Teema: Kuidas emad mõistuse juurde jäävad?

Oma lapse esimest eluaastat ma sisuliselt ei mäleta, on vaid üksikud mälupildid. Kogu esimese aasta sain magada keskmiselt 6 tundi ööpäevas ja seda kahe tunni kaupa. Tundide kaupa öiseid nutmisi võttis päris läbi, sageli karjus laps ja nutsin ka mina. Mingil hetkel selgus kogemata, et lapsel võib olla piimatalumatus. Kui piimatooted menüüst välja said siis lõppesid öised kõhuvalu pärast karjumised ja elu läks helgemaks…

1. Ma ei võitle lastega öösel. Kui laps suudab öösel ainult kaisus uuesti uinuda, siis nii ongi ja nii saan ka mina magada, selleasemel et teda tund aega rahustada (erand öisest söömisest võõrutamine). Mul tuleb vahel veel 6a kaissu öösel ja mina küll ei viitsi võidelda, tahan magada.

2. Kas sul pole kohta, kuhu saaks käru jätta magava lapsega? Akna alla, rõdule? Või istu pargipingil sel ajal, loe, surf netis jne

3. Võta igal nädalavahetusel endale 2-3 h vaba aega. Kas lähed ise kuhugi (trenn, kosmeetik, sõbranna, üksi …mida piirangud võimaldavad) või läheb mees koos lapsega ja sina oled iseendaga – teed maski, vedeled niisama, magad vmt

Aitäh, et selle teema tegid. Olen ka omadega täitsa läbi, kuigi kirjelduse järgi tundub, et mul on olukord veidi lihtsam kui sul. Mõtlen tihti, et olen täiesti saamatu, sest nii palju on lugusid neist peredest, kellel on veel keerulisem.

Meil on magamisega algusest peale mingi jant olnud. Kõige rohkem võib-olla ärritabki mind see, et ma lugesin raseduse ajal läbi vist vähemalt 5 kui mitte rohkem unega seotud raamatut. Olen algusest peale üritanud teha kõike ideaalselt, et mitte last “ära rikkuda”, mitte talle uneassosatsioone õpetada. Arvan, et ma ei nautinud oma vastsündinut peaaegu üldse seetõttu, et kogu aeg muretsesin – äkki ta harjub mu käes magamisega ära – panen ta kohe võrekasse; äkki seostab imetamist magamisega, hoian kindlasti pärast söömist teda veel üleval jne jne. Tulemus on see, et mul on küll beebi, kes jääb nüüd (pärast mitu, mitu nädalat harjutamist, õpetamist) õhtul kell 19 suhteliselt hästi magama – läheb veidi aega pärast imetamist ärkvel olevana voodisse, sahmerdab end vaikselt magama, tihti ei tee isegi väikest protestikisa, aga sellest hoolimata on öösel iga 1,5 – 2 tunni järel üleval. Seega tunnen, et kõik minu vaev on olnud asjata. Aga äkki see vähemalt lohutab – isegi kui üritada teha kõik “õigesti” ei pruugi tulemus ikka olla raamatutest loetud öö läbi magav laps.

Nagu sinagi ütled, oli meilgi millalgi kolmanda kuu paiku vist üks hea nädal, kui laps ärkas öösel AINULT kaks korda ja siis reaalselt ainult söömiseks ja jäi kohe uuesti magama. Enne seda olid gaasid, mistõttu ta tundide viisi voodis siputas – ei nutnud, aga sahmis ja mina ei saanud magada. Ja pärast seda head nädalat hakkas ilmselt samamoodi trall uneregressiooni ja arenguhüppega seoses. Ja see polegi üle läinud, juba kaks kuud on ööd ühtemoodi õudsed. Ma lihtsalt tahaks teada, mis tal häda on. Küsin endalt pidevalt – mida ma valesti teen, et ta ei maga? Kas tal on kusagilt valus? Kas ta on tõesti näljane? Kas tal on külm või palav? Ma googeldan päevad läbi ja üritan leida mingeid vastuseid, mingeid nippe, mida ma veel pole proovinud, aga ei mingit abi. Ma olen kõike proovinud. Viiamane variant ongi see, et ta on beebi. Ta lihtsalt on selline.

Kuna teda ei rahusta lõpuks mitte miski peale rinna, ei saa ka mees mind aidata. Ma üritan küll teda kussutada, lutiga rahustada, mässida käsi kinni ja lahti ja kõike teha, sest tundub lihtsalt jabur talle iga tund rinda anda. Aga lõpuks uinub ikka ainult rinnaga. Ja siis on jälle üleval enamasti  siis, kui mina olen just suutnud uuesti uinuda. Enamikel öödel ma muidugi ei viitsigi selle kussutamisega proovida, annan lihtsalt rinda, säästan vähemalt närve ja saan lõpuks veidi rohkem magada. Mõnel ööl siis jälle üritan midagi muu teha tema rahustamiseks, aga tulemuseta.

Igal hommikul ma mõtlen, et kuidas küll järjekordne päev üle elada. Mul on magamatusest süda paha ja kogu keha valutab. Ausalt, ma lihtsalt ei saa aru, kuidas on elu beebiga mõeldud toimima – sul on väike inimolend, kes vajab päev otsa sinu aktiivset tähelepanu, aga oled lihtsalt surmväsinud öisest trallist. Ma mõtlen loodusriigi peale ja teistele imetajatele, kes ju ei loe uneraamatuid. See ei aita mind mitte kuidagi edasi, aga ma lihtsalt keerutan vihaselt peas mõtet, et see kõik pole ju normaalne, miks see kõik peab nii raske olema, miks need lapsed ometi ei maga. Siis ma muidugi jõuangi mõtteni, et äkki olekski õige magada ühes voodis ja olgu see laps siis öö läbi rinna otsas. Äkki me inimestena lihtsalt oleme rumalad üritades lapsi oma vooditesse ja mingitesse normidesse surudes. Aga siiani ikkagi jätkan seda liini, sest laps külje all magades ei puhka ma ka sugugi ja olen üle kere haige.

Kõige rohkem ajabki ahastusse see, et mitte keegi ei saa tegelikult aidata. Selles mõttes, et tõeliselt vajan ma võimalust öösel magada, aga seda ei saa mulle keegi pakkuda, sest vaid mina saan praegu last rinnaga rahustada. See, et keegi läheb päeval beebiga jalutama aitab mind minimaalselt. Ma lihtsalt ei suuda selle kahe tunniga, mil beebi kellegagi koos kärus magaks, korralikult uinudagi ja juba tuuakse ta tagasi (pealegi mul eriti polegi kedagi, kes jalutada võiks, sest vanavanemad kaugel ja töötavad). Ma juba teadlikult väldin päeval magama jäämist, sest ma tean, et olen siis ärgates jälle sama pahur kui hommikul. Kui kord juba üles olen ärganud, siis on kuidagi kergem see päev õhtusse veeretada, kuivõrd päeval taas vastu tahmist ja väljamagamata mingist uinakust end üles äratada.

Ainus, mis mul praegu aitab kainet mõistust säilitada on see, et laps magab päeval pikemaid uinakuid seisvas vankris rõdul. Ma ei saa ise neil hetkedel küll magada, sest vahel ta hakkab nutma ja pean poole une ajal vankrit veidi kiigutama, et ta edasi magaks, aga vähemalt ei pea end koormama jalutamisega, saan süüa ja puhata, koristada või mida iganes. Seega sind ilmselt päästaks küll see, kui keegi teine jalutaks. Ma isegi tõesti kaaluksin võimalusel kellegi palkamist, kes kärutaks, kui vähegi usaldad kedagi. Teine asi oleks äkki proovida kärukiigutajat? Võib-olla siis saaksid lapse kasvõi toas kärus magama ilma, et peaksid ise õue minema?

Samuti võib-olla ühel hetkel uuesti proovida tema magamapanekut toas. Üks asi on mulle küll selgeks saanud, et beebidega asjad tõesti muutuvad kiiresti. Kuigi üldiselt panen oma lapse alati päeval rõdule magama, sest siis on võrdlemisi kindel, et magab kuni 2h ja saab režiimist kinni hoida, siis vahel väga koleda ilmaga olen ikkagi proovinud oma voodisse teda uinakuks panna ja mõnikord isegi magab seal 1-1,5h, mis on juba minu silmis päris hea. Ehk siis ühel hetkel võib see ikkagi muutuda ja sa ei pea 3x päevas jalutama, lihtsalt tasub proovida. Näiteks mõnel päeval, kui on jaksu tegeleda ja jaksu olla valmis ka selleks, et ta ei jää voodis ja peab ikka õue minema.

Oma jauramise lõpetuseks lihtsalt tahaks veel öelda, et mind nii kohutavalt ärritab, et kõik tuttavad ja lähedased räägivad nendest beebiaja raskustest niimoodi nostalgiliselt ja ainus tõdemus ongi, et ajaga läheb paremaks. Muidugi ajaga ununeb ilmselt kõik, aga minu peas ikkagi on painav küsimus – kuidas on see mõeldud olema niiiiii kurnav? Miks see peab nii olema? Jah, ilmselt olin raseduse ajal naiivne kui arvasin, et öine magamatus tuleb ainult sellest, et beebi tahab süüa… sellest ka selline kukkumine nüüd emotsionaalselt. Et kaugeltki pole ärkamised seotud näljaga. Vaid mingite teadmata põhjustega, mis ulatuvad palju kaugemale vastsündinud perioodist. Ja siis ma muidugi mõtlen, et ma ju tahtsin rohkem kui üht last…

Ah jaa, selle viimase postituse kohta veel. Mul ei ole sellist kogemust uneasjadega (ei tulnud selle peale, et kuidagi teadlikult ja raamatutarkuse järgi lapsele algusest peale õigeid uneharjumusi tekitada), küll aga olen midagi analoogset kogenud imetamisega. Minu jaoks tundus kunagi eluküsimus lapsed rinnalasteks saada ja edukalt imetada, ma olin meeletutes kogustes kirjandust imetamise kohta lugenud. Aga päris elus läks ikkagi nii, et mida enam ma püüdsin ja pingutasin kõiki neid raamatutarkusi ja nõustajate soovitusi kuulata, seda vähem see imetamise asi meil õnnestus. Ise olin nõrkemise äärel ja lapsel kaalu ei tulnud ega tulnud ega tulnud, lõpuks sattusime seetõttu isegi haiglasse. Asi hakkas edenema täpselt sel hetkel, kui ma käega lõin. Kui ma lõpetasin imetamise järel pumpamise, rinnapiimakogujate, süstalde, sondide ja saja muu abivahendi kasutamise, iga hinna eest lapse 2-3 tunni tagant rinnale surumise jne. Andsin lihtsalt rinda ja sinna peale pudelist piimasegu nii palju, kui laps iganes tahtis, ja ainult siis, kui ta tahtis. Pärast pooltteist kuud lootusetut pingutamist ning enda ja lapse kurnamist oli mul äkki nädala ajaga imik, kes sõi ainult rinda 6-7 korda ööpäevas ja paisus nagu kakuke! Teise lapsega olin juba targem, võtsin algusest peale vabalt, ja kuigi ka tol korral ei käivitunud mu rindade piimatootmine õpiku järgi ning laps vajas algul lisatoitu, jõudsime juba 1,5 nädala ning oluliselt väiksema stressiga korralikult kosuva rinnalapse staadiumisse. Kusjuures tagantjärele tundub see üldse üsna pseudoprobleem — beebieas oli saa nagu eluküsimus, aga praegu ma mõtlen, et midagi erilist poleks olnud sellest, kui oleksidki lapsed pudeli ja poesegu peal üles kasvanud.

Igatahes mõtlesin ma, et äkki selle uneteema puhul võib olla natuke samuti, et kui ise kergemalt võtta, on ka laps tsipake rahulikum ja magab paremini. Või kui isegi mitte, siis vähemalt saad ise oma närve puhata ja stressi alandada, kui ei ole mingit eesmärki midagi õigesti teha. Ma arvan ka, et ongi nii, et beebi on beebi ja mõni beebi magabki halvasti, ükskõik kas ta ema käib kasvõi käte peal. Et äkki oleks kokkuvõttes veidigi kergem (ega kerge ei ole niikuinii), kui lihtsalt tehagi nii, nagu sel hetkel omale kõige mugavam tundub. Kui on mugavam hoida last oma voodis, hoida seal. Kui on mugavam eraldi, las magab eraldi. Kui on lihtsam, et laps magab ema kõrval võrekas, aga ta uinub pikemalt ja rahulikumalt, kui ema hoiab magades oma kätt tema peal, siis las olla nii (meil nt oli see parim lahendus, koos lapsega samas voodis ma ei maganud ise välja, aga kätt lapse peale panna ei olnud probleem). Kui ta magab ainult rinna otsas, siis ka lähtuda sellest, mis on lõpuks endale jõudusäästvam, kas hoidagi teda rinna otsas või ikkagi tõsta ära ja leppida sellevõrra sagedasemate äratustega. Jne. Ehk siis võtta stoilise rahuga ja lihtsalt leppida sellega, et laps on nagu ta on — ümber kasvatada niikuinii ei õnnestu, aga kahtlemata hakkab ta ise kunagi normaalselt magama.

Mul väiksem laps beebina röökis periooditi täiesti hüsteeriliselt ja lohutamatult. Kui ma olin kõiki maailma asju proovinud, siis minu jaoks oli üsna vabastav ühest raamatust lugeda sellist soovitust, et lapsed vajavadki nuttu. Kui beebil ei ole haige, tal on kõht täis, mähe kuiv, hoiate teda hellalt süles ja ta ikkagi kisab, ärge püüdke teda rahustada, las ta kisab oma vajaduse täis. Ja lõpuks oligi nii, et hoidsin hüsteeriliselt kisavat beebit rahulikult süles, mõtlesin oma mõtteid või lugesin või vaatasin telekat, ei püüdnud ei kussutada, rinda anda, tähelepanu kõrvale juhtida ega midagi. Lihtsalt hoidsin pehmelt ja õrnalt süles ning suhtlesin temaga kohe, kui laps ise mingiks kontaktiks valmisolekut ilmutas. Ei nutnud ta sellest vähem ega rohkem kui enne, aga mul endal oli vaimselt väga palju kergem tema kisahooge taluda. Ning väga terve psüühikaga mudilane on temast saanud, enesekindel ning samas väga armastav ja õrn.

Ma mäletan oma kogemusest ka, et magamatuse talumine oli siiski kõige hullem. Aga ka sellega oli natuke lihtsam toime tulla, kui lihtsalt leppida, võtta olukorda nii, nagu ta parasjagu on, ja hoida kogu aeg meeles teadmist, et selline hull aeg ei jää kestma igavesti. Ehkki inimesed muidugi on erinevad, selge, et kõigile sama ei sobi. Ikkagi arvan, et kui niigi on raske, ei ole mõtet end kurnata püüdlustega olla ise tubli, tublim ja veel tublim. Kõik ei ole siiski kahjuks või õnneks meie kontrolli all. 🙂

Mul on küll väiksem kogemus emana kui viimasel vastajal – mul ligi 7 aastat, aga olen samuti kolme lapse ema. Kolm last, kes on keskmisest väiksema unevajadusega ning kelle magamasaamine on kangelastegu.

Kolmas laps on meie mõistes kuldmagaja. Nüüd, 1,5-aastasena ärkab ta öö jooksul tavaliselt 2 korda (ja kolib poole öö pealt kaissu), hammaste tuleku ajal jääb neid ärkamisi 10 kanti. 3,5-aastane ärkab endiselt öösiti, aga vähemalt ei karju (enamasti).
Esimese kahega ärkasin mõlemal korral esimesed kaks eluaastat iga 30-60 minuti tagant üles. Ma olen viimase 5 aasta jooksul saanud öö läbi magada… 5 korda. Jah, 5 korda.
Magamatusest ja imetamisest tekkinud hundiisu tõttu olin lisaks ülekaalu piiril ka, nii et ei mingit boonust selles osas.

Kuidas ma ellu olen jäänud? Eelmine vastaja tõi põhiasjad välja. Ilma nendeta ei oleks ma hakkama saanud.

“Ehk nipp 1 – kui beebi magab ja oled ise väsinud, siis maga ka ja kui magada ei taha siis tee neid asju mida armastad teha, mitte neid asju mida arvad, et pead tegema. Ja vajalikud toimetused tee beebi ärkvelolles.” – see on ÜLIoluline asi. Beebi ei vaja 24/7 lõbustamist. Majapidamistöid tee beebi ärkveloleku ajal. Saad samal ajal suhelda ja beebil on ka tore. Nutu või rahulolematuse korral tuleb tegevus muidugi pooleli jätta, aga no teed pärast jälle edasi.

Pesus käimine – samamoodi – beebi kaasa vannituppa (lapsed olid lamamistoolis dušikabiini kõrval). Mina jutustasin samal ajal ja näitasin, et olen olemas. Beebi ei pea magama sellel ajal, et saaksid duši all käia.

KANDEVAHENDID. Ühe lapsega saab ehk ilma hakkama, aga väikese vanusevahega laste puhul ei saa ilma nendeta mitte kui midagi tehtud. Vankris hakkasid lapsed uinakuid tegema kuskil poole aasta vanuselt (ei, liikuv vanker ei aidanud), enne seda magasid ainult süles.

Kui vähegi võimalik, imeta magades. Minu lapsed keeldusid oma voodis magamast. Või noh, paar minutit magasid ja siis ärkasid röökides. Järgisin ohutu koosmagamise reegleid ning magasin söötmise ajal.

Mul on lootus, et ehk saan järgmisel suvel juba regulaarselt öö läbi magada, nii et see annab jõudu.

<p style=”text-align: left;”>Mitte et keegi siin peaks suutma sellele küsimusele vastata, aga lihtsalt ventileerimise mõttes. Miks ometi kogu internet kubiseb unega seotud artiklitest, mis kõik väidavad, et vanemad teevad midagi valesti kui laps “normaalselt” kogu öö oma voodis ei maga. Ja samamoodi kümned raamatud väidavad, et kui vaid teha sada asja õigesti, siis on võimalik hea uni tagada. Kõige tipuks müüakse ju koolitusi ja on unenõustajad. See kõik viitab, et justkui oleks ikkagi võimalik beebid hästi magama saada, kui vaid teha asju õigesti.</p>
Ükskõik millist unega seotud probleemi ka ei googelda – näiteks miks ärkab laps iga 2 tunni järel, miks ta ärkab hommikul vara, miks ta ei taha magama minna – ikka on vastuseks see, et vanem teeb midagi valesti. Kas ei tee korralikult päevaunesid, ei loo õiget magamiskeskkonda, ei loo unerituaali, tekitab uneassosstsioone. Muudkui väidetakse, et vanem peab lihtsalt veel pingutama ja siis kõik asjad jonksu saades tuleb ka imeline ööuni. Keegi eriti ei ütle, et beebid ongi sellised, et kõigest õigest hoolimata ei pruugi ikka magada.

Mul beebi ärkas esimesed 1,5 aastat iga 45 minuti tagant. Ükskord lugesin öö jooksul kokku 16 ärkamist, rohkem ei lugenud. Aga sellele vaatamata olin terve mõistuse juures, lõpetasin samal ajal ülikooli ja alustasime ka maja ehitamist. Ja üldiselt mälestused beebieast on toredad ja teevad südame soojaks ka aastaid hiljem.

Ma ei otsinud lahendusi raamatutest (need tekitasid minus vaid rohkem ärevust, et miks mu laps “normaalne” ei ole või kas mina saamatu, et korda majja ei saa), vaid usaldasin last ja oma sisetunnet. Laps magaski rinna otsas ja kaisus enamasti, vahel ka kandelinas ja kui vedas, siis liikuvas vankris natukene. Nutva lapse võrevoodisse toppimine ja tundide kaupa kussutamine tundus vale ja mõttetu – milleks, kui loodus on evolutsiooni käigus loonud suurepärase viisi lapse füüsiliste ja emotsionaalsete vajaduste rahuldamiseks imetamise näol (ja vabandust, aga puhkuse võtmine selleks, et last kordamööda öösel piinata on minu arvates rumalus ruudus). Õnneks olen ka ise seda tüüpi, kes kõige paremini magab lastega kaisus (need kolivad oma tuppa heal juhul enne kooli minekut) ja teeb hea meelega lõunauinakuid lapse kõrval. Kärutamisest meil suurt midagi välja ei tulnud, see oli pigem nv ettevõtmine, et koos mehega korraks välja saada. Ja siiski mees lükkas käru ja mina kõndisin kõrval kookon käes või laps süles 🙂 Samas toas puhkasin päras palju lapse kõrval, lugesin voodis, vaatasin filme kõhu peal magava lapsega jne.

Jah, olin küll mõnikord kade teiste beebi emmede elu üle, kes jõudsid rohkem majapidamisega tegeleda, trennis-kohvikus jne käia. Aga oma laps on ikka kõige armasam ja tegelikult see aeg lendab ruttu. Aastaid hiljem aga märkasin, et nõudlikel kaisulastel on eriti tugev ema-lapse suhe võrreldes “reeglite järgi” kasvatatud lastega – selle mõttega lohutan ennast ka praegu kolmanda lapse ootel 🙂

Teise samasuguse beebiga oli mõnevõrra keerulisem seetõttu, et suurem laps tahtis ka tähelepanu ja endal oli üks tõsisem terviseprobleem samal ajal. Nüüd kolmanda ootel ja eks näe, mis elu ees ootab 🙂

Aga minu arvates nõudliku beebiga on kõige olulise leida oma rütm, rutiin ja võtted, mis teil kõige paremini toimivad. Ja selline n.ö. oma mullis elu beebiga on tegelikult ka üpris õnnelik tahantjärgi mõeldes, kuigi hetkel võib tunduda teisiti.

Ühiskonna ootused väikelapse emale on ebamõistlikult kõrged: tema kodu läigib puhtusest, toidulaud on tervislik, laste arendamisega  tegeldakse sünnist saati, ise on kena, kõhn ja hooldatud, käib trennis, omab hobisid ja ka ettevõtmist, mis mehega võrdselt sissetulekut toob jne 🙂 Ei tasu selle illusiooniga kaasa minna. Üks kägu eelpool kirjutas väga hästi, et “õige” beebi kasvatamine iga hinna eest röövib tegelikult eurõõmu ja häid mälestusi sellest erilisest ajast.

Mina kirjutasin enne, et laps hakkas alles 2,5-aastaselt paremini magama. Aga samuti nagu mõni teine vastaja, ma meenutan lapse beebiiga väga positiivselt. Minu jaoks oli see väsitav, aga mitte õudne. Olen oma olemuselt selline inimene, kes valmistub halvimaks, sest siis tunnen, et olen valmis vajadusel raskustele vastu astuma.

Raseduse ajal uneraamatuid ei lugenud, aga sellegipoolest olid meil beebiga igaõhtused unerituaalid jms vajalik. Kui selgus, et laps magab halvasti, siis hakkasin samuti sellele probleemile otsima lahendusi. Lugesin, käisin loengus, kuulasin teiste soovitusi. Ja tulemus oli suur 0. Meie lapsele ei mõjunud mitte ükski asi. Ei kaisus magamine, ei oma voodis magamine, ei õhtune pudrusöömine, ei öise söötmise lõpetamine, ei B12 vitamiinitaseme normi saamine, ei üski proovitud unekooli variant jne jne. Kui teised asjad ei teinud vähemalt olukorda halvemaks, siis isegi kõige leebem unekooli variant oli minu lapse jaoks traumeeriv ning rikkus ära kogu järgneva öö, kus ta ärkas veel rohkem ning nuttis veel kõvemini. Tagantjärele kahetsen, et me seda nii mitu korda temaga üldse proovisime. Ühesõnaga ainuke asi, mis aitas, oli aeg.

Minu tagashoidlik arvamus on see, et need, kes kirjutavad neid raamatuid unest ja peavad loenguid, neil tegelikult ei ole endal kogemust tõeliselt halva magajaga. Minul on ja ma saan öelda, et need nipid ei toimi kõigile, sest kui toimiks, siis ju oleks ka minu laps hakanud pärast kõiki neid katsetusi paremini magama.
Teise lapsega olin juba karastunud. Aga tema magab täiesti hästi ja sellest pole pidanud mina mitte midagi erilist tegema. Tema lihtsalt ongi täiesti teistsugune laps. Teistsuguse temperamendi, lähedusvajaduse, söögiisu ja füsioloogiaga. Seetõttu ütlen, et eks ikka proovida tasub mingeid soovitusi, aga ülearu palju neist oodata ei tasu. Tihti ei olegi probleem vanematele lahedatav ja sellega tuleb leppida ning proovida ise seejuures ellu jääda.

Mul magas ka enamasti laps kõrval, sest väsimusest ei jaksanud teda nihutada oma voodisse. Aga mina ei saa aru kuidas saab last toita läbi une ja ise kohe edasi magada. Mul on väikesed rinnad, imetamise ajal B korv, muidu A. No selleks, et rind korralikult suus oleks pean ikka veidi lapse poole kummarduma ja käsi on ju ka üle lapse pea…ei ole just väga mugav asend kuidas 30 min imetada, sest just nii kaua minu esimene laps iga kord sõi. Sõi pool tundi, siis magas 40-90 min ja jälle kõik kordus. Tihti tekkiski väsimus ja trots sellest sundasendist.

#3766298:

Kas siin kirjeldatutest mõni laps on ka täiesti vaktsineerimata ja K-vitamiini süsti vaba?

Minu oma pole vaktsiine saanud, plaanin aastaselt alustada.

Unenõustaja? Kas sul titt on muidu ka ära instrueeritud, et ta peab raamatute, teooriate ja võõraste inimeste õpetuste järgi magama ja elama? Mingi hollandlaste raamatu järgi kasvatad oma last…

Jeerum küll, mida sa piinad oma last, iseennast ja meest! Võta oma armas beebike kaissu ja magage välja ennast.

Ma olen liiga mugav, et seda tralli teha. 2 aastane laps magab siiani minuga ühes voodis, jäi pikalt ainult rinnaotsas magama. Mehe kolisin teise tuppa ja hiljem teise korterisse. Mõtlen naljaga, et küll ülikooli mineku ajaks peame lapsega maha vestluse kohvi tassi taga, et võiks oma voodisse magama minna. Minu jaoks on minu uni tähtsam ja mees tegi ainult raskeks, et tema millestki (naisest) ilma ei jääks.

#3767786:

Kas see mehega suhet kaugeks ei muuda?

No meie kasutame intiimsushetkedeks elutuba, laps jäi magama meie voodis, kuhjasin tekid-padjad barjääriks ette, et maha ei veereks voodilt (nii tuleb panna, et nad kuidagi pahasti peale ei vajuks, ise panin piisavalt suure ringiga) ja läksin elutuppa õhtut veetma. Hiljem panin kõik kolm pisikest magama (või pani mees suuremad, mina beebi) ja siis vedasin  ise end veidikeseks elutuppa lõõgastuma. Tunnike-paar ikka omaette aega tekkis, enne kui esimene ärkas ja trall jälle otsast peale hakkas. Kui ise parasjagu oled üleväsimusest kurnatud, ega siis ei tule seksist välja midagi ka siis kui beebi lõpuks sinna omaette voodisse on saadud magama.

#3766401:

Kas siin kirjeldatutest mõni laps on ka täiesti vaktsineerimata ja K-vitamiini süsti vaba?

Minu oma pole vaktsiine saanud, plaanin aastaselt alustada.

Raske uskuda kui su lapsed toituvad kiirnuudlitest, krõpsudest, kommidest ja istuvad päev otsa arvutis. Ja mis mõttes plaanid aastaselt alustada… kes seda uskuma peaks?

Kõik te olete siin oma laksud lastele ära teinud ja peate nüüd seda tralli normaalsuseks…

https://www.vaktsiinikahjustus.com/kuidas-ara-tunda-vaktsiinikahjustus