Teema: kuidas asi siis on??

Küsi Andero käest.

Ma ei tea, 11 aastat tagasi kui ma pube olin siis pidi 15 a kodus olema, 16 a mitte. Korra korjas politsei mind keset ööd teeäärest üles ja viis sõbranna koju. Olin festivalil oma sõbrannadega ja läksime tülli, pidin jala pika maa tagasi kõndima ja nii see juhtus.

Aga leidsin nüüd sellise asja:

…
§ 23 lõige 1. Alaealise liikumisvabaduse piirang

(2) Alla 16-aastasel alaealisel on keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikes kohtades kella 23.00–6.00. Ajavahemikus 01.06–31.08 on alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikes kohtades kella 24.00–5.00.

Allikas: Riigiteataja, Eesti Vabariigi lastekaitse seadus

Seega…17 aastane võib kindlasti öösel kodust ära olla.

Ma jälle ütleks, et vägisi piirama ei hakkaks. 17 aastane suht suur ja millal ta muidu ise vastutama õpib siis? 16-17 selline paras aeg. Muidu on nii et kuni 17 aastani elatakse memme põlle all ja siis 18 saamiseks siis piltlikult öeldes nagu jalaga tagumikku ja peab järsku täiskasvanuks hakkama.

Andke noortele siis vähe vabadust aga tehke neile selgeks, et ise vastutavad oma tegude tagajärgede eest.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei tea, 11 aastat tagasi kui ma pube olin siis pidi 15 a kodus olema, 16 a mitte. Korra korjas politsei mind keset ööd teeäärest üles ja viis sõbranna koju. Olin festivalil oma sõbrannadega ja läksime tülli, pidin jala pika maa tagasi kõndima ja nii see juhtus.

Aga leidsin nüüd sellise asja:

…
§ 23 lõige 1. Alaealise liikumisvabaduse piirang

(2) Alla 16-aastasel alaealisel on keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikes kohtades kella 23.00–6.00. Ajavahemikus 01.06–31.08 on alaealisel keelatud viibida ilma täiskasvanud saatjata avalikes kohtades kella 24.00–5.00.

Allikas: Riigiteataja, Eesti Vabariigi lastekaitse seadus

Seega…17 aastane võib kindlasti öösel kodust ära olla.

[/tsitaat]

16 juba tohib olla ära. Alla 16 ei tohi, kui nüüd seda par 23 lg 2 silmas pidada.

Wao, milline fantastiline võime mul on tähele panna nii ilmseid asju! irw

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei tea, kas peab või ei pea, aga meie kodus käivad asjad nii, et senikaua, kui see 17-aastane minu kulul elab, teeb ta nii nagu mina ütlen. Otsustusõigus tekib talle siis, kui hakkab solidaarselt kulutustesse panustama.[/tsitaat]

Sellised avaldused tekitavad minus alati jubedusvärinaid. Arvad nii ka siis, kui töötuks jääd ja mees sulle niimoodi ütleb? Kas pereliikmed peavad oma olemasolu pidevalt õigustama ja ära teenima? 17-aastane, kellel pole oma peres ja oma asjades mingit otsustusõigust, sest ta ei maksa oma kulusid kinni? Minu meelest annab otsustusõiguse suutlikkus vastutada oma otsuste eest, sh. kanda ka tagajärgi, mitte suutlikkus maksta osa korteri kuludest.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga joobetunnustega 17 aastane, kas antakse politseiniku poolt vanematele üle või võib ka edasi toimetada oma tahtmist mööda?[/tsitaat]
Antakse üle, ei lasta omapead toimetada. Kusjuures, nii kui 18 kukub, võidakse seesama laps juba tee äärde purjus pead välja magama ka jätta.

Teemaalgataja, 17aastasel on seaduslik õigus öösel iseseisvalt ringi liikuda, kuniks ta ei tarbi mõnuaineid.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Las see esimene vabadus on siis tööots. Õpibki kohusetunnet ja seda, kui raske saab tal tulevikus olema, eriti algusaastatel. Ning maksab oma palgast mingi osa vanematele.
Kuigi minul vanim laps saab alles 11, siis sama reegel hakkab meie kodus kehtima. Nii kaua, kuni elab meie katuse all, kehtivad meie reeglid. Kui ei meeldi, siis üürigu korter ja nautigu oma vabadust[/tsitaat]

Kas tahad oma lapselt vanaduses toetust ka või? Sellise suhtumisega vanemaid küll armastusega toetada ei tahaks.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ma ei tea, kas peab või ei pea, aga meie kodus käivad asjad nii, et senikaua, kui see 17-aastane minu kulul elab, teeb ta nii nagu mina ütlen. Otsustusõigus tekib talle siis, kui hakkab solidaarselt kulutustesse panustama.[/tsitaat]

Suht radikaalne lähenemine ka minu jaoks. Muide, ühe lapse olen juba suureks kasvatanud ja ta oma elu peal. Meie peres käivad asjad nii, et kõik arutatakse löbi ja saavutatakse ka kompromiss. Lapse seisukohtadega püüdsin alati arvestada ka siis, kui ta veel minu leival oli. Kui 16 aastane tahab kauemaks kodust ära jääda ja ma tean, kellega ta koos on, siis miks mitte. Minu meelest on palju hullem, kui ta korraga 18 aastaselt ütleb, et nii, nüüd mutt suu kinni, käin ja teen ja olen, kuidas tahad. Esmalt tundub lihtne vastata, et tee ja ole siis, aga reaalsus on selles, et mida suuremaks meie lapsed kasvavad, seda enam vajame just meie neid (isegi mitte materiaalsels mõttes, vaid kui head sõpra)

Minul laps läks juba 15 aastaselt Eestimaa teise otsa gümnaasiumi ja nägin teda 3 aastat ainult nädalavahetustel. Koju tuli, käis sõpradega ringi ja alati ütles kellega on, isegi tema sõprade numbrid olid mul olemas. Täiesti tubli inimene kasvas. Elab omaette, töötab, õpib ja on mulle ea sõber.

Lastele tuleb hingamisruumi anda

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Minu vanemad olid samasugused – kuni mina olin nende toita-katta, tuli igasugused väljas ööbimised vanematega kooskõlastada. Ja üllatus-üllatus, armastan oma vanemaid väga, sest tänu nende suunamisele ja õpetustele on mul hea haridus, hea töökoht, kaunis kodu, kolm toredat last. Ja kavatsen kindlasti oma vanemaid vanaduses toetada.

Meie kodus hakkab ka nii olema. Kui minu ülalpeetav laps tahab öösiti väljas käia, peab ta tõestama, et on vastutustundlik ja kui ma leian, et ta pole selleks piisavalt küps, siis ta peab minu reeglitest lähtuvalt oma öistest pillergaaritamistest loobuma, või siis eraldi elama hakkama, oma kulude-kirjadega. Kuni ta on minu ülalpeetav, seni ma vastutan tema eest ja väga raske on vastutada, kui minu reegleid ei jälgita.

Ja mõnedele eelpool toodud näidetele vastuseks: Ülalpeetav on ülalpeetav vaatamata sellele, kas ta on haige vanainimene või töötu abikaasa või teismeline laps. Ülalpeetav peab ka oskama arvutada, ei tohi enda toitja ja katja raha oma suva järgi tuulde loopida. Paraku see nii on, muidu ei sooviks keegi endale tööd leida. Ülalpeetav ei ole hea olla. Sa siiski ei saa täiesti vabalt oma valikuid teha, kui sul endal igasugune sissetulek puudub. Näiteks on ebaviisakas oma ülalpidaja teenitud raha kulutada selgeltnägija peale, kui tead, et raha teenija seda heaks ei kiida. Kui oled koduperenaine ja kokkuleppel abikaasaga sinu kodused toimetused on tasustatud poolega sinu abikaasa palgast, siis sa tegelikult teenid isiklikku raha. Kui aga sellist kokkulepet pole, siis pead töötuna kodus tunduvalt hoolikamalt valima, millele raha kulutad.

[/tsitaat]

Täpselt sama siin.
Ei lubatud teha mida vaid hing ihkas ja olen just tänu sellele kasvanud ise korralikuks. Nii kui isu sai täis vanematejärgi elamisest, nii omapead ka läksin ja sealt õppisin isesiesvust. Muidu istuksin võibolla siiani kodus.
Igastahes armastan samuti vanemaid väga ja kohe kindlalt toetan neid ka vanaduspäevil. See, et mulle loeti nende reeglid peale on vaid kasuks tulnud.
Kuid olen aru saanud et kus on lastud lastel teha mis tahavad, neist kasvavadki elatise mittemaksjad, võõrad tööst ja muust, ning kasvatamatud suurem osa.
Vabakasvatus olgu teiste jaoks. Minu lapsed kasvavad läbi minu ja mehe õpetuste ja vähemalt teavad nad, mida tähendab austus.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Jube suhtumine ju. Pane ennast selle 17-aastase asemele, kellel pole mingit otsustusõigust. Millal ta siis perele raha peaks teenima? Kas ajab vihaseks ja trotsi täis? [/tsitaat]

Kui kohustuste mainimine viha teeb ja trotsi täis ajab, siis on see ju ilmselge näide sellest, et ta pole veel täiskasvanu.

[small]rotsik kirjutas:[/small]
[tsitaat]Toitja ja katja raha oma suva järgi tuulde loopimist saab takistada ka teisiti, kui keelates lapsele seadusjärgseid õigusi, mh õigust öösel väljas olla.
Saab võtta seisukoha, et kõik trahvid jäävad lapse enda maksta, kas taskurahast maha või tuleviku tarbeks ootele. Ja see tuleb muidugi lapsele teatavaks teha, et ta teaks, millega arvestada. saab öelda, et kui suitsu või viinaga niisama vahele jääd mulle, mitte seadusesilmale, siis läheb taskuraha kinni, punkt.
Saab öelda: Okei, sa oled nüüd suur, nüüd klaarid omad jamad ise.
Saab nõuda, et lapsel oleks õppimine korras – ja see juba ise takistab öist hulkumist päris palju. Kui ikka laps on paar korda magamata peaga kooli läinud, siis ta seda viga enam nii kergekäeliselt ei korda.

Sa ei saa: 16 täis olevat last oma suva järgi luku taha panna.
Sa saad: sulle sobimatu käitumise korral keerata kinni kõik kraanid, kust midagi eluks mittevajalikku tuleb. Taskuraha, luksusasjad, reisid, internett – need ei ole eluks hädavajalikud ja neid sa oma teismelisele võimaldama ei pea, kui ta valesti käitub. Võid, aga ei pea.

Vabadus öösiti väljas liikuda ei tähenda seda, et laps võib teha, mida iganes ihkab. See tähendabki ainuüksi vabadust öösiti väljas liikuda ja ei muud. See ei tähenda automaatselt joomist ega raha raiskamist (kui lapsel raha ei ole, siis kuidas ta seda raiskama peaks?). See tähendab lisaks õigustele ka vastutuste ja kohustuste suurenemist ja TARK lapsevanem seda just nii käsitlebki.

Teie lapsed ei muutu 18 saades üleöö iseseisvateks, iseseisvus tuleb tasapisi, nii õiguste kui kohustuste järk-järgulise suurendamisega.[/tsitaat]

No seda ma kirjutasingi, et meie peres võis laps öösiti väljas käia siis kui suutis seal vastutustundlikult käituda ja seda, kas ta oskas või ei osanud olla vastutustundlik, otsustas lapsevanem. Ja kui lapsevanema otsus oli negatiivne, siis laps edaspidi (lapsevanema hinnangust sõltuva ajaühiku jooksul) öösel välja ei läinud.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Kui kohustuste mainimine viha teeb ja trotsi täis ajab, siis on see ju ilmselge näide sellest, et ta pole veel täiskasvanu.[/tsitaat]

Ma saan aru, et sinu teismelisel ei ole ju mingit otsustusõigust enne kui ta perele raha teenima hakkab. Kohustused tal ainult ongi ju. Kohustus teha seda, mida sina ette näed.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Sellised avaldused tekitavad minus alati jubedusvärinaid. Arvad nii ka siis, kui töötuks jääd ja mees sulle niimoodi ütleb? Kas pereliikmed peavad oma olemasolu pidevalt õigustama ja ära teenima? 17-aastane, kellel pole oma peres ja oma asjades mingit otsustusõigust, sest ta ei maksa oma kulusid kinni? Minu meelest annab otsustusõiguse suutlikkus vastutada oma otsuste eest, sh. kanda ka tagajärgi, mitte suutlikkus maksta osa korteri kuludest.[/tsitaat]

Töötu ju ometi hoiab kodu korras ja tegeleb lastega. Seega on tal omad kohustused ja vastutus pere ees.
Suuremad õigused kaasanevad suuremate kohustuste ja vastutusega. Ka minu ema kasvatas mind nii, oleme parimad sõbrad ja ma aitan teda igati. Ei taha mõeldagi, mis lollusi ma ema keeluta teinud oleksin. Mõni neist oleks võinud lõppeda väga kehvasti. See ei tähenda, nagu poleks ma öösel kodust väljas olnud. Aga ikka ema heakskiidetud kohas ja kaaslastega.
Teemaalgataja, ükaski vanem ei sea oma lastele piiranguid kiusu pärast, vaid ikka nende heaolust lähtudes. Noore inimese elukogemus on väike, ta ise ei pruugi riske adekvaatselt hinnata. Usalda siis neid, kellele sa oled kõige tähtsam ja kallim!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Täpselt sama siin.
Ei lubatud teha mida vaid hing ihkas ja olen just tänu sellele kasvanud ise korralikuks. Nii kui isu sai täis vanematejärgi elamisest, nii omapead ka läksin ja sealt õppisin isesiesvust. Muidu istuksin võibolla siiani kodus.
Igastahes armastan samuti vanemaid väga ja kohe kindlalt toetan neid ka vanaduspäevil. See, et mulle loeti nende reeglid peale on vaid kasuks tulnud.
Kuid olen aru saanud et kus on lastud lastel teha mis tahavad, neist kasvavadki elatise mittemaksjad, võõrad tööst ja muust, ning kasvatamatud suurem osa.
Vabakasvatus olgu teiste jaoks. Minu lapsed kasvavad läbi minu ja mehe õpetuste ja vähemalt teavad nad, mida tähendab austus.
[/tsitaat]
Kle päris nii ikka ka ei ole. Tuleb ka rangest kodust ebaausaid luuserdajaid ja vabakasvatusega kodudest tublisid inimesi. Mul üks algkooliaegne väga rangest kodust sõbranna lõpetas isegi vanglas. Elu ei ole nii lihtne, nagu matemaatikaälesanne, kus vastus on alati sama.

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] [small]Kägu kirjutas:[/small]

Töötu ju ometi hoiab kodu korras ja tegeleb lastega. Seega on tal omad kohustused ja vastutus pere ees.
[/tsitaat]
Ja teistele kes siin räägivad, et kuna lapsed rahaliselt ei panusta, siis neil õigusi ei olegi.

Laste ‘töö’ on ju koolis õppimine hiljem elus hakkamasaav laps ongi vanematele see ‘tasu’. Ja küsiks siis veel ka, et kas te lastel koduseid töid ei ole siis, et sellega majapidamisse panustada? A la oma toa korrashoidmine (seda peaks juba enne esimest klassi muidugi hakkama õpetama), nõudepesu, prügi väljaviimine jms kergemad kodutööd. Ei saa kõike rahas mõõta ju. Lugedes siit, et naised lastega kodus ja mees raha ei anna üldse, või et keegi kellelegi alimente ei maksa, ja pidevad vaidlused kelle kulul ikka elatakse siis nüüd tulebki see tõde välja millistes peredes sellised üles on kasvanud. Ega siis ei imesta ka kui juba vanematest see ‘raha ette ja raha taha’ mentaliteet on tulnud. Pigem peaks õpetama, et panustab see kellel võimalust on ja üksteist toetatakse nii majanduslikult kui vaimselt aga kus sa sellega, vaat mis nüüd välja tuleb.