Olen TA. Vastan mõnele küsimusele, mis siin läbi käis. Isaga lahutas, kui olin umbes 5 aastane, isa helistab mulle sünnipäevadel ja selline suhe mulle sobib. Mu ema on üksik, tal ei ole ka enda vanuseid sõpru. Töötab toidupoes ja “sõbrannad” on minust nooremad teised kassapidajad.
Kui ema mulle helistab, siis ta ei küsi minult midagi, räägib mis ta tegi ja mis ta plaanib teha, ma vaikselt noogutan kaasa. Ühtegi lisaküsimust ega kommentaari tavaliselt ei lisa. Omaarust annan viisakalt märku, et ma pole huvitatud.
Minu hinnangul on ta väga enesekeskne, ta eeldabki, et ma sõidan teisest linnast talle järgi ja toon ta paariks tunniks enda juurde ja siis viin ta tagasi. Ei tea kust tal selline arvamus on tekkinud, minu elu jooksul pole keegi talle sellist privileegi pakkunud. Nüüd ta ilmselt eeldab, et kasvatas lapsed suureks ja me teeme talle kõik ette ja taha.
Mul on kaks venda, mõlemad on kolinud välismaale elama. Mina olin ainus rumal, kes nii lähedale jäi vist.
Usun ka, et noorena emal oli depressioon, aga ilmselt ajabki mind see tema senine sama käitumine närvi. Et ta ei ole valmis üldse minu vaatenurgast asja nägema, et ta ei ole avatud mind mõistma ja oma viga tunnistama. Ma kuskil teismelisena rääkisin sellest suhtest psühholoogile ka ja siis ema sai nii vihaseks, et ma häbistan teda ja tal on nii piinlik minu pärast. Ta teeb üldse palju veidraid asju. Näiteks ta kinkis mu 32 sünnipäevaks kommikarbi ja ütles, et ma võin igapäev ainult 2 kommi süüa, sest ma olen paks. Kes teeb nii? Miks ma peaks tahtma suhelda sellise inimesega? Lisan veel, et ma olen temast ca 20kg kergem.
Oh, mul on ka selline üksinda elav ema, kellele meeldib palju enda elu väikseid detaile rääkida, aga tal on õnneks kaks õde, kellele igapäevaselt helistada.
Muidgeks, tänapeaäval saab helistada ka Messangeri ja WhatsApp-i kaudu. Juhenda oma ema ka oma poegadele helistama…
Aga sinu olukorras vast võtaksin ma ilusti telefoni vastu ja paneks kapi peale seisma. Las ema räägib ennast tühjaks, aga sa ei pea ju kuulama. Kui ta monoloog otsa saab, siis ta paneb ise kõne kinni. Ei tunud, et sellisele inimesele aitab seletamine, et sind ei huvita. Ja kui ta ei kuule sinu mõminat ega isegi headaega ütlemist, siis kas jõuab kohale, et sa ei kuula (ja ei huvita) või polegi vahet, et tegelikku kuulajat pole.
Ega teist inimest ümber ei muuda. Ennast tuleb hoida.