Olen täielikus ummikus. Suhe on läinud väga destruktiivseks. Ongi kohe selline ebameeldiv suhe, mida tajun vaid mina ja ilmselt ka minu lapsed. Teised ümberringi näevad pigem sellist normaalset elukaaslast: täiuslik komplekt välimusest- mõistusest- haridusest( haritusest), hea töökoht, üsna hea (tavainimese mõistes siiski, mitte Toompea isandate järgi) sissetulek, tegeleb väga palju oma lapsega (minu eelmisest suhtest laps on peale ühise sündi tagaplaanile jäänud küll tugevalt), osaleb kodustes tegemistes, treenitud (st. omab teatud hobisid), kingib lilli, viib teatrisse jne jne. Ei joo, ei laaberda, ei tõsta kellegi vastu kätt.
Aga mina tunnen muid tundeid. Tal on raske lapsepõlv olnud, võrreldes minuga. Ema kasvatas üksi, olid vaesed. See kibestumus annab tunda. Meil on väga erinev arusaam rahaasjadest, söömisest, puhkamisest (ühesõnaga kõigest, mis puudutab raha). See polegi peamine. Lihtsalt olles lapsega kodune ja mõnda aega osaliselt tema ülalpeetav (osaliselt ka siiski isemajandav) sain üht- teist tunda. Ta saab nagu aru, et teatud asju on vaja aga eelistaks kui need tuleks kuskilt nö. ise, ilma, et tema peaks midagi maksma. See käib nii majapidamise vahendite kui nt toidu kohta. Ma ei oska seda olukorda kirjeldada. Ja siis selline nagu söögi nälg- hirm, et keegi sööb eest ära vms. Ma ei tea, mis seal lapsepõlves on juhtunud aga olen kindel, et see on sellega seotud! Sööb nt. mingit snäkki või head- paremat, tuleb minu laps, võtab ka. No 2 x võtab ja siis saab juba sõimata, et mida sa õgid! Ise samal ajal aplalt süües. Kommid sööb kõik nahka, ükskõik kui suur kotitäis tuua. Ja lapse eest (10 a) paneb kõik sellise hea- parema kuskile kõrgustesse, kapi otsa või riiulile. Ja siis ise käib seal krõbistamas koguaeg. Jne jne.
Üldse ta on muutunud selliseks tõsiseks, nagu vanainimene, istub kibestunud näoga, sööb tuimalt oma õhtusöögi ära ja läheb siis kas oma lapsega tahatuppa mängima või siis tv ette kanaleid klõpsima. Ise eitab, et midagi on korrast ära. Olen proovinud kõikvõimalikke meetodeid. Viimane oli see, et olin 2 ndl-t unistuste naine, ideaalne! Ja tema oli ikka sama, ei mingeid emotsioone, vingus samamoodi ja krimpsutas nägu!
Ta isegi ei püüa.
Inimese baasvajadus on olla väärtuslik ja vajalik. Mina tunnen, et siis kui tema on kodus, pole mind kellelegi vaja, olen tühine, mõttetu inimene, kellele on turvaline oma laps hoida jätta, kuna tööle ta teda kaasa võtta ei saa (muidu ilmselt võtaks). Läbirääkimisi temaga pidada ei saa, lihtsalt ei saa. Olen palunud tal natuke meie asjadele mõelda ja siis et räägiksime natukene kui pea selge. Tema meelest pole midagi rääkida.
Et suhe toimiks peaks teoreetiliselt olema pühendumine ja kohusetunne. Pühendumine annab suhtele mõtte (otsus oma suhte kvaliteeti tõsta ja koos edasi minna), Kohusetunne annab stabiilsuse. Mul on tunne, et me olemegi koos kohusetundest. Et mitte lastele haiget teha ja puhas laiskus, et mitte laiali minna, kolida jne. Kui suhe põhineb pikka aega vaid kohusetundel ei saa inimese rahulolu olla väga kõrge!
Praegu on väga keeruline veel see, et sain uue töökoha, kuhu lähen siis kui pisem laps on lastehoiuga harjunud. Töökoht on väga pingeline (rasked kliendid nö). Kardan juba ette, et kuidas ma sel pingelisel ajal ellu jään, kui lisaks on pinge seoses lapse lasteaiaga harjutamisega ja pikaajaline pingeline suhe elukaaslasega. Mõnikord olen tema kodus olles tundnud lausa värinat enda sees, selline tunne, et ei oska kuidagi olla, kuskile minna. Tahaks kuskil omaette olla ilma temata, siis lähen istun vahest wc-s või käin vannis.
Mis tundeid teis selle loo lugemine tekitab? Eelkõige panin selle kirja ka enda pärast. Kirjutamine on teatavasti teraapiline, kui pole kellegagi rääkida hetkel:) Ja siis on nö. märk maas, saan hiljem ise lugeda ja mõtiskleda!
Teema: Kuidas edasi toimida?
aga näita seda kirja talle ka.
Anna ikka lugeda. Mine ise paariks tunniks kodust ära. Lase lugeda ja ütle, et tahad hiljem sellest rääkida. Kui tal aega mõtiskleda rahulikult, siis ehk võtab jutule.
Mina ei igaks juhuks ei annaks talle seda siit Perekoolist lugeda. Kindlasti leiab siis põhjuse sinuga tülli minna, et miks sa selle siia üles panid. Kopeeri mujale ja siis las satub kuidagi ise selle kirja peale.
Tegelikult saan aru, et sul on keeruline ja tean mida sa tunned. MA pean sind kurvastama- sellised asjad ei muutu üle öö vaid peate mõlemad kurja vaeva nägema, et end jälle hästi tunneksite. Siin ei ole ühist reeglit, et tee nii ja aitab. Pead ise kogema ja püüdma muutuda ise ja näitama välja kui palju sa selle suhte nimel pingutad.
Jõudu ja jaksu!
Kahjuks ei saagi enne midagi muutuma hakata, kui mees ise ei taipa, et muutuma peaks. Aga- kuniks sa oma rollis kinni oled ja ise ennast ei muuda, siis ta ju ei peagi muutuda tahtma.
Seega, alusta iseendast – näita alustuseks välja oma tegelikud tunded ja mõtted. kommid korja kapi otsast alla ja pane laulale.Järjepanu! Ütle, et aitab küll, siin majas on süüa kõigile piisavalt ja toitu ei peideta! Miks sa sellist asja juba eos ei tapnud? Mis mõttes peidab toitu? Saagu juba oma lapsepõlve kompleksidest üle. Ära luba tal lapsega
nõmetseda. Kui laps tahab snäkke – tee siis talle ka. Ja ütle
vastu, et vaata ennast – suur mees ja kade lapse peale. Eks
need sinu, minu ja meie lapsed suhted on keerulised, seda
küll. Kuid mees suhtub ja kohtleb lapsi just nii nagu lubad.
Ning endale teed teene kui otsid proffi abi, eriti kui veel keerulised ajad ees. Kodu peaks olema sellisel raskel ajal kui tööle tagasiminek ja vee uude ametisse ning samaaegne lapse suur elumuutus lastehoiu näol, siis vaid sulle jõudu soovida. Uksi seda koormat kanda on palju….aga tangoks on kahte vaja. Praegu tantsid suht üksi…..
Sa oled sidunud end sellise inimesega. Need on omadused, mis ei saa ärakaduda. Nad kas on või neid pole. Ehk tasuks mõelda ka ajale, kui te koos hakkasite elama. Kas need omadused, mida hindasid, on tal alles ? Kas sinus endas on alles need omadused, mis mees nägi, kui sinuga kohtus ja koos soovis elama hakata ?
Miks on küll nii, et naised üritavad meestest miskit teha. Kui mehele see kohale jõuab, et ta ei kõlba sellisena nagu ta on ( lapsi saada kõlbab, aga elada näed ei kõlba) ja et tegelikult ollakse temas pettunud, siis on see kõva kolakas nende egole. Kui sul sobis sellise mehega elama hakata, siis ei ole sul kedagi teist süüdistada, kui iseennast. Mitte mees ei peaks muutuma, vaid ikka sina ise. Ja kui sa peaks lahutama, olgu sul mõistust arusaada, et mees muuta pole võimalik. Ja et kooselu alustades on kõigile mehe omadustele öeldud JAH, mulle nii sobib.
võtsin sellele teemale vastamiseks kohe eraldi aja :). nii sarnane on teemaalgataja olukord minu omaga. kiidusõnad mehele samasugused, lisaks minu mees väga sportlik, liikuv äriringkondades, selle võrra minugi elu põnevam, üritused jne. minu mehel küll pole sarnasesid kiiksusid, tema on eriliselt helde käega, kõike, mida raha eest saab, jagab kõigiga ülilahkelt. AGA. kõigepealt – olen 50-le lähenev naisterahvas. mehega korra juba lahku läinud, siis tagasi kokku, sest … ta on ju iseenesest äärmiselt tore inimene ja hea mees ja isa ka. minu tunded siiski teemaalgataja omadega üpris sarnased. minu puhul kehtib see, et ma olen äärmiselt hinnatud ja ihaldatud naine, aga iseenesestmõistetav. pingutama ei pea. pärast tööpäeva on pult ja söök ja laste teemadel rääkimine, kui üldse. kui koos käime, siis olen aksessuaar. omaette käimisi ei ole, vaid meie kaks. kaasa võetakse ka vaid peale mu enesekehtestamist. sest minul on nii vaja. mitte, et tore on minuga koos käia. tean juba ette, et paljud ütlevad, et jeerum, mis naine, mees kannab kätel ja ikka on vähe, et nii sellisest heast mehest ilma jäädaksegi. olen ka selle peale mõelnud. aga rumal oleks selles hirmus maha suruda kõik oma tunded ja vajadused. just nimelt see tunne, et olen väärtuslik, olen vajalik. et minu pärast pingutatakse, et mind õnnelikuks teha, mitte et mina seda nõuan. sina, teemaalgataja, olid ideaalne naine 2 nädalat. kukud pikali, kui ütlen, et mina olin 6 kuud. tõde on see tõepoolest, et saad seda, mida välja annad. need 6 kuud olid mu elu õnnelikemad. tagantjärgi saan siiski aru, et õnnelikemad olid nad sellepärast, et MINA pingutasin. jep, on õige, et naine ongi see, kes peab pingutama koduse õnne eest, aga … kõik see käis noateral. minu vajaduste piiril. lõputult ei saa ennast maha suruda. kehv on see, et tänase päeva seisuga saan aru, et niimoodi see asi ei toimi. mis veel – elus kõige rohkem kahetsen, et ei kaitsnud oma last eelmisest abielust. midagi hullu nagu polnudki, aga varjatud psühhoterror on praeguseks täiskasvanud lapsele jätnud parandamatuid jälgi. see on üks ohtukoht.
50-aastane – äärmiselt hinnatud ja ihaldatud naine?! Ha-ha-haa. Tõesti hea nali.
viimasele – sa võid ka olla 75, mähkmetega allakusev ja kiilakas, kortsus nässakas, aga kui sul on va raha ja kinnisvara, siis tiirlevad su ümber noored näkid nagu kärbsed s.. ümber, ei loe see vanus midagi!
uuuuuuuuu, kullake, viimane postitaja, me peaks sinuga kunagi kohtuma, kardan, et saaksid alaväärsuskompleksi :). ikka veel teen endast kõva 10 a noorematele silmad ette. rõõmus meel ja vanematelt saadud head geenid, lisaks piisav treenitus ja enesekindlus teevad imet :). kui loen siinseid postitusi, siis julgen mainida, et ka aktiivne suguelu pole välimusele kahjuks tulnud. vale posti all haugud, kallike :).
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]uuuuuuuuu, kullake, viimane postitaja, me peaks sinuga kunagi kohtuma, kardan, et saaksid alaväärsuskompleksi :). ikka veel teen endast kõva 10 a noorematele silmad ette. rõõmus meel ja vanematelt saadud head geenid, lisaks piisav treenitus ja enesekindlus teevad imet :). kui loen siinseid postitusi, siis julgen mainida, et ka aktiivne suguelu pole välimusele kahjuks tulnud. vale posti all haugud, kallike :).
[/tsitaat]
enesekindlus? Enesekindel naine ei kirjutaks sellist hala, vaid teeks midagi.Esiteks see mees rikub su lapse elu, kes saab väha hästi aru kasuisa suhtumisest. võta midagi ette, mitte ära lase lapsel kannatada.
kui nii kange naine oled, miks siis meest paika pandud ei saa?
hala? ma oma arust kirjutasin, et olen mõistnud, et nii edasi ei saa. see pole nagu hala. ja seda kirjutasin ka, et laps on juba täiskasvanud, kahju on juba tehtud, saan vaid oma kogemustest rääkida, et teist korda ma seda ei teeks, soovitusena teemaalgatajale. enesekindlus ei ole mulle tulnud üleöö, see on kasvanud aastatega. kuni seda polnud, surusin oma vajadusi alla. nüüd ütlen, et nii edasi ei saa. seda kirjutasin ka, et olen mehega lahku läinud ja nüüd mõtlesime, et proovime veel korra. ma ei ole halanud, olen suhte lõpetanud korra, kuna ei soovi oma vajadusi alla suruda. asi toimis ideaalselt üle poole aasta – see on nö. armumise periood. edasi tuleb argipäev ja kõik on endine. mitte päris endine, mees on tubli, aga vaid selle tõttu, et mina nii soovin. õige põhjus oleks see, et tema seda soovib. siis oleks asjal ka tulevikku. see ei ole ju hala :)? lisaks kõigele – ärgem vast risustagem teemaalgataja teemat minu tühise isiksusega :)?
Lasedki oma last niimoodi kiusata?
50-aastane – äärmiselt hinnatud ja ihaldatud naine?! Ha-ha-haa. Tõesti hea nali.
Vat mul ajab selline suhtumine harja punaseks kujuta ette et on jah ka 50 aastaselt efektseid ja ihaldusväärseid naisi.
Aga kasvõi Tiina Mõis ja Heli Veskimägi, Ülle Kaljuste. Või võta Els Himmal 20 aastat maha või Kersti Kreismann. Need on tunutud inimesed aga selliseid on ka nö lihtrahva hulgas.
Sorry ei olnud teemasse, vaid ääremärkus ühe mätta valgustamiseks.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
