Esileht Koolilaps Kuidas diagnoositakse tähelepanuhäiret?

Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )

Teema: Kuidas diagnoositakse tähelepanuhäiret?

Postitas:
Kägu

Tüüpiliselt märgatakse tähelepanuhäiret kui sellega kaasneb ka hüperaktiivsus, aga kuidas diagnoositakse tähelepanuhäiret ilma aktiivsuseta?
Mu gümnaasiumis käiv tütar oli põhikoolis ja gümnaasiumi alguses väga hea õpilane. Üks klassi parimaid kui mitte parim. Viimasel ajal on tema jaoks saavutus see kui ta ained läbida suudab ja see viimane aeg hakkas pihta 2019 aasta sügisel, seega vaid koroona süüks seda panna ei saa. Parim aine on tal matemaatika, sest seda ta jagab ja piisab vähesest, et see ära teha. Ainetes, kus on tarvis teksti süvenemise ja keskendumise oskust, ei saa ta enam üldse hakkama mis jälle omakorda meelehärmi põhjustab.
Ta on sellepärast väga õnnetu olnud ja täna rääkis, et on olemas tähelepanuhäire ilma aktiivsushäireta ja tundis enda ära. Kes seda peaks uurima, diagnoosi panema? Jah ma tean, et saan seda kõike googeldada ka, aga see aspekt tema probleemis on minu jaoks uus ja soovin lihtsalt kuulda teiste kogemusest, kelle peres midagi sarnast on juhtunud ja kas on kuidagi abi saanud?

+8
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui vanasti oli lihtne, ehk üks oli loll ja teine laisk, siis nüüd on see taandatud meditsiinilistesse diagnoosidesse. Ehk mingi prognoosi järgi on mõne aasta pärast juba vaja iga inimese kohta ca 5 tugiisikut kes elada ja hakkama saada aitaks.

Esmalt võiks analüüsida ise mis on selleni viinud ja mitte koormata meditsiinipersonali, sest tavapäraselt on põhjus meid täielikult enda valdusesse mässinud nutimaailmas kus pidevalt miski väriseb ja vilgub ning nõuab tähelepanu ja reageerimist.

Täielik nutivõõrutus ja asjad loksuvad ise paika.

+5
-17
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tehakse rida uuringuid – koolilapsel tuleb minna eripedagoogi, koolipsühholoogi, logopeedi, kliinilise psühholoogi, lastepsühhiaatri juurde. Vaja on ka õpetajate/treenerite hinnanguid, samuti lapsevanema tähelepanekuid. Psühholoog ja psühhiaater teevad terve hulga teste. Vastavalt tulemustele pannaksegi diagnoos. Aga diagnoos iseenesest veel probleeme ei lahenda – võibolla tuleb hakata ravimeid võtma, kool peab sobivad õppetingimused looma (nt pannakse eriklassi, palgatakse tugiisik jms).

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Gümnaasiumiõpilasele tugiisikut ei palgata ja eriklassid on kah vaid põhikooliosas.

Diagnoosimiseks on nt Rajaleidjas spetsialistid olemas. Tehakse teste ja nõustavad samuti.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üldiselt peaks tähelepanuhäire kui niisugune olema vast tekkinud ikka pisut nooremas eas, nt kooliminekul. Kui alles gümnaasiumis tähelepanu hajuma hakkab, siis pigem kahtlustaks midagi välisemat: armumine, liigne nutisõltuvus koos sellest tingitud magamatusega, hormonaalsed muutused, huvipuudus õppimise vastu vms.

Enamasti lapsed ise ei taha tunnistada, et põhjus on huvipuuduses, vaid on vahel üsna leidlikud igasugu põhjusi leiutama. Aga soovitaks tõesti esialgu vaadata üle noore päevarežiim – kas on tagatud korralik uni ja korralik toit, puuduvad mingid hullemad stressifaktorid nagu nt netikiusamine vms.

Oma lapsega sai sõlmitud kokkulepe, et ööseks mobiil elutoa riiulile, kuid tegelikult ta käis salaja ikkagi oma mobiili võtmas ja siis oli hommikul magamata ega suutnud õppetööle keskenduda. Seega pidin mobiilid ööseks luku taha panema ja sellest oli abi küll.

+13
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Su laps on peaaegu või juba ongi täiskasvanu? Diagnoosi panna saab ainult psühhiaater ja tema saadab ka uuringutele. Täiskasvanute psühhiaatri juurde on kergem aega saada, aga ei tea, kas nemad on nii kursis tähelepanuhäirega, sest see on enamasti laste teema.

Keskendumist saab õppida ja kui varem polnud tähelepanuga muret, siis on nüüd ehk liialt palju asju, mis tähelepanu nõuavad ja nii see hajub. Seda tasuks kindlasti analüüsida ja proovida õppimisel maksimaalselt ning teadlikult keskenduda.

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võibolla on probleem selles, et laps ei oska õppida. Põhikoolis on õpitava maht väike ja teadmiste lühimällu talletamiseks piisab, kui materjal korra läbi lugeda. Nüüd gümnaasiumis eeldatakse, et osa materjali on põhikoolis juba läbitud ja õpitakse rohkem süvendatult. Aga lapsel on need eelteadmised lühimälust ammu kadunud, materjali liiga palju, et kõik korraga lihtsalt suvaliselt meelde jätta. Vaja oleks õppida süstematiseeritult – luua seased eelnevaga jms.

Soovitan lapsega koos õppida: vaatate koos, mida oleks vaja õppida ja siis sina vaatled, kuidas ta õpib: kas loeb materjali lihtsalt läbi (kui mitu korda)? Kas teeb märkmeid? Kas oskab rõhutada olulisi asju? Kas oskab loetu põhjal aimata, mida õpetaja võiks küsida? Järgmine päev arutate, mida küsiti, mida oskas, mida mitte, millele oleks tulnud tähelepanu pöörata. Õppima peab ka õppima. Lapsed, kellel head hinded kergelt tulnud, leiavad end vahel punktis, kus mõistavad, et nad ei oska õppida või et nende senine õppimismetoodika on liiga aeganõudev suurenenud ainemahtude omandamiseks. Siis tuleb õppimisprotsess ümbermõtestada. Õppimistehnikaid on erinevaid. Siin võib abi olla Rajaleidjast, aga ka aineõpetajatest või isegi klassikaaslastest – uurigu, kuidas teised õpivad.

Kui laps ei suuda õppeprotsessis keskenduda, siis igasugu muu kõrvaline tilu-lilu toast minema. Töölaud muudest vidinatest tühjaks, telefon õppimise ajaks elutuppa, vajadusel pähe olmemüra summutavad kõrvaklapid (vaikus on hea, sõnadega muusikat ei soovita õppimise ajal kuulata, aga võib proovida midagi monotoonset ja rahulikku muu mürgli varjutamiseks).

+9
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Peaaegu kõik vaimse tervise probleemid mõjuvad kõigepealt tähelepanuvõimele – nt depressioon, ärevus, väsimus jne, ehk siis tuleks leida algpõhjus, pöörduge kõigepealt perearstile (äkki vitamiinipuudus mingi, hormoonid sassis?), samaaegselt ka psühhiaatrile.

+10
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tüüpiliselt märgatakse tähelepanuhäiret kui sellega kaasneb ka hüperaktiivsus, aga kuidas diagnoositakse tähelepanuhäiret ilma aktiivsuseta? Mu gümnaasiumis käiv tütar oli põhikoolis ja gümnaasiumi alguses väga hea õpilane. Üks klassi parimaid kui mitte parim. Viimasel ajal on tema jaoks saavutus see kui ta ained läbida suudab ja see viimane aeg hakkas pihta 2019 aasta sügisel, seega vaid koroona süüks seda panna ei saa. Parim aine on tal matemaatika, sest seda ta jagab ja piisab vähesest, et see ära teha. Ainetes, kus on tarvis teksti süvenemise ja keskendumise oskust, ei saa ta enam üldse hakkama mis jälle omakorda meelehärmi põhjustab. Ta on sellepärast väga õnnetu olnud ja täna rääkis, et on olemas tähelepanuhäire ilma aktiivsushäireta ja tundis enda ära. Kes seda peaks uurima, diagnoosi panema? Jah ma tean, et saan seda kõike googeldada ka, aga see aspekt tema probleemis on minu jaoks uus ja soovin lihtsalt kuulda teiste kogemusest, kelle peres midagi sarnast on juhtunud ja kas on kuidagi abi saanud?

Minu vanema lapse koolis oli vist põhikooli lõpus küsitlus (ei mäleta täpselt enam mis teemaline, aga vist kas suitsu-alkot-narkot oled tarbinud) ja seal küsiti Ritalini kohta. Eestis selle nime all metüülfenidaati ei müüda, selle tõttu jäi mul küsimus meelde. Metüülfenidaat on anfetamiinile sarnane aine ja kasutatakse ATH ravis, tundub et järjest laialdasemalt ja järjest rohkem ka noorte täiskasvanute puhul, samas annused on sellised väiksemapoolsed, mitte kaalule vastavad.

Kas teemaalgataja lapse koolis on ka mingi narko teemaline küsitlus olnud? Psühholoogi külastus oleks vast omal kohal, kui mõne pädeva leida suudate. ATH ravi suhtes oleks üsna ettevaatlik.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tehakse rida uuringuid – koolilapsel tuleb minna eripedagoogi, koolipsühholoogi, logopeedi, kliinilise psühholoogi, lastepsühhiaatri juurde. Vaja on ka õpetajate/treenerite hinnanguid, samuti lapsevanema tähelepanekuid. Psühholoog ja psühhiaater teevad terve hulga teste. Vastavalt tulemustele pannaksegi diagnoos. Aga diagnoos iseenesest veel probleeme ei lahenda – võibolla tuleb hakata ravimeid võtma, kool peab sobivad õppetingimused looma (nt pannakse eriklassi, palgatakse tugiisik jms).

Gümnaasiuminoor pannakse eriklassi? 17-18aastasele palkab KOOL tugiisiku?

Sa oled vist küll kuu pealt kukkunud! Kool ei pea mitte midagi tegema gümnaasiumis. Kui õpilasele üle jõu käib, siis ei ole gümnaasium kohustuslik.

+8
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Võibolla on probleem selles, et laps ei oska õppida.

Toetan seda mõttekäiku. St diagnoos võib aidata, ravimid võivad aidata, aga õppimise protsess tuleks sellegipoolest üle vaadata. Minul polnud asi selles, et põhja poleks olnud, lihtsalt “tükid” läksid liiga suureks, nii et ei jõudnud korraga lõpuni, aga tükeldada ka ei osanud. No ja see toidab ärevust ja lõpuks ei saa alustatudki.

Mul oli fantastiline ajalooõpetaja, kelle metoodikat hakkasin mujal ka rakendama. Ehk kõigepealt süsteemne kontsentreeritud konspekt (sh võrdlused tabelina, skaalad oluliste tunnuste järgi jms). Ja siis selle põhjal see, mida tegelikult tegema pidi.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Diagnoosimise kohta siin juba oli, aga keskendumine. No see on ikka motivatsiooniga seotud enamasti. Käin ise ka ülikoolis, olen üle 40 juba. Enamuse ajast on mul motivatsioon hea ja hinded ka vastavad. Olgu öeldud, et eelmise hariduse omandasin minimaalsete positiivsete hinnetega, aga ma ei õppinud ka minutitki, kui just polnud kirjalik ülesanne. Netti ju polnud siis, et diagnoose uurida. Aga ma ka ei suutnud süveneda, sest mind absoluudselt ei huvitanud miski. Ja kui midagi kätte võtsin, siis põhi puudus, sest eelmised asjad olid ka juba õppimata, seega viisi väga ei saanud ka pingutuse korral. Uurimustööga läks teisiti, vot seda tehes tekkis mul tõesti huvi ja selle eest sain kõvasti kiita lisaks heale hindele.

Nüüd praeguse õppe ajal on mul ka raskemaid perioode ja aineid, mis ei huvita. Ütlen ausalt, kohusetundest ikka õpin, aga need konkreetsed ained ei jää üldse meelde just tänu null huvile. Need, mis huvi pakuvad, need tulevad iseenesest.

Kui sa oma teismelisele nüüd ütled, et kui sa kuidagi suudaksid huvituda ja fännata neid aineid, siis sulle jääks kõik väga hästi meelde, sest tekiks loogilised seosed, siis ta ilmselt ei oska oma vanuse tõttu selle infoga midagi peale hakata. Nii tore, et ta üldse räägib sellest sinuga ja uurib 🙂

+3
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ei ole kursis, kuidas see nii suurel lapsel käib, aga põhikoolis õppival pojal just selline ATH vorm on. Diagnoosi sai Tallinna Laste Vaimse Tervise Keskuses ühe päevaga, aga aega pidi ootama kaua. Käis järjest kolme spetsialisti juures ja nende hinnangute järgi pani psühhiaater diagnoosi ära.

Ravi on proovitud, aga need on tõesti põhimõtteliselt narkootikumid, seega kaua seda jama ei kasutanud.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täiskasvanute psühhiaatri juurde on kergem aega saada, aga ei tea, kas nemad on nii kursis tähelepanuhäirega, sest see on enamasti laste teema.

Ei ole nii.

Minu poiss sai tähelepanuhäire diagnoosi 20-aastaselt, ülikoolis käies.

Kusjuures mina emana ei olnud tema koduselatud ja koolis käidud aastate jooksul midagi märganud. Ta lõpetas ühe nn eliitkoolidest väga edukalt ja oli kogu kooliaja pigem tark ja tubli laps, väga rahuliku meelelaadiga ja kohusetundlik pealegi.

Ülikoolis käies hakkas ise asja uurima ja endal kahtlustama tähelepanuhäiret. Seda pigem just seoses sellega, et ta ei suutnud loengutel pikalt keskenduda ja väsis kiiresti, kui oli vaja mahukaid materjale läbi töötada. Ometigi oli tal nii põhikoolist kui ka gümnaasiumist olemas kogemus mahukate materjalide läbi töötamises ja meelde jätmises.

Läks psühhiaatri vastuvõtule ise. Sealt suunati uuringutele. Ja saigi peale seda diagnoosi kätte ja mingid ravimid ka peale.

Noh, mina muidugi olin üsna šokis – et mismoodi ma ei märganud seda. Ma olen ju ema. Ja kas ma tegin midagi valesti teda kasvatades jms. Et mismoodi saab minu laps olla tähelepanuhäirega, kui ta pigem oli just vastupidi – nõudlik nii enda kui teiste suhtes ja kindla visiooniga oma tulevikust jne jne jne. Küsisin ka temalt, et “aga kuidas sa siis gümnaasiumis nii hästi ja justkui kergelt kõigega toime tulid?”. Tema vastus oli, et “sa ju ei tea, kui raske mul tegelikult oli”.

Poiss ise on muidugi diagnoosi saades pigem rahul. Sellest vaatenurgast, et tegu ei ole tema nö. laiskusega ja suutmatusega õppida, vaid et ongi aju keemiline häire, mida saab ravimitega leevendada.

Ja nagu ta mulle selgitas, siis see EI ole pigem laste teema. Pigem on asi selles, et seda ei ole noortel ja täiskasvanutel diagnoositud varem. Nüüd diagnoositakse ja üsna palju. Ja see on hea.

Meie ajal tähelepanuhäirega laps oli lihtsalt kasvatamatu laps ja tähelepanuhäirega noor oli probleemne noor ja tähelepanuhäirega täiskasvanu … noh nemad kuulusid vanasti kriteeriumisse “eluheidikud” või “elus mitte hakkama saav inimene”. (a’la “noh, mis sealt ikka tahta, ta oli juba lapsena selline paha poiss”).

 

+7
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Just ilmus raamat “Kuidas õppida õppima”

isegi minusugune skeptik leiab, et seal on nõuandeid mida tasub järgida.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Esiteks on ATH raviks olemas

a) jah ennemainitud stimulantravim, nn narkootikum, mis ei ole selle sõna tähenduses häiritud/kahjustatud ajukeemiaga inimese jaoks narkootikum, vaid ravim. Tõepoolest, terved, kes seda ainet kasutavad, on justnimelt narkootilise mõju all.

b) mittestimulantravim Atominex/Strattera, mida võiksid kaaluda lapsevanemad, kes variandi “a” vastu skeptilisust tundes lapse ravi ise katkestada tahavad (psühhiaatri ja lapsega kooskõlas)

Mina püüdsin oma diagnoosi kinni täiskasvanuna, kuna toimetulemine oli psühholoogiliselt ja emotsionaalselt raske. Ometigi – olid väga head hinded jne. Hoolsuse hinne oli ainult halb ja juba lasteaias noomiti, et ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ehk siis on võimalik küll ATHga näiliselt hästi toime tulla.

ATH on pidev, see ei teki gümnaasiumi lõpus, küll aga on muidugi võimalik, et praegune olukord on pannud teid ja noort ennast seda rohkem nägema. Kas tegu on aga normaalse raskusega või on ka ATH – diagnoosib vaid psühhiaater.

“How to ADHD” kanalil on väga palju praktilise suunaga videosid, kuidas tähelepanuhäirega toime tulla, sõltumata sellest kas ravimite tugi on parajasti olemas või mitte.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Tüüpiliselt märgatakse tähelepanuhäiret kui sellega kaasneb ka hüperaktiivsus, aga kuidas diagnoositakse tähelepanuhäiret ilma aktiivsuseta?

Mu gümnaasiumis käiv tütar oli põhikoolis ja gümnaasiumi alguses väga hea õpilane. Üks klassi parimaid kui mitte parim. Viimasel ajal on tema jaoks saavutus see kui ta ained läbida suudab ja see viimane aeg hakkas pihta 2019 aasta sügisel, seega vaid koroona süüks seda panna ei saa. Parim aine on tal matemaatika, sest seda ta jagab ja piisab vähesest, et see ära teha. Ainetes, kus on tarvis teksti süvenemise ja keskendumise oskust, ei saa ta enam üldse hakkama mis jälle omakorda meelehärmi põhjustab.

Ta on sellepärast väga õnnetu olnud ja täna rääkis, et on olemas tähelepanuhäire ilma aktiivsushäireta ja tundis enda ära. Kes seda peaks uurima, diagnoosi panema? Jah ma tean, et saan seda kõike googeldada ka, aga see aspekt tema probleemis on minu jaoks uus ja soovin lihtsalt kuulda teiste kogemusest, kelle peres midagi sarnast on juhtunud ja kas on kuidagi abi saanud?

Minu lapsel diagnoositi see Rajaleidja protsessi käigus. Aga juba algklassides. Võite sealt uurida, ainult, et ega diagnoos su tütart kuidagi moodi edasi ei aita. Ma pigem otsiks abi kuidas keskendumist parandada. Googelda otsi mis harjutusi teha, kuidas mälu treenida jne. Ka erinevad õpistrateegiad jne. Kuna tegu on suure inimesega on prognoos hea, kuna ta võtab teemat tõsiselt ja teadlikumalt kui algklassi laps.

+1
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Täiskasvanute psühhiaatri juurde on kergem aega saada, aga ei tea, kas nemad on nii kursis tähelepanuhäirega, sest see on enamasti laste teema.

Ei ole nii.

Minu poiss sai tähelepanuhäire diagnoosi 20-aastaselt, ülikoolis käies.

Kusjuures mina emana ei olnud tema koduselatud ja koolis käidud aastate jooksul midagi märganud. Ta lõpetas ühe nn eliitkoolidest väga edukalt ja oli kogu kooliaja pigem tark ja tubli laps, väga rahuliku meelelaadiga ja kohusetundlik pealegi.

Ülikoolis käies hakkas ise asja uurima ja endal kahtlustama tähelepanuhäiret. Seda pigem just seoses sellega, et ta ei suutnud loengutel pikalt keskenduda ja väsis kiiresti, kui oli vaja mahukaid materjale läbi töötada. Ometigi oli tal nii põhikoolist kui ka gümnaasiumist olemas kogemus mahukate materjalide läbi töötamises ja meelde jätmises.

Läks psühhiaatri vastuvõtule ise. Sealt suunati uuringutele. Ja saigi peale seda diagnoosi kätte ja mingid ravimid ka peale.

Noh, mina muidugi olin üsna šokis – et mismoodi ma ei märganud seda. Ma olen ju ema. Ja kas ma tegin midagi valesti teda kasvatades jms. Et mismoodi saab minu laps olla tähelepanuhäirega, kui ta pigem oli just vastupidi – nõudlik nii enda kui teiste suhtes ja kindla visiooniga oma tulevikust jne jne jne. Küsisin ka temalt, et “aga kuidas sa siis gümnaasiumis nii hästi ja justkui kergelt kõigega toime tulid?”. Tema vastus oli, et “sa ju ei tea, kui raske mul tegelikult oli”.

Poiss ise on muidugi diagnoosi saades pigem rahul. Sellest vaatenurgast, et tegu ei ole tema nö. laiskusega ja suutmatusega õppida, vaid et ongi aju keemiline häire, mida saab ravimitega leevendada.

Ja nagu ta mulle selgitas, siis see EI ole pigem laste teema. Pigem on asi selles, et seda ei ole noortel ja täiskasvanutel diagnoositud varem. Nüüd diagnoositakse ja üsna palju. Ja see on hea.

Meie ajal tähelepanuhäirega laps oli lihtsalt kasvatamatu laps ja tähelepanuhäirega noor oli probleemne noor ja tähelepanuhäirega täiskasvanu … noh nemad kuulusid vanasti kriteeriumisse “eluheidikud” või “elus mitte hakkama saav inimene”. (a’la “noh, mis sealt ikka tahta, ta oli juba lapsena selline paha poiss”).

Kas see diagnoos on viimase instantsi tõde. Mõni võib neid diagnoose ka päris kergelt panna ja eks ta keeruline kindlalt diagnoosida ju on vist. Mulle tundub, et meile kõigil tihti tunne, et just meile tuleb kõik väga raskelt kätte, teiste pingutusi nähakse vähem. Ja kõrgkooli eksamite ja bakatööde ajal oleks ise ka tahtnud mingit imetabletti mis töövõimet parandaks ja aitaks paremini kontsentreeruda. Jah muidugi võib see olla ka õige diagnoos aga kas tõesti nii raske, et peab stimulante tarbima hakkama? Pigem tundub olevat üsna kerge ATH kui  siiani vaimses töös edukas ja heade tulemustega olnud. Et siis kompenseeritav suurema pingutusega.

 

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Viimasele – ATH ei puuduta ainult õpi- ja töövõimet, vaid kogu elu ja hakkamasaamist. Kaasnevad peaaegu alati ka impulsiivsus, oskamatus emotsioone reguleerida, oskamatus “ennast juhtida”, erinevad üli- ja alatundlikkused stiimulitele, raskused suhete loomisel ja hoidmisel ja “kirsiks tordil” ka kõigest eelnevast tingitud enesehinnanguprobleemid, depressiivsus. Intelligentsiga on kergem teadmiste omandamisel tekkivaid raskusi varjata, tihti valitakse erialad, mis ei eelda pikaajalist organiseerimist või tohutut materjali omandamist ja läbitöötamist. Seetõttu ka suurema vaimse võimekusega inimestel ja eriti naistel/tüdrukutel aladiagnoositud ja/või diagnoositakse alles täiskasvanuna.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Üldiselt peaks tähelepanuhäire kui niisugune olema vast tekkinud ikka pisut nooremas eas, nt kooliminekul. Kui alles gümnaasiumis tähelepanu hajuma hakkab,

Täiesti vabalt saab nii olla, et tähelepanuhäire diagnoositakse alles teismeeas. Enne seda on elu nii palju lihtsam, et nutikamad lapsed ja tüdrukud maskeerivad selle ära.

Tähelepanuhäire, nagu ka autism, ei teki, need lihtsalt on. Diagnoos saadakse siis, kui need elu segama hakkavad.

+4
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma pigem otsiks abi kuidas keskendumist parandada. Googelda otsi mis harjutusi teha, kuidas mälu treenida jne.

Parimad mälu, keskendumist ja toimetulekut toetavad harjutused on tegelikult füüsiline liikumine ja piisav uni. Soovitatakse täiesti tõsiselt ka ADHD diagnoosiga lastele. Liikumine on nii oluline, et põhimõtteliselt pidi isegi jooksulindil joostes luuletust korrates olema seda lihtsam meelde jätta.

Kindel päevarutiin ka abiks.

 

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Näitan 21 postitust - vahemik 1 kuni 21 (kokku 21 )


Esileht Koolilaps Kuidas diagnoositakse tähelepanuhäiret?