Teema: Kuidas arendada autistlikku last?

Kas laps loeb? Vabalt võib juhtuda, et ta hakkab maailmast rohkem vaimustuma siis, kui avastab raamatute maailma.

No viiene ei peagi väga lugema, aga Sinu mure pole kohe kindlasti naeruväärne. Kui olete Tallinna inimene ja ei taha kohe mööda arste joosta, siis käeliste tegevuste osas saate abi kindlasti kohaste TegevusTe.ee Pöörduge nende poole väga toredadad noored terapeudid ja lisaks ka juba korralikkude kogemustega.

Mul lapsed juba suured aga tagantjärgi tarkus on , et kui vähegi võimalik harjutada erinevates kohtades olemist, kollektiivis, kasvõi väikeses olemist, käitumist. Sest kooli peab ta ju minema ning tulevikus on hea kui kasvõi osaajaga tööl käib. Tulevases elus suhtlemata ei saa.

Minu autistlikele lastele meeldisid ettelugemiseks hoopis teistsugused raamatud kui nö tavalapsele. Ja ma pidin samu asju korduvalt lugema. Liisusalme, lippude kleepsuraamatut, atlast.
6-aastasega mängisime Monopoli.
Vestlust nendega on raske arendada. Kusjuures minu laps armastas just teiste täiskasvanutega, hiljem terapeutidega suhelda. Mitte minuga.

Teemaalgataja, milline ta beebina oli?

Tere!
Tahan lihtsalt teema algatajat toetada, räägite justkui minu lapsest, 6a poiss.
Sain ka aru, et tema on teistsugune kui “keskmine” laps juba beebieas.
Ja meil on samuti väga raske temas huvi äratada tavaliste, igapäevaste asjade vastu.
Raamatute ettelugemine hakkas meeldima 3+ vanuses ning siis pidin ka mitu kuud iga päev sama raamatut ette lugema. Siis mingi vahe ei tahtnud üldse ette lugemist, nüüd jälle sobib. Samuti meeldisid Thomase multikad ja kui palju ta neid vaatas ja jälle ja jälle samu. Ma lasin ka, sest nägin, et sealt jäi talle paremini sõnavara meelde kui minuga suheldes. Meil ta kuuene juba, kuid endiselt räägib ta pigem minust kui minuga. Tava dialoogi kui sellist, endiselt polee. Kui küsin midagi teist moodi, siis on kohe näha, et ta ei saagi aru. Ka sellised lihtsad igapäevased asjad tulevad tslle hoopis raskemini külge. Nt riietumine, no kuidagi ei jää meelde, mis pidi pükse panna. Rääkimata nööpide, trukkide, paelte ise kinnitamisest. Käeliselt väga nõrk, ei meeldi ka see meisterdamine või joonistsmine. Legosid on haksnud kokku panema juhendi järgi, loeb neid üsna hästi, kuid samamoodi, ise midagi kokkusucalistcei ehita. Ta ei osks klotse välja otsidagi, kui need liiga suures hunnikus. Meil ilmselt ath lisaks, sest keskendumine on 8kka jube raske. Koduste asjade( söögitegemine jne) vastu huvi on olnud hootine. Alati olen lubanud teha, proovida vms, kuid huvi on lühiajaline ja pigem ta ei taha osaleda kodutöödes.
Meil hakkas koos mängimine noorema vennaga, kui vanem oli viis, varsti kuus saamas ja noorem 3. Neil on sellised natuke veidrad mängud, aga no ise nad saavad aru.
Arendamise kohta jään võlgu. Kahjuks on pärast teise lapse sündi nii raske talle 1:1-le aega pakkuda. Minuga ta ei tahagi paljuso asju teha, aga õnneks on abi tasandusrühmast ja tegevusterapeudist.

#3370525:

Tema autistlikes joontes pole minu jaoks küsimust, kuna intellekt on normis, siis Eesti tingimustes ta ilmselt diagnoosi ei saagi.

Saab küll. Sellega võib lihtsalt aega minna ja kui ta tavakoolis hakkama saab, siis ei pruugi selleks isegi vajadust olla. Mida sa selle diagnoosiga siis peale hakkad? Kui näed ette, et sinu laps ei ole päris tavaklassi laps, siis on diagnoos abiks uute lahenduste leidmisel, aga ei lahenda sugugi kõike automaatselt ära.

Minu akadeemiliselt vägagi võimekas laps (oskas viieselt, ka veidi varem, nii lugeda kui kirjutada, nt pildiallkirjaks pani “suur egskavator” viieselt) on selgelt autislike joontega ja seda kinnitasid kõik, kes temaga pikemat aega kokku puutusid, nagu lasteaiakasvatajad ja sugulased, hiljem ka õpetajad suures koolis. Enne kooliaasta algust käisime spetsialisti juures, see ei pannud diagnoosi, ütles, et jooned on, aga mitte nii palju, et siit tuleks hariduslik erivajadus. Paraku oli tal esimeses klassis suures koolis väga raske, kõik see lärm, inimeste rohkus, keerulised suhted panid ta täielikult kapselduma. Pärast esimest klassi läksime teise spetsialisti juurde, see üritas talle intellektipuuet määrata, mida ju ei olnud, siis loobus. Pärast teist klassi kolmas spetsialist… sama tulemus, jooned on, erivajadust ei ole. Aga iga klassiga läks lapsel koolis järjest raskemaks, tekkisid kiusajad, õppis ta peamiselt kodus, koolis ei saanud keskenduda. Kolmanda klassi viimasel veerandil otsisin ma uue spetsialisti, kes saatis meid kohe erinevate eriarstide juurde ja pani autismi diagnoosi välja, ühtlasi soovitas pöörduda Rajaleidjasse ja saada suunamine erikooli. Või oma koolis väikeklassi, aga oma kool ütles, et nemad väikeklassi ei tee, neil pole selleks vahendeid.

Nüüd on mul vaja natuke stigmasid murda.

Väikeklassid ja erikoolid EI OLE lollidele. Lapsed õpivad neis tavalise riikliku õppekava järgi, lihtsalt väiksemas seltskonnas ja käitumuslike erivajaduste osas koolitust saanud õpetajate käe all.

Nii. Kui olete jõukamad, võite kaaluda lapse mõnda erakooli panemist, mina nii rikas ei olnud. Vanalinna Hariduskolleegiumil on mingid programmid või klassid haridusliku erivajadusega lastele ja vähemalt Tallinnas on üks autistlike joontega lastele pühendunud erakool veel. Targem oleks tegutseda kohe, otsida hea spetsialist ja saada diagnoos, sest näiteks pärast kolmandat klassi on koha saamine ka erakoolidesse keerulisem.

#3373101:

#3372976:

Mul lapsed juba suured aga tagantjärgi tarkus on , et kui vähegi võimalik harjutada erinevates kohtades olemist, kollektiivis, kasvõi väikeses olemist, käitumist. Sest kooli peab ta ju minema ning tulevikus on hea kui kasvõi osaajaga tööl käib. Tulevases elus suhtlemata ei saa.

Just siin mu mure peidus ongi, kuidas aidata kaasa, et lapsest saaks elus hakkama saav ja eluterve inimene. Lasteaia iga saab meil peagi läbi ja koolis on iseseisvus ning pidev arenguvajadus vältimatu.

Tuleb leida õige ja toetav kool.

Lisaks üks asi, mis autistlikke lapsi tihti aitab ja mida paraku sama tihti põlastatkse, on arvutimängud. Ehitamismängud, kus ehitatakse masinaid või maju, tuntuim on Minecraft, kus muuseas tuleb kasuks ka koodi kirjutamise oskus, ja üks teine arvutimäng, kus pandi just masinaid kokku (nime ei mäleta). Kaval nõks on lasta lapsel seda mõnda aega mängida ja siis rääkida, et internetist leiab juhendeid, kuidas seda veel ägedamalt teha – aga internetiotsingu kasutamiseks peab ju teatavasti kirjutada oskama. Ilmselt toetab selline tegevus ennekõike ingliskeelset kirjaoskust, aga kui juba algus tehtud, tuleb eestikeelne ka järele.

#3375169:

Olen kuulnud mitmepidiseid arvamusi: ühed, kes rõhutavad varase sekkumise olulisust, ja teised, kes pigem soosivad seda, et las asjad arenevad omasoodu

Sekkumine on oluline, aga sekkumine ei tähenda nivelleerimist, ei pea tähendaba stimulatsiooni tugevadamist või lisamist, sekkumine on ka stiimulite vähendamine. Sekkumine ei pea viima prokrustikani, ühetasandamiseni. Sekkumine tähendabki seda, et sa leiad ja leiutad just oma lapsele paremini sobivad meetodid ja kui sa kõike ise välja ei mõtle, siis on spetsialistidest abi. Sekkumine on ka see, kui sa selle asemel, et suunata laps tavapärast tavakooli trajektoori pidi, otsid talle eri- või erakooli või väikeklassi.

#3375169:

Väikeklassi suunamise aluseks on aga ilmselt samuti diagnoos?

Jah, alustuseks peab olema diagnoos ja siis Rajaleidja suunamine. Aga diagnoos ise ei kohusta veel last väikeklassi panema, kui sa näed, et ta saab tavakoolis hakkama. Lihtsalt diagnoosi Eestis ei kiputa panema enne, kui probleemid on juba käes. Aga kui leiate hea spetsialisti, siis loodetavasti saate õigel ajal.
Tegelikult ongi raske nõu anda, kuna tõesti, autistlikud lapsed on omavahel väga erinevad ja juhtumid on erinevad. See, et minul oli raske lapsele diagnoosi saada, ei pruugi tähendada, et teil samamoodi läheb. Arstid harivad ennast selle probleemi osas järjest rohkem.

Diagnoosi: pervasiivne arenguhäire, sai ta 4-aastaselt. Kuni 3a-ni sain ma ka kuulda, et poiss ja poisid ongi aeglasemad arenejad. Pärast 3a täis saamist hakkasid kõik talt jube palju ootama ja oldi üllatnud, et ta ei vastanud normidele. (Mina polnud, sest nägin juba varem, et laps on teistsugune.)

Mina ajasin välja reha-plaani, kui poiss oli u 2.5a mulle tundus, et ta kohe ei saagi jutust aru, asi polnud vaid väheses kõnes. Lisaks oli ta ikka suht kohmakas omaealistega võrreldes. Sai logopeedi+füsioteraapia teenust ja saab siiani, lisaks tegevusterapeudi teenus kord nädalas, umbes samast vanusest. Kahetsen, et varem tegevusse ei saanud. Logopeediline asi ikka eriti hästi ei lähe, suht mahavisatud aeg.
Tegevusterapeudiga klapivad hästi. Lisaks tasandusrühma saime, kui hakkas 4 saama.

Meie poisil on lugemine olemas, kuigi pikki jutte ta lugeda ei viitsi, aga üksikuid sõnu loeb. Ka telekast suptiitreid loeb, lihtsamaid lauseid kokku. Iseasi, kas ta alati aru saab, mida ta loeb. Lihtsamaid sõnu luges kokku juba kolme-aastaselt.

Võib olla oleksin pidanud seda lugemise asja rohkem arendama, aga ma pigem mõtlesin, et saaks pigem nende eakohalistemate asjadega hakkama, riietumine nt. Lisaks sündis teine laps ja kuna olin nendega enamiku aja üksi, siis kahjuks sellist tihedamat tegemist omavahel jäi väga napiks.

Lugemine on meie poisil lihtsalt tulnud. Võimalik, et sellepärast, et ma õpetasin talle sõnu nii, et joonistasin nt tooli või auto ja siis kirjutasin sõna juurde, sest rääkima hakates, oli tal enamik sõnu nii, et nt tooli kohta ütles “to” jne. Ma siis kirjutasin välja sõna, et ta näeks, et see sõna on siiski pikem. Tähed talle marudalt meeldisid, tal olid juba kirjatähedki enne 2a sünnipäeva selged. Keelevaist tundub tal hea olevat. Inglise keelsed väljendidki jäävad nii kergesti meelde.
Dialoog nii palju kui üldse, on tal pigem multikatest tulnud, ja ilmselt ka siis, kui noorem vend on rohkem jutustama hakanud. Enne ta väga tihti dialoogi ei kuulnudki kõrvalt, sest olin temaga peamiselt kahekesi.
Numbrid meeldivad meie poisile ka, aga loendamine ja matemaatika on raske. Ta jagab numbrite süsteemi juba ammu 1-100ni, ka kuskil kolmeselt või nii, õppus ära seinakalendrilt. Nüüd on tekkinud huvi nädalapäevade vastu ja kunas kellelgi sünnipäev on. Pere ja lähisugulaste sünnipäevad juba selged tal.
1+1 teda üldse ei huvita. Ta üldse nagu sellest aru ei saa. Ainult nii, et võta üks komm endale teine vii vennale. Asju kokku lugedes võib ta vabalt lugeda üht eset mitu korda ja saab 10-ne kommi asemel 13 näiteks. Tema peagi 4a vend jagab ka matet paremini. Suhtlemine on raske ja hoiab teistest lastest pigem eemale. Vahel mulle tundub, et ta on kuidagi kurb, et teised mängivad koos ja tema nagu ei haaku. Millegi pärast kipub olema nii, et need, kes temaga suhelda tahaks, nendega ta ei võta vedu. Ja kui ta siis ise mõne võõrama lapsega üritab nt mänguväljakul juttu teha, saab ta alati tõrjumise osaliseks. Muidugi tema kõne on omapärane, lisaks kätega vehkimine ja häälitsuste tegemine ja eriti teiste soovidega ta ei arvesta. Meil on mina-sina olemas, aga see tuligi umbes viieselt. Kuid siiamaani on nii, et pigem ta saab paremini aru, kui küsida, et mida x tahab vs mida sa tahad.
Trenniga on nii, et meil hakkas lasteaia trennis käima alles sellel õppeaastal, kui oli 5, hakkas saama 6. Eelmisel aastal viidi esimese 5 min jooksul ringist minema. Et see ehk tuleb tõesti hiljem vanusega järgi. Meie poisile sobib selline üldine liikumine. Aga pidi ka olema, et talle peab asju üle selgitama. Õnneks on trenni juhendaja nõus seda tegema. Ta oli eelmisel aastal jhbe kurb, et kõik teised käisid trennis, va tema. Sel aastal selgitasin, et kui ta tahab trennis käia, siis ta peab õpetaja sõna kuulama. Senini on ok. Talle endale on see trennis käimine kuidagi oluline. Sel aastal on ta lasteaias üldse kuidagi tublim, osaleb hommikuringis, rühma õpetaja ei pea teda liikumises ja muusikas järgi vedama jne. Tegevusteraapias otustas enne jõule, et on tubli ja teeb asju kaasa. Varasemalt ei olnud temaga poes raske käia, ags nüüd on temani jõudnud ka see a la 2-3a vanuse lapse jonn: Mina taaahan kommi, ostame poe tühjaks jne. Samas kui käime kahekesi poes, on ta vana rahu ise. Noorema venna juuresolek teeb teda närvilisrmaks/ ärevamaks, samas ta venda väga houab. Nt reisisell on ta meil väga tubli. Talle meeldib ka sõita erinevate transpordivahenditega ja pole probleemi, et ta bussis paigal ei püsiks jne.

Aga jah, minu mure on sama, kuidas saada ta toimima nii, et saaks ühiskonnas hakkama. Ja jah, on minulgi pidevalt tunne, et tegelt selliseid lapsi ei oota keegi kuskile. Tema käitumist ikka kommenteeritakse erinevalt, ka umbes seda, et vähese vitsa viga jne.

Kooli suhtes on meil hea, et kuna sünna on pärast oktoobrit, siis saab ta nagunii nats kauem lasteaias käia. Mees tahaks hoida teda isegi kauem aias, et on 8, hakkaks 9 saama, kui kooli läheks. Et näha on, et tal see küpsemine on kõvasti aeglasem. Tegevusterapeut meie puhul tava kooli täiesti välistaks. Nii et peab siis erikoolide poole vaatama ilmselt, aga neid ka siin 2-3, et eks ma järgmisel aastal pean vaatama, kas mõni kool on nõus vastu võtma. Erakooli ma ei hakkaks panema, sest ilmselt tema jaoks on ka 18 last klassis liiga palju. Lisaks pole ilmselt teised vanemad nõus, kui üks laps rohkem tähelepanu nõuab+ kas õpetajal on tahtmist ja oskust sellise lapsega toimetada. Seda pole ka vaja, et ta lihtsalt klassist klassi veetakse, aga tegelikult midagi ei omanda. Keeruline, mul on pea juba hall ainult mõttest, kuidas tema koolis käima hakkab. Liiklusesse julgen enne ta noorema venna lasta kui tema, sest teda ei huvita ükski liikluseeskiri. Sõidutee ääres pean enam vähem use ta pead keerama, et ta vaataks, kas auto tuleb. Tema läheb nagu klapid peas, otse. Ta küll teab, et punase tulega ei tohi üle tee minna, aga ta ei vaata, kas on punane tuli või mitte.

Kuna ma ise ka ei ole eriti hea ridade vahelt lugeja või teiste inimeste tõlgendaja, siis mul on tükk tegu, et oma lapsega kontakti saada. See justkui on olemas, samas tema jutt tuleb nagu lindilt, kordused-kordused ja ma pole kindel, kas ta tegelt isegi oma jutu sisust aru saab. Mõneti on tema suhtes võib olla halb, et noorem laps nii ruttu järgi tuli, sest piisab ainult tema juuresolekust, et mu autistist lapse ärevuslevelit tõsta. Kuigi ta hoiab venda väga, tunduvalt rohkem, kui noorem temast. Samas mu oma psüühikale mõjub see hästi. Muidu mul oleks non-stop tunne, et olen vanemana täiesti läbi kukkunud ja saamatu.

Kuidas teie autistlike laste puhul on lood nö klassikaliste väikelaste arengufaasidega: jonnakad piiride testimised, matkimine, ei taha, mina ise, lõputud miksitamised jmt?

Meie poisi puhul (5a) ei ole neid justkui arusaadavalt olnudki. Ootamatuid viha- ja jonnihoogusi on pigem vanemana kui ses “kohutavas” 2-3a tekitama hakanud. Matkija pole ka olnud, pigem tal suva, mida teised teevad või tahavad.
Minatamise asemel on ta alati pigem nautinud nö teenindamist: talle väga sobib senimaani, kui keegi teda riietaks, toitu tükeldaks jm tema eest ära teeks.
Kuna huvid on tal üsna kitsad ja palju maailmaasjadest teda lihtsalt eihuvitagi, siis ilmselt seetõttu ka seda miks-kuidas-milleks pärimisi seni veel pole.
Üldse seoste loomine ja kogetu kasutamine teises kontekstis ja loov mõtlemine on tal nadi – on selline mehaaniliselt mõtlev ja pähe õppija tüüp. Valetada ja häma ajada (see vast vahelduseks isegi õnneks :)) ka ei oska.