on ülivähe. Ja 50-50 variandi toimimine, kui mees uue naise leiab, on väga kahtlane.
Naistel on reeglina palju tugevam ja lähedasem side lastega kui meestel. Ja naised tegelevad lastega palju rohkem. See teema tekitab täitsa hirmu, et kui kunagi peaks ise sarnases rollis olema, siis ongi seaduslikult täiesti võimalik, et mees kiusuks lapsed endale võtab, kas või oma vanematele kasvatada jätab, lihtsalt sellepärast, et mul on suhteliselt kesine palk. Aga juhul, kui isa maksaks vastavalt kehtestatud määrale elatist, saaksin oma palgaga ja 2 lapsega hakkama küll.
Mulle tundub, et mul see tuttav mees olid samasugune despoot nagu teemaalgataja mees. Mees jättis lapsed endale, elasid üürikas. Kusjuures olid lahutanud juba mitu kuud enne, kui naine päriselt välja kolis. Justnimelt, naine kolis. Kahtlustan, et mees ei soovinud lahkuda, öeldes, et tema ei lähe ja kõik. Ja ilmselt naine ei suutnud oma palgaga sama suurt elamist võimaldada, et lapsed ka ära mahuks. Elatisega oleks hakkama saanud küll.
See mees samamoodi sõltus tegelikult suurel määral oma tugivõrgustikust. Sugulastest, kes tal iga nädal aitasid lapsi hoida ja nädalavahetustel tassis üldse lapsed maale vanaema juurde. Kõige naljakam, et sisuliselt oli ikkagi nagu 50-50 korraldus, sest pool ajast käis lapsi hoidma, tegelemas ikkagi eks. Reaalselt mees ei tulnud nende väikeste lastega toime üksinda, pool ajast tegelesid lastega ikkagi eks või tema sugulased. Aga lihtsalt kiusu ja jonni pärast, kättemaksuks eksile, kes julges ta maha jätta, oli vaja lapsed endale jätta, mis siis et tööga hõivatud ja lihtsalt saamatu, isegi söögitegemisoskus puudus. Selle asemel, et lasta emal rahus lapsi kasvatada, nende eest hoolitseda ja siis endale sobival ajal käia neid vaatamas ja tegelemas.
Ei maksa end selliste despootlike meestega siduda ega sellistega lapsi saada. Oleksin siuksega lapsed saanud, nutaksin ka aastad hiljem silmad peast, sest mees väljakannatamatu, aga ära minemise peale ähvardab lapsed ära võtta, mis veel täiesti reaalne variant. Ja siis näen oma lapsi tema armust.
Naabrite ütlustest asjade loopimise kohta ei piisa, sest ei piisa ka ühest-kahest politseisse tehtud avaldusest füüsilise vägivalla toimumise kohta (ka see peab olema laste peal tehtud, mitte naise peal). Piisaks ainult mehe bipolaarsuse, skisofreenia vms diagnoosist, aga tõenäosus, et ta on vaimselt haige, on enamasti olematu.
See on vale. Miks sa sisendad füüsilise vägivalla all kannatanud naistele (võtame teemast laiemalt) nagu neil poleks lootustki pääseda?
Sellepärast arukas ema fikseeriks mehe ähvardused, loopimise politseis ja läheks koos lastega mehe juurest minema.
Võibolla tõesti.
Aga kuidas seda fikseerimist korraldada? Salaja filmida või lindistada pole meil vist ju lubatud ja kaamerasse selline mees kohe kindlasti oma nõusolekul rääkima ei hakka.
Pigem tekib taas mingi tugevam kontakt selle kaamera ja seina vahel. (mille kaotab kaamera)
Vaimse vägivalla või taldriku loopimise peale politsei kohale kas tuleb?
Lastega jalgalaskmine on ilmselt lihtne, mees ju ometigi tööl kuskil käib ja kodust ära on.
See on vale. Miks sa sisendad füüsilise vägivalla all kannatanud naistele (võtame teemast laiemalt) nagu neil poleks lootustki pääseda?
Ma ka ei saa aru, mis maailmas me elame, kus see pole üldse argument, et mees oma naist peksab ja ründab. Politseis fikseeritud korduvalt, naisel lindistused mehe vägivaldsest karjumisest, naabrid korduvalt kuulnud mehe märatsushooge, aga seda kõike ei võeta arvesse. Sest seni kui pole toimunud laste peal, pole oluline. Kus on loogika? Kas siis selline mees, kes ründab naisi, on usaldusväärne vanem lapsi kasvatama? See, et inimene röögib, märatseb ja teist füüsiliselt ründab, on ju tõestus, et tal puudub kontroll enda käitumise üle ning täielik piiri mitte tajumine.
Kuidas selline inimene võimaldatakse üksi lapsi kasvatama? See ei ole ju ainult ühe inimese süü (kohtus arvamus, et naised ise süüdi mehe vägivaldsuses?), vaid ilmselt inimene oma olemuselt ongi täielik vägivaldurist kontrollimatu närvihaige ja kui nö nurka ajatakse, võib lastega käituda samamoodi. Jõuavad lapsed teismeikka, muutuvad raskesti alluvaks, hakkab selline närvihaige nendega ka märatsema.
Kõlab kuidagi väga tuttavalt…ainukese vahena, et mees, keda tean, oli tütre ja pojaga.
Rääkis mulle loo, kuidas naine pole pereinimene, sellepärast ühisel otsusel jäid lapsed tema juurde. Aga millegipärast ma üldse ei uskunud, et üks naine vabatahtlikult lapsi mehele jätaks ja ise oleks nõus lasteta elama. Selles loos oli ka nii, et mehel hea palk, aga naisel madal. Ju kartis ka, et ei saaks rahaliselt hakkama. Ise kahtlustasin ka, et mees ähvardas lapsed ära võtta või alimente mitte maksta ja siis poleks naine rahadega välja tulnud. Või kohtusse pöörduda, 50-50 välja nõuda. Ka siis poleks naine rahaliselt ilmselt hakkama saanud, kuna oma palgaga ei oleks suutnud end ja 2 väikest last ülal pidada, ka siis kui see kohustus vaid pool kuust.
Midagi selles loos oli mäda igatahes. Tundus ka selline kontrolliv ja tujukas mees, kes rääkis vaid iseendast ja eeldas, et kõik käib nii nagu talle sobib, halvustas kõike, mis polnud tema arusaamadega kohanduv. Kirus ja halvustas eksi. Põhimõtteliselt üritaski mulle jätta muljet kui litsakast rongaemast. Lihtsalt sellepärast, et ei soovinud enam mehega koos olla, tahtis lahutust ja leidis pärast seda uue mehe. Lapsed tõenäolisetl võttis ka mees ise ära ähvarduste saatel. Ja siis rääkis uutele naisekandidaatitedele, et tema eksabikaasa polnud lihtsalt pereinimene…sellepärast, et temaga enam suhtes olla ei tahtnud. Oleks ju pidanud laste pärast mehega kokku jääma ja terrorit edasi kannatama.
Praegu ma ei tea, kas lapsed ikka selle mehe juures, aga kahtlustan küll.
Vähemalt tõi su kirjeldus selgust mu jaoks. Ega ikka ükski naine vabatahtlikult lapsi mehele kasvatada ei jäta. Peab mingi terror, ähvardused taga olema.
Mulle tuleb jällegi sinu jutustatud lugu detailideni tuttav ette. Tavaliselt ajavad mind huupi oletused muigama, aga nüüd pean ise küsima, et kas mehe nimi algas A-tähega?
Kui oleks tegu selle mehega, siis oli sinu räägitud loo fassaad õige, aga kulisside taga hargnes hoopis teine lugu. Nimelt ei leidnud naine uut meest mitte “pärast” vaid hoopis “enne” ja armastus oli alguses nii suur, et esialgu loobuti kõigest, ka lastest.
Petetud ja haavatud egoga mees keeras üsna ära, oli väga kibestunud ja rääkiski kõigile, kuidas ta naine on liiderlik rongaema. Mehel oli muide õigus, lihtsalt tema väljenduslaad oli selline, et talle ei tuntud kaasa ja tema juttu väga ei usutud. Mees oli ju nii vihane ja närviline, naine seevastu nii leebe ja rahulik. Mis viga armunul rahulik olla, tema ju nautis hetkel suurt tunnet, samal ajal kui pereisa hingeseisund oli pigem põrguga sarnane.
Loomulikult ei olnud mees ingel, loomulikult igatses naine lapsi, aga nii nagu igal lool, nii polnud ka siin kumbki päris paha või üdini hea.
Minu kirjeldatud loos on naine tänaseks päevaks endiselt väga madala sissetulekuga, küll aga koos lastega. Küllap seoses esmase roosa armu-udu lahtumisega kasvas igatsus laste järele veelgi ja kohustusedki meenusid.
Laste isa lapsi vägisi endale ei hoidnud, aga on veel praegugi kibestunud ja närviline mees, keda ilma seda lugu teadmata on väga lihtne hukka mõista.
Tavaliselt ajavad mind huupi oletused muigama, aga nüüd pean ise küsima, et kas mehe nimi algas A-tähega?
Ei alga A-tähega, aga lugu on sinu kirjeldatud loole väga sarnane. Ju siis on Eestimaal selliseid lugusid siiski üsna tihti.
Mina ise kahtlustasin ka, et naine leidis oma uue mehe siiski enne lahkuminemist ja mees naiivselt uskus, et see uus leiti lihtsalt juhuslikult kiirelt pärast lahkuminekut. Sest niisama tavaliselt väikeste lastega naised ei lahuta. Jah, suhted olid külmad juba aasta varem ja naine oli tunnistanud juba tükk aega enne, et armastus otsas, aga lihtsalt armastuse puudumise pärast ju üks väikeste lastega naine tavaliselt suhet ei lõpeta, eriti kui rahaline ressurss tuleb peamiselt mehelt.
Aga jube kibestumus oli sellel mehel küll. Ja naine oli ilmselt armuudust hullumas, et võib-olla tõesti siis ei puigelnudki vastu, et lapsed isale jäid. Aga see tema suur armastuslugu sai üsna kiirelt läbi ja siis tahtis veel eksi juurde tagasi tulla. Mis lastest edasi sai, ei tea. Ilmselt tuli naisele ikka mõistus pähe, kui uus mees jobuks osutus ja see suhe lõppes. Aga ilmselt see kibestunud pereisa neid lapsi käest ära ei andnud. Võib-olla võitlevad siiamaani laste pärast, ei oska öelda.
Tavaliselt ajavad mind huupi oletused muigama, aga nüüd pean ise küsima, et kas mehe nimi algas A-tähega?
Ei alga A-tähega, aga lugu on sinu kirjeldatud loole väga sarnane. Ju siis on Eestimaal selliseid lugusid siiski üsna tihti.
Mina ise kahtlustasin ka, et naine leidis oma uue mehe siiski enne lahkuminemist ja mees naiivselt uskus, et see uus leiti lihtsalt juhuslikult kiirelt pärast lahkuminekut. Sest niisama tavaliselt väikeste lastega naised ei lahuta. Jah, suhted olid külmad juba aasta varem ja naine oli tunnistanud juba tükk aega enne, et armastus otsas, aga lihtsalt armastuse puudumise pärast ju üks väikeste lastega naine tavaliselt suhet ei lõpeta, eriti kui rahaline ressurss tuleb peamiselt mehelt.
Aga jube kibestumus oli sellel mehel küll. Ja naine oli ilmselt armuudust hullumas, et võib-olla tõesti siis ei puigelnudki vastu, et lapsed isale jäid. Aga see tema suur armastuslugu sai üsna kiirelt läbi ja siis tahtis veel eksi juurde tagasi tulla. Mis lastest edasi sai, ei tea. Ilmselt tuli naisele ikka mõistus pähe, kui uus mees jobuks osutus ja see suhe lõppes. Aga ilmselt see kibestunud pereisa neid lapsi käest ära ei andnud. Võib-olla võitlevad siiamaani laste pärast, ei oska öelda.
Tõesti väga sarnased juhtumid, aga hetkeseis on erinev. Minu kirjeldatud loos elab naine oma tollase armukesega endiselt koos, laste pärast ei võidelda, aga inimestevahelist leppimist ei ole ega küllap ka tule.
Vabandust, teemaalgataja, et su mureteemasse oma lugudega sisse sõitsime.
Mina läksin lihtsalt ära koos lapsega. Esimesed 5-6 aastat oli tõesti keeruline, sest lapse isa muudkui ähvardas, käis kodu juures, laamendas natuke. Politsei muidugi midagi ei teinud, aga see oli ka 12 aastat tagasi, siis vist võeti seda kui tavalist peretüli (hiljuti üks politseinikust tuttav kinnitas seda mulle, et siis oli suhtumine veel teine). Sh politsei natuke nagu süüdistas mind (mis sa siis ärritad teda vms) ja püüdis mind vaigistada (et mis sellest avaldusest ikka teha). Samas, kui kohtusse läksime lapse elukohta määrama (üsna varsti pärast lahkuminekut), siis seal oli ta kõigega rahulikult nõus, ütles ise, et muidugi on loogiline, et laps elab emaga jms (mis siis, et paar päeva enne seda ähvardas last ära võtta). Ehk siis lapse elukoht määrati kohtusaalis paari minutiga minu juurde (sellele eelnes muidugi lastekaitse külastus jms).
Viimased 3-4 aastat on rahulikumad olnud, aga lapse isa on ikka n-ö tüliks kaelas. Elatist ei maksa, lapse eest ei hoolitse (laps muidugi suur ka juba), aga mind ikka tülitab aeg-ajalt, mõnikord ähvardab millegagi jms, aga õnneks siiski järjest harvem. Kusjuures ta on ainus n-ö probleemne inimene minu elus. Minu vanemad, sõbrad, tuttavad, töökaaslased kõik täitsa ok inimesed ja mingeid draamasid mu elus pole.
Et siis raske on olnud, aga lahkuminekut muidugi ei kahetse.
10 aastat kooselu ja kui mingi paar korda loobib, siis pole äkki mõtet avaldust teha, kui ikka sagedasem see lugu, siis teine teema juba. Laste äravõtmise jutt on väga loogiline isegi. Vastik kuulata ja arusaadav, aga mis reageeringut sa ootaksid? Ta ütleb, et nii, nüüd ma võtan lapsed ja kolin välja. Pane end tema kingadesse, kuidas sa reageeriks? Kreisi jah, nartsissistiks ei saa lugeda päris. Mingi põhjus, et juba 10 aastat koos ja 2 last. Töö kaotasid ka alles hiljuti, äkki see tekitab pingeid? Mina läheks lahku, aga enne otsiks töökoha.
kuule,tõmba õige uttu siit.
on olemas selliseid traagilisi teemasid, millest delfi ja kroonika ei kirjuta.
jää sina oma liistude juurde, sest siin su roosale joonlaule mahtuva “elu on…” spikriga vehkimine peaks olema bänniga karistatav tegevus.
maaslamaja tagumine teeb sinust eriti jubeda eksemplari, et soovin sullegi siis parimat elik samasugust, kui mitte veel hullemat sadisti elukaaslaseks, kui ta sind samamoodi taob, siis õpid ära mitte avaldama teemaalgataja kohta arvamust, nagu tema ajutine töötus annaks mehele õiguse kogu oma perekonda pideva terrori all hoida ning seinad auguliseks taguda.
Mine, mine nüüd seda ebasobivuse nuppu mudima, sulle jäägu rõõm kaebama joosta, mulle jääb teadmine, et x-gen vähemalt teab, millest helbed tehtud on.
——————————————————————————————
teemaalgataja:
Vahe on selles, et isegi kui peaksid lastega turvakodusse minema, siis see pole ju üldsegi paha, kui mõtled niipidi, et seal ei pääse mees teile ligi ja seega ei saa su lapsed traumat kogu eluks. Ning veel on hea pool see, et elad sa kas üürikas või turvakas – sa saad rahulikult mõelda, kuhu ja kuidas edasi. Kui jääd praegu sinna istuma, siis jäädki sinna…ja lapsed jäävad ka…
Pole me keegi siin nii perfektsed ja tublid ja targad, et pole korra-paar oma kogu tarkuse juures ikkagi sattunud väga sitta seisu ja kes sel juhul ei ahastaks, et nüüd on kõik, sellest supist ei tulegi välja.
Aga nagu näed, siin ma nüüd olen, isegi helbega suutsin kraaklema minna. 😀
Tegutse kohe.
Hiljem on … liiga hilja.
Koliksin välja aga ta ütleb, et ei luba meil minna
Mis tähendab, tema ei luba? Teise inimese vabaduse võtmine on kriminaalkuritegu!
Ühel päeval ei luba ta sul enam juukseid lõigata, süüa või hingata.
Sa ikka oled ikka inimene või ei? Korja nüüd oma inimlikkuse riismed kokku. Mees ei luba, siis välja kolida ja lahku minna ei saa….kurb, et sa oled mehe poolt juba nii ajupestud.
Võta ennast kokku, inimene!
