Teema: Kuidas arendada autistlikku last?

#3375944:

Kuidas teie autistlike laste puhul on lood nö klassikaliste väikelaste arengufaasidega: jonnakad piiride testimised, matkimine, ei taha, mina ise, lõputud miksitamised, vaidlemised, valetamised jmt?

Meie poisi puhul (5a) ei ole neid justkui arusaadavalt olnudki. Ootamatuid viha- ja jonnihoogusi on pigem vanemana kui ses “kohutavas” 2-3a tekitama hakanud. Matkija pole ka olnud, pigem tal suva, mida teised teevad.

Minatamise asemel on ta alati pigem nautinud nö teenindamist: talle väga sobib senimaani, kui keegi teda riietaks, toitu tükeldaks jm tema eest ära teeks.

Kuna huvid on tal üsna kitsad, siis ilmselt seetõttu ka seda miks-kuidas-milleks pärimisi seni veel pole.

Üldse seoste loomine ja kogetu kasutamine teises kontekstis ja loov mõtlemine on tal nadi – on selline mehaaniliselt mõtlev ja pähe õppija tüüp. Valetada ja häma ajada (see vast vahelduseks isegi õnneks :)) ka ei oska.

Täpselt sama.

Mul see 6-aastane. “Mina ise” pole siiani tulnud. Pigem ongi selline tunne, et kõik teised on siin, et teda teenendada. Nüüd on tulnud, et “mina tahan!”

Ei ole eriti ka elementaarseid viisakussõnu, kuigi titest saadik neid harjutanud. Teretab, aga nt “aitäh”, “palun” või “palun anna” ei ole kunagi meeles. Tahab juua, siis teatab, “juua!”, kui mina nö ei kuule, siis tuleb meelde küll “palun anna” ka.

Samuti “miks” perioodi pole olnud. Selliseid arutlevaid jutuajamisi pole. Kui üritan pikemalt juttu teha või midagi uuemat küsida, siis mõnikord pakub mingeid vastuseid, mida ta srvab, et ma võiks tahta. Pean mitu korda, erineva nurga alt küsima.

1a 2 kuuselt hakkas ise sööma, hoidis ilusti lusikat jne, siis pärast 2a läks lasteaeda ja hoiab sest ajast lusikat nii, nagu tavaliselt tited seda teevad. Ja ei saa õigeks.

Teiste matkimist ei ole, kui üldse, siis pigem sellised asjad, mida ma ei tahaks, et järgi teeb. Ohutunnetus on suht null.

Mis on veel tema puhul teistsugune, et talle on naljakad kohatud kohad. Näiteks, kui teine laps kukub, saab haiget. Või näeb telekast õnnetust vms. Siis ta ei adu üldse, et tegelikult on see paha ja kurb. Vb sellepärast, et tema enda valulävi on üsna kõrge. Valu teda ka ei õpeta, nt kukub turnimisel. See ei tee teda ettevaatlikumaks. Lihtsalt pean peale puhuma ja kõik ok. Samas, kui teine lsps kukub ja tuleb nutuga, siis vanem poiss ka nö kukuba ja tuleb ka tehtud nutuga järgi. Et natuke on matkimist, aga jah imelikud asjad.

Ta on meil selline krooniline kurb.

Minu poiss ka valetada pigem ei oska. Ja kõnelema õppis ka pigem väljendite kaupa, aga ta oskab neid väljendeid päris hästi kombineerida ja sobivasse konteksti panna. Teised vb ei saa arugi, aga mina kuulen, kui üks lause pool ühest ja teine teisest multikast on, ja siis sobitatud käesolevasse hetke. Need on päris lahedad ahaa hetked mul. 🙂

Selline kohutav kahene ja kolmene jõudsid ka hiljem kohale ja praegu kuuesena on ja mingi kriisi aeg. Kõik ajab jonnima ja maa on must. Sellised nö ealised asjad jõuavad kuskil 1-2a hilinemisega. Loota ju võib, et järgmine aasta tuleb rahulikum? 🙂

Kuna nutiseadmed on siit teemast ka põgusalt läbi jooksnud, küsin sellist asja, kuidas teil autistlike lastega see virtuaalmaailma põgenemine on?

Nagu ilmselt enamikul, siis ka minu kaks last on üsnagi suured nutihuvilised. Aga autistliku poisi see maailm justkui imeb endasse, ta ei annakski seadet käest ära, kui vähegi nii saaks. Tavaarenguga lapsel on päriselu asjad ikka huvipakkuvamad ja sellise jäägitu süvenemisega ta ekraani taha kunagi ei tardu. Ära ta nutiseadme näperdamisest kunagi ei ütle, aga tüliõun nagu venna puhul see tema jaoks ei ole.

Kuna tahvlis on meil mitmeid mälu, loogikat, reaktsiooni ja sõnavara arendavaid mänge, siis ma üheltpoolt usun, et autistliku lapse arengule selle kasutamine tuleb tegelikult kasuks. Aga nähes, kuidas ta sinna kapseldub ja kõik muu unustab, on hirm, et seda sõltuvust ei ole ehk õige ülemäära soodustada. Või ongi lapsena itmees valmis ja peaks takka kiitma?

Mulle tundub, et “lein” tuleb kõigepealt läbi teha, unustada ära kõik, mida x-aastane laps “peab” ja kui “õigesti” teised lapsed arenevad (ja miks just mul jne). Edasine on lapsespetsiifiline, erapooletut mõistmist, rahu ja und vajab veel rohkem kui mu NT.

Sa kirjutad nii armsasti oma pojast. Siiralt ütlen!

Kas sa täna tunned, et teeksid midagi teisiti? Just tema beebi- ja väikelapse ajale mõeldes?

#3372976:

Mul lapsed juba suured aga tagantjärgi tarkus on , et kui vähegi võimalik harjutada erinevates kohtades olemist, kollektiivis, kasvõi väikeses olemist, käitumist. Sest kooli peab ta ju minema ning tulevikus on hea kui kasvõi osaajaga tööl käib. Tulevases elus suhtlemata ei saa.

Huvitav miks mulle miinuseid laoti?
Minu aspid on täiskasvanud. Ma ju hetkel näen kuidas nad hakkama saavad. Nad ei ole nunnud, kiiksudega väikelapsed enam.
See miinustaja võiks ise 27 aastat kasvatada autistlikku last ja siis sõna võtta.
Need lapsed ei lähe niisama lihtsalt oma elu elama, vaeva näed oma elu lõpuni kui vähegi hoolid oma lapsest. Ja pisimgi iseseisvus kasvõi osaajaga töö või suhtlus kellegi teisega kes pole ema on teretulnud.
Teemaalgatajal on õige, isegi viimane aeg nõu küsida. Autistlikud jooned ei lähe üle, neist ei kasva laps välja. Kui kiikse soodustada, need süvenevad.

#3379079:

Jah, eks see Perekool on paraku läbilõige eestlaste olemusest. Ma sain siin ka oma teemat alustades kohe miinused kätte ja kiire vastuse, et närvihaige, jäta laps rahule ja kobi psühhiaatri juurde ????

Kuna see on mu elu esimene Perekooli postitus, olin valmis paljukuuldud hukkamõistuks. Mina enda miinuseid ja muud ressurssi selliste elutarkade peale ei kuluta, olen siin siiski asja pärast ja olen saanud head nõu – siirad tänud!

Minu toetus ja lugupidamine viimasele tublile emale, kes on sellise topeltkatsumuse osaliseks saanud. Kui Sa oled valmis pikemalt oma kogetut õpetuseks teistele jagama, oleme teekaaslastena loomulikult väga tänulikud.

Ma olen sama meelt, et ma ei tohi seda enesepettust kauem jätkata ja tunda kergendust diagnoosi mitte saamise üle – koorem ja ebaselgus tuleviku ees sellest ju paraku ei kao. Pigem on see seis nukker, et meiesugused natuke nagu saatuse hooleks lükatakse.

Mida ma tagantjärele veidi kahetsen, ongi see, et ma tahtsin päris pikalt oma sisetunnet alla suruda ja teisi uskuda, et ehk tõesti tonti pole. Olnuks ma enesekindel alfa-ema, prõmminuks ametnike-arstide uksi rohkem, et laps kohe tasandusrühma suunamise saaks. Tavalaste rühmas oli ta osavõtmatu kentsakas flegmaatik, aga et lastekari ümberringi oli suur ja temasugusest omaette nurgas autode ritta ladujast õpetajatele tüli polnud, siis nende tähelepanu said omale energilised marakratid. Arenguvestlusel oli muidugi ta üld- ja kõnearengu mahajäämusest ning laulmise ja käelise tegevuse vastasusest juttu, aga et ta on meil muidu selline nunnu olemisega mehike, siis noored ja viisakad õpetajad talle suurt kriitikat ei teinud. Lasteaias on poiss kusjuures alati pigem meeleldi käinud, temas sellist suurt klammerdumist ja memmekust ei ole. Hiljem uue lasteaia väikses erirühmas on pedagoogide pädevus ja märkamine hoopis midagi muud – saame erinevalt varasemast pidevalt nii õpetajatelt kui logopeedilt sisulist tagasisidet. Kuna ma lasteaia ja trennides käimise pealt saan öelda, et talle sobiva lähenemisega toetavad tegevused annavad edasimineku, otsingi lisamõtteid, mida veel enne kooli ette võtta tasuks.

Kommentaar eemaldatud.
3.2. Vältida tuleb pahatahtliku ja halvustava arutelu algatamist ning jätkamist.
Perekooli Moderaator

Ärge pange neid sõimlejaid tähele. Tegemist on asjaliku ja vajaliku teemaga

Autistliku ja ka muu erivajadusega lapse ema peabki alfa-emane olema. Ja tulebki uksi prõmmida ja nõuda.
Vähemalt mul on kogemus, et esmalt löövad pedagoogid nii lasteaias kui koolis sinu kui ema enesehinnangu nulli, sest sulle tehakse selgeks et tegu on lasteaia/kooli kõige hullema lapsega.Ja süüdi on sinu kui ema tegelematus ja kasvatamatus. Ja kui enda lapse eest seisad ja sellest ei heitu, siis alles hakatakse koostööd tegema.????

Kõlab väga sarnaselt minu pojale.

Selle vahega, et ta oli esimene laps ja ma ei osanud midagi pidada imelikuks, ei olnud võrdlusmaterjali.
Diagnoosi pole pandud.
Rääkima hakkas alles u 3,5aastaselt (ma ei tundnud muret, sest ta isa hakkas neljaselt rääkima ja on väga intelligentne inimene), kuid temast kõnest hakkasime reaalselt aru saama, kui oli ca 4,5aastane. Pakuti tasandusrühma, kuid käisin temaga aktiivselt logopeedil, tegime kodus tööd ja jutt muutus täiesti arusaadavaks.
Jutt on pidev monotoonne monoloog teda huvitaval teemal, ta ei saa aru, et inimesed ei jaksa spetsiifilisi teemasid ninstop kuulata. Natuke kogeleb, lause lõpetamine võtab piiiiiiikalt aega.
Väga kohmakas, komistas oma jalgade otsa joostes ka esimeses klassis veel, koordinatsioon kehv.
Lasteaias hakkas seltsima umbes viieselt. Selles vanuses alles jäid meelde lasteaiakaaslaste nimed (kellega oli 2a igapäevaselt koos olnud). Värvide nimetused jäid ka siis meelde. Mälu ja meeldejäämine oli väga kehv- 5aastaselt luges jõuluvanale esimese luuletuse (neli rida), varem ei suutnud luuletusi meelde jätta.
Käeline tegevus oli kuni 5a saamiseni suht olematu, joonistas ainult ringe ja kriipse veel selles vanuses.
Ettelugemine ei huvitanud üldse, ei jaksanud kuulata.

Siis toimus ühtäkki murrang, hakkas 5,5aastaselt üleöö (sõna otseses mõttes) joonistama ja kirjutama, ilma veerimiseta lugema (kohe luges korraga kokku pikad sõnad ka), mälus toimus nihe- luges korra läbi ja jäi meelde.
3a noorema õega mängis küll ka rollimänge.

Läks tavakooli, on parimaid õpilasi, andekas muusikas ja kunstis. Matas ja keeltes ka.
Sotsiaalsed oskused on nagu on, on tähelepanuhäired (tunnis unustab ennast ära pidevalt, ei tee kaasa, vahib aknast välja), tal on probleeme elu reeglitest arusaamisega, inimestest aru saamisega, suhtlemisreeglite mõistmisega jne. Aga meie vahel on väga hea kontakt, arutame maailma asju, ta on hästi vahva kutt, huumor ka tasemel. Kehalise kohmakuse teema on ta ise ära lahendanud- hakkas pallimängus käima. Alguses narriti kõvasti, käis vastumeelselt, kuid (taas) toimus korraga murrang- ja nüüd on üle keskmise mängija. Kuna kogeb eduelamust, on trenni suhtes väga positiivne ka.
Neljandas klassis küll ütles õpetaja, et me peaksime minema Rajaleidjasse ja diagnoosi välja panema, et ta pole 40a jooksul sellist last näinud. Ma läksin korraks paanikasse küll. Kuid ma ei näe erilist mõtet diagnoosimisel- saab hakkama, uus klassijuhataja rääkis aineõpetajatega lapse eripäradest ja nad arvestavad temaga (näiteks kui kontrolltööd ei jõua lõpuni teha, teeb pärast tunde edasi jne).

Lapse isa on tõenäoliselt asperger (no 99% tõenäosusega). Lapse isa vennapoeg on ametlikult aspergeri diagnoosiga. Mõlemal läheb väga hästi elus.

Olgu öeldud, et poja noorem õde ja vend on hoopis teistsugused, tavalised lapsed 🙂 Saan vahest aru küll.

Loomulikult pole lapsed ja olukorrad sarnased, aga minu kogemus oli, et 5aastasest edasi läks kõik ülesmäge.

Mida ma oma “autistide” puhul oluliseks pean- ma räägin neile pidevalt inimeste emotsioonidest, inimestevahelistest suhetest, selgitan, et mis reaktsioone võib mingi käitumine kaasa tuua, julgustan suhtlema, ütlen sõna-sõnalt vahel lausa ette, et kuidas mingit teemat üles võtta jne. See on üks suurimaid väljakutseid.
Kehalise koordinatsiooni arendamine tundub, et on ülimalt hea üldisele arengule! (Pallimäng- käed-jalad teevad eri tegevusi, lisaks see pall + jälgida veel meeskonnakaaslasi).
Logopeediga koostöö tegemine ja väga põhjalik kodutöö lapsega- andis tulemusi.
Toetan lapse huvisid.

Aga muidu- ma ei ole üliaktiivne “arendaja” ema. Toetan last, aga üldiselt on ta ise omas tempos arenenud, pakun tuge, kus tarvis, rõhutan ta tugevustele, toetan huvitegevust. Hetkel käib psühholoogil, et sotsiaalseid oskuseid arendada.

Lisan oma eelnevale jutule veel midagi. Lisaks ärevusele ja depressioonile on autistlikel lastel ka suur ärakasutamise oht. Noorena ma ei saanud oma teistsugususest aru, arvasin lihtsalt, et olen saamatu ja ebaõnnestunud eksemplar, et pean rohkem pingutama. Vaikimisi võtsin omaks, et pean olema selline nagu teised, tegema nii nagu teised. Püüdsingi. Tegelikult pere soosival suhtumisel. Läksin ka seltskonda, diskole jne. Ma sain edaspidiseks ohtralt traumasid, õnneks pääsesin väga hulludest kogemustest. Ma polnud absoluutselt küps selliseks läbikäimiseks. Ehk siis autistist lapse kronoloogiline vanus ei pruugi vastata tegelikule. Seda peab kindlasti puberteedieas ja noore täiskasvanuna arvestama. Ei tohi tekitada survet leida pruuti või peikat. Surve leida sõpru võib ka viia halbade tagajärgedeni ja juba nooremalt.

Laps on minuga paljuski sarnane. Temal on selged erihuvid, millega tegeleme. Erialased teadmised on tal põhikooli lõpetaja tasemel ja hangib ise aktiivselt uusi teadmisi. Kui näiteks tädi tuleb külla ja toob kingituse, siis seda vastu võtta ei oska, ütleb midagi kohatut ja viskab kingi üle õla. Häbene silmad peast. Kooliminek on alles ees, läheb tavakooli. Vist on rusikareegel, et kui õpiraskusi ei ole, vägivaldne ei ole, siis ei diagnoosita. Mõlemad me oleme kuidagi ebaühtlased. Jah, justkui oleks targad, aga rikume oma šansid ärevuse ja sotsiaalse ebapädevusega. Erihuvidega lasen lapsed piiramatult tegeleda. Näen ka väga tugevat tõmmet ekraanide poole.

#3383995:

Jutt on pidev monotoonne monoloog teda huvitaval teemal, ta ei saa aru, et inimesed ei jaksa spetsiifilisi teemasid ninstop kuulata. Natuke kogeleb, lause lõpetamine võtab piiiiiiikalt aega.

Tuttav lugu. Ainus asi, mida teha saab – kuula teda. Las ta räägib. Lõputult. Mingil hetkel kui ära väsid, võid öelda, et ma praegu ei jaksa, räägime hiljem edasi. Võid öelda et mul on vaja muude asjade peale mõelda või tööd teha. Või anda ajavahemiku, mida sa vajad. Aga kui vähegi jaksad, siis kuula, aktiivselt. See ka arendab autistlikku last. See on ühtlasi võimalus tema sõnavara, hääldust ja grammatikat parandada.

#3383995:

Kehalise koordinatsiooni arendamine tundub, et on ülimalt hea üldisele arengule!

Jah, ka see on tõsi. Kui pallimängud ei sobi, siis iga muu füüsiline tegevus ja sport. Liikumine aitab väga. Seda peab suunama ja utsitama, autistid omal valikul tihti ei liigukski, aga tuleb leida miski, mis selle talle meeldivaks teeks.
Meie oleme palju jalutanud ja jalutamise ajal saab minu laps minuga rääkida igast oma erihuvist nii palju kui iganes soovib.

Sõpru tal eriti ei ole. On mõned sugulaste lapsed, kelle seltskonna vastu tal pole midagi ja üks klassivend, kes on veel vähem suhtleja kui tema. Puudust ta neist ei tunne. Ise loodan, et see tuleb ajaga, aga ta ob juba 15 ja väga suurt muutust siin ilmselt ei tule.
Pean ka ütlema, et minu lapsele sobib praegune olukord, kodus õppimine väga. Ise ma parema meelega sotsialiseeriks teda rohkem, aga temal seda vajadust ei ole.

#3400105:

#3397719:

Kui näiteks tädi tuleb külla ja toob kingituse, siis seda vastu võtta ei oska, ütleb midagi kohatut ja viskab kingi üle õla

Neid käitumisreegleid saab õnneks õpetada. “Sotsiaalne protokoll”. Mõnes asjas on konkreetsed reeglid väga abiks.

Nalja ka – mu lapsel on olnud mitmeid füüsilisi probleeme, oleme palju käinud arstide vahet. Kord tehti talle röntgenuuring, ta võis olla 12 a. Mina ootasin ukse taga ja kuulen, kuidas laps küsib viisakalt ja huviga radioloogia õe käest: “Vabandage, millist radioaktiivset isotoopi kasutate te siis ioniseeriva kiirguse tekitamiseks?” Õde läks täiesti pabinasse, kargas uksest välja ja kinnitas mulle, et nad ei kasuta radioaktiivseid materjale. Ilmselt arvas, et see mõte pärines minult, aga ei. Lapse enda mõte. Aga vähemalt viisakusreeglid olid enamvähem selgeks saanud.

See oli küll hea 😀 Väga tuttav tegelikult, ehkki mulle konkreetset näidet pähe ei karga.
Viisakuse ja kommetega on nii, et jah, peab õpetama. Ja hästi konkreetselt. Aga ikka läheb lappama. Mul endal ka. Arvan, et seda teeb ärevus. Teiste emotsioonid ja ootused nagu ujutavad mu üle ja pea läheb täiesti tühjaks. Ainult pääseda tahaks. Kõigiga kindlasti nii ei ole.