Esileht Beebi ja mitmikud Kuidas emadusest rõõmu tunda?

Näitan 15 postitust - vahemik 1 kuni 15 (kokku 15 )

Teema: Kuidas emadusest rõõmu tunda?

Postitas:
Kägu

Alustuseks ütlen, et armastan oma last väga ja õnneks on meil ka ilusaid päevi. Aga siis on ka päevi nagu täna, mil ma lihtsalt ei suuda leida kübetki rõõmu kodus olemisest koos 8-kuuse pojaga. Algab kõik muidugi unest – kui beebi öösel 4-5 korda ärkab, seejuures ühel korral rohkem kui tund aega lohutamatult karjub, siis on raske hommikul motivatsiooni leida, et uut päeva alustada. Ööd on meil kogu aeg rasked ja ma pole lihtsalt unine, vaid kogu mu keha valutab sellest, et ma 8 kuud normaalselt maganud ei ole. Ma ei saa kükitada, kummardada, põlved teevad põrguvalu.

Ja siis juhtub, et ka beebil on paha päev. Ta on mingil põhjusel meeletult viril, ei taha olla maas, vaid ainult minu süles. Nutab palju.

Sellistel päevadel ma lihtsalt ei suuda emaks olemisest rõõmu leida. Tunnen vaid tüdimust kolm korda päevas söögi tegemisest ja lapse ning köögi kraamimisest, kõigist neist pepupesudest ja nutust. Laiemalt ma tunnen ennast lihtsalt nii haledalt, et ma olengi see beebiga kodus titamamma, kellel polegi enam muud elu, sest isegi kui oleks võimalus teha tööd vms, siis ma lihtsalt väsimusest ei suuda seda.

Kuidas teie enda jaoks emaks olemist mõtestate? Kuidas leiate rõõmu, kui laps ju eriti veel oma tundeid teie vastu ei väljenda? Kuidas elada üle see üksluiste tegevustega täidetud periood, kui laps nagu suurt midagi veel ei tee ja te lihtsalt tassite, toidate ja pesete teda.

Kui vähegi saate, ärge jätke halvustavaid kommentaare. Ma tahtsin väga emaks saada ja tõesti armastan last väga, aga vahel tundub kogu elu lõputu üksluine ring. Tunnen ennast oma mõtetega nii üksi ja muidugi süüdi ka, et kuidas ma nüüd seda kõike ei naudi. Kas asi lihtsalt beebieas ja läheb olukord paremaks kui laps veel kasvab? Äkki mingeid ideid, mida beebiga koos ette võtta, sest praegu me üsna kodused?

+14
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Alustuseks ütlen, et armastan oma last väga ja õnneks on meil ka ilusaid päevi. Aga siis on ka päevi nagu täna, mil ma lihtsalt ei suuda leida kübetki rõõmu kodus olemisest koos 8-kuuse pojaga. Algab kõik muidugi unest – kui beebi öösel 4-5 korda ärkab, seejuures ühel korral rohkem kui tund aega lohutamatult karjub, siis on raske hommikul motivatsiooni leida, et uut päeva alustada. Ööd on meil kogu aeg rasked ja ma pole lihtsalt unine, vaid kogu mu keha valutab sellest, et ma 8 kuud normaalselt maganud ei ole. Ma ei saa kükitada, kummardada, põlved teevad põrguvalu.

Ja siis juhtub, et ka beebil on paha päev. Ta on mingil põhjusel meeletult viril, ei taha olla maas, vaid ainult minu süles. Nutab palju.

Sellistel päevadel ma lihtsalt ei suuda emaks olemisest rõõmu leida. Tunnen vaid tüdimust kolm korda päevas söögi tegemisest ja lapse ning köögi kraamimisest, kõigist neist pepupesudest ja nutust. Laiemalt ma tunnen ennast lihtsalt nii haledalt, et ma olengi see beebiga kodus titamamma, kellel polegi enam muud elu, sest isegi kui oleks võimalus teha tööd vms, siis ma lihtsalt väsimusest ei suuda seda.

Kuidas teie enda jaoks emaks olemist mõtestate? Kuidas leiate rõõmu, kui laps ju eriti veel oma tundeid teie vastu ei väljenda? Kuidas elada üle see üksluiste tegevustega täidetud periood, kui laps nagu suurt midagi veel ei tee ja te lihtsalt tassite, toidate ja pesete teda.

Kui vähegi saate, ärge jätke halvustavaid kommentaare. Ma tahtsin väga emaks saada ja tõesti armastan last väga, aga vahel tundub kogu elu lõputu üksluine ring. Tunnen ennast oma mõtetega nii üksi ja muidugi süüdi ka, et kuidas ma nüüd seda kõike ei naudi. Kas asi lihtsalt beebieas ja läheb olukord paremaks kui laps veel kasvab? Äkki mingeid ideid, mida beebiga koos ette võtta, sest praegu me üsna kodused?

Sa ei maini kordagi, kas või kus lapse isa/mees on, või oledki lapsega üksi? Kui mees on olemas siis ei tohiks olla küsimust, et pole saanud 8-kuud magada. Kui mees E-R tööl siis nv võtabki kõik lapse ärkamised nii palju kui saab enda kaela või päevaaeg ja laseb sul algatuseks välja magada.

+5
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui sa unetunde kokku ei saa, siis juba ajukeemiliselt tekib masendunud olemine, mõnikord ehk ka päris närviline.

Kahjuks sellistel päevadel aitas meid beebiga vaid kandekotis olemine. Vähemalt kui ta seal jorises, teadsin, et ta on mu lähedal, annan endast parima, ja et ta ei saa mulle tegelikult midagi ette heita 🙂 Ehk siis võtsin seda küll nii, et tital on titatuju, see on normaalne ja polegi midagi teha.

Mulle tundub ka, et sul ei ole piisavalt tuge (mul ka ei olnud). Loodan, et leiad võimaluse puhata pigem varem kui hiljem. Isa olemasolu puhul – julguse ja sobiva hetke oma elus end tõeliselt kehtestada.

Mina hakkasin koos lapsega uinakuid tegema. Alguses ei tulnud stressi ja jooksvate mõtete pärast hästi välja, aga õppisin neid maha suruma ja siiski natukenegi puhkama.

Rutiini on aidanud murda siin pealinnas toimuvad lastehommikud, beebitrennid jms, aga iseasi, kas sa praeguses seisus üldse jaksad (ma väga ei jaksanudki nt)

Süüa tegin küll suure potiga üle päeva, ja üldse, kui koristad-kokkad kaaslase pärast, siis tont sellega, puhka, sa vajad ja väärid seda!

+6
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Sa pole üksi! Ma vahepeal mõlten, et kurat, kus naised ikka vaeva näevad nende lastega.
Meid on õnnistatud maru virila lapsega, kes nutab nii palju ja koguaeg (sünnist saadik). Nii palju on kodus abi sellest, et mees teeb süüa, käib poes jne. Aga unevõlas see ei aita kahjuks. Päeval magaks titaga, aga ta ei maga ju voodis, vankris jääb suure kisaga ja kandekotis talle ka ei meeldi. Ja siis kui ma IGs vaatan neid teisi babymamasid, kelle tited magavad igas asendis ja ainult rõõmsa näoga on, siis lähen megalt kettasse, sest minu oma ainult kisab ja see on nii raske. Ma nii arvasin, et see beebiaeg on nautimiseks, aga vastupidi. Ootan juba, et ta kasvaks ja oleks asjalikum.

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Aitäh heade sõnade kirjutajatele. Õnneks mul on küll mees ja vahel ta läheb ka öösel nutva lapse juurde, aga sellest on ikkagi vähe kasu, sest korter on väike ja kui laps ikka tund aega lohutamatult karjub, siis ei tule magamisest mitte midagi välja. Seega oleme mõlemad tegelikult väsinud, ükskõik kumb meist voodist üles tõuseb. Mõni asi on muidugi oma kiiks – et ei maga koos lapsega päeval (toas magab ta korraga 30-60 minutit, seega mul on veel halvem olla, kui jõuan ehk vaid viieks minutiks suikuda, kui ta jälle ärkab, mistõttu olen otsustanud isegi mitte üritada magama jääda.)

+5
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Soovitan ikkagi üritada päeval magada. Ka 20-minutit und on vajalik ja kasulik.

Selline elu, et on suur unevõlg, on enamuses beebide vanematel. Ainuke lohutus, et kui laps kasvab saad jälle ühel hetkel korralikult magada. Pea vastu ja sunni ennast päeval magama. Telefon hääletu peale ja pikali.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina lohutan ennast sellega, et kui laps ei maga ja on viril- siis on temal ka valus/paha/midagi viga. Vb hakkab tal hammas lõikuma, kõht teeb liiga või on puru silmas.  Et laps ei nuta selleks, et mind kiusata…Eks katsungi siis teda lohutada, usun ka seda, et läheduse pakkumisega ja tema nutule reageerimisega pakun talle turvatunnet- mis omakorda tähendab seda, et tal on tulevikus vähem vaimseid häireid, ta on enesekindlam ja saavutab elus rohkem. See on tõestatud, et esimene eluaasta on inimese elus määrava tähtsusega.

Olengi ise nagu zombi, samamoodi mega väsinud, aga kõik lapse nimel..lohutan ennast, et varsti läheb kergemaks ja olen teinud kõik selleks, et mu lapsel oleks hea. Olen hea ema, see mõte aitabki vast pidada!

+2
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks beebi öösel ärkab? Kas ta saab tissi või on pudelitoidul? Kas ta sööb veel öösel? Sa pead hakkama harjutama teda öösel magama. Nii suurel lapsel pole enam ju ka gaasivalusid.
Minu lapsed karjusid öösel siis, kui ma hakkasin neid tissist võõrutama. Mul kaks last olid järjest. Kui ühega juba sain öösel magada, siis sündis juba teine ja hakkas jälle trall pihta. Kui on palju ärkamisi öösel, siis magasid lapsed kaisus. Teine asi on see, et ma üritasin esimeste lastega hommikuid pikendada. Ma tõusin hommikul vara üles ja tegin mehele süüa. Ja siis läksin beebiga uuesti magama.
Nüüd olen lugenud tarkadest raamatutest, et 4-5kuuselt tuleks laps öisest söötmisest võõrutada. Ta ei vaja enam öösel süüa ja siis on selleks kõige parem aeg. Hiljem on juba raskem.
Meil nüüd neljas laps, aga tema alles saab 2kuuseks. Ärkab öösel mõned korrad, aga kunagi ei karju öösel. Tiss suhu ja magab edasi. Hommikul ärkame alles 9 paiku või hiljemgi. Ma omast arust saan magada küll, aga millegipärast on mul tekkinud vastikud peavalud. Ma enam ei jaksa seda Paracetamoli süüa. Ju siis mulle ikka ei sobi see katkendlik uni. Samas päeval pole üldse väsinud ja õhtul isegi ei jää magama.
Miks sa, teemaalgataja, kolm korda päevas süüa teed. Ma saan aru, et sa oled lapsega üksi. Mul on lisaks veel kolm last kodus ja ma ei tee praktiliselt mingit süüa. Meest nädala sees üldse kodus pole. Mul pole seda võimalustki, et köögis vaaritan. 2kuune on kogu aeg viril. Ma ei saa WCski käia. Mõnikord ta lihtsalt karjubki kuskil, sest mingid asjatoimetused on vaja kohe ära teha. Magab mul enamus ajast süles. Nii, kui kuskile panen, on üleval ja siis joriseb või karjub. Sellisega on veelgi igavam, sest ta ju ei mängi ega tee veel midagi asjalikku.
Ma hetkel veel naudin kodus olemist, aga ma ei tea, mis juttu räägin mõne kuu pärast.

+1
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Soovitaks lapsehoidjat. Mine lihtsalt kodust ära ja tee midagi enda jaoks. Mul aitab üllatavalt vähesest ajast, et tekiks igatsus. Muidu, jah, ongi nii nagu kirjeldad. Üksluisete tegevuste ring. Enamuse inimeste enamus elusid, ka töökohal, ongi üsna rutiinsed. Pidavate ootamatustega tegelemine on jälle teistpidi stressirohke. Ööd võivad paremaks minna kui võõrutada.

+2
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Meil nüüd neljas laps, aga tema alles saab 2kuuseks. Ärkab öösel mõned korrad, aga kunagi ei karju öösel. Tiss suhu ja magab edasi. Hommikul ärkame alles 9 paiku või hiljemgi. Ma omast arust saan magada küll, aga millegipärast on mul tekkinud vastikud peavalud. Ma enam ei jaksa seda Paracetamoli süüa. Ju siis mulle ikka ei sobi see katkendlik uni. Samas päeval pole üldse väsinud ja õhtul isegi ei jää magama.

Miks sa, teemaalgataja, kolm korda päevas süüa teed. Ma saan aru, et sa oled lapsega üksi. Mul on lisaks veel kolm last kodus ja ma ei tee praktiliselt mingit süüa. Meest nädala sees üldse kodus pole. Mul pole seda võimalustki, et köögis vaaritan. 2kuune on kogu aeg viril. Ma ei saa WCski käia. Mõnikord ta lihtsalt karjubki kuskil, sest mingid asjatoimetused on vaja kohe ära teha. Magab mul enamus ajast süles. Nii, kui kuskile panen, on üleval ja siis joriseb või karjub. Sellisega on veelgi igavam, sest ta ju ei mängi ega tee veel midagi asjalikku.

Ma hetkel veel naudin kodus olemist, aga ma ei tea, mis juttu räägin mõne kuu pärast.

Mida sa siis ise sööd? (ja lapsed?)
Seal võib olla ka seos sinu müstiliste peavaludega.

+4
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks sa, teemaalgataja, kolm korda päevas süüa teed. Ma saan aru, et sa oled lapsega üksi. Mul on lisaks veel kolm last kodus ja ma ei tee praktiliselt mingit süüa. Meest nädala sees üldse kodus pole. Mul pole seda võimalustki, et köögis vaaritan. 2kuune on kogu aeg viril. Ma ei saa WCski käia. Mõnikord ta lihtsalt karjubki kuskil, sest mingid asjatoimetused on vaja kohe ära teha. Magab mul enamus ajast süles. Nii, kui kuskile panen, on üleval ja siis joriseb või karjub. Sellisega on veelgi igavam, sest ta ju ei mängi ega tee veel midagi asjalikku.

Ma hetkel veel naudin kodus olemist, aga ma ei tea, mis juttu räägin mõne kuu pärast.

Mida sa siis ise sööd? (ja lapsed?)

Seal võib olla ka seos sinu müstiliste peavaludega.

Mul tekkis sama küsimus, et mida te siis sööte, kui sa üldse süüa ei tee?

Meil on hommikusöök, võileivad mulle ja mehele, puder meile kõigile. Hommikusöögi teeme mehega ühiselt või kes kuidas parasjagu jõuab. Aga 8-kuune laps sööb kaks korda päevas veel. Ma ei anna eriti purgitoitu, sest selles pole minu silmis eriti palju asjalikku sisse pandud (8% liha ainult). Kuna ta suuresti näputoidul, siis enamasti ikka aurutan talle köögivilju, teen soojaks varem sügavkülma valmis tehtud kotleti, teen omletti või mida iganes muud tahan talle sel päeval proovida anda.  Mõnel päeval muidugi sööb ka varem sügavkülma valmis tehtud püreesid. Ja pärast lõunat hakkan juba õhtusöögile mõtlema. Teen selle üldjuhul valmis enne kui mees koju jõuab, sest olen ise juba väga näljane selleks ajaks. Laps sööb ka siis midagi sellest õhtusöögist. Loomulikult ma iga päev 3x päevas ei kokka, vahel ikka õnnestub mõnd sööki mitu päeva süüa jne, aga üldiselt ikkagi laps sööb kolm korda päevas.

Muidugi ma tean, et mul ühe lapsega ei ole elu üldse nii väga raske, ma tegelikult seda ei ütlegi, et jube raske on. Pigem on jah see üksluisus ja tüdimus, mida eriti raske taluda neil päevadel, kui beebi tuju ka paha ja ta oma rõõmsa naeratusega päeva paremaks ei tee.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Olen hea ema, see mõte aitabki vast pidada!

See on nii imeilus mõte, aitäh selle eest!

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma magasin beebi kõrval, see aitas mul palju rohkem magada (eeldusel, et koos magamine on ohutu).

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kas saaksid lapsega minna jalutama nii, et mõni teine emme lapsega tuleb ka? Saaksid suhelda ja n.ö oma mullist välja?

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul kaksikud (1,5 a.) siiani terve öö ei maga hästi🙄. Olen olnud ja enamus aega üksi kuna mees  komandeeringus. Elad üks päev korraga. Ära muretse, sa jääd ellu 🙂.

+2
-1
Please wait...

Näitan 15 postitust - vahemik 1 kuni 15 (kokku 15 )


Esileht Beebi ja mitmikud Kuidas emadusest rõõmu tunda?