Teema: Kuidas edasi peale 9kl kui laps pole “terav pliiats”?

Ebapopulaarne arvamus, aga minu arust on siin süüdi see väikeklass lihtsustatud õppega ja igasugused sellised muud tüüpi waldorf-koolid. Kui lapsel pole mingit puuet, siis oleks ta kiiremini ja kaugemale arenenud tavakoolis. Tugevamad klassikaaslased oleksid arengut kiirendanud: rohkem suhtlemist, rohkem erinevaid situatsioone kohanemiseks, raskem õppekava (st normõppekava). Jah, oleks kohati raske ja mõnikord tuleks nutta ka, aga lõppude lõpuks oleks ta targem ja osavam. Väikeklassid ja lihtsustatud õpe peaksid jääma puudega lastele, kellel on tõesti piir ees. Normaalset last, kes niisama ütleb, et ei oska, ei taha, ei suuda, peaks ikka julgustama ja kasvatama, et suudad küll ja proovi vähemalt. Aga mitte enam siis, kui juba 9 klassi on lastud liugu lasta ja vati sees elada. Ega siis tööelus ei lähe kergemaks ja siis on juba veel raskemad probleemid, kui mõne 3 saamine. Mis sellisest inimesest siis saab.

Minul isiklikult on probleem sellega kui öeldakse, et no mis sellel pagari või tisleri ametil siis viga on. Hea lihtne.

Tegelikult ei ole hea lihtne kui puudub igasugune huvi toiduvalmistamise või puutöö vastu. Õppida kokaks ainult selleks, et saaks mingi paberi tasku? Aga kui ei ole annet, no kohe üldse ei ole? Mõni ajab näpuga juhendis järge ja ikka keedab muna mittesöödavaks.

Minu lapse kohta öeldigi praegu, kui ta on 6. klassis, eripedagoogi poolt, et hakaku aga ameti peale mõtlema. Suur inimene juba, ega sellest rohkemaks asja ei saa. Keskendugu me nüüd ainult tugevate külgede välja selgitamisele. Kui uurisin, kas võiksime selle asemel keskenduda nõrgemate külgede arendamisele, siis sain nipsti! vastu nina – teil on õpiraskustega laps, milleks teda kiusata? Seda ühe-kahe lühikese kohtumise ja kiire testimise järel.

Ometi me ju näeme kodus, et ta edeneb. Küll jah, mitte samas tempos nagu enamik tema klassikaaslasi, aga kui kord on asi selge, siis enam naljalt ei unusta. Istuma jäämisest või jätmisest pole juttu olnud, laps käib koolis ja ei väldi kohal käimist, suhted klassikaaslastega on normaalsed, õpetajatega ka. Ma ei arvagi, et temast peaks kirurg või teadlane saama. Mind huvitab see, et ta saaks tulevikus ise endaga hakkama ja teeks tööd, mis talle rõõmu teeb. Tal on kunstiannet ja silma detailidele, mis on tisleri- või kokaametis tõesti olulised, aga ma tahaksin, et ta ise ei piiraks end vaid selle valikuga. Et ta tahaks ikka kiiremini, ikka kõrgemale, ikka kaugemale. Nagu me kõigi teiste, tavaliste laste puhulgi ju ootame…

#3892171:

Ebapopulaarne arvamus, aga minu arust on siin süüdi see väikeklass lihtsustatud õppega ja igasugused sellised muud tüüpi waldorf-koolid. Kui lapsel pole mingit puuet, siis oleks ta kiiremini ja kaugemale arenenud tavakoolis. Tugevamad klassikaaslased oleksid arengut kiirendanud: rohkem suhtlemist, rohkem erinevaid situatsioone kohanemiseks, raskem õppekava (st normõppekava). Jah, oleks kohati raske ja mõnikord tuleks nutta ka, aga lõppude lõpuks oleks ta targem ja osavam. Väikeklassid ja lihtsustatud õpe peaksid jääma puudega lastele, kellel on tõesti piir ees. Normaalset last, kes niisama ütleb, et ei oska, ei taha, ei suuda, peaks ikka julgustama ja kasvatama, et suudad küll ja proovi vähemalt. Aga mitte enam siis, kui juba 9 klassi on lastud liugu lasta ja vati sees elada. Ega siis tööelus ei lähe kergemaks ja siis on juba veel raskemad probleemid, kui mõne 3 saamine. Mis sellisest inimesest siis saab.

Väikeklass ei tähenda automaatselt lihtsustatud õppekava ega õppe lihtsustamist. Samas mahus peavad tegema, kui ei ole just õpitulemuste vähendamist. Seal on väiksem rühm, kus õpilastele rohkem tähelepanu.

Lihtsustatud õppekavale saab psühhiaatri tõendiga.

#3892271:

#3892228:

Nalja teed või? Pagarisse lähevad toimetulekuõppekava ja mõned nõrgemad lihtsustatud õppekava lõpetanud. See tüdruk küll sinna ei kuulu.

Nali on selles, et aru pole saada, kas tegu päriselt lihtsakese või siis peidetud geeniusega.

Kui õpib riikliku õppekava järgi ja hinded on vähemalt kolmed, siis ei ole tegu lihtsakesega. Inimesed ei jagune ainult geeniusteks ja lihtsakesteks. TA laps on ilmselt keskpäraste võimetega, seejuures võibolla mitte keskpärasuse ülemises otsas ja on natuke aeglasem. Väga võimalik, et TA laps võib ka bakalaureuse- ja magistriõppekava läbida suuta, kui töökust jagub, et kompenseerida kiirust ja seda, et kõike just lennult ei haara. 9. klassis on aga küsimus, et kuhu edasi? Kas kutsekooli või keskkooli? Suurema konkursiga gümnaasiumisse ilmselt ei saa, aga kas on mõistlik minna siis kutsekooli kutsekeskharidust omandama või nõrgemasse gümnaasiumisse, on valiku küsimus. Karjäärinõustamisest võiks tõesti abi olla.

#3892271:

#3892228:

Nalja teed või? Pagarisse lähevad toimetulekuõppekava ja mõned nõrgemad lihtsustatud õppekava lõpetanud. See tüdruk küll sinna ei kuulu.

Nali on selles, et aru pole saada, kas tegu päriselt lihtsakese või siis peidetud geeniusega.

Peidetud geenius kindlasti see tütarlaps pole või ega me ei tea ka. Aga ma olen ikka kursis, millised lapsed lähevad pagarisse. Need on sellised, kes suudavad tavakooli programmist 12 aastaga omandada vastavalt 3-6 klassi. Teemaalgataja laps on kirjelduse järgi sellest tasemest mägede kõrguselt üle.

Kui inimene suudab pingutusega füüsika töö nelja saada, siis ma väga kahtlen, kas ta on oma intellektilt normi alumisel piiril. Ikka sinna keskmkse poole pigem.

Nii huvi pärast – kus lähevad pagarisse nii madala tasemega lapsed? Pärnus või üldiselt?

#3892698:

Nii huvi pärast – kus lähevad pagarisse nii madala tasemega lapsed? Pärnus või üldiselt?

Kolmanda klassi matemaatikast ju piisab. Õpetatakse tegema päevast-päeva ühte ja sama retsepti. Kuuendas klassis õpitakse lausa protsenti.

#3892994:

see minu tark esiklaps, kes on viisakuse etalon ja nagu härrasmees 30.ndatest aga see jamandusemajandus, mis balansiks temaga kaasas käib – oeh. ????

Millest sa ometi räägid?

Tallinnas pakuks jah täiskasvanute gümnaasiumi. Sugulane ei suutnud samuti kutsekate vahel valida, aga peale täiskasvanute gümnaasiumi lõpetamist sai sisse rakenduslikku kõrgkooli ja on lõpuks  oma tee leidnud.  Ei ole mõtet raisata aega klienditeenindajaks õppimisele, kui  hiljem tööturul oled võrdses seisus keskharidusega ja kutseta inimestega. Pealegi läbitakse kutsekas üldaineid väga pealiskaudselt ja kiirkorras, aeglasem õppija saab ained tehtud, aga teadmisi mitte.

Laste suhtes ikka ka tuleks olla realist. Igat last võtta eraldi, mitte võrrelda üliandekatega, kes on selle sündides kaasa saanud.
See laps kuulub tavaliste laste hulka. Keskmisi on kõige rohkem. Viielisi ja nelja-viielisi pole nii palju. Muidugi on nende hulgas veel need, kes isegi ei pea viiteks pingutama lihtsalt tulebki vaevata.
Väga erinevad on inimesed. On lihtsalt kolmelised, kes ei pinguta väga lihtsalt. On need, kes pingutavd kolmede pärast ja need kes on keskmised enamuses, aga väga head teatud aines. Ja siis need, kes on raskustes teatud ainega, aga muu on ok. Ja nii aga edasi. Või kellel on näiteks düsgraafiline diagnoos, aga teistes väga hea. Jne.
Aga mitte keegi pole teistest nende asjade pärast kehvem. Ega vähem tublim.
Sest päris paljudel eluvõõrastel täiskasvanutel on kombeks anda hinnanguid pealvaates. Et näe tal on kõik viied küll ta on tubli. Ja samas teine kolmedega on nemde hinnangul laisk ja lohe. Kuigi see kolmeline võib olla selle kolme nimel palju rohkem tööd ja vaeva näinud. Ja nii päevast päeva.
Ja arvan, et kutsekas on sama hea, kui mis tahes muu valik. Seda ei ole ilus kuidagi maha teha. Kutsekas võib olla valik, kas esimene, teine või vahepealne, stardipakk edasisse või teisele elu suurim kool ja saavutus. Vahet ei ole.

#3892171:

Ebapopulaarne arvamus, aga minu arust on siin süüdi see väikeklass lihtsustatud õppega ja igasugused sellised muud tüüpi waldorf-koolid. Kui lapsel pole mingit puuet, siis oleks ta kiiremini ja kaugemale arenenud tavakoolis. Tugevamad klassikaaslased oleksid arengut kiirendanud: rohkem suhtlemist, rohkem erinevaid situatsioone kohanemiseks, raskem õppekava (st normõppekava). Jah, oleks kohati raske ja mõnikord tuleks nutta ka, aga lõppude lõpuks oleks ta targem ja osavam. Väikeklassid ja lihtsustatud õpe peaksid jääma puudega lastele, kellel on tõesti piir ees. Normaalset last, kes niisama ütleb, et ei oska, ei taha, ei suuda, peaks ikka julgustama ja kasvatama, et suudad küll ja proovi vähemalt. Aga mitte enam siis, kui juba 9 klassi on lastud liugu lasta ja vati sees elada. Ega siis tööelus ei lähe kergemaks ja siis on juba veel raskemad probleemid, kui mõne 3 saamine. Mis sellisest inimesest siis saab.

Ma saan aru, et sulle ei meeldi eriti waldorfkoolid, aga pean siiski ütlema, et waldorfpedagoogikas loetakse normaalseks klassi täituvuseks 40 last. Praegu Eestis seadused nii suurt klassi teha ei luba ja vanemad ilmselt hindavad rohkem väiksemaid klasse, aga nii 25 last keskmiselt on praegu üks tavaline waldorfkooli klassikomplekt.

Väikeklasse waldorfkoolides ei ole, kuid neid on järjest enam tavakoolides. Mitte sellepäraste, et vanemad nii hirmsasti tahaks lasta oma lastel “liugu lasta”, vaid õpetajate soovil, kuna neil on lihtsam õpetada, kui saab aeglasemad ja tülikamad väikeklassi panna.

Selline ettekujutus, et lapsel tuleb lasta raskusi kannatada, pingutada ja nutta ning siis areneb ta sama targaks ja tugevaks kui teised, on küll ahvatlev. Nii võib isegi minna, aga sama hästi võib ka juhtuda, et suurest pingest ja alaväärsustundest saab laps psüühikahäire ja on hiljem kogu elu töövõimetu. Kui suitsiidi ei tee.

#3892171:

Ebapopulaarne arvamus, aga minu arust on siin süüdi see väikeklass lihtsustatud õppega ja igasugused sellised muud tüüpi waldorf-koolid. Kui lapsel pole mingit puuet, siis oleks ta kiiremini ja kaugemale arenenud tavakoolis. Tugevamad klassikaaslased oleksid arengut kiirendanud: rohkem suhtlemist, rohkem erinevaid situatsioone kohanemiseks, raskem õppekava (st normõppekava). Jah, oleks kohati raske ja mõnikord tuleks nutta ka, aga lõppude lõpuks oleks ta targem ja osavam. Väikeklassid ja lihtsustatud õpe peaksid jääma puudega lastele, kellel on tõesti piir ees. Normaalset last, kes niisama ütleb, et ei oska, ei taha, ei suuda, peaks ikka julgustama ja kasvatama, et suudad küll ja proovi vähemalt. Aga mitte enam siis, kui juba 9 klassi on lastud liugu lasta ja vati sees elada. Ega siis tööelus ei lähe kergemaks ja siis on juba veel raskemad probleemid, kui mõne 3 saamine. Mis sellisest inimesest siis saab.

Väikeklass ei tähenda automaatselt lihtsustatud õpet, väikeklassis võivad käia ka tavaprogrammi läbivad või üldse mõnda valdkonda süvitsi õppivad lapsed, kellele on oluline õpikeskkond (vähem inimesi, rahulikum jne) või mõni muu erivajadus. Minu laps on väikeklassis õppinud ja lõpetanud põhikooli eksamitulemustega vahemikus 74-97%.

Mis puudutab aga lihtsustatud õpet, siis see on küll teatavatel juhtudel karuteene lapsele endale, tõsi, mugav lapsevanemale. Põhikooli matemaatikaprogramm ei ole midagi sellist, mida peaks lihtsustatult läbima. Tõsi, teemaalgatajale on sellest hilja rääkida. Samas ma püüaksingi teemaalgataja nahas olles oma lapse koolipõlve 3 aasta võrra pikendada ehk siis lapse saata gümnaasiumisse. 4-5line  koos mõne kolmega ei ole lootusetu juhtum, mõned peavadki tulemuste saamiseks rohkem vaeva nägema. Nõustun eelpoolkõnelenuga, et kutsekoolide kutse+keskharidus õpe tähendab tegelikult intensiivsemat õpet, sest lisaks keskharidusele omandatakse ka kutse.

Teema lõpetuseks soovitan tagasi mõelda oma kooliaega ja vaadata, kuhu on tegelikult jõudnud kuld- ja hõbemedaliga lõpetanud. Minu klassi kuldmedalist nt. suutis ca. 8-9 aastaga läbida õpetajakoolituse ja on koolis õpetaja, hõbemedaliga lõpetanu aga samas koolis sekretär (ilma kõrghariduseta). Ühe kolmega lõpetanud klassikaaslane on aga teadlane, kaks kolmepurust klassivenda aga edukate tehnoloogiaettevõtte asutajad jne. Usu mind, sinu tütar oma õpivõimega veel üllatab nii sind kui ka teisi!

“Tõsi, teemaalgatajale on sellest hilja rääkida. “

Ma olen vist 3 x öelnud juba, et lapsel pole lihtsustatud matemaatika, ta õpib seda lihtsalt 8 inimesega, mitte 30ga, lihtsalt õpetajal on aega seletada topelt.

Ma olen ka öelnud, et see tütarlaps pole automehaanik ega tisleripingi inimene, ta ei ole tehnika inimene ega maaler. Mina lapsena olin, seega ma saan ju aru, mida ta on või mitte. Õliseks las teevad oma näppe need tüdrukud, keda see asi tõmbab. Minu iseloomuga lapsele meie “supikas” mõistlikku ametit ei ole.

#3895869:

“Tõsi, teemaalgatajale on sellest hilja rääkida. “

Ma olen vist 3 x öelnud juba, et lapsel pole lihtsustatud matemaatika, ta õpib seda lihtsalt 8 inimesega, mitte 30ga, lihtsalt õpetajal on aega seletada topelt.

Ma olen ka öelnud, et see tütarlaps pole automehaanik ega tisleripingi inimene, ta ei ole tehnika inimene ega maaler. Mina lapsena olin, seega ma saan ju aru, mida ta on või mitte. Õliseks las teevad oma näppe need tüdrukud, keda see asi tõmbab. Minu iseloomuga lapsele meie “supikas” mõistlikku ametit ei ole.

Ja sina omakorda saa ükskord aru, et täpselt seda ongi sulle siin vähemalt kolm korda vastatud, et see ongi ju lihtsustatud õpe, et sinu tütar ei ole võimeline matemaatikat omandama tavalastega võrdsetel tingimustel nendega võrdses tempos (mis oleks tavaõpe).

Ta vajab selleks eriõpet- väga väikest rühma ning sinu enda sõnad – et pedagoogil on aega temaga topelt kaua töötada ja asju topelt kaua seletada. Tavaõppes ta hakkama ei saa.

Kui see ei ole lihtsustatud õppeprogramm, siis mis see siis on? 🙂 Et sinu arvates hoopis raskendatud õppeprogramm või?

Minu poolest minge või otse ülikooli, kui kutsekates ei leidu ühtki sobivat ametit sinu silmaterakesele. Aga andke endale aru, et juba gümnaasiumis ei pakuta õpilasele enam lihtsustatud õpet, väikeklasse jne. Et siis põhikooli matemaatika tavaõppe korras käis üle jõu, aga gümnaasiumi matemaatika on 30+ õpilasega klassis kukepea? Gümnaasium pole põhikool, kus ōpetaja üritab teooriaski jälgida, et kas ka kõige aeglasema taibuga laps asjast aru sai.

#3895591:

#3892171:

Ebapopulaarne arvamus, aga minu arust on siin süüdi see väikeklass lihtsustatud õppega ja igasugused sellised muud tüüpi waldorf-koolid. Kui lapsel pole mingit puuet, siis oleks ta kiiremini ja kaugemale arenenud tavakoolis. Tugevamad klassikaaslased oleksid arengut kiirendanud: rohkem suhtlemist, rohkem erinevaid situatsioone kohanemiseks, raskem õppekava (st normõppekava). Jah, oleks kohati raske ja mõnikord tuleks nutta ka, aga lõppude lõpuks oleks ta targem ja osavam. Väikeklassid ja lihtsustatud õpe peaksid jääma puudega lastele, kellel on tõesti piir ees. Normaalset last, kes niisama ütleb, et ei oska, ei taha, ei suuda, peaks ikka julgustama ja kasvatama, et suudad küll ja proovi vähemalt. Aga mitte enam siis, kui juba 9 klassi on lastud liugu lasta ja vati sees elada. Ega siis tööelus ei lähe kergemaks ja siis on juba veel raskemad probleemid, kui mõne 3 saamine. Mis sellisest inimesest siis saab.

Väikeklass ei tähenda automaatselt lihtsustatud õpet, väikeklassis võivad käia ka tavaprogrammi läbivad või üldse mõnda valdkonda süvitsi õppivad lapsed, kellele on oluline õpikeskkond (vähem inimesi, rahulikum jne) või mõni muu erivajadus. Minu laps on väikeklassis õppinud ja lõpetanud põhikooli eksamitulemustega vahemikus 74-97%.

Mis puudutab aga lihtsustatud õpet, siis see on küll teatavatel juhtudel karuteene lapsele endale, tõsi, mugav lapsevanemale. Põhikooli matemaatikaprogramm ei ole midagi sellist, mida peaks lihtsustatult läbima. Tõsi, teemaalgatajale on sellest hilja rääkida. Samas ma püüaksingi teemaalgataja nahas olles oma lapse koolipõlve 3 aasta võrra pikendada ehk siis lapse saata gümnaasiumisse. 4-5line koos mõne kolmega ei ole lootusetu juhtum, mõned peavadki tulemuste saamiseks rohkem vaeva nägema. Nõustun eelpoolkõnelenuga, et kutsekoolide kutse+keskharidus õpe tähendab tegelikult intensiivsemat õpet, sest lisaks keskharidusele omandatakse ka kutse.

Teema lõpetuseks soovitan tagasi mõelda oma kooliaega ja vaadata, kuhu on tegelikult jõudnud kuld- ja hõbemedaliga lõpetanud. Minu klassi kuldmedalist nt. suutis ca. 8-9 aastaga läbida õpetajakoolituse ja on koolis õpetaja, hõbemedaliga lõpetanu aga samas koolis sekretär (ilma kõrghariduseta). Ühe kolmega lõpetanud klassikaaslane on aga teadlane, kaks kolmepurust klassivenda aga edukate tehnoloogiaettevõtte asutajad jne. Usu mind, sinu tütar oma õpivõimega veel üllatab nii sind kui ka teisi!

Õpetajaks olemine on läbikukkumine, aga teadlane ja tehnoloogiaettevõtte asutaja on ikka kõva tegija. Kuhu jäi juura või majandus 🙂 See on nii 2000 suhtumine. Kes teie lastele õpetama hakkab sellise suhtumisega? Hea õpetaja olla on ikka kunst. Ma tean lausa matemaatikuid, kes töötavad koolis. Nad peaks ikka kõik olema teadlased või firmajuhid.

Lihtsustatud õppekavale “pääseb” õppima kerge intellektipuudega inimene. Selline inimene ei saa vooluringi kontrolltööd nelja.

Väikeklassis ei õpi tingimata vähendatud õppetulemustega õpilased. Ka vähendatud õpitulemusi saab taotleda läbi Rajaleidja, vastasel korral peavad tegema täisprogrammi, vähemalt kolmele.