Esileht Beebi ja mitmikud Kuidas emad mõistuse juurde jäävad?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 35 )

Teema: Kuidas emad mõistuse juurde jäävad?

Postitas:
Kägu

Ärge pahandage, et kurdan ja lasen torust nagu tuleb praegu.

Meie kallis beebi vaevles koolikute ja gaasivaludes esimesed kolm kuud. See oli tohutult kurnav ja kurb. Minus tekkis suur viha ravimitööstuse vastu, kes ei suuda neile pisikestele toimivat rohtu leiutada. Olime ööde viisi ahastuses ja täiesti magamata.
Kui jõudis neljas kuu, tundus, et see elu beebiga võib isegi täitsa okei ka olla, aga jõudsime elada poolteist nädalat, kus sai end natukene rohkem välja puhata, kui tuli neljas arenguhüpe ja uneregrsessioon. See aeg, mille kohta Wonder weeksi raamatus on öeldud, et mõned hakkavad koguni lahutust planeerima. Meil kestis see periood 6 nädalat, õnneks on mul hea ja tubli ja mõistev mees, aga isegi temal hakkas pisut katus sõitma. Mees võttis kaheks nädalaks puhkuse ja tegime läbi unesnõustaja käe all perioodi, kus lõpetasime ära rinnaga magama jäämise, mis tähendas, et mees valvas meid ööde viisi, et me koos ära ei vajuks, et laps hakkaks oma voodis magama. Saime asja päris heaks ning lisaks paika ka päevased magamised.
Need toimuvad siiski ainult kärus, seega käin iga päev 3 korda kärutamas (kilod lendavad, olen väga sale, jee), aga see tähendab, et enda jaoks ei ole mitte mingisugust aega.
Kui mehel puhkus lõppes, siis püüdsin mõnda aega ise taset hoida, et öösel laps oma voodisse tagasi tõsta, aga no ei jaksa iga kord ja vajume koos ikkagi. Ehk samm tagasi – laps jälle meie voodis osaliselt.
Kuna mees peab ärkama kell 6, siis katsun võimalikult vähe koormust öösel tema peale panna. Olen viimase kahe nädala jooksul neli korda minestanud. Silme eest läheb tõustes mustaks, perearst tegi proovid, ütleb, et ülekoormus, muud midagi, ütleb “Katsuge ometi puhata! Otsige abi! Vähem stressi!”
Ma ju tean seda kõike, aga mida me siis ometi teeme? Anname mõlemad maksimumi. Mul on ema ja õde, kes käivad vahel jalutamas lapsega, aga neil on ju oma töökohad ja tegemised, ma ei saa neile ka mingit tampi peale panna. Selle aja jooksul, kui nad jalutavad, ma ei jõua magama jääda, jõuan vaevu lutipudeleid pesta, asju korrastada, ise süüa.
Beebigrupis on naeratavad emad oma beebidega, kes juba ammu magavad 19st 7ni ilma ühegi ärkamiseta, meil on taas periood, kus laps on vähemalt 2h öösel järjest üleval. Ei karju, aga lihtsalt sahmerdab ringi, kuid ma ju ikka ei saa magada.

Kallid emad, kuidas te säilitate iseenda tervise? Kuidas peate vastu? Kas sel on kunagi lõppu?

Mulle jääb lugedes-kuulates mulje, et enamikul on olukord pigem täitsa mõistlik ja tehtav. Ma ei tea, kas ma olen nii palju saamatum kui teised või on mul unevajadus nii palju suurem, et kuidas küll meil niivõrd raske on. Ja kõik need arenguhüpped ja gaasid kestavad meil maksimum-aja. Ei mingit halastust. Olen mõni päev nii väsinud, et mul on tunne, et silmad on verised.
Selle kõige juures ütlen, et mul on siiski jõudu, et oma beebit armastada ja imetleda ning ta on väga kallis meile, ma ei tahaks ilma temata elu. Igal hommikul tunnen, et minus on uus jõud sees, aga viimasel ajal, kui ööd on eriti keeruliseks läinud, tunnen, et hakkan vist vaikselt hääbuma.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ütlen täiesti ausalt, et lapse esimene eluaasta oli minu elu raskeim aeg. Mu laps sai ka koolikute-gaasivalu täiskomplekti, lisaks ei jätkunud mul piima ning iga järgmise piimasegu peale lõi tal välja mingi allergia. Lõputud nutuööd nii tal kui ka mul. Hambad tulid tal ka ekstreemvaluga, käisime lausa EMO-s. Lisaks ei maganud ta üldse päeval kui ainult liikuvas kärus. Kärutasin samuti sadu kui mitte tuhandeid kilomeetreid kokku, täpselt samamoodi tähendas see seda, et kui teised emad said lapse magamise ajal korraks hinge tõmmata või duši alla minna, siis mina ei saanud. Olin nii jõuetu ja läbi. Olin inimvare. Nuttes lugesin teiste lugusid, kuidas beebiaeg on imeliseim aeg, mida pärast  taga igatsetakse. Kuidas kõik on nii roosamanna ja nunnu, kuidas seksikad emad beebidega kohvikutes ringi lehvisid, lapsed kärudes tunde magamas. Kuidas ööd olid vaevu ühe ärkamisega ja sellest olid emad stressis. Ma ei mõistnud, kuidas saab mul nii “hull” laps olla ja teistel justkui lihtne – kõik tuleb jooksvalt rõõmsalt käigu pealt. Nüüd  tean, et need emad vaikivad või nutavad kodus, kel sama raske on, nemad ei eksponeeri end kuskil ega jõua ka oma lugusid kuskil kirjutada. Neil pole aega ega jõudu. Kui, siis aastaid hiljem räägivad.

Mehega läksimegi lahku paraku.

Minu elu läks lihtsamaks alles siis kui laps sai 3-aastaseks. Nüüd on ta 12 ja täitsa lihtne laps 🙂 Ei igatse seda beebiaega iial ja rohkem lapsi ei soovi kunagi.

Niiet sulle vastuseks – mõistus mul natuke säilis, aga tegelikult liikusin läbi udu. Tervis läks käest, sain ärevushäire, olin kurnatusest alakaalus, päevad kadusid isegi, taastusin mitu aastat. Lisaks lahkumineku ja üksijäetuse stress.

+7
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Oma lapse esimest eluaastat ma sisuliselt ei mäleta, on vaid üksikud mälupildid. Kogu esimese aasta sain magada keskmiselt 6 tundi ööpäevas ja seda kahe tunni kaupa. Tundide kaupa öiseid nutmisi võttis päris läbi, sageli karjus laps ja nutsin ka mina. Mingil hetkel selgus kogemata, et lapsel võib olla piimatalumatus. Kui piimatooted menüüst välja said siis lõppesid öised kõhuvalu pärast karjumised ja elu läks helgemaks…

+4
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul neljas beebi saab kohe 4kuuseks ja see on kohutav! Ma olen surmani väsinud. See laps on täielik vastand eelmistele. Päeval ei maga üldse, tundide kaupa kussutan, kiigutan, tissitan, loksutan, raputan, jalutan karjuvat last. Siis ta magab 5 minutit ja hakkab jälle karjuma. Mõnikord magab 20 minutit, siis peale ärkamist ei hakka kohe karjuma, vaid u 10 minuti pärast. Siis ma hakkan jälle teda magama panema ja nii hommikust õhtuni. Ja siis siin ühes teises teemas keegi teatab, kuidas emad vedelevad kodus niisama, magavad, millal tahavad, söövad, millal tahavad. Ma olin mingi aeg 4 päeva järjest pesemata, sest mul ei ole mingit tahtmist kell 2 öösel pesema minna. Mingitest päevastest uinakutest enam ei unista ka, hea, kui midagi söödavat leian kuskilt. Kaal loomulikult ei lange kuskilt otsast, kui päev otsa suvalisi asju näost sisse ajan. Loomulikult olen siis pidevalt mehe peale vihane, sest tema käib pikad päevad tööl, õhtuti kütab ahjusid ja teeb muid asju, mida tavaliselt. Vabadel päevadel teeb söögi ja jalutab titega ka, aga enamus ajast on kogu elamine minu õlul. Elamine on segamini, lapsed toituvad kiirnuudlitest, krõpsudest, kommidest ja istuvad päev otsa arvutis. Ringi kõnnivad kikivarvul ja räägivad sosinal, sest kindlasti kuskil paneb emme beebit magama.

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

1. Ma ei võitle lastega öösel. Kui laps suudab öösel ainult kaisus uuesti uinuda, siis nii ongi ja nii saan ka mina magada, selleasemel et teda tund aega rahustada (erand öisest söömisest võõrutamine). Mul tuleb vahel veel 6a kaissu öösel ja mina küll ei viitsi võidelda, tahan magada.

2. Kas sul pole kohta, kuhu saaks käru jätta magava lapsega? Akna alla, rõdule? Või istu pargipingil sel ajal, loe, surf netis jne

3. Võta igal nädalavahetusel endale 2-3 h vaba aega. Kas lähed ise kuhugi (trenn, kosmeetik, sõbranna, üksi …mida piirangud võimaldavad) või läheb mees koos lapsega ja sina oled iseendaga – teed maski, vedeled niisama, magad vmt

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul esimene laps magas öösel väga halvasti. Igal hommikul olin rohkem väsinud kui õhtul magama minnes. Õnneks oli ta päeval normaalne ja kompenseeris sellega need jubedad ööd osaliselt. Aga jah, oligi raske olla koguaeg väsinud. Õnneks ta magas päeval ka voodis normaalselt, seega tihti tukkusime koos. Tegelikult siiani imestan, et kuidas ma jaksasin 2,5 aastat vastu pidada kuniks laps hakkas lõpuks veidigi paremini magama.

Proovi leida keegi, kes saab ühel päeval nädalas lapsega minna jalutama uneajal ja ise puhka. Leia kasvõi lapsehoidja selleks.
Kui mehel on puhkepäev, siis las ärkab ise öösel ja tegeleb lapsega. Jäi mulje, et pudelitoidul, seega ei pea alati sina ärkama.
Proovi last panna toas kärru magama, et saaksid ise samal ajal pikutada, mul toimis mingi hetk hästi.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Aitäh, et selle teema tegid. Olen ka omadega täitsa läbi, kuigi kirjelduse järgi tundub, et mul on olukord veidi lihtsam kui sul. Mõtlen tihti, et olen täiesti saamatu, sest nii palju on lugusid neist peredest, kellel on veel keerulisem.

Meil on magamisega algusest peale mingi jant olnud. Kõige rohkem võib-olla ärritabki mind see, et ma lugesin raseduse ajal läbi vist vähemalt 5 kui mitte rohkem unega seotud raamatut. Olen algusest peale üritanud teha kõike ideaalselt, et mitte last “ära rikkuda”, mitte talle uneassosatsioone õpetada. Arvan, et ma ei nautinud oma vastsündinut peaaegu üldse seetõttu, et kogu aeg muretsesin – äkki ta harjub mu käes magamisega ära – panen ta kohe võrekasse; äkki seostab imetamist magamisega, hoian kindlasti pärast söömist teda veel üleval jne jne. Tulemus on see, et mul on küll beebi, kes jääb nüüd (pärast mitu, mitu nädalat harjutamist, õpetamist) õhtul kell 19 suhteliselt hästi magama – läheb veidi aega pärast imetamist ärkvel olevana voodisse, sahmerdab end vaikselt magama, tihti ei tee isegi väikest protestikisa, aga sellest hoolimata on öösel iga 1,5 – 2 tunni järel üleval. Seega tunnen, et kõik minu vaev on olnud asjata. Aga äkki see vähemalt lohutab – isegi kui üritada teha kõik “õigesti” ei pruugi tulemus ikka olla raamatutest loetud öö läbi magav laps.

Nagu sinagi ütled, oli meilgi millalgi kolmanda kuu paiku vist üks hea nädal, kui laps ärkas öösel AINULT kaks korda ja siis reaalselt ainult söömiseks ja jäi kohe uuesti magama. Enne seda olid gaasid, mistõttu ta tundide viisi voodis siputas – ei nutnud, aga sahmis ja mina ei saanud magada. Ja pärast seda head nädalat hakkas ilmselt samamoodi trall uneregressiooni ja arenguhüppega seoses. Ja see polegi üle läinud, juba kaks kuud on ööd ühtemoodi õudsed. Ma lihtsalt tahaks teada, mis tal häda on. Küsin endalt pidevalt – mida ma valesti teen, et ta ei maga? Kas tal on kusagilt valus? Kas ta on tõesti näljane? Kas tal on külm või palav? Ma googeldan päevad läbi ja üritan leida mingeid vastuseid, mingeid nippe, mida ma veel pole proovinud, aga ei mingit abi. Ma olen kõike proovinud. Viiamane variant ongi see, et ta on beebi. Ta lihtsalt on selline.

Kuna teda ei rahusta lõpuks mitte miski peale rinna, ei saa ka mees mind aidata. Ma üritan küll teda kussutada, lutiga rahustada, mässida käsi kinni ja lahti ja kõike teha, sest tundub lihtsalt jabur talle iga tund rinda anda. Aga lõpuks uinub ikka ainult rinnaga. Ja siis on jälle üleval enamasti  siis, kui mina olen just suutnud uuesti uinuda. Enamikel öödel ma muidugi ei viitsigi selle kussutamisega proovida, annan lihtsalt rinda, säästan vähemalt närve ja saan lõpuks veidi rohkem magada. Mõnel ööl siis jälle üritan midagi muu teha tema rahustamiseks, aga tulemuseta.

Igal hommikul ma mõtlen, et kuidas küll järjekordne päev üle elada. Mul on magamatusest süda paha ja kogu keha valutab. Ausalt, ma lihtsalt ei saa aru, kuidas on elu beebiga mõeldud toimima – sul on väike inimolend, kes vajab päev otsa sinu aktiivset tähelepanu, aga oled lihtsalt surmväsinud öisest trallist. Ma mõtlen loodusriigi peale ja teistele imetajatele, kes ju ei loe uneraamatuid. See ei aita mind mitte kuidagi edasi, aga ma lihtsalt keerutan vihaselt peas mõtet, et see kõik pole ju normaalne, miks see kõik peab nii raske olema, miks need lapsed ometi ei maga. Siis ma muidugi jõuangi mõtteni, et äkki olekski õige magada ühes voodis ja olgu see laps siis öö läbi rinna otsas. Äkki me inimestena lihtsalt oleme rumalad üritades lapsi oma vooditesse ja mingitesse normidesse surudes. Aga siiani ikkagi jätkan seda liini, sest laps külje all magades ei puhka ma ka sugugi ja olen üle kere haige.

Kõige rohkem ajabki ahastusse see, et mitte keegi ei saa tegelikult aidata. Selles mõttes, et tõeliselt vajan ma võimalust öösel magada, aga seda ei saa mulle keegi pakkuda, sest vaid mina saan praegu last rinnaga rahustada. See, et keegi läheb päeval beebiga jalutama aitab mind minimaalselt. Ma lihtsalt ei suuda selle kahe tunniga, mil beebi kellegagi koos kärus magaks, korralikult uinudagi ja juba tuuakse ta tagasi (pealegi mul eriti polegi kedagi, kes jalutada võiks, sest vanavanemad kaugel ja töötavad). Ma juba teadlikult väldin päeval magama jäämist, sest ma tean, et olen siis ärgates jälle sama pahur kui hommikul. Kui kord juba üles olen ärganud, siis on kuidagi kergem see päev õhtusse veeretada, kuivõrd päeval taas vastu tahmist ja väljamagamata mingist uinakust end üles äratada.

Ainus, mis mul praegu aitab kainet mõistust säilitada on see, et laps magab päeval pikemaid uinakuid seisvas vankris rõdul. Ma ei saa ise neil hetkedel küll magada, sest vahel ta hakkab nutma ja pean poole une ajal vankrit veidi kiigutama, et ta edasi magaks, aga vähemalt ei pea end koormama jalutamisega, saan süüa ja puhata, koristada või mida iganes. Seega sind ilmselt päästaks küll see, kui keegi teine jalutaks. Ma isegi tõesti kaaluksin võimalusel kellegi palkamist, kes kärutaks, kui vähegi usaldad kedagi. Teine asi oleks äkki proovida kärukiigutajat? Võib-olla siis saaksid lapse kasvõi toas kärus magama ilma, et peaksid ise õue minema?

Samuti võib-olla ühel hetkel uuesti proovida tema magamapanekut toas. Üks asi on mulle küll selgeks saanud, et beebidega asjad tõesti muutuvad kiiresti. Kuigi üldiselt panen oma lapse alati päeval rõdule magama, sest siis on võrdlemisi kindel, et magab kuni 2h ja saab režiimist kinni hoida, siis vahel väga koleda ilmaga olen ikkagi proovinud oma voodisse teda uinakuks panna ja mõnikord isegi magab seal 1-1,5h, mis on juba minu silmis päris hea. Ehk siis ühel hetkel võib see ikkagi muutuda ja sa ei pea 3x päevas jalutama, lihtsalt tasub proovida. Näiteks mõnel päeval, kui on jaksu tegeleda ja jaksu olla valmis ka selleks, et ta ei jää voodis ja peab ikka õue minema.

Oma jauramise lõpetuseks lihtsalt tahaks veel öelda, et mind nii kohutavalt ärritab, et kõik tuttavad ja lähedased räägivad nendest beebiaja raskustest niimoodi nostalgiliselt ja ainus tõdemus ongi, et ajaga läheb paremaks. Muidugi ajaga ununeb ilmselt kõik, aga minu peas ikkagi on painav küsimus – kuidas on see mõeldud olema niiiiii kurnav? Miks see peab nii olema? Jah, ilmselt olin raseduse ajal naiivne kui arvasin, et öine magamatus tuleb ainult sellest, et beebi tahab süüa… sellest ka selline kukkumine nüüd emotsionaalselt. Et kaugeltki pole ärkamised seotud näljaga. Vaid mingite teadmata põhjustega, mis ulatuvad palju kaugemale vastsündinud perioodist. Ja siis ma muidugi mõtlen, et ma ju tahtsin rohkem kui üht last…

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ka minule oli mõlema lapse esimene eluaasta väga raske. Samas ma ei saa üldse aru eelmise postitaja nördimusest tagantjärele hinnangu üle, et ajaga läheb alates teisest eluaastast kõik järjest kergemaks ja toredamaks (muidugi eeldusel, et laps on üldjoontes terve ja areneb normaalselt). Eriti teise lapsega, kes oli imikueas kogu päevaaja ülinõudlik ja passis öösiti tundide kaupa üleval, oli minu jaoks tohutult suur motivatsiooniallikas vastupidamiseks just see mõte ja kogemus, et need raskused kestavad vaid loetud kuid, mille väljakannatamise järel läheb kõik üha toredamaks ja meeldivamaks. Suure mõnuga jagasin ära iga järjekordse portsu riideid ja muid titeasju, millest beebi oli välja kasvanud, mõeldes iga kord, et jälle üks sammuke lähemale selle raske aja lõpule, ja et see on viimane kord, mitte iialgi enam pole mul enam neid eelnevaid kuid korrata tarvis (tõsi jah, esimese lapse juures sellele lohutavale mõttele toetuda ei saanud, sest teadsin, et kõigest hoolimata soovin teist last veel).

Praegu, kui mul on kodus koolimineja ja mudilane, ma muidugi tunnen, et kogu see esimeste eluaastate vaev on täiega ära tasunud. Aga jah, minu jaoks oli ka laste imikueas väga toetav ja motiveeriv hoida kogu aeg silmapiiril seda parema tuleviku perspektiivi, et üks-kaks aastat on tegelikult ikkagi suhteliselt lühike aeg ja helge tulevik terendab kuskil eespool läbi väsimuse ja magamatuse udu.

Igatahes soovin teile südamest jaksu ja vastupidamist raske aja üleelamiseks! Kõigile emadele ei ole lapse beebiiga naudinguks ja ei peagi olema. Peaasi et jätkuks jõudu last kõige kiuste armastada, või kui see jaks kipub otsa saama, siis tarkust ja ettevõtlikkust professionaalset abi otsida.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ah jaa, selle viimase postituse kohta veel. Mul ei ole sellist kogemust uneasjadega (ei tulnud selle peale, et kuidagi teadlikult ja raamatutarkuse järgi lapsele algusest peale õigeid uneharjumusi tekitada), küll aga olen midagi analoogset kogenud imetamisega. Minu jaoks tundus kunagi eluküsimus lapsed rinnalasteks saada ja edukalt imetada, ma olin meeletutes kogustes kirjandust imetamise kohta lugenud. Aga päris elus läks ikkagi nii, et mida enam ma püüdsin ja pingutasin kõiki neid raamatutarkusi ja nõustajate soovitusi kuulata, seda vähem see imetamise asi meil õnnestus. Ise olin nõrkemise äärel ja lapsel kaalu ei tulnud ega tulnud ega tulnud, lõpuks sattusime seetõttu isegi haiglasse. Asi hakkas edenema täpselt sel hetkel, kui ma käega lõin. Kui ma lõpetasin imetamise järel pumpamise, rinnapiimakogujate, süstalde, sondide ja saja muu abivahendi kasutamise, iga hinna eest lapse 2-3 tunni tagant rinnale surumise jne. Andsin lihtsalt rinda ja sinna peale pudelist piimasegu nii palju, kui laps iganes tahtis, ja ainult siis, kui ta tahtis. Pärast pooltteist kuud lootusetut pingutamist ning enda ja lapse kurnamist oli mul äkki nädala ajaga imik, kes sõi ainult rinda 6-7 korda ööpäevas ja paisus nagu kakuke! Teise lapsega olin juba targem, võtsin algusest peale vabalt, ja kuigi ka tol korral ei käivitunud mu rindade piimatootmine õpiku järgi ning laps vajas algul lisatoitu, jõudsime juba 1,5 nädala ning oluliselt väiksema stressiga korralikult kosuva rinnalapse staadiumisse. Kusjuures tagantjärele tundub see üldse üsna pseudoprobleem — beebieas oli saa nagu eluküsimus, aga praegu ma mõtlen, et midagi erilist poleks olnud sellest, kui oleksidki lapsed pudeli ja poesegu peal üles kasvanud.

Igatahes mõtlesin ma, et äkki selle uneteema puhul võib olla natuke samuti, et kui ise kergemalt võtta, on ka laps tsipake rahulikum ja magab paremini. Või kui isegi mitte, siis vähemalt saad ise oma närve puhata ja stressi alandada, kui ei ole mingit eesmärki midagi õigesti teha. Ma arvan ka, et ongi nii, et beebi on beebi ja mõni beebi magabki halvasti, ükskõik kas ta ema käib kasvõi käte peal. Et äkki oleks kokkuvõttes veidigi kergem (ega kerge ei ole niikuinii), kui lihtsalt tehagi nii, nagu sel hetkel omale kõige mugavam tundub. Kui on mugavam hoida last oma voodis, hoida seal. Kui on mugavam eraldi, las magab eraldi. Kui on lihtsam, et laps magab ema kõrval võrekas, aga ta uinub pikemalt ja rahulikumalt, kui ema hoiab magades oma kätt tema peal, siis las olla nii (meil nt oli see parim lahendus, koos lapsega samas voodis ma ei maganud ise välja, aga kätt lapse peale panna ei olnud probleem). Kui ta magab ainult rinna otsas, siis ka lähtuda sellest, mis on lõpuks endale jõudusäästvam, kas hoidagi teda rinna otsas või ikkagi tõsta ära ja leppida sellevõrra sagedasemate äratustega. Jne. Ehk siis võtta stoilise rahuga ja lihtsalt leppida sellega, et laps on nagu ta on — ümber kasvatada niikuinii ei õnnestu, aga kahtlemata hakkab ta ise kunagi normaalselt magama.

Mul väiksem laps beebina röökis periooditi täiesti hüsteeriliselt ja lohutamatult. Kui ma olin kõiki maailma asju proovinud, siis minu jaoks oli üsna vabastav ühest raamatust lugeda sellist soovitust, et lapsed vajavadki nuttu. Kui beebil ei ole haige, tal on kõht täis, mähe kuiv, hoiate teda hellalt süles ja ta ikkagi kisab, ärge püüdke teda rahustada, las ta kisab oma vajaduse täis. Ja lõpuks oligi nii, et hoidsin hüsteeriliselt kisavat beebit rahulikult süles, mõtlesin oma mõtteid või lugesin või vaatasin telekat, ei püüdnud ei kussutada, rinda anda, tähelepanu kõrvale juhtida ega midagi. Lihtsalt hoidsin pehmelt ja õrnalt süles ning suhtlesin temaga kohe, kui laps ise mingiks kontaktiks valmisolekut ilmutas. Ei nutnud ta sellest vähem ega rohkem kui enne, aga mul endal oli vaimselt väga palju kergem tema kisahooge taluda. Ning väga terve psüühikaga mudilane on temast saanud, enesekindel ning samas väga armastav ja õrn.

Ma mäletan oma kogemusest ka, et magamatuse talumine oli siiski kõige hullem. Aga ka sellega oli natuke lihtsam toime tulla, kui lihtsalt leppida, võtta olukorda nii, nagu ta parasjagu on, ja hoida kogu aeg meeles teadmist, et selline hull aeg ei jää kestma igavesti. Ehkki inimesed muidugi on erinevad, selge, et kõigile sama ei sobi. Ikkagi arvan, et kui niigi on raske, ei ole mõtet end kurnata püüdlustega olla ise tubli, tublim ja veel tublim. Kõik ei ole siiski kahjuks või õnneks meie kontrolli all. 🙂

+6
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul on kolm last, noorim nüüd juba viiene ja minu nipp beebidega toime tulekuks, et nad oleksid roosad ja rõõsad ja õnnelikud ja et ise jaksaksid ja jõuaksid on vaikne kulgemine koos beebiga ja kui see nõuab mittemidagi tegemist ja logelemist magav beebi kõhul, siis nii on ja üldse ei põe, et peaks tolmu võtma või põrandaid pesema ja beebi oma voodisse magama panema kus ta 10 min pärast  ülesse ärkab.  Ja kui beebi on kenasti saanud une täis magada , kasvõi minu kõhul, siis on ta ärgates heatujuline ja laseb ka mul toimetada ja on nõus ka ise oma asjadega põrandal asjatama – selle ajaga jõuab nt õhtusöögi valmis visata. Ehk nipp 1 – kui beebi magab ja oled ise väsinud, siis maga ka ja kui magada ei taha siis tee neid asju mida armastad teha, mitte neid asju mida arvad, et pead tegema. Ja vajalikud toimetused tee beebi ärkvelolles.

Olen lähtunud sellest, et kuni tissitan, seni kaisutan – kuni öise söötmise lõpetamiseni on nad kõik minu kaisus maganud – ei mingit öist ärkamist – tiss suhu ja head und nii mulle kui beebile – ja kui nad nt piima juurde tellivad, siis soovivadki tissida iga tunni tagant öösel – möödub mõne ööga ja saab jälle paremini magada.

Esimese lapsega 18 aastat tagasi olin muidugi ka usinalt raamatuid ja artikleid lugenud ja eks ma algul ikka üritasin teha nii nagu klantspilt ja raamat ette näeb – beebil võrevoodi, mul söötmistool seal kõrval – imetad lapse ära ja siis paned ta voodisse ja siis ta seal uinub nii ööl kui päeval õndsateks tundideks 🙂  Reaalsus oli muidugi tavapärane – kui isegi õnnestus beebi sinna magama sokutada siis 10 min pärast oli ta kisades ärganud. Mina armastan magada ja keeldusin sellisest jubedusest öösel. Keerasin võreka enda voodi kõrvale ja magasime järjestuses beebi võrekas kaitsmaks mahakukkumise eest, beebi, mina ja mees (mees on sügava unega ja võib magades beebile peale keerata – mina olen oma laste suhtes kohe kõpsti üleval).

Teiseks põhjuseksm, miks ma tahan, et beebid mu läheduses on – ma tunnen end ärevalt, kui ma ei näe – kuule oma magavat beebit ja võimalik, et see mõjub ka beebile kuidagi. Kui lapsed on suuremad, nii 1-2-aastased kui olen tissitamise lõpetanud, siis see tunne kaob ja ma ei tunne halvasti kui 2- aastane eraldi toas magab.

Ehk nipp 2 – unusta unekoolid ja beeebi oma voodis magama õpetamised – sellega on lihtsam tegeleda hiljem kui öine söötmine on lõpetatud.  Öise ärkamise-söötmisega olgu võimalikult vähe sebimist nii sul kui beebil.

Gaasivalu või õhtul röökiva beebiga on nipp see, et ära võta isiklikult, et ta röögib – ole hoolitsev ja hooliv, aga ära liiga ka kaasa ela ja monotoonsus ja unisus on võtmeks – ei ole mõtet jalutada ja solgutada kord õlale, siis käele siis kõhuli, siis selili, siis sinna sülle, siis sinna sülle. Vali endale mugav asend milles beebit hoida ja mis aitaks tal puukse väljutada ja jää selle asendi juurde – nt nahk naha kontaktis beebi kõhuli sinu kõhul, ise lamaskle nt teleri ees – kõiguta beebit tasakesi oma kõhul – kõht soojeneb, massaaž ja surve aitavad puuksud välja, laula samal ajal  vaikselt mõnd unelaulu (isegi kui beebi kisab, siis aitab ennast rahustada) ja et liiga beebile kaasa ei elaks, siis vaata rahustuseks taustal mõnd filmi või saadet. Tähtis on endast mitte välja minna – siis ei ole ka beebi ärevil ja rahuneb rutem.  Ja kui kõhuvalu ja kisa selleks korraks läbi siis saab kohe beebi ka uinuda – kui temaga ringi jalutada ja solgutada, siis asendub kõhuvalu-kisa kohe väsimuskisaga – ja kes siis sotti lõpuks saab miks ta kisab.

Ehk nipp 3 – ära võta beebi nuttu isiklikult ja traagiliselt. Võta seda kui tüütut paratamatust, millega tuleb ka tegeleda ja milleks on kindlad meetodid.

 

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul on küll väiksem kogemus emana kui viimasel vastajal – mul ligi 7 aastat, aga olen samuti kolme lapse ema. Kolm last, kes on keskmisest väiksema unevajadusega ning kelle magamasaamine on kangelastegu.

Kolmas laps on meie mõistes kuldmagaja. Nüüd, 1,5-aastasena ärkab ta öö jooksul tavaliselt 2 korda (ja kolib poole öö pealt kaissu), hammaste tuleku ajal jääb neid ärkamisi 10 kanti. 3,5-aastane ärkab endiselt öösiti, aga vähemalt ei karju (enamasti).
Esimese kahega ärkasin mõlemal korral esimesed kaks eluaastat iga 30-60 minuti tagant üles. Ma olen viimase 5 aasta jooksul saanud öö läbi magada… 5 korda. Jah, 5 korda.
Magamatusest ja imetamisest tekkinud hundiisu tõttu olin lisaks ülekaalu piiril ka, nii et ei mingit boonust selles osas.

Kuidas ma ellu olen jäänud? Eelmine vastaja tõi põhiasjad välja. Ilma nendeta ei oleks ma hakkama saanud.

“Ehk nipp 1 – kui beebi magab ja oled ise väsinud, siis maga ka ja kui magada ei taha siis tee neid asju mida armastad teha, mitte neid asju mida arvad, et pead tegema. Ja vajalikud toimetused tee beebi ärkvelolles.” – see on ÜLIoluline asi. Beebi ei vaja 24/7 lõbustamist. Majapidamistöid tee beebi ärkveloleku ajal. Saad samal ajal suhelda ja beebil on ka tore. Nutu või rahulolematuse korral tuleb tegevus muidugi pooleli jätta, aga no teed pärast jälle edasi.

Pesus käimine – samamoodi – beebi kaasa vannituppa (lapsed olid lamamistoolis dušikabiini kõrval). Mina jutustasin samal ajal ja näitasin, et olen olemas. Beebi ei pea magama sellel ajal, et saaksid duši all käia.

KANDEVAHENDID. Ühe lapsega saab ehk ilma hakkama, aga väikese vanusevahega laste puhul ei saa ilma nendeta mitte kui midagi tehtud. Vankris hakkasid lapsed uinakuid tegema kuskil poole aasta vanuselt (ei, liikuv vanker ei aidanud), enne seda magasid ainult süles.

Kui vähegi võimalik, imeta magades. Minu lapsed keeldusid oma voodis magamast. Või noh, paar minutit magasid ja siis ärkasid röökides. Järgisin ohutu koosmagamise reegleid ning magasin söötmise ajal.

Mul on lootus, et ehk saan järgmisel suvel juba regulaarselt öö läbi magada, nii et see annab jõudu.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina leidsin täiesti vastupidise lahenduse. Olen kõigi lastega maganud nii, et jätnud beebi rahumeeli enda kõrvale tiss suus magama, beebivoodil üks külg ära võetud ja vastu minu voodit seotud. Me kumbki ei ärka nende paari tunni tagant toimuvate söömiste pärast päriselt ülessegi. Nii oleme mõlemad kõige paremini välja puhanud. Päeval ka magasin koos beebiga, beebil tiss suus magama jäädes. Kõik muud ülivajalikud tegevused jätsin ära. Mina ei saanud regulaarselt magada 8 aastat, tegin kolm last järjestikku ja kui siis arvasin, et pärast aastaseks saamist lapsed magavad, siis ei, terve öö on mingi trall pissihäda ärkamiste, haigusperioodide ja muu sellisega.

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

<p style=”text-align: left;”>Mitte et keegi siin peaks suutma sellele küsimusele vastata, aga lihtsalt ventileerimise mõttes. Miks ometi kogu internet kubiseb unega seotud artiklitest, mis kõik väidavad, et vanemad teevad midagi valesti kui laps “normaalselt” kogu öö oma voodis ei maga. Ja samamoodi kümned raamatud väidavad, et kui vaid teha sada asja õigesti, siis on võimalik hea uni tagada. Kõige tipuks müüakse ju koolitusi ja on unenõustajad. See kõik viitab, et justkui oleks ikkagi võimalik beebid hästi magama saada, kui vaid teha asju õigesti.</p>
Ükskõik millist unega seotud probleemi ka ei googelda – näiteks miks ärkab laps iga 2 tunni järel, miks ta ärkab hommikul vara, miks ta ei taha magama minna – ikka on vastuseks see, et vanem teeb midagi valesti. Kas ei tee korralikult päevaunesid, ei loo õiget magamiskeskkonda, ei loo unerituaali, tekitab uneassosstsioone. Muudkui väidetakse, et vanem peab lihtsalt veel pingutama ja siis kõik asjad jonksu saades tuleb ka imeline ööuni. Keegi eriti ei ütle, et beebid ongi sellised, et kõigest õigest hoolimata ei pruugi ikka magada.

+5
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kärus magamine- kui vähegi võimalust, siis käruta magama ja/või kas investeeri vankrikiigutajasse ja/või istu pargipingil. Ise kasutan seda varianti, et kärutan magama ja jätan maja ette monitoriga. Kui häält teeb lähen välja ja üritan edasi kärutada/maha rahustada. Saan süüa teha ja puhata veits.

Mõnele sobib see teise voodisse magama panemine. Mulle sobib koos magamine, on lihtsam reageerida ja lutiga vajadusel und edasi meelitada kui kannatab. Nii olen ka unetsüklid pikemaks saanud. Mis iganes kõige rohkem unetunde välja pigistab. Minu arust on esimesel aastal lapse teise voodisse magama panemine üle hinnatud.  Esimese panime oma voodisse pikapeale 1. ja 2. eluaasta vahel. Kaheselt pani juba omaette täiesti segamatult.

Esimesega tegin ka lõunaunesid kaasa, kui olin ta voodis rinnaga magama saanud. Nädalavahetustel saada mees kärutama. Söö midagi head, loe midagi v vaata seepi v proovi magada.

Kui titemajandus hakkab üle pea käima tuleb vähem prioriteetseid asju õppima ignoreerima.

Lahku beebigrupist. Mõjub tervele mõistusele hästi.

+3
-2
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul beebi ärkas esimesed 1,5 aastat iga 45 minuti tagant. Ükskord lugesin öö jooksul kokku 16 ärkamist, rohkem ei lugenud. Aga sellele vaatamata olin terve mõistuse juures, lõpetasin samal ajal ülikooli ja alustasime ka maja ehitamist. Ja üldiselt mälestused beebieast on toredad ja teevad südame soojaks ka aastaid hiljem.

Ma ei otsinud lahendusi raamatutest (need tekitasid minus vaid rohkem ärevust, et miks mu laps “normaalne” ei ole või kas mina saamatu, et korda majja ei saa), vaid usaldasin last ja oma sisetunnet. Laps magaski rinna otsas ja kaisus enamasti, vahel ka kandelinas ja kui vedas, siis liikuvas vankris natukene. Nutva lapse võrevoodisse toppimine ja tundide kaupa kussutamine tundus vale ja mõttetu – milleks, kui loodus on evolutsiooni käigus loonud suurepärase viisi lapse füüsiliste ja emotsionaalsete vajaduste rahuldamiseks imetamise näol (ja vabandust, aga puhkuse võtmine selleks, et last kordamööda öösel piinata on minu arvates rumalus ruudus). Õnneks olen ka ise seda tüüpi, kes kõige paremini magab lastega kaisus (need kolivad oma tuppa heal juhul enne kooli minekut) ja teeb hea meelega lõunauinakuid lapse kõrval. Kärutamisest meil suurt midagi välja ei tulnud, see oli pigem nv ettevõtmine, et koos mehega korraks välja saada. Ja siiski mees lükkas käru ja mina kõndisin kõrval kookon käes või laps süles 🙂 Samas toas puhkasin päras palju lapse kõrval, lugesin voodis, vaatasin filme kõhu peal magava lapsega jne.

Jah, olin küll mõnikord kade teiste beebi emmede elu üle, kes jõudsid rohkem majapidamisega tegeleda, trennis-kohvikus jne käia. Aga oma laps on ikka kõige armasam ja tegelikult see aeg lendab ruttu. Aastaid hiljem aga märkasin, et nõudlikel kaisulastel on eriti tugev ema-lapse suhe võrreldes “reeglite järgi” kasvatatud lastega – selle mõttega lohutan ennast ka praegu kolmanda lapse ootel 🙂

Teise samasuguse beebiga oli mõnevõrra keerulisem seetõttu, et suurem laps tahtis ka tähelepanu ja endal oli üks tõsisem terviseprobleem samal ajal. Nüüd kolmanda ootel ja eks näe, mis elu ees ootab 🙂

Aga minu arvates nõudliku beebiga on kõige olulise leida oma rütm, rutiin ja võtted, mis teil kõige paremini toimivad. Ja selline n.ö. oma mullis elu beebiga on tegelikult ka üpris õnnelik tahantjärgi mõeldes, kuigi hetkel võib tunduda teisiti.

Ühiskonna ootused väikelapse emale on ebamõistlikult kõrged: tema kodu läigib puhtusest, toidulaud on tervislik, laste arendamisega  tegeldakse sünnist saati, ise on kena, kõhn ja hooldatud, käib trennis, omab hobisid ja ka ettevõtmist, mis mehega võrdselt sissetulekut toob jne 🙂 Ei tasu selle illusiooniga kaasa minna. Üks kägu eelpool kirjutas väga hästi, et “õige” beebi kasvatamine iga hinna eest röövib tegelikult eurõõmu ja häid mälestusi sellest erilisest ajast.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas siin kirjeldatutest mõni laps on ka täiesti vaktsineerimata ja K-vitamiini süsti vaba?

0
-9
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina kirjutasin enne, et laps hakkas alles 2,5-aastaselt paremini magama. Aga samuti nagu mõni teine vastaja, ma meenutan lapse beebiiga väga positiivselt. Minu jaoks oli see väsitav, aga mitte õudne. Olen oma olemuselt selline inimene, kes valmistub halvimaks, sest siis tunnen, et olen valmis vajadusel raskustele vastu astuma.

Raseduse ajal uneraamatuid ei lugenud, aga sellegipoolest olid meil beebiga igaõhtused unerituaalid jms vajalik. Kui selgus, et laps magab halvasti, siis hakkasin samuti sellele probleemile otsima lahendusi. Lugesin, käisin loengus, kuulasin teiste soovitusi. Ja tulemus oli suur 0. Meie lapsele ei mõjunud mitte ükski asi. Ei kaisus magamine, ei oma voodis magamine, ei õhtune pudrusöömine, ei öise söötmise lõpetamine, ei B12 vitamiinitaseme normi saamine, ei üski proovitud unekooli variant jne jne. Kui teised asjad ei teinud vähemalt olukorda halvemaks, siis isegi kõige leebem unekooli variant oli minu lapse jaoks traumeeriv ning rikkus ära kogu järgneva öö, kus ta ärkas veel rohkem ning nuttis veel kõvemini. Tagantjärele kahetsen, et me seda nii mitu korda temaga üldse proovisime. Ühesõnaga ainuke asi, mis aitas, oli aeg.

Minu tagashoidlik arvamus on see, et need, kes kirjutavad neid raamatuid unest ja peavad loenguid, neil tegelikult ei ole endal kogemust tõeliselt halva magajaga. Minul on ja ma saan öelda, et need nipid ei toimi kõigile, sest kui toimiks, siis ju oleks ka minu laps hakanud pärast kõiki neid katsetusi paremini magama.
Teise lapsega olin juba karastunud. Aga tema magab täiesti hästi ja sellest pole pidanud mina mitte midagi erilist tegema. Tema lihtsalt ongi täiesti teistsugune laps. Teistsuguse temperamendi, lähedusvajaduse, söögiisu ja füsioloogiaga. Seetõttu ütlen, et eks ikka proovida tasub mingeid soovitusi, aga ülearu palju neist oodata ei tasu. Tihti ei olegi probleem vanematele lahedatav ja sellega tuleb leppida ning proovida ise seejuures ellu jääda.

Mul magas ka enamasti laps kõrval, sest väsimusest ei jaksanud teda nihutada oma voodisse. Aga mina ei saa aru kuidas saab last toita läbi une ja ise kohe edasi magada. Mul on väikesed rinnad, imetamise ajal B korv, muidu A. No selleks, et rind korralikult suus oleks pean ikka veidi lapse poole kummarduma ja käsi on ju ka üle lapse pea…ei ole just väga mugav asend kuidas 30 min imetada, sest just nii kaua minu esimene laps iga kord sõi. Sõi pool tundi, siis magas 40-90 min ja jälle kõik kordus. Tihti tekkiski väsimus ja trots sellest sundasendist.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mina kirjutasin enne, et laps hakkas alles 2,5-aastaselt paremini magama. Aga samuti nagu mõni teine vastaja, ma meenutan lapse beebiiga väga positiivselt. Minu jaoks oli see väsitav, aga mitte õudne. Olen oma olemuselt selline inimene, kes valmistub halvimaks, sest siis tunnen, et olen valmis vajadusel raskustele vastu astuma.

Raseduse ajal uneraamatuid ei lugenud, aga sellegipoolest olid meil beebiga igaõhtused unerituaalid jms vajalik. Kui selgus, et laps magab halvasti, siis hakkasin samuti sellele probleemile otsima lahendusi. Lugesin, käisin loengus, kuulasin teiste soovitusi. Ja tulemus oli suur 0. Meie lapsele ei mõjunud mitte ükski asi. Ei kaisus magamine, ei oma voodis magamine, ei õhtune pudrusöömine, ei öise söötmise lõpetamine, ei B12 vitamiinitaseme normi saamine, ei üski proovitud unekooli variant jne jne. Kui teised asjad ei teinud vähemalt olukorda halvemaks, siis isegi kõige leebem unekooli variant oli minu lapse jaoks traumeeriv ning rikkus ära kogu järgneva öö, kus ta ärkas veel rohkem ning nuttis veel kõvemini. Tagantjärele kahetsen, et me seda nii mitu korda temaga üldse proovisime. Ühesõnaga ainuke asi, mis aitas, oli aeg.

Minu tagashoidlik arvamus on see, et need, kes kirjutavad neid raamatuid unest ja peavad loenguid, neil tegelikult ei ole endal kogemust tõeliselt halva magajaga. Minul on ja ma saan öelda, et need nipid ei toimi kõigile, sest kui toimiks, siis ju oleks ka minu laps hakanud pärast kõiki neid katsetusi paremini magama.

Teise lapsega olin juba karastunud. Aga tema magab täiesti hästi ja sellest pole pidanud mina mitte midagi erilist tegema. Tema lihtsalt ongi täiesti teistsugune laps. Teistsuguse temperamendi, lähedusvajaduse, söögiisu ja füsioloogiaga. Seetõttu ütlen, et eks ikka proovida tasub mingeid soovitusi, aga ülearu palju neist oodata ei tasu. Tihti ei olegi probleem vanematele lahedatav ja sellega tuleb leppida ning proovida ise seejuures ellu jääda.

Mul magas ka enamasti laps kõrval, sest väsimusest ei jaksanud teda nihutada oma voodisse. Aga mina ei saa aru kuidas saab last toita läbi une ja ise kohe edasi magada. Mul on väikesed rinnad, imetamise ajal B korv, muidu A. No selleks, et rind korralikult suus oleks pean ikka veidi lapse poole kummarduma ja käsi on ju ka üle lapse pea…ei ole just väga mugav asend kuidas 30 min imetada, sest just nii kaua minu esimene laps iga kord sõi. Sõi pool tundi, siis magas 40-90 min ja jälle kõik kordus. Tihti tekkiski väsimus ja trots sellest sundasendist.

Ma sätin imetamispadja pea alla ja selja taha, nii ei vaju ise selili, aga toetan tahapoole, mitte lapse poole. Lapsele tõmban oma teki peale ja topin selja alla, et tema selili ei vajuks.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas siin kirjeldatutest mõni laps on ka täiesti vaktsineerimata ja K-vitamiini süsti vaba?

Minu oma pole vaktsiine saanud, plaanin aastaselt alustada.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 5 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mul 4 last, sh kaksikud. Õppisin kiirelt, et teooria on üks ja praktika teine. Kohanesin lapse järgi ja hoolitsesin enda eest. Lapsed kõik kuni 2a kaisus maganud. Kui kaksikud vahetasid öö ja päeva ära, siis tegin seda ise ka.

Pidevalt kebotasingi titaga diivanil, et end säästa. Magasin kui võimalus oli ja mees oli kaasatud, et mulle puhkust anda. Ei jätnud ennast kõrvale, kohtusin sõbrannadega ja kui tita ei olnud rahulik, siis läksin koju. Aga sain kasvõi natukeseks majast välja.

 

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Unenõustaja? Kas sul titt on muidu ka ära instrueeritud, et ta peab raamatute, teooriate ja võõraste inimeste õpetuste järgi magama ja elama? Mingi hollandlaste raamatu järgi kasvatad oma last…

Jeerum küll, mida sa piinad oma last, iseennast ja meest! Võta oma armas beebike kaissu ja magage välja ennast.

+3
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Unenõustaja? Kas sul titt on muidu ka ära instrueeritud, et ta peab raamatute, teooriate ja võõraste inimeste õpetuste järgi magama ja elama? Mingi hollandlaste raamatu järgi kasvatad oma last…

Jeerum küll, mida sa piinad oma last, iseennast ja meest! Võta oma armas beebike kaissu ja magage välja ennast.

Tead, eks lapsed on erinevad ja emad on ka erinevad. Mina näiteks ei suutnud kunagi välja puhata, kui laps minuga samas voodis oli. Samuti oli mulle mõeldamatu magades imetada, sest see tunne rinnas, kui laps imeb, ise juba hoiab mu ärkvel, sunnitud kehaasendist rääkimata. Samuti, kui ma eelmiste vastajate soovitusi vaatan, siis näiteks minu lastest kumbki ei sallinud kandelina ega kandekotti silmaotsaski ning mu enda selg ka kuigi pikalt ei kannatanud. See jutt, et lapse ärkvel olles teha kodutöid, mul samuti ühe lapsega ei klappinud sugugi, sest ta tahtis ainult pidevat-pidevat tähelepanu ja otse silma sisse vaatamist. Väiksema beebi uneaegadel ei saanud ma magada, vaid pidin suurema lapsega tegelema. Jne.

Ehk siis universaalseid lahendusi ei ole, emad ja lapsed ja peresituatsioonid ja kodud on selleks liiga erinevad. Aga seda ma soovitaksin küll, et unustada ära, kuidas raamatu või teise vanema jutu järgi “peab” (v.a mis puudutab arstlikke tervise- ja ohutussoovitusi), ning teha just nii, nagu endale parasjagu säästvam ja suhteliselt kõige mugavam-talutavam tundub. Ning kui sellest hoolimata on väga raske, siis mitte pingutada end ribadeks iga hinna eest ise järjest tublim ja tublim olla, vaid võtta niimoodi nagu lootusrikkalt alistudes, et jah, ongi praegu raske ja midagi pole parata, aga ükskord see aeg saab lihtsalt mööda. 🙂

+3
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Minu tagashoidlik arvamus on see, et need, kes kirjutavad neid raamatuid unest ja peavad loenguid, neil tegelikult ei ole endal kogemust tõeliselt halva magajaga. Minul on ja ma saan öelda, et need nipid ei toimi kõigile, sest kui toimiks, siis ju oleks ka minu laps hakanud pärast kõiki neid katsetusi paremini magama.

Oeh, suur tänu selle mõtte eest, edastan oma sõbrannale! Ta läbis ka unekooli ja tundis end jube halvasti, et ei vastanud koolitaja nõudmistele. Ehk tema soovitused ei toiminud ning siis ta hakkas natuke vanemaid halvustama kaudselt stiilis “Vanemad peavad kõvasti pingutama, see polegi lihtne, peavad pingutama ja koostööd tegema ja täpselt järgima nõuandeid, muidu ei saa asi korda”. Samas pingutati nii, et pihik puruks, aga asjad ei sujunud eriti. Nad tundsid, et on läbikukkunud vanemad, sest kõik teised tema kliendid ju saavutasid esmaklassilised tulemused juba paari päevaga.

+2
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Mulle kirjutas pereõde psühholoogi saatekirja, et “tunneb sotsiaalset survet”. See tõi nagu valgustuse – suurem osa stressist tuli sellest, kuidas “peab”, mitte sellest, kuidas on… Psühholoogi juurde aega ei saanudki, aga mõtlemine sai vähehaaval omal jõul korda.

+6
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma olen liiga mugav, et seda tralli teha. 2 aastane laps magab siiani minuga ühes voodis, jäi pikalt ainult rinnaotsas magama. Mehe kolisin teise tuppa ja hiljem teise korterisse. Mõtlen naljaga, et küll ülikooli mineku ajaks peame lapsega maha vestluse kohvi tassi taga, et võiks oma voodisse magama minna. Minu jaoks on minu uni tähtsam ja mees tegi ainult raskeks, et tema millestki (naisest) ilma ei jääks.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen liiga mugav, et seda tralli teha. 2 aastane laps magab siiani minuga ühes voodis, jäi pikalt ainult rinnaotsas magama. Mehe kolisin teise tuppa ja hiljem teise korterisse. Mõtlen naljaga, et küll ülikooli mineku ajaks peame lapsega maha vestluse kohvi tassi taga, et võiks oma voodisse magama minna. Minu jaoks on minu uni tähtsam ja mees tegi ainult raskeks, et tema millestki (naisest) ilma ei jääks.

Kas see mehega suhet kaugeks ei muuda?

0
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas see mehega suhet kaugeks ei muuda?

No meie kasutame intiimsushetkedeks elutuba, laps jäi magama meie voodis, kuhjasin tekid-padjad barjääriks ette, et maha ei veereks voodilt (nii tuleb panna, et nad kuidagi pahasti peale ei vajuks, ise panin piisavalt suure ringiga) ja läksin elutuppa õhtut veetma. Hiljem panin kõik kolm pisikest magama (või pani mees suuremad, mina beebi) ja siis vedasin  ise end veidikeseks elutuppa lõõgastuma. Tunnike-paar ikka omaette aega tekkis, enne kui esimene ärkas ja trall jälle otsast peale hakkas. Kui ise parasjagu oled üleväsimusest kurnatud, ega siis ei tule seksist välja midagi ka siis kui beebi lõpuks sinna omaette voodisse on saadud magama.

+1
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma olen liiga mugav, et seda tralli teha. 2 aastane laps magab siiani minuga ühes voodis, jäi pikalt ainult rinnaotsas magama. Mehe kolisin teise tuppa ja hiljem teise korterisse. Mõtlen naljaga, et küll ülikooli mineku ajaks peame lapsega maha vestluse kohvi tassi taga, et võiks oma voodisse magama minna. Minu jaoks on minu uni tähtsam ja mees tegi ainult raskeks, et tema millestki (naisest) ilma ei jääks.

Kas see mehega suhet kaugeks ei muuda?

Muutis tunduvalt, aga mind ei häirinud, meest häiris. Selleks hetkeks olin nii läbi, et minu uni oli tähtsam, kui lähedus. Kaalusin mehest lahku minekut juba enne rasedust, niiet tolleks hetkeks oli meie suhe selline, et ma üksinda magasin ja puhkasin paremini, kui beebit ja meest teenindades. Mees oli igati vastu, et ma tema kõrval ei magaks ja saaksin beebi kõrval välja magada. Suhtele jah ei mõjunud hästi.

0
0
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Kas siin kirjeldatutest mõni laps on ka täiesti vaktsineerimata ja K-vitamiini süsti vaba?

Minu oma pole vaktsiine saanud, plaanin aastaselt alustada.

Raske uskuda kui su lapsed toituvad kiirnuudlitest, krõpsudest, kommidest ja istuvad päev otsa arvutis. Ja mis mõttes plaanid aastaselt alustada… kes seda uskuma peaks?

Kõik te olete siin oma laksud lastele ära teinud ja peate nüüd seda tralli normaalsuseks…

https://www.vaktsiinikahjustus.com/kuidas-ara-tunda-vaktsiinikahjustus

0
-6
Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt

Postitas:
Kägu

Ma võiksin panna kirja oma õudusloo nutuse ja halvasti magava esiklapsega elust. Tegelikult ma olen ammu mõelnud, et nii nagu beebi käib esimesel aastal tihti arstil, nii ka emade tervist peaks süsteem jälgima ja toetams. Noh, on üks ämmaks visiit selgitamaks kas õmblused on paranenud. Aga kõik muu – kas sa magad, kas on tilgad püksid, selg valutab, kehakaal, ärevus jne jne… nendega on naised üksi jäetud. Kui lapsega on niigi raske, siis seda vähem jaksad endale abi otsida. Võiks ka olla emadele mingi skoor nagu beebidele on Apgar. Näiteks tervislik seisund 2 päeva, 3kuud ja siis üks aasta pärast sünnitust. Kui mõõdetakse ja võetaks statistika kokku, äkki hakkaks süsteem ka lõpuks mõtlema kuidas neid näitajaid tõsta.

Mind on päästnud lapsehoidja. Alates 3-4 kuu vanusest olen palganud regulaarse lapsehoidja paar päeva nädalas.

+1
0
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 35 )


Esileht Beebi ja mitmikud Kuidas emad mõistuse juurde jäävad?