Elan ühes Eesti väikelinnas, kus tööd on väga raske leida. Kaotasin töö 2 aastat tagasi ja pole midagi muud leidnud. Tundub uskumatu, eks. Pakkumistes on vaid töökohad müüjatele, lüpsjatele jne ja väga väikese tasu eest.
Olen varem töötanud oma erialal, mis on üsna spetsiifiline ja tasu on täitsa hea. Mehel on olemas töökoht, mis talle väga meeldib, aga mille eest saadav tasu ei võimalda meil korralikult isegi süüa osta. Iga kuu lõpus on väga raske. Olles jälginud töökuulutusi, siis olen üsna kindel, et saaksin omale töökoha Tallinnasse või Tartusse. Mees aga keeldub ära kolimast. Meil on 3 last vanuses 16, 14 ja 10. Mees pidevalt heidab mulle ette, et mul töökohta pole ja viriseb pidevalt selle üle, et raha vähe. Ise pole ta aga nõus samuti uut tööd otsima, sest talle tema töö meeldib. Aga mina? Tahan ka elada ja ennast kasulikuna tunda. Tahan teha tööd, mis mulle meeldib. Elan suurlinnadest liialt kaugel et sinna iga päev sõita. Olen valmis kolima kuhugi mujale, aga mul on ka pereliikmed ja nemad ei taha kolida. Kuna mehega on suhted viimase aasta jooksul väga halvaks läinud (peamiselt just rahaprobleemide tõttu), siis mõtlen, et läheks ÜKSI. Ma armastan oma lapsi meeletult, aga ma tunnen, et mul endal polegi elu, ma vaid eksisteerin. Olen solvunud, et mees ei näe minu vajadusi. Talle see meie elu sobib, kui ainult naine tööle läheks. Ta tahab, et ma teeksin kasvõi sellist tööd, mis mulle üldse ei meeldi. Mees leiaks ka Tallinnas tööd, tema erialal pidevalt inimesi vaja. Kas on veel naisi, kes samas olukorras olnud? Mida olete teinud?
Teema: Kuidas edasi?
Kompromissist oled kuulnud?
Kõigepealt peaksid kaasaga maha istuma ja kõikidest võimalustest rääkima.
Millistes tingimustes elate? On vaja korter või maja maha müüa? Üürite?
Kui lähed tööle nt kassapidajaks, siis kui palju paremini aitaks see teil toime tulla? Kas saad oma spetsiifilisi oskusi rakendada oma enese ettevõttes?
Laste vanus on teil selline, et kulutused neile lähevad juba paari aasta jooksul hüppeliselt suuremaks.
Istuge maha, tehke mõned kalkulatsioonid ning tõenäoliselt mõtlete ennekõike perekonna heaolule.
Mis on see, mis teeb teistele pereliikmetele kolimise vastumeelseks?
Kui suurlinnas tõesti hästi makstakse, siis võid ikkagi mingi nipiga seal teenimas käia – lapsed on suured,( paljud pereisad nt rügavad Põhjamaades – miks mitte pereemad?), lõppkokkuvõttes näed üsna kiiresti, mis sulle tegelikult tähtis on.
Laste edasiõppimine ja sinu töölemise võiks ju siduda. Ehk siis kui laps valiks kooli linnas, kus sinul oleks tööd, saaksite koos korteri üürida.
Aga alustama peaks ikkagi suhete parandamisest. Kas koos või eraldi, aga tülisid pole ju kellelegi vaja.
Prindi välja oma võimalikud töökohad ja kui tuleb mehe poolt etteheide, anna talle ja las ta valib välja, kuhu sa tööle läheksid. Üks osa etteheiteid on ainult etteheidete pärast. Ehk siis nagu üks põhjus kaob, tuleb teine. Aga hetkel saaksid ilmselt endale ise teenituse organiseerida, kas või marju ja seeni korjates. Kui ei vii müüki kuhugi, on see oma perele talvel lisa kokkuhoid. Samuti on hooajatöid kindlasti sinu lähikonnas hetkel üsna palju. Isegi kui see on väikese palga eest, on see ikkagi sissetulek.
Teie praegune elu on just parasjagu selline, et seda rääkimisega üksi ei paranda. Mina otsiks töö linna, üüriks korteri. Kodus käiksin nädalavahetustel. Lapsed pole enam nii väikesed, et ema peab igapäevaselt kodus olema. Ja siis aja jooksul näha oleks, kas tulevad lapsed või lapsed&mees ka linna järele.
Loomulikult mine! Tee ots lahti sellega, et hakkad kandideerima, kui töö käes, siis vaata üürikas endale ja siis enam tagasiteed pole.
Elu saab ainult paremaks minna!
olin ka olukorras,kus tahtsin hirmsasti õppima minna,kuna haridustee piirnes keskkooliga,pidin kohe tööle asuma,et venda toita.sain ka kuulda versioone sellest,et üks laps liiga väike,kuidas sa hakkama saad füüsiliselt,mul ju töökoht ka,aga ma lasin ühest kõrvast sisse,teisest välja.organiseerisin nii,et keegi ei kannatanud,lapsed olid hoitud ja minul haridus käes.nüüd töötan sellena,kelleks unistasin,keegi ei vingu,kõik rahul.nüüd mees lausa toetab mind,kuna mulle meeldib mu töö,on kodus ka rahulikum.muidugi meil sellist asja polnud,et kes maksab ja kui palju.peab ikka vastaspoole huvisid ja tahtmisi arvestama,tähtis on alguse lahti tegemine ja õiged otsused
Nii nagu mees jääb kindlaks oma tahtmisele võid ka sina ju jääda kindlaks oma tahtmisele. kaks kivi head jahu ei jahvata aga alati ei pea naine mehele jäärapäisusele ka alla andma. Kui ta vigiseb, et oled töötu, siis mine tööle kuhu pead õigeks ja mees ärgu vigisegu enam! Säärased kolimise lahendused võivad olla ju ajutised ja alati saab kaugemalt ära tulla, kui nii kole on olla mujal.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
