Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Kuidas arestitakse 1/3 korterist?
Talle on juhuse läbi paar kuud kuulunud 1/3 vanaema kodust, kuhu too on 40 aastat panustanud – mis kohta see vanaema sinu arvates üleliigselt on kasutanud?
Mingit juhust siin ei ole. Vanaisa tahtis, et lapselapsele jääks see osa abiks, vajadusel müümiseks.
Ära moonuta fakte, tunnista endale, kuidas asjad on, siis saab kiiremini lahenduse poole liikuma hakata.
Ju see ikka vanaisa korter oli, muidu oleks tegu olnud ühisvaraga.
See oligi vanaisa ja vanaema ühisvara.
Muidugi on kõige lihtsam süüdistada kohtutäiturit, kes teeb oma tööd. Ostsin kunagi korteri, kus 3/4 oli ühe inimese nimel ja 1/4 teise ning sellel osal oli n.ö. täitur peal. Kuna olid tuttavad inimesed – siis kandsin selle 1/4 väärtuse maakleri nimele, kes siis kandis selle täiturile ning sain seetõttu selle 1/4 osa omanikuks (toimuski see täituri kontroll all müük) ning 3/4 juba ostsin läbi notari.
Praegu jättis vanaisa ikka paraja jama maha – teha korter kolmele inimesele on ette juba näha seotud jamaga.
Mingit juhust siin ei ole. Vanaisa tahtis, et lapselapsele jääks see osa abiks, vajadusel müümiseks. Ära moonuta fakte, tunnista endale, kuidas asjad on, siis saab kiiremini lahenduse poole liikuma hakata.
Saa juba aru: mingit teadlikku pärandamist ei olnud ja keegi jätnud kellelegi midagi. Korter oli kahe abikaasa ühisvara. Kui üks abikaasadest suri, teine abikaasa elas seal edasi. Mina korraldasin vanatädi palvel pärandi vastuvõtmise notari juures. Vanatädi soovis, et korter läheks minu nimele. Mina viisaka inimesena pakkusin välja, et 1/3 minu nimele, 1/3 tema nimele ja 1/3 ainsa lähema sugulase ehk nende lapselapse nimele. Mulle tundus nii lihtsalt õiglane, mitte et mina kraban kogu korteri endale. Ilmselt oleks siiski pidanud just nii tegemagi, aga ma ei osanud tõesti ette näha, et lihane lapselaps selle ühe osa kohe kusagile korstnasse kirjutab. Mina eeldasin, et vanatädi elab seal rahulikult oma elupäevade lõpuni, pärast mida kuulub pool korterist mulle ja pool tema lapselapsele ning ma ostan tema poole välja.
Mina viisaka inimesena pakkusin välja, et 1/3 minu nimele, 1/3 tema nimele ja 1/3 ainsa lähema sugulase ehk nende lapselapse nimele. Mulle tundus nii lihtsalt õiglane, mitte et mina kraban kogu korteri endale. Ilmselt oleks siiski pidanud just nii tegemagi, aga ma ei osanud tõesti ette näha, et lihane lapselaps selle ühe osa kohe kusagile korstnasse kirjutab. Mina eeldasin, et vanatädi elab seal rahulikult oma elupäevade lõpuni, pärast mida kuulub pool korterist mulle ja pool tema lapselapsele ning ma ostan tema poole välja.
Mis selle peale muud öelda kui Oehh!
pool tema lapselapsele ning ma ostan tema poole välja.
Aga nüüd sa ju saadki seda teha, milles küsimus?
pool tema lapselapsele ning ma ostan tema poole välja.
Aga nüüd sa ju saadki seda teha, milles küsimus?
Nüüd saad isegi odavamalt ju! 1/3 maksab ju vähem kui 1/2
Mingit juhust siin ei ole. Vanaisa tahtis, et lapselapsele jääks see osa abiks, vajadusel müümiseks. Ära moonuta fakte, tunnista endale, kuidas asjad on, siis saab kiiremini lahenduse poole liikuma hakata.
Saa juba aru: mingit teadlikku pärandamist ei olnud ja keegi jätnud kellelegi midagi. Korter oli kahe abikaasa ühisvara. Kui üks abikaasadest suri, teine abikaasa elas seal edasi. Mina korraldasin vanatädi palvel pärandi vastuvõtmise notari juures. Vanatädi soovis, et korter läheks minu nimele. Mina viisaka inimesena pakkusin välja, et 1/3 minu nimele, 1/3 tema nimele ja 1/3 ainsa lähema sugulase ehk nende lapselapse nimele. Mulle tundus nii lihtsalt õiglane, mitte et mina kraban kogu korteri endale. Ilmselt oleks siiski pidanud just nii tegemagi, aga ma ei osanud tõesti ette näha, et lihane lapselaps selle ühe osa kohe kusagile korstnasse kirjutab. Mina eeldasin, et vanatädi elab seal rahulikult oma elupäevade lõpuni, pärast mida kuulub pool korterist mulle ja pool tema lapselapsele ning ma ostan tema poole välja.
Sinu kirjelduses asjad ei klapi. Kui tegemist oleks olnud ühisvaraga, siis oleks seadusejärgse pärimise korral läinud jagamisele 50% korterist ehk sinule ja tollele lapselapsele kuuluks kummalegi kuuendik, mitte kolmandik, nagu sa väidad. Ja eraldi teema on veel see, et seadusjärgse pärimise korral ei päri ükski õetütar midagi, kui olemas on alanevaid sugulasi, sest lapselaps on pärimisjärjekorras eespool. Ehk siis – tegemist ei saanud olla seadusjärgse (st testamendita) pärimisega ja tegemist ei saanud olla ühisvaraga.
Sinu kirjelduses asjad ei klapi. Kui tegemist oleks olnud ühisvaraga, siis oleks seadusejärgse pärimise korral läinud jagamisele 50% korterist ehk sinule ja tollele lapselapsele kuuluks kummalegi kuuendik, mitte kolmandik, nagu sa väidad. Ja eraldi teema on veel see, et seadusjärgse pärimise korral ei päri ükski õetütar midagi, kui olemas on alanevaid sugulasi, sest lapselaps on pärimisjärjekorras eespool. Ehk siis – tegemist ei saanud olla seadusjärgse (st testamendita) pärimisega ja tegemist ei saanud olla ühisvaraga.
Alanejaid sugulasi ei ole. Pärijaiks olime meie kolm, rohkem elusolevaid sugulasi pole. Aga pärandi vastuvõtmisel arvestati mitte kehtivat seadust, vaid mingit vana, kuna inimene suri juba aastaid tagasi, lihtsalt vanatädi teatas alles nüüd, et pärandit pole seni ametlikult vastu võetud. Ei oska paremini seletada.
Sinu kirjelduses asjad ei klapi. Kui tegemist oleks olnud ühisvaraga, siis oleks seadusejärgse pärimise korral läinud jagamisele 50% korterist ehk sinule ja tollele lapselapsele kuuluks kummalegi kuuendik, mitte kolmandik, nagu sa väidad. Ja eraldi teema on veel see, et seadusjärgse pärimise korral ei päri ükski õetütar midagi, kui olemas on alanevaid sugulasi, sest lapselaps on pärimisjärjekorras eespool. Ehk siis – tegemist ei saanud olla seadusjärgse (st testamendita) pärimisega ja tegemist ei saanud olla ühisvaraga.
Alanejaid sugulasi ei ole. Pärijaiks olime meie kolm, rohkem elusolevaid sugulasi pole. Aga pärandi vastuvõtmisel arvestati mitte kehtivat seadust, vaid mingit vana, kuna inimene suri juba aastaid tagasi, lihtsalt vanatädi teatas alles nüüd, et pärandit pole seni ametlikult vastu võetud. Ei oska paremini seletada.
lapselaps ongi ju alaneja sugulane ja vara pidanuks jagunema tema ja abikaasa vahel, kui testamenti polnud
Mingit juhust siin ei ole. Vanaisa tahtis, et lapselapsele jääks see osa abiks, vajadusel müümiseks. Ära moonuta fakte, tunnista endale, kuidas asjad on, siis saab kiiremini lahenduse poole liikuma hakata.
Saa juba aru: mingit teadlikku pärandamist ei olnud ja keegi jätnud kellelegi midagi. Korter oli kahe abikaasa ühisvara. Kui üks abikaasadest suri, teine abikaasa elas seal edasi. Mina korraldasin vanatädi palvel pärandi vastuvõtmise notari juures. Vanatädi soovis, et korter läheks minu nimele. Mina viisaka inimesena pakkusin välja, et 1/3 minu nimele, 1/3 tema nimele ja 1/3 ainsa lähema sugulase ehk nende lapselapse nimele. Mulle tundus nii lihtsalt õiglane, mitte et mina kraban kogu korteri endale. Ilmselt oleks siiski pidanud just nii tegemagi, aga ma ei osanud tõesti ette näha, et lihane lapselaps selle ühe osa kohe kusagile korstnasse kirjutab. Mina eeldasin, et vanatädi elab seal rahulikult oma elupäevade lõpuni, pärast mida kuulub pool korterist mulle ja pool tema lapselapsele ning ma ostan tema poole välja.
Nüüd vist kukkusid küll luuletama. Ebakõlad tulid välja ja sa ei osanud neid muudmoodi põhjendada?
Viisaka inimesena andsid (mitte, er see sinu anda oleks) 1/3 korterist inimesele, kes on võlgades, kellega sa ei suhtle ja kes vahetab iga kuu oma telefoni numbrit?
Võimatu, kui lapselaps (eeldusel et ta ema või isa on surnud) oli ainuke alaneja sugulane, siis ei oleks õelaps ehk teise ringi pärija saanud pärida olenemata sellest et tema sugulane seda talle pakkus.
Saa juba aru: mingit teadlikku pärandamist ei olnud ja keegi jätnud kellelegi midagi. Korter oli kahe abikaasa ühisvara. Kui üks abikaasadest suri, teine abikaasa elas seal edasi. Mina korraldasin vanatädi palvel pärandi vastuvõtmise notari juures. Vanatädi soovis, et korter läheks minu nimele. Mina viisaka inimesena pakkusin välja, et 1/3 minu nimele, 1/3 tema nimele ja 1/3 ainsa lähema sugulase ehk nende lapselapse nimele. Mulle tundus nii lihtsalt õiglane, mitte et mina kraban kogu korteri endale.
Kui “mingit teadlikku pärandamist” ei olnud ja tegemist oli abikaasade ühisvaraga, kuidas sina siis “viisaka inimesena” suutsid nii ebaõiglase tehingu notaris läbi suruda? Seadusjärgne pärimine, testamenti pole, ühisvara – üleelanud abikaasale kuulub nagunii pool kinnisvarast. Ja pärimisele läheb vaid teine pool. Mille pärivad ainus alaneja sugulane ja abikaasa võrdselt. Ehk et abikaasa saab nagunii oma poolele kinnisvarale (mis on ühisvara puhul nagunii tema oma) veel poole surnud abikaasa omast juurde. Ja see teine pool pärandvarast, ehk siis neljandik kinnisvarast kuuluks lapselapsele. Aga sa “õigluse huvides” kuidagi lasid endale lausa kolmandiku vormistada? Ja nüüd on vanainimese oma ka vaid kolmandik, mitte kolmveerand seadusjärgsest pärandist?! No võimas “õiglus” küll. Kui nüüd muretsed, siis teegi nii, nagu seaduse järgi õige on – osale oksjonil ja osta omaenese lollusest tehtud viga tagasi. Või ikka kasuahnusest?
Kirjutasid, et lapselaps on ebaõiglaselt omanik vaid paar kuud, ei ela seal ega pole midagi panustanud. No ja siis? Ta ongi seadusjärgne alaneja sugulane. Kui vanaisa ei pidanud vajalikuks testamenti teha, siis nii ongi. Kui palju sina sellesse elamisse panustasid? Sa oled ju samamoodi omanik vaid paar kuud. Mõlemad võrdsed. Pigem näen ma ebaõiglust vaid sinu poolelt – jätsid vanatädi suuremast osast ilma.
Mingit juhust siin ei ole. Vanaisa tahtis, et lapselapsele jääks see osa abiks, vajadusel müümiseks. Ära moonuta fakte, tunnista endale, kuidas asjad on, siis saab kiiremini lahenduse poole liikuma hakata.
Saa juba aru: mingit teadlikku pärandamist ei olnud ja keegi jätnud kellelegi midagi. Korter oli kahe abikaasa ühisvara. Kui üks abikaasadest suri, teine abikaasa elas seal edasi. Mina korraldasin vanatädi palvel pärandi vastuvõtmise notari juures. Vanatädi soovis, et korter läheks minu nimele. Mina viisaka inimesena pakkusin välja, et 1/3 minu nimele, 1/3 tema nimele ja 1/3 ainsa lähema sugulase ehk nende lapselapse nimele. Mulle tundus nii lihtsalt õiglane, mitte et mina kraban kogu korteri endale. Ilmselt oleks siiski pidanud just nii tegemagi, aga ma ei osanud tõesti ette näha, et lihane lapselaps selle ühe osa kohe kusagile korstnasse kirjutab. Mina eeldasin, et vanatädi elab seal rahulikult oma elupäevade lõpuni, pärast mida kuulub pool korterist mulle ja pool tema lapselapsele ning ma ostan tema poole välja.
Sinul ei ole midagi välja pakkuda, kuidas pärandvara jagamine peale vanaisa surma toimub, selleks on pärimisseadus ning siin on korduvalt selgitatud, et mingi nipiga ei saanud vara jaguneda kolmeks, kuna õelaps ei ole pärija. Räägi ausalt kuidas asi tegelikult on.
Libateema või on asjad reaalselt hoopis teistsugused.
Milleks teha selline teema ja mingit jama suust välja ajada? Osad kukuvad kohe nõu andma, kuidas “alatust” lapselapsest lahti saada, aga nagu näha- lõpuks jõuavad teemasse ka need, kes seadust tunnevad. Selline olukord on võimatu TA kirjeldatud asjaoludel.
Milleks anonüümses foorumis valet kirjutada??
Milleks anonüümses foorumis valet kirjutada??
Ju ta arvab, et trükib siit teda toetavad postitused välja ja lajatab kohtutäiturile pähe, nii et viimasel suled lendavad.
Ja et postitused teda toetaksid, siis on vaja olukorda pisut ilustada.
Milleks anonüümses foorumis valet kirjutada??
Ju ta arvab, et trükib siit teda toetavad postitused välja ja lajatab kohtutäiturile pähe, nii et viimasel suled lendavad.
Ja et postitused teda toetaksid, siis on vaja olukorda pisut ilustada.
Kohtutäiturid saavad selliseid imelikke päringuid ja kirju ilmselt iga päev. Töötavad siiski seaduse, mitte emotsioonide alusel.
Esileht › Tööelu, raha ja seadused. › Kuidas arestitakse 1/3 korterist?
