Teema: Kuidas diagnoositakse tähelepanuhäiret?

Kui vanasti oli lihtne, ehk üks oli loll ja teine laisk, siis nüüd on see taandatud meditsiinilistesse diagnoosidesse. Ehk mingi prognoosi järgi on mõne aasta pärast juba vaja iga inimese kohta ca 5 tugiisikut kes elada ja hakkama saada aitaks.

Esmalt võiks analüüsida ise mis on selleni viinud ja mitte koormata meditsiinipersonali, sest tavapäraselt on põhjus meid täielikult enda valdusesse mässinud nutimaailmas kus pidevalt miski väriseb ja vilgub ning nõuab tähelepanu ja reageerimist.

Täielik nutivõõrutus ja asjad loksuvad ise paika.

Gümnaasiumiõpilasele tugiisikut ei palgata ja eriklassid on kah vaid põhikooliosas.

Diagnoosimiseks on nt Rajaleidjas spetsialistid olemas. Tehakse teste ja nõustavad samuti.

Su laps on peaaegu või juba ongi täiskasvanu? Diagnoosi panna saab ainult psühhiaater ja tema saadab ka uuringutele. Täiskasvanute psühhiaatri juurde on kergem aega saada, aga ei tea, kas nemad on nii kursis tähelepanuhäirega, sest see on enamasti laste teema.

Keskendumist saab õppida ja kui varem polnud tähelepanuga muret, siis on nüüd ehk liialt palju asju, mis tähelepanu nõuavad ja nii see hajub. Seda tasuks kindlasti analüüsida ja proovida õppimisel maksimaalselt ning teadlikult keskenduda.

Peaaegu kõik vaimse tervise probleemid mõjuvad kõigepealt tähelepanuvõimele – nt depressioon, ärevus, väsimus jne, ehk siis tuleks leida algpõhjus, pöörduge kõigepealt perearstile (äkki vitamiinipuudus mingi, hormoonid sassis?), samaaegselt ka psühhiaatrile.

#3711663:

Tehakse rida uuringuid – koolilapsel tuleb minna eripedagoogi, koolipsühholoogi, logopeedi, kliinilise psühholoogi, lastepsühhiaatri juurde. Vaja on ka õpetajate/treenerite hinnanguid, samuti lapsevanema tähelepanekuid. Psühholoog ja psühhiaater teevad terve hulga teste. Vastavalt tulemustele pannaksegi diagnoos. Aga diagnoos iseenesest veel probleeme ei lahenda – võibolla tuleb hakata ravimeid võtma, kool peab sobivad õppetingimused looma (nt pannakse eriklassi, palgatakse tugiisik jms).

Gümnaasiuminoor pannakse eriklassi? 17-18aastasele palkab KOOL tugiisiku?

Sa oled vist küll kuu pealt kukkunud! Kool ei pea mitte midagi tegema gümnaasiumis. Kui õpilasele üle jõu käib, siis ei ole gümnaasium kohustuslik.

Diagnoosimise kohta siin juba oli, aga keskendumine. No see on ikka motivatsiooniga seotud enamasti. Käin ise ka ülikoolis, olen üle 40 juba. Enamuse ajast on mul motivatsioon hea ja hinded ka vastavad. Olgu öeldud, et eelmise hariduse omandasin minimaalsete positiivsete hinnetega, aga ma ei õppinud ka minutitki, kui just polnud kirjalik ülesanne. Netti ju polnud siis, et diagnoose uurida. Aga ma ka ei suutnud süveneda, sest mind absoluudselt ei huvitanud miski. Ja kui midagi kätte võtsin, siis põhi puudus, sest eelmised asjad olid ka juba õppimata, seega viisi väga ei saanud ka pingutuse korral. Uurimustööga läks teisiti, vot seda tehes tekkis mul tõesti huvi ja selle eest sain kõvasti kiita lisaks heale hindele.

Nüüd praeguse õppe ajal on mul ka raskemaid perioode ja aineid, mis ei huvita. Ütlen ausalt, kohusetundest ikka õpin, aga need konkreetsed ained ei jää üldse meelde just tänu null huvile. Need, mis huvi pakuvad, need tulevad iseenesest.

Kui sa oma teismelisele nüüd ütled, et kui sa kuidagi suudaksid huvituda ja fännata neid aineid, siis sulle jääks kõik väga hästi meelde, sest tekiks loogilised seosed, siis ta ilmselt ei oska oma vanuse tõttu selle infoga midagi peale hakata. Nii tore, et ta üldse räägib sellest sinuga ja uurib 🙂

#3712060:

Täiskasvanute psühhiaatri juurde on kergem aega saada, aga ei tea, kas nemad on nii kursis tähelepanuhäirega, sest see on enamasti laste teema.

Ei ole nii.

Minu poiss sai tähelepanuhäire diagnoosi 20-aastaselt, ülikoolis käies.

Kusjuures mina emana ei olnud tema koduselatud ja koolis käidud aastate jooksul midagi märganud. Ta lõpetas ühe nn eliitkoolidest väga edukalt ja oli kogu kooliaja pigem tark ja tubli laps, väga rahuliku meelelaadiga ja kohusetundlik pealegi.

Ülikoolis käies hakkas ise asja uurima ja endal kahtlustama tähelepanuhäiret. Seda pigem just seoses sellega, et ta ei suutnud loengutel pikalt keskenduda ja väsis kiiresti, kui oli vaja mahukaid materjale läbi töötada. Ometigi oli tal nii põhikoolist kui ka gümnaasiumist olemas kogemus mahukate materjalide läbi töötamises ja meelde jätmises.

Läks psühhiaatri vastuvõtule ise. Sealt suunati uuringutele. Ja saigi peale seda diagnoosi kätte ja mingid ravimid ka peale.

Noh, mina muidugi olin üsna šokis – et mismoodi ma ei märganud seda. Ma olen ju ema. Ja kas ma tegin midagi valesti teda kasvatades jms. Et mismoodi saab minu laps olla tähelepanuhäirega, kui ta pigem oli just vastupidi – nõudlik nii enda kui teiste suhtes ja kindla visiooniga oma tulevikust jne jne jne. Küsisin ka temalt, et “aga kuidas sa siis gümnaasiumis nii hästi ja justkui kergelt kõigega toime tulid?”. Tema vastus oli, et “sa ju ei tea, kui raske mul tegelikult oli”.

Poiss ise on muidugi diagnoosi saades pigem rahul. Sellest vaatenurgast, et tegu ei ole tema nö. laiskusega ja suutmatusega õppida, vaid et ongi aju keemiline häire, mida saab ravimitega leevendada.

Ja nagu ta mulle selgitas, siis see EI ole pigem laste teema. Pigem on asi selles, et seda ei ole noortel ja täiskasvanutel diagnoositud varem. Nüüd diagnoositakse ja üsna palju. Ja see on hea.

Meie ajal tähelepanuhäirega laps oli lihtsalt kasvatamatu laps ja tähelepanuhäirega noor oli probleemne noor ja tähelepanuhäirega täiskasvanu … noh nemad kuulusid vanasti kriteeriumisse “eluheidikud” või “elus mitte hakkama saav inimene”. (a’la “noh, mis sealt ikka tahta, ta oli juba lapsena selline paha poiss”).

Esiteks on ATH raviks olemas

a) jah ennemainitud stimulantravim, nn narkootikum, mis ei ole selle sõna tähenduses häiritud/kahjustatud ajukeemiaga inimese jaoks narkootikum, vaid ravim. Tõepoolest, terved, kes seda ainet kasutavad, on justnimelt narkootilise mõju all.

b) mittestimulantravim Atominex/Strattera, mida võiksid kaaluda lapsevanemad, kes variandi “a” vastu skeptilisust tundes lapse ravi ise katkestada tahavad (psühhiaatri ja lapsega kooskõlas)

Mina püüdsin oma diagnoosi kinni täiskasvanuna, kuna toimetulemine oli psühholoogiliselt ja emotsionaalselt raske. Ometigi – olid väga head hinded jne. Hoolsuse hinne oli ainult halb ja juba lasteaias noomiti, et ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Ehk siis on võimalik küll ATHga näiliselt hästi toime tulla.

ATH on pidev, see ei teki gümnaasiumi lõpus, küll aga on muidugi võimalik, et praegune olukord on pannud teid ja noort ennast seda rohkem nägema. Kas tegu on aga normaalse raskusega või on ka ATH – diagnoosib vaid psühhiaater.

“How to ADHD” kanalil on väga palju praktilise suunaga videosid, kuidas tähelepanuhäirega toime tulla, sõltumata sellest kas ravimite tugi on parajasti olemas või mitte.

#3713733:

#3712060:

Täiskasvanute psühhiaatri juurde on kergem aega saada, aga ei tea, kas nemad on nii kursis tähelepanuhäirega, sest see on enamasti laste teema.

Ei ole nii.

Minu poiss sai tähelepanuhäire diagnoosi 20-aastaselt, ülikoolis käies.

Kusjuures mina emana ei olnud tema koduselatud ja koolis käidud aastate jooksul midagi märganud. Ta lõpetas ühe nn eliitkoolidest väga edukalt ja oli kogu kooliaja pigem tark ja tubli laps, väga rahuliku meelelaadiga ja kohusetundlik pealegi.

Ülikoolis käies hakkas ise asja uurima ja endal kahtlustama tähelepanuhäiret. Seda pigem just seoses sellega, et ta ei suutnud loengutel pikalt keskenduda ja väsis kiiresti, kui oli vaja mahukaid materjale läbi töötada. Ometigi oli tal nii põhikoolist kui ka gümnaasiumist olemas kogemus mahukate materjalide läbi töötamises ja meelde jätmises.

Läks psühhiaatri vastuvõtule ise. Sealt suunati uuringutele. Ja saigi peale seda diagnoosi kätte ja mingid ravimid ka peale.

Noh, mina muidugi olin üsna šokis – et mismoodi ma ei märganud seda. Ma olen ju ema. Ja kas ma tegin midagi valesti teda kasvatades jms. Et mismoodi saab minu laps olla tähelepanuhäirega, kui ta pigem oli just vastupidi – nõudlik nii enda kui teiste suhtes ja kindla visiooniga oma tulevikust jne jne jne. Küsisin ka temalt, et “aga kuidas sa siis gümnaasiumis nii hästi ja justkui kergelt kõigega toime tulid?”. Tema vastus oli, et “sa ju ei tea, kui raske mul tegelikult oli”.

Poiss ise on muidugi diagnoosi saades pigem rahul. Sellest vaatenurgast, et tegu ei ole tema nö. laiskusega ja suutmatusega õppida, vaid et ongi aju keemiline häire, mida saab ravimitega leevendada.

Ja nagu ta mulle selgitas, siis see EI ole pigem laste teema. Pigem on asi selles, et seda ei ole noortel ja täiskasvanutel diagnoositud varem. Nüüd diagnoositakse ja üsna palju. Ja see on hea.

Meie ajal tähelepanuhäirega laps oli lihtsalt kasvatamatu laps ja tähelepanuhäirega noor oli probleemne noor ja tähelepanuhäirega täiskasvanu … noh nemad kuulusid vanasti kriteeriumisse “eluheidikud” või “elus mitte hakkama saav inimene”. (a’la “noh, mis sealt ikka tahta, ta oli juba lapsena selline paha poiss”).

Kas see diagnoos on viimase instantsi tõde. Mõni võib neid diagnoose ka päris kergelt panna ja eks ta keeruline kindlalt diagnoosida ju on vist. Mulle tundub, et meile kõigil tihti tunne, et just meile tuleb kõik väga raskelt kätte, teiste pingutusi nähakse vähem. Ja kõrgkooli eksamite ja bakatööde ajal oleks ise ka tahtnud mingit imetabletti mis töövõimet parandaks ja aitaks paremini kontsentreeruda. Jah muidugi võib see olla ka õige diagnoos aga kas tõesti nii raske, et peab stimulante tarbima hakkama? Pigem tundub olevat üsna kerge ATH kui  siiani vaimses töös edukas ja heade tulemustega olnud. Et siis kompenseeritav suurema pingutusega.

#3711985:

Üldiselt peaks tähelepanuhäire kui niisugune olema vast tekkinud ikka pisut nooremas eas, nt kooliminekul. Kui alles gümnaasiumis tähelepanu hajuma hakkab,

Täiesti vabalt saab nii olla, et tähelepanuhäire diagnoositakse alles teismeeas. Enne seda on elu nii palju lihtsam, et nutikamad lapsed ja tüdrukud maskeerivad selle ära.

Tähelepanuhäire, nagu ka autism, ei teki, need lihtsalt on. Diagnoos saadakse siis, kui need elu segama hakkavad.