Olen ühe mehega kohtunud umbes 2 aastat. Meil on visiitsuhe, st ta töötab ja elab Rootsis ja käib iga kuu Eestis. Siis käime väljas jne. Aeg-ajalt olen ka mina Rootsis tema juures, kui tal vabad päevad. Ta tahaks, et tuleksin ka Rootsi elama. Väidab, et armastab mind. Mina tegelikult armastan ka teda ja tahaksin kooselu. Aga kui küsisin, et kuidas ta minu tulekut ja meie elu ette kujutab, siis sain veidra vastuse. Ta soovib, et tuleksin Rootsi mitte tema juurde elama, vaid üüriksin endale korteri. Loomulikult peaksin õppima selgeks keele ja leidma endale töö. Ühesõnaga tema jaoks muutuks minuga kohtumine palju lihtsamaks, kuid koos elada ta ei taha, kuna tal on eelmisest kooselust ebameeldivad mälestused ja ta armastab palju privaatsust …
Peale seda vestlust sain aru, et tegelikult ta mind ei armasta ja ühist tulevikku ei näe. Ja mis seal salata, minupoolsed tunded muutusid poole võrra jahedamaks. Jah, meil on koos olnud toredaid aegu, kuid sain selge signaali, et temaga tulevikku pole.
Ma juba ütlesin talle, et sellise perspektiivi puhul ma kindlasti oma praegust elu teise riiki kolimisega muutma ei hakka. Oleksin tulnud armastuse pärast ja see oleks mind motiveerinud ka keelt õppima ning mingit kasvõi lihtsamat tööd leidma (praegu Eestis olen kõrgharidust nõudval ametikohal, kuigi palk on eesti keskmisest väiksem). Nüüd mõtlen, mida edasi teha.
Valikud:
1. Öelda talle, et mind see suhe enam ei rahulda ja võime ju nii kaua tiksuda, kuni kumbki meist sobivama kaaslase leiab või täielikult ära ammendub.
2. Lõpetada kohe konkreetselt kõik ära.
3. Mitte öelda enam midagi, vaid lihtsalt elada OMA elu nii, nagu oleksin täielikult vaba ja kui juhtun kokku enda jaoks sobivama mehega, siis temaga enam mitte suhelda.
Selle 2 aasta jooksul olen teisi mehi mitte vaadanud, sest mul oli oma kaaslasega hea ja huvitav ja minu jaoks pole sellist asja, et suhtes olles vaadatakse teisi. Tema on ka selline tagasihoidlik, omaette nokitseja IT-mees, mitte naistelõvi.
