Esileht Pereelu ja suhted Kuidas emaga mitte suhelda?

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 362 )

Teema: Kuidas emaga mitte suhelda?

Postitas:
Kägu

Mul ei ole enda emaga kunagi head suhet olnud. Kui ma olin väike, siis kodu oli olemas, aga ema hoidis eemale ja ütles alati, et ma olen nii tüütu ja minuga on nii raske. Üsna noorelt sain iseseisvaks ja nüüd kui ma olen 30+ on ema hakanud ainult helistama ja nüüd tunnen mina et tema on tüütu. Ma ilmselt väiksen vajasin ta lähedust ja tähelepanu rohkem kui nüüd. Ta helistab mulle kaks korda nädalas ja minu jaoks oleks vist isegi kaks korda aastas liig.

Kuidas parem oleks, kas öelda otse välja, et ma ei taha suhelda või lihtsalt ignoreerida ja vältida? Olen varasemalt üritanud temaga rääkida, et mul ei ole lapsepõlvest häid mälestusi ja ma ei tunne temaga sidet, aga ta hakkab end kaitsma ja ütleb, et ma olin nii keeruline ja tänamatu laps. Ühesõnaga minus ta tekitab ainult vastikust või jätab külmaks.

Kuidas ma temast kerge vaevaga eemale saaks hoida? Elame erinevates linnades 4h kaugusel. Vahel ta kutsub mind endale järgi, et ma tooks ta enda juurde, aga siis ma ikka valetan midagi kokku, et töö pärast ei saa vms. Aga nüüd ta on avastanud selle helistamise ja no mulle kohe tema häälega meenub kõik see nõme lapsepõlv. Mul on ilma temata väga hea elu. Kuna see helistamine on nii tihti ka, siis tunnengi, et terve päev on hiljem rikutud tema pärast.

 

+30
-18
Please wait...

Postitas:
Kägu

Lihtsalt ignoreeri. Sa oled ammu täiskasvanu ja sul on õigus suhelda kellega tahad.

Mingitele manipulatsioonidele ära allu. Tean ka 40+ tuttavaid (just tütred on need kohusetundlikud, tema vend on ammu ahistava ja manipuleeriva ema kukele saatnud), kes enam lihtsalt ei suuda ja on suhtluse katkestanud, igalt poolt ära blokkinud. See case, mida mina tean, no see on ekstreemne ka. Poeg elab ammu suht kaugel välismaal ja ei tuleks 99% kindlusega matustele ka.

+23
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kuidas ma temast kerge vaevaga eemale saaks hoida?

Kas sulle on pähe tulnud proovida nt sellist varianti, et ei võta kõnesid vastu, kui sulle ei sobi? Olen nagu kuskilt kuulnud, et paljud inimesed teevad soovimatute telefonikõnede puhul nii ja väga tõhus pidavat olema, helistaja üldse ei saagi rääkima hakata ja tema häält polevatki üldse kuulda. Telefonidel pidada mitu varianti olema sellise asja jaoks, nt üks on, et selle rohelise nupu asemel toksad punast. Ja veel pidavat saama helisemise vaikseks teha, nii et isegi kui vastu ei võta, helinat pole enam kuulda. Soovitan kindlasti proovida, äkki toimib sul ka?!

+19
-15
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selle peale tuleb meeldemu ämm, kelle kõnesid ma ka pidevalt varu ei võtnud aga see jäigi helistama iga tunni tagant kui keegi vastu võttis ja mind telefonile kutsus, ta helistas lauatelefonile.

+7
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Küll on ikka õudne vihata ema kes sulle elu andis ja sind toitis. Mis inimesed te olete? Mul on su emast kahju

+13
-53
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Küll on ikka õudne vihata ema kes sulle elu andis ja sind toitis. Mis inimesed te olete? Mul on su emast kahju

No üldiselt, kui ema last ei toida, saab ta tapmissüüdistuse.

+25
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

MARY! Ütledki, et ei taha suhelda ja kõik.

+2
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma teeks emale sama puuga vastu, mida tema sulle tegi.

Mitte ei räägiks talle seda, et sul ei ole lapsepõlvest häid mälestusi, vaid samamoodi ütlekski emale, et ta on tüütu ja sa ei taha temaga suhelda. Ta on keeruline ja tänamatu ema.

Kui hakkab vaidlema, siis lõpetad kõne ära või ütled talle mida iganes tema sulle ütles siis kui sina laps olid.

Ega see ei ole nii, et ema võib sulle terve elu hinge sittuda ja sa pead selle eest veel tänulik olema. Kui on halb ema, siis olgu omaette, mis ta enam lapsevanemaks trügib. Sai oma tahtmise – sa ei ole enam laps ja sa ei otsi enam temaga lähedust. Kõik.

+31
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Äkki oli tal depressioon. Ei jaksanud. Kui tänapäeval on depressiooni nii palju, ega varem seda vähem polnud. Seda ainult ei diagnoositud.

+16
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Et, ema ütles sulle terve lapsepõlve, et oled tüütu? Kas isaga on sama asi sul?

+8
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma pole kunagi aru saanud sellisest emavihkamisest, see pole lihtsalt loogiline minu jaoks. Ega kõik inimesed tõesti ei oska lastega midagi peale hakata, aga kui sul olid muud asjad olemas peale armastuse, siis on ta ju ikkagi püüdnud olla sulle ema. Aga emaks olemine on paljudele raske, ega sa ilmselt ju ei tea ka miks ta selline oli, äkki oligi sinu seltskond talle tüütu, sest oli masendunud. Vahet pole, kui sa ei talu teda, siis ütle mis tast arvad ja lõpeta suhtlemine, mis sul enam kaotada on, aga ega sa siis temast parem inimene ka ei ole.

+14
-27
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Natuke sarnane olukord, kus ema ei osanud oma lastega pm midagi peale hakata. Samas ei tundnud ka kordagi, et ema meid ei armastaks. Tagasi mõeldes tal oligi ilmselt sügav depressioon ja tal oligi eluga raske toime tulla. Samas ju nõuka ajal keegi seda ei teadvustanud ja kästi vaid tugev olla. Minu ema küll praeguseks surnud, kuid vihane või solvunud ma tema peale ei olnud.

+12
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina ei ole vältimise poolt, mina ütleskin talle otse, et kuna tema sind väiksena eemale lükkas, siis sellel tulemusel ei tekkinud seda ema-tütre suhet. See on täiesti loomulik tagajärg, mis tekib kui last eemale tõugatakse.
Tal ei ole absoluutselt mitte mingisugust põhjust solvuda, seda enam, et ta siiani ainult õigustab ennast.

+24
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Ma pole kunagi aru saanud sellisest emavihkamisest, see pole lihtsalt loogiline minu jaoks. Ega kõik inimesed tõesti ei oska lastega midagi peale hakata, aga kui sul olid muud asjad olemas peale armastuse, siis on ta ju ikkagi püüdnud olla sulle ema. Aga emaks olemine on paljudele raske, ega sa ilmselt ju ei tea ka miks ta selline oli, äkki oligi sinu seltskond talle tüütu, sest oli masendunud. Vahet pole, kui sa ei talu teda, siis ütle mis tast arvad ja lõpeta suhtlemine, mis sul enam kaotada on, aga ega sa siis temast parem inimene ka ei ole.

Mina küll aru ei saa kuidas TA halb inimene on, kui ta oma ema pikalt saadab. See on ju loogiline, et ta ei soovi suhelda inimesega, kes on talle nii palju haiget teinud.

+20
-8
Please wait...

Postitas:
Kägu

Minul oli ka halb lapsepõlv ja minu ema ei osanud olla ema. Ta oli ikka ektreemselt halb. Nüüd tahab olla ema, aga kahjuks on liiga hilja. Ma ei armasta teda mitte vähimalgi määral ja mul ei ole erilist huvi temaga suhelda. Ütlesin talle seda otse näkku, pillis küll, aga mind see eriti ei kõigutanud.
Kõik emad ei ole loodud emaks ja mõne ema puhul on nii, et ta poleks pidanud mitte kunagi emaks saama.

+21
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul ei ole enda emaga kunagi head suhet olnud. Kui ma olin väike, siis kodu oli olemas, aga ema hoidis eemale ja ütles alati, et ma olen nii tüütu ja minuga on nii raske. Üsna noorelt sain iseseisvaks ja nüüd kui ma olen 30+ on ema hakanud ainult helistama ja nüüd tunnen mina et tema on tüütu. Ma ilmselt väiksen vajasin ta lähedust ja tähelepanu rohkem kui nüüd. Ta helistab mulle kaks korda nädalas ja minu jaoks oleks vist isegi kaks korda aastas liig.

Kuidas parem oleks, kas öelda otse välja, et ma ei taha suhelda või lihtsalt ignoreerida ja vältida? Olen varasemalt üritanud temaga rääkida, et mul ei ole lapsepõlvest häid mälestusi ja ma ei tunne temaga sidet, aga ta hakkab end kaitsma ja ütleb, et ma olin nii keeruline ja tänamatu laps. Ühesõnaga minus ta tekitab ainult vastikust või jätab külmaks.

Kuidas ma temast kerge vaevaga eemale saaks hoida? Elame erinevates linnades 4h kaugusel. Vahel ta kutsub mind endale järgi, et ma tooks ta enda juurde, aga siis ma ikka valetan midagi kokku, et töö pärast ei saa vms. Aga nüüd ta on avastanud selle helistamise ja no mulle kohe tema häälega meenub kõik see nõme lapsepõlv. Mul on ilma temata väga hea elu. Kuna see helistamine on nii tihti ka, siis tunnengi, et terve päev on hiljem rikutud tema pärast.

Ma ùtlekski, et ma olen ju seesama inimene, see tänamatu ja keeruline, kellega sa suhelda ei soovinud. Palun ärme suhtle.

Ma midagi vingerdama ja valetama ei hakkaks. See võib vastasel juhul kesta aastakümneid ju.

Peaksid 4h kaugusele enda juurde tooma??? Nagu tõsiselt? Kas ta on invaliid või mis mõttes?

 

+16
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina küll aru ei saa kuidas TA halb inimene on, kui ta oma ema pikalt saadab. See on ju loogiline, et ta ei soovi suhelda inimesega, kes on talle nii palju haiget teinud.

Aga ei saada ju. No nii halb pole TA ema ka, et talle seda öelda siis ei võiks. Millest ta räägib üldse emaga kui telefonis suhtlevad? Kui ei taha, et ema helistab, siis blokeerigu number ära, aga enne võiks suud puhtaks rääkida emaga, seda peaks ema ikka väärt olema. Ääretult lapsik on suhtumine, et sina mind ei armastanud, siis mina ka sind ei saa isegi taluda.  Meil siin pole udust aimugi kuidas need asjad tegelikult olid ja mis põhjusel. Katsuge ikka üle olla, täisinimesed, aga jonnivad nagu lapsed.

+8
-17
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina küll aru ei saa kuidas TA halb inimene on, kui ta oma ema pikalt saadab. See on ju loogiline, et ta ei soovi suhelda inimesega, kes on talle nii palju haiget teinud.

Aga ei saada ju. No nii halb pole TA ema ka, et talle seda öelda siis ei võiks. Millest ta räägib üldse emaga kui telefonis suhtlevad? Kui ei taha, et ema helistab, siis blokeerigu number ära, aga enne võiks suud puhtaks rääkida emaga, seda peaks ema ikka väärt olema. Ääretult lapsik on suhtumine, et sina mind ei armastanud, siis mina ka sind ei saa isegi taluda. Meil siin pole udust aimugi kuidas need asjad tegelikult olid ja mis põhjusel. Katsuge ikka üle olla, täisinimesed, aga jonnivad nagu lapsed.

Miks peaks see jonn olema? Kui laps ei saa oma emalt armastust, siis kuidas laps peaks hakkama oma ema armastama? Mina ei saanud ka oma emalt armastust ja mina ei armasta teda ka. Lihtsalt see on kogu selle asja tulemus.

+19
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mina küll aru ei saa kuidas TA halb inimene on, kui ta oma ema pikalt saadab. See on ju loogiline, et ta ei soovi suhelda inimesega, kes on talle nii palju haiget teinud.

Aga ei saada ju. No nii halb pole TA ema ka, et talle seda öelda siis ei võiks. Millest ta räägib üldse emaga kui telefonis suhtlevad? Kui ei taha, et ema helistab, siis blokeerigu number ära, aga enne võiks suud puhtaks rääkida emaga, seda peaks ema ikka väärt olema. Ääretult lapsik on suhtumine, et sina mind ei armastanud, siis mina ka sind ei saa isegi taluda. Meil siin pole udust aimugi kuidas need asjad tegelikult olid ja mis põhjusel. Katsuge ikka üle olla, täisinimesed, aga jonnivad nagu lapsed.

Nii tore, et sina oled suutnud andestada oma emale. Tugev naine oled! 🙂

+3
-1
Please wait...

Postitas:
Kägu

Miks peaks see jonn olema? Kui laps ei saa oma emalt armastust, siis kuidas laps peaks hakkama oma ema armastama? Mina ei saanud ka oma emalt armastust ja mina ei armasta teda ka. Lihtsalt see on kogu selle asja tulemus.

Keegi ei käsigi armastada, armastus ei käigi nipsust. Aga armastada nagu ligimest on ju võimalik. Ja kui ei tahagi suhelda, siis tulebki nii öelda ja suud puhtaks rääkida ja finito. Milleks vaja valetada, keerutada ja lolli mängida. Vot see on jonnimine ja lapsik.

+10
-3
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nii tore, et sina oled suutnud andestada oma emale. Tugev naine oled! 🙂

Täiskasvanuna saan aru, et mul oli väga hea ema, kes kasvatas meid nagu suutis ja oskas, armastas ka. Lapsepõlveaegsed ema peale solvumised on tagasi vaadates ikka lausa naeruväärsed. Mul pole midagi talle andestada, ega ma ise ka mingi imeinimene pole.

+9
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Kui võtad telefoni vastu, on see juba sinu poolt selge signaal, et tahad suheda. Inimene, kes ei taha suhelda, ei võta telefoni vastu. Ema ei suuda õhust lugeda, mida sa mõtled või tunned, ta reageerib sinu tegudele. Võtad telefoni vastu, järelikult tahad suhelda ja sul on aega suhelda. Nii et kõigepealt ära võta telefoni, kui sa ei taha rääkida. Käitud nagu väike laps, kes tahab, et teised täidaks sinu soove, aga sa oled ju täiskasvanu. Halvad asjad lapsepõlvest jäävad meelde seetõttu, et häid asju oli ka. Ja häid asju pidi olema rohkem, kuna halb asi on jäänud sulle meelde tugevalt. Nii et tuleta meelde ka kõik see hea, mis lapsepõlves oli ja mille tausalt need korrad kui öeldi, et oled tüütu, ära sega, siis toimusid. Kas sa olid näljas, paljas lapsepõlves. Kogu aeg, Lastekaitse tahtis äravõtta sind ema juurest, kuna ema ei hoolinud ? Kui seda ei olnud, siis see kõik on juba hoolimine. jne, jne. Üks osa asju mälestuses on sellised, nagu nad peaksidki olema. Aga ema on elus inimene, omade lugudega, oma lapsepõlvega.  Ja laps ei pea ema armastama, vaid oma lapsi. Ema armastus lapsele ei pea minema emale tagasi, vaid omale lastele tuleb see suunata. Ema,  kes ootab oma täiskasvanud lapselt armastust ja selle väljendamist, on korralik egoist ja peab õppima rõõmustama, kui näeb kuidas tema laps oma lapsi armastab.

+4
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Nii tore, et sina oled suutnud andestada oma emale. Tugev naine oled! 🙂

Täiskasvanuna saan aru, et mul oli väga hea ema, kes kasvatas meid nagu suutis ja oskas, armastas ka. Lapsepõlveaegsed ema peale solvumised on tagasi vaadates ikka lausa naeruväärsed. Mul pole midagi talle andestada, ega ma ise ka mingi imeinimene pole.

Siin koorubki välja, miks sa ei saa aru, sest sa ei ole mitte kunagi olnud sellises olukorras.
Sul pole olnud lähisuhte traumasid, millega pead täiskasvanueas tegelema. Õnnelik inimene, aga ära tule teiste kallal sellepärast õiendama.

+12
-6
Please wait...

Postitas:
Kägu

Vahepeal võib proovida ka hukka mõistmise asemel mõista, keegi pole emaks sündinud ja ka iga ema on eraldi isiksus – vahepeal me kipume seda unustama. Ka tal on olnud sarnased lapsepõlvetraumad ja tema käitumine, ka see kuidas “ema” olla, on tema vanemate “pärand”. Selle jaoks on tänapäeval isegi olemas perenõustamised – seda võib teha nii üksi (et oma “traumadest” üle saada, kui siis mitmekesi). Mõnikord kipuvadki meelde jääma just kehvasti öeldud asjad, laps sel ajal ei suuda ehk tajuda mis olukord tegelikult oli – kuidas emal vaimse tervisega oli, kuidas ajaga, kuidas rahaga, kuidas võimalustega. Lisaks inimeste viis armastada on täiesti erinev – mõne jaoks ongi armastus see kui ta võimaldab kõik, teise jaoks on armastus puudutused ja kallistused, kolmanda jaoks sõnad jne.

Me ei oska alati olla parim versioon meist endist, isegi kui peas kujutame. Sa kunagi ei tea, mis etteheited oma laps võib sulle tulevikus teha.

+9
-9
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Nii tore, et sina oled suutnud andestada oma emale. Tugev naine oled! 🙂

Täiskasvanuna saan aru, et mul oli väga hea ema, kes kasvatas meid nagu suutis ja oskas, armastas ka. Lapsepõlveaegsed ema peale solvumised on tagasi vaadates ikka lausa naeruväärsed. Mul pole midagi talle andestada, ega ma ise ka mingi imeinimene pole.

Siin koorubki välja, miks sa ei saa aru, sest sa ei ole mitte kunagi olnud sellises olukorras.

Sul pole olnud lähisuhte traumasid, millega pead täiskasvanueas tegelema. Õnnelik inimene, aga ära tule teiste kallal sellepärast õiendama.

Numbrivahetuses pole midagi keerulist.

+1
0
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mulle on alati huvi pakkunud lapsepõlvemälestused. Nt suguvõsaga kokku saades räägivad mees ja ta õed, mida vanem ütles, kuidas ütles ja ko jabur see oli. Kõik on saanud naerda vanemate üle. Saades aru et vanem lihtsalt ütles nii, et lõpetada mingi olukord. Ka vanemad on naernud, kui ebapedagoogiliselt  nad käitusid. Hiljuti just olime teises seltskonnas ja meenutati kuidas vanaema lapselapsi hirmutas musta mehega, kes on räästa all, kus on tema kudumise lõngad. Selleks et lapsed ei läheks neid sinna sorima ja sassi ajama. Mingil põhjusel oli see talle lihtsam, kui rääkida et ta ei taha, et lapsed seal soriks ja mängiks.  Ega mina ka kindlasti olen öelnud midagi halba lastele. Kindlasti. Mulle ei meeldinud lastega mängida. Mulle ei meeldinud need rollimängud, kodunenud, mida laps tahtis minuga mängida. Usun ka et ütlesin et ta on tüütu. Kuigi mõistusega ma saan aru, et oleks pidanud mängima. Palju rohkem mängima. Aga kodutööde ja  kohustustuste kõrval ma ei leidnud jõudu pingutada mida mingi tegelane tema mängus peab ütlema. Mulle oli see suur piin. Ja väsimuse taustal ei käitu vanem alati hästi lapsega. Ma ei tea, kas sa tood seda nagu halva asjana välja et iseseisvususid varakult. See võiks ju olla hea asi?

+13
-4
Please wait...

Postitas:
Kägu

Selle peale tuleb meeldemu ämm, kelle kõnesid ma ka pidevalt varu ei võtnud aga see jäigi helistama iga tunni tagant kui keegi vastu võttis ja mind telefonile kutsus, ta helistas lauatelefonile.

Kui ämm helistab ja ma ei võta telefoni, siis helistab lauatelefonile, siis poja telefonile ja siis uuesti minule. Ühel varahommikul näitas telekas ühte mu sugulast, siis helistas kogu pere läbi , et me kindlasti teleka ette läheks. Kui ärgates nägime neid vastamata kõnesid, arvasime, et äiaga on midagi lahti.

Sõbranna ema on väga egoistlik ja manipuleeriv inimene, vanem tütar ei lase endale enam midagi teha, hoiab emast eemale, aga noorem ei suuda emale n.ö. selga keerata ning üritab ikkagi veel emaga häid suhteid hoida. Kindlasti on neil lapsena olnud toredaid aegu ja ma ei kahtlegi, et tegelikult nad armastavad oma ema, aga see ema suudab kõik ära rikkuda oma kommentaaride, halvustamistega, süüdistamisega jne.

+9
-5
Please wait...

Postitas:
Kägu

Mul ei ole enda emaga kunagi head suhet olnud. Kui ma olin väike, siis kodu oli olemas, aga ema hoidis eemale ja ütles alati, et ma olen nii tüütu ja minuga on nii raske. Üsna noorelt sain iseseisvaks ja nüüd kui ma olen 30+ on ema hakanud ainult helistama ja nüüd tunnen mina et tema on tüütu. Ma ilmselt väiksen vajasin ta lähedust ja tähelepanu rohkem kui nüüd. Ta helistab mulle kaks korda nädalas ja minu jaoks oleks vist isegi kaks korda aastas liig.

Kuidas parem oleks, kas öelda otse välja, et ma ei taha suhelda või lihtsalt ignoreerida ja vältida? Olen varasemalt üritanud temaga rääkida, et mul ei ole lapsepõlvest häid mälestusi ja ma ei tunne temaga sidet, aga ta hakkab end kaitsma ja ütleb, et ma olin nii keeruline ja tänamatu laps. Ühesõnaga minus ta tekitab ainult vastikust või jätab külmaks.

Kuidas ma temast kerge vaevaga eemale saaks hoida? Elame erinevates linnades 4h kaugusel. Vahel ta kutsub mind endale järgi, et ma tooks ta enda juurde, aga siis ma ikka valetan midagi kokku, et töö pärast ei saa vms. Aga nüüd ta on avastanud selle helistamise ja no mulle kohe tema häälega meenub kõik see nõme lapsepõlv. Mul on ilma temata väga hea elu. Kuna see helistamine on nii tihti ka, siis tunnengi, et terve päev on hiljem rikutud tema pärast.

Ilmselt meenutasid sa emale tüütut isa, sest ta pidi pead murdma kuidas sulle toit lauale ja riided selga saada. Sinusuguse tänamatu jõmsika oleks kohe pidanud lastekodusse andma, oleks ema endale saanud ka elada.

Ja sinu postitust  lugedes tundud sa väga tüütu inimene olevat, ei tea kas geenidega sulle kaasa antud?

+6
-25
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

See bussijaamas ja kaubanduskeskuses logelejate kamp on hakanud nüüd suureks saama ja vaja nüüd emasid kividega loopima hakata. Emavihkajatel läheb elus alati halvasti

 

+8
-25
Please wait...
Kommentaarist on juba teavitatud
Postitas:
Kägu

Alati on sellistes teemades need psühhoemmed ise kohal, kelle arvates lapsel nende kohta ei saagi mingit arvamust olla. Aga võta näpust, need väikesed lapsed, keda oli hea terroriseerida, saavad suureks ja libisevad teie kontrolli alt välja. Kasvõi siin teemas jutt lastekodusse andmisest on ju puhas kius, väikelapse hirmutamisel muidugi töötab, täiskasvanu näeb kohe, et sellise mõttemaailmaga inimene on läbinisti mäda. Ükski laps pole palunud sündida, ammugi omale ise valinud, siin peaks ikka ise peeglisse vaatama, mitte ennast lapse peal välja elama.

+18
-6
Please wait...

Näitan 30 postitust - vahemik 1 kuni 30 (kokku 362 )


Esileht Pereelu ja suhted Kuidas emaga mitte suhelda?