Teema: Kuidas emaga mitte suhelda?

Oletame, et emal oli nooruses pikalt depressioon, mis ehk põhjendaks tema käitumist. Või ta ei osanud muud moodi. Nüüdseks aga on aastaid möödas ja ka see ema on suuteline ennast ju analüüsima. Nagu ikka, meiegi enamuses. Kuid tema laseb ikka sama teksti ka nüüd??!! Mina võin vaba käega öelda, et olin kunagi noor ja rumal ja ei olnud enamaks võimeline, kui ma sel hetkel just olin ja tegin. Ma ei saaks korrata ei tegudes ega sõnades väga paljut, mida siis tegin. Rumalusest. Miks tema seda kordab? Miks ta bussiga ei sõida ise kohale?

#4053128:

Mul ei ole enda emaga kunagi head suhet olnud. Kui ma olin väike, siis kodu oli olemas, aga ema hoidis eemale ja ütles alati, et ma olen nii tüütu ja minuga on nii raske. Üsna noorelt sain iseseisvaks ja nüüd kui ma olen 30+ on ema hakanud ainult helistama ja nüüd tunnen mina et tema on tüütu. Ma ilmselt väiksen vajasin ta lähedust ja tähelepanu rohkem kui nüüd. Ta helistab mulle kaks korda nädalas ja minu jaoks oleks vist isegi kaks korda aastas liig.

Kuidas parem oleks, kas öelda otse välja, et ma ei taha suhelda või lihtsalt ignoreerida ja vältida? Olen varasemalt üritanud temaga rääkida, et mul ei ole lapsepõlvest häid mälestusi ja ma ei tunne temaga sidet, aga ta hakkab end kaitsma ja ütleb, et ma olin nii keeruline ja tänamatu laps. Ühesõnaga minus ta tekitab ainult vastikust või jätab külmaks.

Kuidas ma temast kerge vaevaga eemale saaks hoida? Elame erinevates linnades 4h kaugusel. Vahel ta kutsub mind endale järgi, et ma tooks ta enda juurde, aga siis ma ikka valetan midagi kokku, et töö pärast ei saa vms. Aga nüüd ta on avastanud selle helistamise ja no mulle kohe tema häälega meenub kõik see nõme lapsepõlv. Mul on ilma temata väga hea elu. Kuna see helistamine on nii tihti ka, siis tunnengi, et terve päev on hiljem rikutud tema pärast.

Ema avastas alles nüüd sulle helistamise võimaluse, kuigi telefonid on kogu aja olemas olnud??!

#4053347:

Nüüdseks aga on aastaid möödas ja ka see ema on suuteline ennast ju analüüsima. Nagu ikka, meiegi enamuses. Kuid tema laseb ikka sama teksti ka nüüd??!!

Kui sina talle ei ütle mis sulle haiget teeb, siis su ema ei teagi, et midagi valesti läks. Ja kui sa oled olnud ise siiani vihane või ükskõikne, siis kuidas saab ta teistsugune olla? Olete ühe puu oksad ju. Pealegi on need emad oma lapsepõlve veetnud sügaval nõukaajal, mil olid hoopis teised tingimused. Nt. praegused 60- aastased jäid 3-kuuselt üksi koju, sest emad pidid tööle minema, hea kui leiti mõni hoidja või sõimekoht. Ega see ju on sinu arust tühiasi eksole. Või ekperimenteeriti nädalase lasteaiaga, esmaspäeval viidi ja reedel mindi järele. Vot nii olid lood paljude lapsepõlve ajal. Sealt tuligi palju katkiseid inimesi, kes ei osanudki paremini armastada.

#4053351:

#4053292:

Sul pole olnud lähisuhte traumasid, millega pead täiskasvanueas tegelema. Õnnelik inimene, aga ära tule teiste kallal sellepärast õiendama.

Sa oled täisinimene ja ei suuda minevikuga rahu teha? Keegi ei suuda öelda, mis teisele trauma tekitab, ainult ise saad analüüsida oma minevikku ja teha järeldused. Eelkõige tuleb antud juhul emaga rääkida ja küsida miks see nii oli, sa saa lähtuda ainult mustvalgelt enda vaatekohast. Mina kujutan küll ette, et ema, kes kasvatab üksi lapsi, rabab mitmel töökohal, teeb kõik kodutööd, on magamata ja väsinud mentaalselt, võib vabalt mitte suuta oma lastega mängida ja tõrjuda nad eemale. Võibolla olid need hetked, mil sind tüütuks nimetas, just need kus ta tahtis üksi olla ja rahu saada. Sina aga pead siiani viha ja tunned, et sind pole armastatud. Väga isekas tundub.

Ta on püüdnud ju minevikuga rahu teha, sest suudab iseseisev olla ja elada. Kuna me teisi muuta ei saa, siis muudame midagi endast, et suuta elada.

#4053365:

Olen TA. Vastan mõnele küsimusele, mis siin läbi käis. Isaga lahutas, kui olin umbes 5 aastane, isa helistab mulle sünnipäevadel ja selline suhe mulle sobib. Mu ema on üksik, tal ei ole ka enda vanuseid sõpru. Töötab toidupoes ja “sõbrannad” on minust nooremad teised kassapidajad.

Kui ema mulle helistab, siis ta ei küsi minult midagi, räägib mis ta tegi ja mis ta plaanib teha, ma vaikselt noogutan kaasa. Ühtegi lisaküsimust ega kommentaari tavaliselt ei lisa. Omaarust annan viisakalt märku, et ma pole huvitatud.

Minu hinnangul on ta väga enesekeskne, ta eeldabki, et ma sõidan teisest linnast talle järgi ja toon ta paariks tunniks enda juurde ja siis viin ta tagasi. Ei tea kust tal selline arvamus on tekkinud, minu elu jooksul pole keegi talle sellist privileegi pakkunud. Nüüd ta ilmselt eeldab, et kasvatas lapsed suureks ja me teeme talle kõik ette ja taha.

Mul on kaks venda, mõlemad on kolinud välismaale elama. Mina olin ainus rumal, kes nii lähedale jäi vist.

Usun ka, et noorena emal oli depressioon, aga ilmselt ajabki mind see tema senine sama käitumine närvi. Et ta ei ole valmis üldse minu vaatenurgast asja nägema, et ta ei ole avatud mind mõistma ja oma viga tunnistama. Ma kuskil teismelisena rääkisin sellest suhtest psühholoogile ka ja siis ema sai nii vihaseks, et ma häbistan teda ja tal on nii piinlik minu pärast. Ta teeb üldse palju veidraid asju. Näiteks ta kinkis mu 32 sünnipäevaks kommikarbi ja ütles, et ma võin igapäev ainult 2 kommi süüa, sest ma olen paks. Kes teeb nii? Miks ma peaks tahtma suhelda sellise inimesega? Lisan veel, et ma olen temast ca 20kg kergem.

Mul oli ka kunagi selline sõbranna, kes ajas juuksekarva lõhki iga sõna ja liigutuse peale, sest võttis absoluutselt  kõike hinge, mida iganes ütlesin ja tegin, lahistas nutta väikeste asjade peale ja oli otsata solvunud iga asja peale. Üldse ei vaevunud teistest aru saama. Mul oli väga raske suhelda sellisega, lõpuks mu närv ei pidanud enam vastu ja nähvasin talle ära ja pole sellest saati enam suhelnud kordagi ja ei taha ka, see oleks mu lõpuks hulluks ajanud ja pidin mõtlema enda peale.

#4053375:

#4053369:

Miks eeldatakse, et emal oli depressioon ja see selgitaks tema köitumist, siiamaani välja? Kuid ka lapsel võib olla depressioon, mis on siiamaani välja. (sõidan ka ise bussiga, lube pole)

Sest ega ainult sina pole laps olnud! Su ema oli ka kunagi laps. Kui sina pole suureks saades muutunud, siis miks tema pidi muutuma? Te oletegi ju ühesugused.

Mina kirjutasin selle, aga ma pole TA.  Rääkisin eeldamisest. Mingi vahe ikka on. Ema oli siis täiskasvanud inimene. TA oli siis laps. See ongi see vahe. Laps ei pea analüüsima, miks ta lapsena oli tüütu või miks ta midagi tegi.

#4053390:

Mingi vahe ikka on. Ema oli siis täiskasvanud inimene. TA oli siis laps. See ongi see vahe. Laps ei pea analüüsima, miks ta lapsena oli tüütu või miks ta midagi tegi.

No TA on ju praegu täiskasvanu ja ka ei analüüsi  olukorda, lihtsalt lähtub enda mälestustest, need ei pruugi adekvaatsed olla. Teiseks saab emaga suhtlemise lihtsalt lõpetada, aga ju siis ei taha või pole kasulik.

#4053406:

#4053390:

Mingi vahe ikka on. Ema oli siis täiskasvanud inimene. TA oli siis laps. See ongi see vahe. Laps ei pea analüüsima, miks ta lapsena oli tüütu või miks ta midagi tegi.

No TA on ju praegu täiskasvanu ja ka ei analüüsi olukorda, lihtsalt lähtub enda mälestustest, need ei pruugi adekvaatsed olla. Teiseks saab emaga suhtlemise lihtsalt lõpetada, aga ju siis ei taha või pole kasulik.

Minu arust ta analüüsib. Ta on jutu järgi varemalt püüdnud emaga seda suhet korrastada, aga kirjutas ju, et ema oli vastu. Selle teema tegemine ka näitab tegelemist teemaga. Ta on kimpus ja tema jaoks on see raske. Kui üks soovitab, et ära üldse suhtle, teine, et tee asjad klaariks või muu variant, siis ka need ei pruugi sobida. Inimene ei tunne ennast hästi siis, kui ema helistab, ega ka siis, kui ta selle ära keelaks vms. See näitabki probleemi.

#4053429:

#4053406:

#4053390:

Mingi vahe ikka on. Ema oli siis täiskasvanud inimene. TA oli siis laps. See ongi see vahe. Laps ei pea analüüsima, miks ta lapsena oli tüütu või miks ta midagi tegi.

No TA on ju praegu täiskasvanu ja ka ei analüüsi olukorda, lihtsalt lähtub enda mälestustest, need ei pruugi adekvaatsed olla. Teiseks saab emaga suhtlemise lihtsalt lõpetada, aga ju siis ei taha või pole kasulik.

Minu arust ta analüüsib. Ta on jutu järgi varemalt püüdnud emaga seda suhet korrastada, aga kirjutas ju, et ema oli vastu. Selle teema tegemine ka näitab tegelemist teemaga. Ta on kimpus ja tema jaoks on see raske. Kui üks soovitab, et ära üldse suhtle, teine, et tee asjad klaariks või muu variant, siis ka need ei pruugi sobida. Inimene ei tunne ennast hästi siis, kui ema helistab, ega ka siis, kui ta selle ära keelaks vms. See näitabki probleemi.

Ja mida see lõputu analüüs annaks siis nende suhetele juurde? 30 aastat tagasi öeldut ju enam muuta või tagasi võtta ei saa. See analüüs ei muuda ju mitte midagi. Ajab ainult tigedaks heietades seda, mida muuta ei saa. Elada tuleb tänases päevas ja nii nagu täna antud on. Ema püüab suhelda ja siis laps aina mõtleb sellest, mis temale öeldi 30+ aastat tagasi? Mida see annab, mida see muudab? Mitte midagi.

#4053432:

#4053429:

#4053406:

#4053390:

Mingi vahe ikka on. Ema oli siis täiskasvanud inimene. TA oli siis laps. See ongi see vahe. Laps ei pea analüüsima, miks ta lapsena oli tüütu või miks ta midagi tegi.

No TA on ju praegu täiskasvanu ja ka ei analüüsi olukorda, lihtsalt lähtub enda mälestustest, need ei pruugi adekvaatsed olla. Teiseks saab emaga suhtlemise lihtsalt lõpetada, aga ju siis ei taha või pole kasulik.

Minu arust ta analüüsib. Ta on jutu järgi varemalt püüdnud emaga seda suhet korrastada, aga kirjutas ju, et ema oli vastu. Selle teema tegemine ka näitab tegelemist teemaga. Ta on kimpus ja tema jaoks on see raske. Kui üks soovitab, et ära üldse suhtle, teine, et tee asjad klaariks või muu variant, siis ka need ei pruugi sobida. Inimene ei tunne ennast hästi siis, kui ema helistab, ega ka siis, kui ta selle ära keelaks vms. See näitabki probleemi.

Ja mida see lõputu analüüs annaks siis nende suhetele juurde? 30 aastat tagasi öeldut ju enam muuta või tagasi võtta ei saa. See analüüs ei muuda ju mitte midagi. Ajab ainult tigedaks heietades seda, mida muuta ei saa. Elada tuleb tänases päevas ja nii nagu täna antud on. Ema püüab suhelda ja siis laps aina mõtleb sellest, mis temale öeldi 30+ aastat tagasi? Mida see annab, mida see muudab? Mitte midagi.

Olen TA. Ema alandab mind ja käitub minuga samamoodi nagu vanasti ja nagu ma oleks laps. Ta ei ole üldse muutunud, täna on sama nagu 30a tagasi.

Kas tõesti peaksin enda heaolu alla suruma, sest ta on mu ema? Et vastutahtmist teeselda, et ta meeldib mulle ja end nii ohverdada? Ma suudan suvalise inimesega tänavalt palju rohkem suhestuda, kui inimesega, kes mind terve elu alandanud on ja igal võimalusel mind maha teeb.

Kas tõesti on olemas inimesi, kes elavad igapäev ebamugavas ja toksilises keskkonnas, lihtsalt sellepärast, et tegemist on veresugulasega? Mulle ei tundu see loogiline.

#4053439:

Kas tõesti peaksin enda heaolu alla suruma, sest ta on mu ema? Et vastutahtmist teeselda, et ta meeldib mulle ja end nii ohverdada? Ma suudan suvalise inimesega tänavalt palju rohkem suhestuda, kui inimesega, kes mind terve elu alandanud on ja igal võimalusel mind maha teeb.

No mida? Sulle on korduvalt öeldud, et lõpeta suhtlemine. Ei sobi, siis ei sobi. Milles asi on? Järjest rohkem tundub, et sul on paranoia.

TA ilmselt otsib tõesti mingit kinnitust või vajab ümberlükkamist – eks ta ise teab, mida ta ootas sellega, et siia selle teema tegi.

Suhtlemise lõpetamine on ju lihtne kui vaid tahta. 30-aastasele seda ilmselt ei pea õpetama kuidas telefonis nr blokeerida või mitte kõnele vastata. Pole keerulisem kui ükskõik kelle võõraga suhtlemist lõpetada – TA teab seda, ta kindlasti oskab ka, aga mingil põhjusel teda siiski see närib, kuna tegu on emaga. Ilmselt kusagil sisemuses siiski on hirm, et kahtseb seda hiljem? Kui nt ema surnud on?

#4053432:

#4053429:

#4053406:

#4053390:

Mingi vahe ikka on. Ema oli siis täiskasvanud inimene. TA oli siis laps. See ongi see vahe. Laps ei pea analüüsima, miks ta lapsena oli tüütu või miks ta midagi tegi.

No TA on ju praegu täiskasvanu ja ka ei analüüsi olukorda, lihtsalt lähtub enda mälestustest, need ei pruugi adekvaatsed olla. Teiseks saab emaga suhtlemise lihtsalt lõpetada, aga ju siis ei taha või pole kasulik.

Minu arust ta analüüsib. Ta on jutu järgi varemalt püüdnud emaga seda suhet korrastada, aga kirjutas ju, et ema oli vastu. Selle teema tegemine ka näitab tegelemist teemaga. Ta on kimpus ja tema jaoks on see raske. Kui üks soovitab, et ära üldse suhtle, teine, et tee asjad klaariks või muu variant, siis ka need ei pruugi sobida. Inimene ei tunne ennast hästi siis, kui ema helistab, ega ka siis, kui ta selle ära keelaks vms. See näitabki probleemi.

Ja mida see lõputu analüüs annaks siis nende suhetele juurde? 30 aastat tagasi öeldut ju enam muuta või tagasi võtta ei saa. See analüüs ei muuda ju mitte midagi. Ajab ainult tigedaks heietades seda, mida muuta ei saa. Elada tuleb tänases päevas ja nii nagu täna antud on. Ema püüab suhelda ja siis laps aina mõtleb sellest, mis temale öeldi 30+ aastat tagasi? Mida see annab, mida see muudab? Mitte midagi.

Ei ole ju 30 a tagasi öeldu? Ta ju käitub siiani samamoodi. Ei saa soovitada teisele inimesele et mida teha. On asju, mille tegemine küll muudab olukorda, aga ei anna inimesele ikka hingerahu. Kuna see pole talle omane. Ta võib küll harjuda pika peale ,aga ka see erineb. Saan vaid öelda, mida mina teeks. Kui oleks tegemist sugulasega, lähedasega. Ma kirjutaks kirja, paberil. Las loeb.

#4053509:

#4053432:

#4053429:

#4053406:

#4053390:

Mingi vahe ikka on. Ema oli siis täiskasvanud inimene. TA oli siis laps. See ongi see vahe. Laps ei pea analüüsima, miks ta lapsena oli tüütu või miks ta midagi tegi.

No TA on ju praegu täiskasvanu ja ka ei analüüsi olukorda, lihtsalt lähtub enda mälestustest, need ei pruugi adekvaatsed olla. Teiseks saab emaga suhtlemise lihtsalt lõpetada, aga ju siis ei taha või pole kasulik.

Minu arust ta analüüsib. Ta on jutu järgi varemalt püüdnud emaga seda suhet korrastada, aga kirjutas ju, et ema oli vastu. Selle teema tegemine ka näitab tegelemist teemaga. Ta on kimpus ja tema jaoks on see raske. Kui üks soovitab, et ära üldse suhtle, teine, et tee asjad klaariks või muu variant, siis ka need ei pruugi sobida. Inimene ei tunne ennast hästi siis, kui ema helistab, ega ka siis, kui ta selle ära keelaks vms. See näitabki probleemi.

Ja mida see lõputu analüüs annaks siis nende suhetele juurde? 30 aastat tagasi öeldut ju enam muuta või tagasi võtta ei saa. See analüüs ei muuda ju mitte midagi. Ajab ainult tigedaks heietades seda, mida muuta ei saa. Elada tuleb tänases päevas ja nii nagu täna antud on. Ema püüab suhelda ja siis laps aina mõtleb sellest, mis temale öeldi 30+ aastat tagasi? Mida see annab, mida see muudab? Mitte midagi.

Ei ole ju 30 a tagasi öeldu? Ta ju käitub siiani samamoodi. Ei saa soovitada teisele inimesele et mida teha. On asju, mille tegemine küll muudab olukorda, aga ei anna inimesele ikka hingerahu. Kuna see pole talle omane. Ta võib küll harjuda pika peale ,aga ka see erineb. Saan vaid öelda, mida mina teeks. Kui oleks tegemist sugulasega, lähedasega. Ma kirjutaks kirja, paberil. Las loeb.

Kuidas käitub siis? Kinkis sünnipäevaks kommikarbi, jällegi väga harilik kingitus teisest põlvkonnast inimese poolt, ja ütles, et söö päevas 2 kommi, muidu lähed paksuks? See oli ju ometi pooleldi naljaga öeldud. Sa pead ometi mõistma, et ema on teisest põlvkonnast, kus nii räägitigi ja keegi ei mõelnud sellest mitte kui midagi.

#4053531:

Kuidas käitub siis? Kinkis sünnipäevaks kommikarbi, jällegi väga harilik kingitus teisest põlvkonnast inimese poolt, ja ütles, et söö päevas 2 kommi, muidu lähed paksuks? See oli ju ometi pooleldi naljaga öeldud. Sa pead ometi mõistma, et ema on teisest põlvkonnast, kus nii räägitigi ja keegi ei mõelnud sellest mitte kui midagi.

Täpselt. Mina olen väga hädas oma lastega, kes võtavad kõike tõepähe. Nad ei saa mu naljast aru. Kuigi oma ema naljadest võiks ju aru saada. Või sellest mida ma mõtlen päriselt ja mida mitte. Imelik on see et oma lapsed ei saa aru naljast aga mu enda vanused inimesed saavad. Nt tööl või mujal seltskonnas.