Väga head mängud on need, mida saab voodis pikutades mängida ja seda teemegi – näiteks “Ärata magav karu” (karu – see olen mina). Minu jaoks on lastega õhtuti kodus olla pihas lõbu, ootan juba lasteaeda sõites, et saan oma last kallistada, arusaamatud on need vanemad, kes lasteaias oma laste kallal õiendavad, riidlevad – kuidas te raatsite?
Mul jäi veel lisamata, et loobuge üleliigsetest asjadest. Ei pea lastel olema 15 komplekti riideid, 100 erinevat mänguasja või köögis kõik tarvikud igaks juhuks. Sordi kõik kapid läbi ja anna üleliigset asjad ära või müü maha. Kui kodu on minimalistlik siis ei olegi midagi väga sassi minna ja koguaeg vaja kraamida.
Kui tegu normaalsete lastega, siis viimane aeg peale käratada ja õpetada selgeks selline asi nagu vanemate oma aeg.
Kuule, hüppa mõni õhtu mintsast läbi ja tule näita mulle ette, kuidas kogu see tore asi toimiks. Ma annan aadressi ja olen nõus sõidu ja ajakulu kasumiga kinni maksma. Ainult et ma tahan tulemust ka näha. Mina olen kolm aastat püüdnud meelitada, selgitada, käratada, veenda, motiveerida, premeerida, ennast kehtestada, mänguliselt läheneda ja paluda. Ei midagi. Siis olen kasutanud bihevioristlikke, kognitiivseid, käitumuslikke ja humanistlikke mõjutusmetoodikaid. Ei midagi. Siis olen lugenud läbi kõik “targad” raamatud ja proovinud nende järgi teha. Ei midagi. Kaks väikest käituvad ikka nagu hullunud ahvipärdikud.
Küll on mul hea meel, et kuskil on üks inimene, kellel kõikide kasvatusprobleemide lahendamine hästi välja tuleb. Palun tule tee midagi, mida ma ise ei ole veel proovinud. Kuigi ma pole kindel, kas selline asi on üldse olemas. Või äkki ma lihtsalt ei oska piisavalt hästi käratada. Ega see võib ka olla.
Kui tegu normaalsete lastega, siis viimane aeg peale käratada ja õpetada selgeks selline asi nagu vanemate oma aeg.
Kuule, hüppa mõni õhtu mintsast läbi ja tule näita mulle ette, kuidas kogu see tore asi toimiks. Ma annan aadressi ja olen nõus sõidu ja ajakulu kasumiga kinni maksma. Ainult et ma tahan tulemust ka näha. Mina olen kolm aastat püüdnud meelitada, selgitada, käratada, veenda, motiveerida, premeerida, ennast kehtestada, mänguliselt läheneda ja paluda. Ei midagi. Siis olen kasutanud bihevioristlikke, kognitiivseid, käitumuslikke ja humanistlikke mõjutusmetoodikaid. Ei midagi. Siis olen lugenud läbi kõik “targad” raamatud ja proovinud nende järgi teha. Ei midagi. Kaks väikest käituvad ikka nagu hullunud ahvipärdikud.
Küll on mul hea meel, et kuskil on üks inimene, kellel kõikide kasvatusprobleemide lahendamine hästi välja tuleb. Palun tule tee midagi, mida ma ise ei ole veel proovinud. Kuigi ma pole kindel, kas selline asi on üldse olemas. Või äkki ma lihtsalt ei oska piisavalt hästi käratada. Ega see võib ka olla.
Loe Makarenko Pedagoogilist poeemi, eesti keeles täitsa saadaval. Tõsi, mõned sealsed võtted pole praegu lubatud. Võib-olla just need jäidki vahele?
Reegel on see, et lapsed peavad saama aru, et vanemad on autoriteedid ja mida ema-isa ütleb, siis seda lapse ka teeb. Minu 2 poissi teavad väga hästi, et ema sõna jääb peale ning ema korraldused on täitmiseks. Karjumine paneb lapsed lukku ja seda vähem nad vanemaid kuulavad, minu naaber karjub ka lapse peale ja on näha, kuidas laps tegelikult ei kuule/kuula.
Kodused tööd saab ja tuleb mehega ära jagada. Sööki annab valmistada ka kaheks päevaks korraga, siis ülepäeva soojendamise vaev. Koristamisega on nii, et teed endale õhtul pool tundi kuni tund enne magamaminekut ja koristate koos kogu korteri/maja ära. Kõik, mis omale kohale tagasi saab panna, läheb kohe peale kasutust sinna päeva jooksul tagasi. Hoiate koos jooksvalt korda. Pikutada teleka ees võib siis kui muud asjad on juba tehtud. Lastele teete kindla magaminemise aja ja meenutate samu reegleid, mis lasteaias on: toas ei jookse ega hüppa, toas ei karju.
Kui iga päev jooksvalt korda hoida ja õhtuti koos koristada, kulub korrahoidmisele ka vähem aega ja närve ja jääb aega ka enda jaoks.
Tulen koju, võtan ennast kokku umbes 45-minutiks, kui teen hädavajaliku kodus ära ehk annan lapsele ja kassidele midagi kiiret süüa/näksida, koristan hommikuse laga (kui midagi jäi, sest tihti kiire hommikuti) ja panen tööle robottolmuimeja/pesumasina/nõudepesumasina kui vaja ning teen esimesed ettevalmistused õhtusöögiks (me sööme päris hilja, kaheksapaiku). Peale seda on minu vaba aeg, last juhendan kaugemalt mingit tegevust tegema või mis seal salata, saab mõneks ajaks kätte ka tahvelarvuti. Kaheksast sööme ja siis on veel pool tundi seedimist ja rahu ning hakkame pessu ja magama sättima.
Mina olen üksi kahe lapsega ja ausalt, palju lihtsam on, kui kunagi nende isaga koos elades, kui pidin iga väikest asja talle ütlema ja temalt laste jaoks tähelepanu ning aega nuiama.
Tunnen südamest rõõmu, et saan oma lastega koos olla ja et me oleme terved ning meil on armas kodu ja kass-koer 🙂 Päris tõsiselt, taban end iga päev mitu korda mõtlemast, et olen nii õnnelik ja tänulik. Loomulikult tuleb meil ka tülisid ja lahkarvamusi ette, aga need ei kesta kunagi kaua – kui vaja, nutame ja karjume ära, aga kohe lepime ka.
Mina usun, et seda õnnelikuks ja rõõmsaks olemist saab harjutada ja oma mõtteviisi muuta. Muidugi sageli tuleb ka elus veel midagi muuta, et asi teesklemiseks ja endale valetamiseks ei muutuks. Tänulikkus ja väikestest lihtsatest asjadest rõõmu tundmine on minu jaoks see saladus, mis aitab ka kõige raskematel hetkedel mõistust säilitada.
Praktilisema poole pealt soovitan lapsed tööle panna. Sõna otseses mõttes. Neile tegelikult meeldib päris asju teha ja kasulik olla. Kui päris imikuga tegu pole, siis suudavad nad juba jõukohaseid töid teha küll – toidu valmistamisel aidata, nõusid ja pesu masinast välja võtta, lauda katta, tolmuimejaga tõmmata, aias toimetada jne. Ei pea neile ilmtingimata klouni mängima ja nende eest voolima-voltima, tehke argipäeviti ühiste tegevustena vajalikke toimetusi.
Ei pea kõik olema puhas, korras ja sätitud, kui ei jaksa ega viitsi siis ei tee. Ise elate omaelu raskeks,
Mina armastan oma abikaasat selle mõtteviisi eest, et ei pea olema kõik nii puhas ja korra snagu ajakirjas, sest siin elatakse. Kui saab üle sellest ajakirja pildi taga ajamisest, siis on elu juba oluliselt lihstam. Mis ei tähenda, et asju ei tule panna ära omale kohale ja nõud jäävad vedelema.
Küll on mul hea meel, et kuskil on üks inimene, kellel kõikide kasvatusprobleemide lahendamine hästi välja tuleb.
Jaa, osad lapsed on kergelt alluvad ja päris naljakas, kui nende vanemad räägivad, et miks te ei kasvata oma lapsi, kuigi ise pole oma lastega pidanud mingit erilist vaeva nägema. Teine näeb sada korda rohkem vaeva ja ikka kuuleb aina, et miks sa siis ei ütle lapsele, et tee seda või tee teist, väga lihtne ju.
Just leidsin ennast täna mõtlemast, kuidas on võimalik näiteks päevade kaupa lastega kodus olla. Vaja on ju sisustada u 12 tundi. Ühele tegevusele suudavad põnnid keskenduda umbes 30 min, maksimaalselt. Paneme siia juurde lõunaune 2 tundi + õueskäigu samuti 2 tundi. See tähendab siis igapäevaselt ikkagi 8-10 tegevust, minimaalselt. Isegi õhtuti on meil hullumaja, sest ei jõua lihtsalt nii palju joonistada, voolida, lõikuda, ehitada ja raamatuid vaadata, et aeg saaks sisustatud. Varem oli meil ka telekas, aga see mõjus väiksemale lapsele ikka väga halvasti (tal käitumisraskus) ja nüüd meil enam telekat pole, see aga tähendab hullumeelset koormust, et leida alternatiivseid tegevusi.
No ma ei tea… Kas lapsed siis lapsed tõesti AINULT vanematelt ootavad lõbustamist – ise midagi ei tee?
Meil on 3 last väikese vanusevahega (noorim 2,5a) , aga enamus ajast sisustavad nad ise – võtavad korvist legod ja ehitavad, võtavad mänguasjad ja mängivad, võtavad pliiatsid ja paberi ja joonistavad… Muidugi tulevad lapsed aeg-ajalt minu käest midagi küsima – näit. pliiats on vaja teritada või paberit on vaja juurde anda või siis kõrgemalt riiulist raamatuid kätte anda või siis vahel lähevad omavahel kaklema ja tuleb tüli lahutada, aga enamuse ajast nad ikka mängivad ja tegutsevad.
Seda, et ma pean üksi 3 lapsega toas olema (kuna mees on õues ja kütab maja, näiteks), tuleb õhtuti ikka ette. Aga õnneks on kõik minu lapsed harjunud ise mängima või siis algatama koos õe-vennaga mõne mängu. Mina saan seal kõrval näiteks süüa teha, nõusid pesta… mida iganes. Isegi telekat vaatan vahel 3 lapse juuresolekul – näit. Ringvaade, Suud puhtaks…
Nutikaid lastel pole (sest ma ei pea neid enne kooli vajalikuks). Aga teleka suhtes nulltolerantsi pole kehtestanud, sest ise vaatame ka telekat. ETV2 multikaid (mis ei ole väga agressiivsed) ja muid lastesaateid lubame iga päev vaadata. Pole täheldanud, et need käitumishäireid tekitaks. Ma saan aru, et väga agressiivsed või liiga möllavad multikad (umbes nagu Tom ja Jerry) pole head, sest need ajavad lapsed keema. Aga normaalse sisuga multikad/lastesaated minupoolest võivad olla.
Jaa, osad lapsed on kergelt alluvad ja päris naljakas, kui nende vanemad räägivad, et miks te ei kasvata oma lapsi, kuigi ise pole oma lastega pidanud mingit erilist vaeva nägema. Teine näeb sada korda rohkem vaeva ja ikka kuuleb aina, et miks sa siis ei ütle lapsele, et tee seda või tee teist, väga lihtne ju.
Ma arvan, et käesolevas teema pole asi alluvuses, vaid selles, kui palju laps on harjunud/pole harjunud ise mängima, endale tegevust leidma.
Kui lapsi kogu aeg ise lõbustada, siis ei harju nad oma algatusel mängima. Ja siis ongi raske – sest lapsed ei lase täiskasvanul kodus mitte midagi teha.
Mina juba beebist peale olen püüdnud jätta lapsi mängima – kui beebi just ei nuta, vaid tegutseb millegagi näit. mängumatil, siis ongi hästi ja emmel sekkuda pole vaja. Järk-järgult venitasin seda ise mängimise aega järjest pikemaks. Ja kiitsin ka initsiatiivikuse eest kogu aeg: “Vaata, kui hästi sa ISE mängid!” Väikelapseeas on lapsed juba normaalselt ise mänginud.
Oli kunagi üks laul: “Mäng on väikese inimese töö!” Ja nii ongi. Mäng on ikka eelkõige lapse töö – mitte lapsevanema töö. Muidugi võin vahel ette näidata, kuidas mingi mänguasjaga mängida. Aga kogu aeg kättpidi lapse mängusjade küljes olemist ma küll õigeks ei pea. Laps peab ikka eelkõige ise oma ajusid liigutama selles osas, mida ja kuidas teha.
See pole otseselt soovitus, aga mind päästis ka lahkuminek. Olin ka hullumas nii õhtuti kui nädalavahetustel (“läheme kuhugi” tähendas seda, et mina sättisin-pakkisin-organiseerisin-valvasin-kamandasin-koristasin). Ühesõnaga olin suutnud ka valida mõttetu mehe laste isaks.
Nüüd on elu imeline. Juba 4 aastat ja olen väga rahul. Lapsed pole kunagi olnud suured õhtused sööjad ja enam ei pea mehele ka vaaritama. Söömegi õhtul kiire salati, sooja võileiva, supi vms kerget (mõjus ka minu kaalule imeliselt). Koristamine on õhtune rutiin enne pessu minekut: lastega KOOS saab 15 minutiga elamine korda. Lapsed korjavad asjad kokku ja viivad õigetele kohtadele, mina samal ajal imen põranda ja vajadusel tõmban lapiga üle.
Kl 21 on unejutt ja siis algab minu aeg. Loen, vaatan telekat, vedelen vannis, suhtlen netis sõpradega jms.
Nädalavahetustel on enamasti lapsed isaga ja minul on puhkus, ja ma mõtlen PÄRISELT puhkus!
Need õhtud on hullud jah. Kui lapsed lasteaiast peale võtan, hakkan vaikselt juba minuteid lugema, mil nad magama saab panna. Ja kujutage ette, ma arvasin varem, et lapsed on toredad, aga mitu tükki väikese vahega ei ole seda mitte. Hirmus lugu, saan isegi aru. Just leidsin ennast täna mõtlemast, kuidas on võimalik näiteks päevade kaupa lastega kodus olla. Vaja on ju sisustada u 12 tundi. Ühele tegevusele suudavad põnnid keskenduda umbes 30 min, maksimaalselt. Paneme siia juurde lõunaune 2 tundi + õueskäigu samuti 2 tundi. See tähendab siis igapäevaselt ikkagi 8-10 tegevust, minimaalselt. Isegi õhtuti on meil hullumaja, sest ei jõua lihtsalt nii palju joonistada, voolida, lõikuda, ehitada ja raamatuid vaadata, et aeg saaks sisustatud. Varem oli meil ka telekas, aga see mõjus väiksemale lapsele ikka väga halvasti (tal käitumisraskus) ja nüüd meil enam telekat pole, see aga tähendab hullumeelset koormust, et leida alternatiivseid tegevusi. Nii me mehega mõlemad möllame söögi, koristamise, suuremate laste õppimise ja oma tööasjadega (tuleb teinekord ka õhtuti kodus teha), väikeste vingumise ja kaklemisega. Kell 9 olen laip, aga tööd pole kaugeltki veel tehtud. Magama minna ei taha keegi (peale minu ja mehe), siis loe ühele üht unejuttu ja teisele teist. Ütlen ausalt – mul on hulluksminemiseni vaid üks samm.
Miks te tegite neid lapsi nii palju? Kui esimesega veel aru ei saanud, siis kahe puhul oleks pidanud ju küll juba ettekujutus tekkima, milline lastega elu on.
Isegi õhtuti on meil hullumaja, sest ei jõua lihtsalt nii palju joonistada, voolida, lõikuda, ehitada ja raamatuid vaadata, et aeg saaks sisustatud.
Ma ei tea… mulle tundub, et sa lähened kuidagi valest otsast asjale. Mina elasin aastaid nii, et minu kantseldada oli kolm väikese vahega väikelast ja majapidamine, mehe ehitada oli uus maja.
Jah, vahel oli väsimus ja närvid läbi, eriti haiguste ajal, kuid enamasti oli elu täiesti ok. Mina nimelt elasin elu enda soovide järgi ja rakendasin lapsed enda tegevustesse, mitte vastupidi ei jooksnud laste järel lootuses nende meelt kuidagi lahutada. Mida tegin. Kui koristasin, siis kõigile lastele nö seenekorv kätte ja kõik korjasid oma mänguasju kokku nagu jaksasid. Kui põrandat pesin, pesi beebi minu jalge vahel oma puhta lapiga põrandat, nihutasin teda tekiga koos muudkui edasi, nii kuis põrandapesu edenes. Suurematel lastel oli siis mäng – pestud põrand plahvatab ja sellest tuleb eemale hoida (suu on ju põrandat pestes täiesti vaba). Kui kartuleid kraanikausi kohal koorisin, pesi kogu lastekamp, k.a. söögitoolis istuv beebi suure rõõmuga kartuleid kraanikausis. Kui mõnd uut käsitööd õppisin-proovisin, istusin maas, barrikateerisin enda jalgade vahele ohtlikuma kraami. Lapsed kahel pool minu jalgu. 4 aastane viltis käsna sisse katkise otsaga viltimisnõelaga (väga terav ots oli ära murdunud), 2 aastane viltis penoplasti sisse söögipulgaga villaheiet. Beebi lamas minu jala vastus ja sai minu ilmet näha ja minuga juttu laliseda ja vehkimiseks svammi kätte. Kui maalisin, siis beebile riputasin molberti külge mänguasju rippuma ja panin ta selili selle alla, nii, et ta nägi minu ja õdede nägu ja tegevust ja kaks väikelast maalis kumbki minu kõrval omi pilte. Kui õmblesin, siis kaheaastane õmbles (pusas) vatiga täidetud soki otsa kinni sukanõelaga, sellele õmblesin mina silmad pärast külge, sai sokiloom. Neljane õmbles peenema nõelaga juba ise silmad külge, beebile andsin plastkausi ja kulbi kolistamiseks kätte ja panin ta meie kõigi kõrvale. Kui raamatuid lugesin, siis igale lapsele oma raamat, beebile kummiraamat kätte ja muudkui uurisime-lugesime. Kui tahtsin minna pikemale jalutuskäigule, siis lastele võtsin söögipoolist kaasa (sest söök on laste meeleolu tõstmisel imeravim) ja oli hetki, kus vankris põõnasid korraga beebi ja kaheaastane (külili üksteise vastus) ja väsinud neljaaastane oli kukil. Vahel juhtus nii, et neljaaastane magas rahulikult soojas kombes kelgu peal lambanahal nagu teisedki lapsed ja mina sain tunnikese loodusfotograafiaga tegeleda. Ehk siis minu viis hakkama saada oli teha seda, mis mina tahtsin ja lapsed oma tegevustesse kaasata. Haarasin ka spontaanselt kinni juhustest, kui oli parasjagu hea rahulik hetk, et midagi meeldivat teha.
Kui tegu normaalsete lastega, siis viimane aeg peale käratada ja õpetada selgeks selline asi nagu vanemate oma aeg.
Kuule, hüppa mõni õhtu mintsast läbi ja tule näita mulle ette, kuidas kogu see tore asi toimiks. Ma annan aadressi ja olen nõus sõidu ja ajakulu kasumiga kinni maksma. Ainult et ma tahan tulemust ka näha. Mina olen kolm aastat püüdnud meelitada, selgitada, käratada, veenda, motiveerida, premeerida, ennast kehtestada, mänguliselt läheneda ja paluda. Ei midagi. Siis olen kasutanud bihevioristlikke, kognitiivseid, käitumuslikke ja humanistlikke mõjutusmetoodikaid. Ei midagi. Siis olen lugenud läbi kõik “targad” raamatud ja proovinud nende järgi teha. Ei midagi. Kaks väikest käituvad ikka nagu hullunud ahvipärdikud.
Küll on mul hea meel, et kuskil on üks inimene, kellel kõikide kasvatusprobleemide lahendamine hästi välja tuleb. Palun tule tee midagi, mida ma ise ei ole veel proovinud. Kuigi ma pole kindel, kas selline asi on üldse olemas. Või äkki ma lihtsalt ei oska piisavalt hästi käratada. Ega see võib ka olla.
Aga võibolla sul on väga kõrge latt selle suhtes, et väikelaps ei tohi olla “ahv”?
Olen aru saanud, et kodused latid väikelastele võivad olla väga erinevad. Mõni tahab väga korralike ja vaikseid väikelapsi ja kui siis talle on sattunud temperamentsemad lapsed, kes kalduvad kodus mürgeldama ja kõva häält tegama, siis arvab, et kõik on nii kohutavalt valesti. Ja siis on endal väga närviline kodus olla, kuna tundub, et lapsed ei tohiks sellised olla, nagu nad on ja püütakse lapsi, higimull otsa ees, sajal erineval moel kuidagi parandada. Aga võibolla on nad täiesti normaalsed lapselikud lapsed – kes seda meeleheitlikku parandamist üldse ei vajagi?
Mina (3 väikest last) mingeid imemetoodikaid pole kasutanud. Nagu öeldud, pole lastel ka nutiseadmeid. Lasen oma lastel teatud määrani ahvitseda – et nad mängides tekitavad lärmi, jooksevad (elame majas – see ei kosta kuhugi), on tihti puntras koos, tagumikud püsti jne. Näeb suhteliselt ahvilik välja, aga mis siis – väikesed lapsed ju. Moraali ikka loen neile vahel (“asju ei tohi lõhkuda, “haiget ei tohi teha”jne. ) ja kui vaja, siis ka käratan ja tõmban “ahvikarja” jõuga laiali. Magama peab minema kindlal ajal ja kui keegi peale tule kustutamist öörahust kinni ei pea, siis võib karm korralekutsumine isegi asjakohane olla (ja kui vaikus saab, olgu või karmi hääle abil, siis varsti nohisevad). Aga üldiselt püüan koduse olemise latti mitte väga kõrgele seada. Püüan kodust elu mitte surmtõsiselt võtta. Kasvatusraamatuid ma olen lugenud (silmaringi mõttes ja et ehk on mingid seosed, mille peale ma pole ise tulnud jne.) – aga püüan neid ka mitte surmtõsiselt võtta.
Kusjuures, väljaspool kodu on lapsed ennast vaos hoida suutvad ja õpetajatele alluvad. Naeran, et ju see sellepärast on, et saavad oma loomalikuma poole kodus välja elada ja siis väljaspool kodu pole vaja seda teha.
(Ise olen küll perest, kus laps võis valel ajal tehtud valju hääle eest vitsa ka saada, koolis olin alati väga hästi õppiv, kartlik ja vaikne. Nii et ma enda pealt tean, kuidas on võimalik saavutada hästi vaikset last, aga ma pole kindel, kas seda just vaja on.)
ärritab see, et mees saab pikutada ja telekat vaadata, kuid mul on seda võimalust minimaalselt. Ja nii see siis krutib nii, et lõpuks tahaks lihtsalt minema joosta, aga ei saa.
Ära sellele mühakale keppi anna. Vaata, mis saab
Siis tekib samasugune olikord mis ühel, kus ta siunab naist, et too seksida ei taha.
Need õhtud on hullud jah. Kui lapsed lasteaiast peale võtan, hakkan vaikselt juba minuteid lugema, mil nad magama saab panna. Ja kujutage ette, ma arvasin varem, et lapsed on toredad, aga mitu tükki väikese vahega ei ole seda mitte. Hirmus lugu, saan isegi aru. Just leidsin ennast täna mõtlemast, kuidas on võimalik näiteks päevade kaupa lastega kodus olla. Vaja on ju sisustada u 12 tundi. Ühele tegevusele suudavad põnnid keskenduda umbes 30 min, maksimaalselt. Paneme siia juurde lõunaune 2 tundi + õueskäigu samuti 2 tundi. See tähendab siis igapäevaselt ikkagi 8-10 tegevust, minimaalselt. Isegi õhtuti on meil hullumaja, sest ei jõua lihtsalt nii palju joonistada, voolida, lõikuda, ehitada ja raamatuid vaadata, et aeg saaks sisustatud. Varem oli meil ka telekas, aga see mõjus väiksemale lapsele ikka väga halvasti (tal käitumisraskus) ja nüüd meil enam telekat pole, see aga tähendab hullumeelset koormust, et leida alternatiivseid tegevusi. Nii me mehega mõlemad möllame söögi, koristamise, suuremate laste õppimise ja oma tööasjadega (tuleb teinekord ka õhtuti kodus teha), väikeste vingumise ja kaklemisega. Kell 9 olen laip, aga tööd pole kaugeltki veel tehtud. Magama minna ei taha keegi (peale minu ja mehe), siis loe ühele üht unejuttu ja teisele teist. Ütlen ausalt – mul on hulluksminemiseni vaid üks samm.
Miks te tegite neid lapsi nii palju? Kui esimesega veel aru ei saanud, siis kahe puhul oleks pidanud ju küll juba ettekujutus tekkima, milline lastega elu on.
Võib ka teistpidi vaadata – võibolla on nõudmised nii iseendale vanematena kui ka oma lastele liiga kõrged. Nii kõrged, et neid peaaegu polegi võimalik täita.
Ehk ei kukugi maailm kokku, kui neid nõudmisi allapoole lasta. Ja hulluksminemisest pääseb ka.
Ma arvan, et paradoksaalsel kombel kodu- ja kasvatusasju asju natuke, kuidas öelda, laisemalt ja lohakamalt võttev vanem on lapsele “päeva lõpuks” parem kui ülipüüdlik, aga hulluksmineku ääreni ärakurnatud vanem. Lapsed ju tunnetavad.
Minul on hetkel üks 2,5aastane põnn. Lasteaias ei käi (koroona tõttu ei hakanud sel aastal panema). Ja siis on teismelised.
Mehega mõlemad valdavalt kodukontoris, nädalas vaid üksikud kohalkäimised või koosolekud, mille ajal meid nö olemas ei ole. Ja ei ole hullusid õhtuid. No tegelikult üksikud on, kui pisike on ülienergiline ja lihtsalt ringi tormab, aga meil on seda ringivudimist jõudu heatahtliku naeratusega vaadata.
Nii et veel üks variant töö- ja pereelu ühildamiseks – kodukontoris töötamine, nii et lapsega/lastega tegeletakse kordamööda. Tööpäevadel teeme kergesti valmivaid toite, mida jagub mitmeks päevaks: suppe, ahjupraade jms. Suuremad koristused teeme nädalavahetusel kogu perega. Õhtuti mängivad väikesega teismelised nii tund-paar. Ongi vaheldust arvutis istumisele ja väike meeldib teismelistele väga.
Kui teismelised väikesed olid, siis olin mina kodukontoris ja mees käis tööl, aga mõlemad töötasime alla täiskoormuse. Elutingimused olid kitsamad, aga kõik vajalik oli olemas.
ärritab see, et mees saab pikutada ja telekat vaadata, kuid mul on seda võimalust minimaalselt. Ja nii see siis krutib nii, et lõpuks tahaks lihtsalt minema joosta, aga ei saa.
Minu mees seletas mulle ükskord, miks mehed ei kipu appi. Neile tundub, et naised saavad laste kantseldamisega nii iseenesest, justkui orgaaniliselt hakkama. Milleks minna segama kui professionaal töötab. Mina leidsin, et justnimelt tulebki kodust vahel lihtsalt minema joosta piltlikultöeldes. Teatad mehele, et ” minu piir on ületatud, vajan veidigi oma aega”, paned riidesse ja lähed kohvikusse, sõbrannale külla, metsajooksule vm. Mina näiteks panin suusad alla ja tuhisesin mõnusasse vabadusse. Ei pea kogu aeg märtrit mängima. Mees saab suurepäraselt lastega hakkama kui arvustav naise silm pealt ei vaata ega tänita.
Ega ausalt öeldes ei kujutagi ette enam ja see hirm mul ongi, et ei pea vastu. 21 aastaselt jõudsin esimese lapse kõrvalt lisaks tööle ka ülikoolis käia, aga nüüd vanusega teisega on kõik teisiti. Otsin tööd, aga selle ees ongi hirm, et kuidas vastu pean. Siiani on vedanud, olen 5 aasta jooksul enamasti kodune olnud, vaid ajutisi, osalise tööajaga ja hooajalisi töid teinud väljaspool kodu. Tegelikult ühest täiskohaga tulin ära just seetõttu, et tõesti ei jaksanud nii palju. Õhtuks olin täiesti üleväsinud ja kohutavalt närvis, unistasin vaid voodist ja lõpuks oli ka tunne, et jooksen kodust minema ja saadan kõik kukele. Tervis on ka päris alla käinud.
Ah, lisan veel selle, et mul polekski õhtuti seda oma vabaaega, sest panen siiani oma 4 aastast magama, et siis umbes alates kell 21 kuni 23 kulub aeg sellele. Issiga ta pole nõus magama minema.
Aga milleks kulutada nii palju aega lapse magamapanekule? Kui ta nii pikalt magama jääb, pole tal ehk und? Ma ka esimese lapse puhul nägin hullult vaeva ja panin kell 9 voodisse, kuna ta muudmoodi ei leppinud, pidin siis ise seal pimedas teises voodis tema kõrval passima. Vahel võttiski see reaalselt mingi 3 tundi aega . Ja mina nördinud, et oleksin hoopis samal ajal võinud telekast filmi vaadata või kööki koristada või mida iganes, nüüd, juba pikutamisest uimasena, pidin üles ajama ennast ja oma asju tegema hakkama. Lõpuks loobusin sellest jamast ja teiste (mees, ämm) ootuste järgi käitumisest – panin kas tunduvalt hiljem magama, Või vajuski vahel kuskil diivanil magama. Nüüd kolmas laps ise ütleb juba, kui tunneb, et on väsinud ja tahab magada(just sai 3). Siis lähme voodisse ja loeme, aga vahel isegi temaga kestab see üle tunni aja.
Minul oli esimesel lapsel uinumiisega probleeme. Seda seni, kuni ma 2,5 aastasel lapsel lõpuks lõunaune ära jätsin. Siis saime ööune korda. Varem ärkas laps lisaks kehvale magamajäämisele öösel mitu korda. Teised kaks last on mõlemad vajanud lõunaund. Esimesel lapsel aga rikkus lõunaunne sundimine kogu unerütmi ära.
Tavaliselt tekitatakse mingi kindel õhtune magamamineku kellaaaeg seepärast, et esiteks väsinud laps hakkab vanemate seljas aelema, muutub virilaks ja teiseks vanemad tahavad ka puhkamise aega, kus pidevalt kellelegi tähelepanu ei pea pöörama.
Minu lastest vaid üks jäi väsinult ise suvalisse kohta magama, kasvõi põrandale või kägarasse toolile või üks põsk õhtusöögitaldrikus, teised kaks muutusid lihtsalt virilaks.
Aga kui ikka mehele peavad jääma õhtud lõõgastumiseks, siis minu jaoks see tähendabki väga pingelisi tööpäevi tegevat meest – ettevõtja, juht, siis piisab ühest sissetulekust küll ja veel.
Kõige lollim vabandus mis kuulnud. Las mees jääb siis lastega koju kui ei suuda muidu toime tulla. Ma elus ei loobuks oma tööst et mees saaks õhtuti lõõgastuda, mida veel. Tabame mõlemad võrdselt nii kodus kui tööl (see aasta mees isegi rohkem kuna läksin veel töö kõrvalt õppima ka)
Isegi õhtuti on meil hullumaja, sest ei jõua lihtsalt nii palju joonistada, voolida, lõikuda, ehitada ja raamatuid vaadata, et aeg saaks sisustatud.
Ma ei tea… mulle tundub, et sa lähened kuidagi valest otsast asjale. Mina elasin aastaid nii, et minu kantseldada oli kolm väikese vahega väikelast ja majapidamine, mehe ehitada oli uus maja.
Jah, vahel oli väsimus ja närvid läbi, eriti haiguste ajal, kuid enamasti oli elu täiesti ok. Mina nimelt elasin elu enda soovide järgi ja rakendasin lapsed enda tegevustesse, mitte vastupidi ei jooksnud laste järel lootuses nende meelt kuidagi lahutada. Mida tegin. Kui koristasin, siis kõigile lastele nö seenekorv kätte ja kõik korjasid oma mänguasju kokku nagu jaksasid. Kui põrandat pesin, pesi beebi minu jalge vahel oma puhta lapiga põrandat, nihutasin teda tekiga koos muudkui edasi, nii kuis põrandapesu edenes. Suurematel lastel oli siis mäng – pestud põrand plahvatab ja sellest tuleb eemale hoida (suu on ju põrandat pestes täiesti vaba). Kui kartuleid kraanikausi kohal koorisin, pesi kogu lastekamp, k.a. söögitoolis istuv beebi suure rõõmuga kartuleid kraanikausis. Kui mõnd uut käsitööd õppisin-proovisin, istusin maas, barrikateerisin enda jalgade vahele ohtlikuma kraami. Lapsed kahel pool minu jalgu. 4 aastane viltis käsna sisse katkise otsaga viltimisnõelaga (väga terav ots oli ära murdunud), 2 aastane viltis penoplasti sisse söögipulgaga villaheiet. Beebi lamas minu jala vastus ja sai minu ilmet näha ja minuga juttu laliseda ja vehkimiseks svammi kätte. Kui maalisin, siis beebile riputasin molberti külge mänguasju rippuma ja panin ta selili selle alla, nii, et ta nägi minu ja õdede nägu ja tegevust ja kaks väikelast maalis kumbki minu kõrval omi pilte. Kui õmblesin, siis kaheaastane õmbles (pusas) vatiga täidetud soki otsa kinni sukanõelaga, sellele õmblesin mina silmad pärast külge, sai sokiloom. Neljane õmbles peenema nõelaga juba ise silmad külge, beebile andsin plastkausi ja kulbi kolistamiseks kätte ja panin ta meie kõigi kõrvale. Kui raamatuid lugesin, siis igale lapsele oma raamat, beebile kummiraamat kätte ja muudkui uurisime-lugesime. Kui tahtsin minna pikemale jalutuskäigule, siis lastele võtsin söögipoolist kaasa (sest söök on laste meeleolu tõstmisel imeravim) ja oli hetki, kus vankris põõnasid korraga beebi ja kaheaastane (külili üksteise vastus) ja väsinud neljaaastane oli kukil. Vahel juhtus nii, et neljaaastane magas rahulikult soojas kombes kelgu peal lambanahal nagu teisedki lapsed ja mina sain tunnikese loodusfotograafiaga tegeleda. Ehk siis minu viis hakkama saada oli teha seda, mis mina tahtsin ja lapsed oma tegevustesse kaasata. Haarasin ka spontaanselt kinni juhustest, kui oli parasjagu hea rahulik hetk, et midagi meeldivat teha.
See eeldab ikkagi teatud tüüpi lapsi. Minu kaheaastane näiteks ehk jah 2 minutit maaliks mu kõrval, aga seejärel hakkaks maalima põrandat ja seinu ja jookseks selle pintsliga mööda tube, nii et värvi lendaks igasse ilmakaarde. Ükskõik mis tegevus kestab mõni minut ja läheb üle “pahanduseks”, igasugusest kaasavast tegevusest on veelgi rohkem stressi ja ma olen niigi ahastuse äärel… Näiteks teeme kooki ja lähen korra 2 sammu eemale puhast lusikat võtma, selle peale viskab laps jahu ja hüüab “LUMI!”, no täiesti võimatu. Ja ei ole, et ma lasen tal kõike teha, alati katkestan ja seletan ja räägin ja räägin, aga koostööaldis on ta ikka pigem harva.
Eelkõige küsimus siis tööl käivate väikeste laste vanematele. Kuidas elate üle need eriti hullud õhtud, kui tuled töölt, oled väsinud, tahad ka puhata, aga algab teine tööpäev. Lõpuks on kõik närvilised. Mees tahab puhata ja vaikselt olla ning on laste peale pahane, et nood ringi müravad ja möllavad. Mina olen pahur, sest tahaksin natuke hinge tõmmata, aga ei saa, sest kodused toimetused ja tähelepanu vajavad lapsed ootavad. Samas ärritab see, et mees saab pikutada ja telekat vaadata, kuid mul on seda võimalust minimaalselt. Ja nii see siis krutib nii, et lõpuks tahaks lihtsalt minema joosta, aga ei saa. Jah, see on mööduv nähtus, aga kas kasutate sellistel hetkedel reaalselt mingeid psühholoogilisi võtteid või tehnikaid, et mitte oma vaimset tasakaalu kaotada?
TÖö tuleb ärajaotada. Üks läheb lastega jalutama, teine teeb kiiresti kodused tööd ära. Lastega väljas käimine on vaheldus ja seetõttu ka puhkus. Nii et rääkige läbi ja saate leida võimaluse, et kõik oleks tehtud ja puhkuse aega ka. Kuna see laps siis vanematega koos olema peab kui vanemad tahavad PUHATA !!!
See eeldab ikkagi teatud tüüpi lapsi. Minu kaheaastane näiteks ehk jah 2 minutit maaliks mu kõrval, aga seejärel hakkaks maalima põrandat ja seinu ja jookseks selle pintsliga mööda tube, nii et värvi lendaks igasse ilmakaarde. Ükskõik mis tegevus kestab mõni minut ja läheb üle “pahanduseks”, igasugusest kaasavast tegevusest on veelgi rohkem stressi ja ma olen niigi ahastuse äärel… Näiteks teeme kooki ja lähen korra 2 sammu eemale puhast lusikat võtma, selle peale viskab laps jahu ja hüüab “LUMI!”, no täiesti võimatu. Ja ei ole, et ma lasen tal kõike teha, alati katkestan ja seletan ja räägin ja räägin, aga koostööaldis on ta ikka pigem harva.
No loomulikult ei ole nad püsivad. Point sellel algul kaasamisel on see, et laps ei tunne end ema tegevusest kõrvalejäetuna ja see rahustab teda. Nii ta lubab paremini minul edasi joonistada isegi kui ise enam ei joonista. Konkreetne Ei ja pintsli käest võtmine ja poolvägivaldne käte pesemine käib muidugi asja juurde, kui laps enam ei viitsi joonistada ( värvidega, mis seina küljest pestes maha tulevad), edasi mängib niisama. Lapsed lubavad kõike teha palju paremini, kui teed seda nende keskel, nendega samal ajal juttu rääkides ja neile petliku muljet jättes, et nad võivad alati taas sinuga liituda. Kui laps minu värve kiskuda tahtis, näitasin alati tema värvide ja paberi peale, et need on sinu omad. Ja kui ta oma värve tahtis niisama maha kallama hakata käis veidral hirmsal häälel jutt, et ei tohi, ja lapse tähelepanu suunamine mujale. Kui käed joonistavad, on suu vaba. Häälega annab manipuleerida. Mida üldse ei tohi — hääl selgelt ehmatavalt vali ja keelav, tähelpanu mujale viimiseks – hea ja nunnutav hääl. Ma kirjutasin isegi oma diplomitöö nii, et olin läpakaga kõhuli põrandal ja lapsed mängisd minu ümber ja ronisd üle minu keha. See ema soe lähedus on neile nii rahustav, et siis isegi pole vaja katkematut tähelepanu. Mõttepausi ajal alati ütlesin lastele midagi, siis tekkis neil tunne, et ema tegeleb nendega. Midagi koos tehes ma tekitasingi lapse ümber koha, kus ta rahumeeli jahu sai natuke laiali ajada ja patsutada, suurema pahanduse kraami paigutasin käeulatusest targu välja, ka lusika järgi minnes võtsin kausi kaasa, ehk siis ennetasin igasugu suuremat pahandust. Kõik, mida kahene puudutada ei tohtinud, oli kas otse minu käeulatuses,nii, et sain seda oma kehaga kaitsta või luku taga. Muidugi koristamine käib lihsalt asja juurde ka kui tegu on kaheaastasega. Suvel kolisin tegevustega, ka pliidi ja toiduga, varakult õue, sest siis ei pidanud pidevalt laste järelt koristama, muru peal ei tee jahu miskit halba.
