Teema: Kuidas emaga mitte suhelda?

#4053531:

#4053509:

#4053432:

#4053429:

#4053406:

#4053390:

Mingi vahe ikka on. Ema oli siis täiskasvanud inimene. TA oli siis laps. See ongi see vahe. Laps ei pea analüüsima, miks ta lapsena oli tüütu või miks ta midagi tegi.

No TA on ju praegu täiskasvanu ja ka ei analüüsi olukorda, lihtsalt lähtub enda mälestustest, need ei pruugi adekvaatsed olla. Teiseks saab emaga suhtlemise lihtsalt lõpetada, aga ju siis ei taha või pole kasulik.

Minu arust ta analüüsib. Ta on jutu järgi varemalt püüdnud emaga seda suhet korrastada, aga kirjutas ju, et ema oli vastu. Selle teema tegemine ka näitab tegelemist teemaga. Ta on kimpus ja tema jaoks on see raske. Kui üks soovitab, et ära üldse suhtle, teine, et tee asjad klaariks või muu variant, siis ka need ei pruugi sobida. Inimene ei tunne ennast hästi siis, kui ema helistab, ega ka siis, kui ta selle ära keelaks vms. See näitabki probleemi.

Ja mida see lõputu analüüs annaks siis nende suhetele juurde? 30 aastat tagasi öeldut ju enam muuta või tagasi võtta ei saa. See analüüs ei muuda ju mitte midagi. Ajab ainult tigedaks heietades seda, mida muuta ei saa. Elada tuleb tänases päevas ja nii nagu täna antud on. Ema püüab suhelda ja siis laps aina mõtleb sellest, mis temale öeldi 30+ aastat tagasi? Mida see annab, mida see muudab? Mitte midagi.

Ei ole ju 30 a tagasi öeldu? Ta ju käitub siiani samamoodi. Ei saa soovitada teisele inimesele et mida teha. On asju, mille tegemine küll muudab olukorda, aga ei anna inimesele ikka hingerahu. Kuna see pole talle omane. Ta võib küll harjuda pika peale ,aga ka see erineb. Saan vaid öelda, mida mina teeks. Kui oleks tegemist sugulasega, lähedasega. Ma kirjutaks kirja, paberil. Las loeb.

Kuidas käitub siis? Kinkis sünnipäevaks kommikarbi, jällegi väga harilik kingitus teisest põlvkonnast inimese poolt, ja ütles, et söö päevas 2 kommi, muidu lähed paksuks? See oli ju ometi pooleldi naljaga öeldud. Sa pead ometi mõistma, et ema on teisest põlvkonnast, kus nii räägitigi ja keegi ei mõelnud sellest mitte kui midagi.

See ei olnud siiski nali. Kui ta minu juurest ära läks, siis ta võttis selle kommikarbi kaasa, sest ma olin juba tema normi ületanud ja ta solvus, et ma ei võta teda tõsiselt. See ei ole nali, ta ongi selline.

Ok tänan inimesed, sellest postitusest oli abi!

#4053596:

Nüüd siis selles teemas niipidi. Mis tähendab seda, et iga kord on süüdi see, kellel on halb.

Kuule, siin on korduvalt öeldud, et ära suhtle emaga, miks ta siis ikka klammerdub, justkui meeldikski olla halvast suhtest sõltuvuses. Kui ta ema polnud vägivaldne ega joodik, siis on väga raske uskuda, et ühtki helget momenti lapsepõlves polnud. Ja see kommikarp… äkki ongi põhjust jao pärast anda. Me ei tea ju, on TA-l söömishäire, on tal lapsed ja/või mees? Või istubki oma mätta otsas ja haub vihkamist.  Milles seisnes alandamine, me ei tea ju. Ja teismeeas psühholoogile kurtmine, ilma et ema üldse teaks, milles asi, kuule ma ka ausalt vihastaks, tean küll kui ülekohtused siis kõik, kes su vabadust piiravad, tunduvad selles eas. Ei, ma miskipärast ei usu, et Ta ema halb on. Ja kui tõesti on halb, siis tuleb suhtlemine lõpetada ja punkt.

#4053439:

Olen TA. Ema alandab mind ja käitub minuga samamoodi nagu vanasti ja nagu ma oleks laps. Ta ei ole üldse muutunud, täna on sama nagu 30a tagasi.

Kas tõesti peaksin enda heaolu alla suruma, sest ta on mu ema? Et vastutahtmist teeselda, et ta meeldib mulle ja end nii ohverdada? Ma suudan suvalise inimesega tänavalt palju rohkem suhestuda, kui inimesega, kes mind terve elu alandanud on ja igal võimalusel mind maha teeb.

Kas tõesti on olemas inimesi, kes elavad igapäev ebamugavas ja toksilises keskkonnas, lihtsalt sellepärast, et tegemist on veresugulasega? Mulle ei tundu see loogiline.

a
1. Muidugi on sama, iseloom ei muutu.
2. Pead oma elu elama ja leidma ümber need, kes ei solva või sa ei tunne solvatuna.
3.Kindlasti on selliseid inimesi.
4. Kasvata munad ja õpi ütlema ei.

Minu kogemus emana ütleb, et küsimine-kuidas läheb, võib tunduda lapsele pinnimisena. Ja et üldse suhelda räägin ma ka pigem endast ja oma tegemistest. Kui nüüd ema küsiks ja huvituks, kas sa tahaksid üldse oma elust ja tegemistest rääkida? Ma ei tea miks meil nii on. Juba lasteaiast saadik. Kuidas päev läks-hästi. Mis tegite- midagi. Mis meeldis-ei tea.

#4053629:

Minu kogemus emana ütleb, et küsimine-kuidas läheb, võib tunduda lapsele pinnimisena. Ja et üldse suhelda räägin ma ka pigem endast ja oma tegemistest. Kui nüüd ema küsiks ja huvituks, kas sa tahaksid üldse oma elust ja tegemistest rääkida? Ma ei tea miks meil nii on. Juba lasteaiast saadik. Kuidas päev läks-hästi. Mis tegite- midagi. Mis meeldis-ei tea.

Mina arvan, et mõned inimesed lihtsalt ei teadvusta ise endale, et nende suhtumine võib olla selline, et lapsed ei tahagi oma tegevustest rääkida. Toon näite oma vanaemast: küsib minult, et kuidas siis läinud on ja kui mina vastan, et hästi, käisime nädalavahetusel Jäneda laadal ja jârve ääres, siis tema kohe kommenteerib, et mis te koguaeg ringi rändate, kas aias on siis sügistööd kõik juba tehtud? Suvel olete kûll ju ringi rännanud, kas nüüd ei taha juba kodus olla … jne. Ühesõnaga minu jutule järgneb mingi halvustav kommentaar, aga ta ise arvab, et teeb ainult head vist kuidagi. Ja siis ei tahagi midagi eriti rääkida, isegi valetan, selleks et pääseda halvustamisest.
Minu vanaema on terve elu olnud passiiv-agressiivse käitumisega ja suhtlen temaga suurest kohusetundest, ei tunne kahjuks lähedust ja sooje tundeid tema vastu. Seetõttu saan väga hästi aru ka teemaalgatajast. Isegi kui tal on helgeid mälestusi lapsepõlvest, siis see ei tee olematuks seda, et lähedane inimene on tegelikult sind vaimselt halvasti kohelnud ha seetõttu jätnud sügavaid hingehaavu.

Sa ei pruugi teada oma ema tegudeni viinud asjaolusid (kuigi mingeid tegusid ja väärkohtlemist, tühja kõhtu ma välja ei loe). Võib-olla oli sinu isa tema vastu vägivaldne, väärkohtlemine (füüsiline, vaimne või seksuaalne).

Esimene samm nendest tunnetest möödumiseks on nende mõistmine.

Andesta oma emale. Emale andestamine on parim samm kogetud tunnetest üle saamiseks. Oluline on mõista, et kellegi andestamisel pole ajaskaala. Elu on liiga lühike, et vihast kinni hoida

#4053666:

Sa ei pruugi teada oma ema tegudeni viinud asjaolusid (kuigi mingeid tegusid ja väärkohtlemist, tühja kõhtu ma välja ei loe). Võib-olla oli sinu isa tema vastu vägivaldne, väärkohtlemine (füüsiline, vaimne või seksuaalne).

Esimene samm nendest tunnetest möödumiseks on nende mõistmine.

Andesta oma emale. Emale andestamine on parim samm kogetud tunnetest üle saamiseks. Oluline on mõista, et kellegi andestamisel pole ajaskaala. Elu on liiga lühike, et vihast kinni hoida

Kas andestamine tähendab siis seda, et peab pidevalt telefoni otsas rippuma? 99% heade suhetega vanemad-lapsed ei ole ninapidi pidevalt koos. Paljud elavad välismaal üldse ja neil ei ole vanemate vastu sääraseid tundeid.

#4053661:

Toon näite oma vanaemast: küsib minult, et kuidas siis läinud on ja kui mina vastan, et hästi, käisime nädalavahetusel Jäneda laadal ja jârve ääres, siis tema kohe kommenteerib, et mis te koguaeg ringi rändate, kas aias on siis sügistööd kõik juba tehtud? Suvel olete kûll ju ringi rännanud, kas nüüd ei taha juba kodus olla … jne. Ühesõnaga minu jutule järgneb mingi halvustav kommentaar, aga ta ise arvab, et teeb ainult head vist kuidagi.

Oh jah. Minu arust pole selles vanaema jutus midagi halvustavat, ühest kõrvast sisse, teisest välja, inimesed armastavadki targutada, vaata mis siin foorumiski toimub, kas tõesti nüüd ainult iga möla peale solvutaksegi, õudne kuhu me niimoodi küll jõuame.

#4053439:

#4053432:

#4053429:

#4053406:

#4053390:

Mingi vahe ikka on. Ema oli siis täiskasvanud inimene. TA oli siis laps. See ongi see vahe. Laps ei pea analüüsima, miks ta lapsena oli tüütu või miks ta midagi tegi.

No TA on ju praegu täiskasvanu ja ka ei analüüsi olukorda, lihtsalt lähtub enda mälestustest, need ei pruugi adekvaatsed olla. Teiseks saab emaga suhtlemise lihtsalt lõpetada, aga ju siis ei taha või pole kasulik.

Minu arust ta analüüsib. Ta on jutu järgi varemalt püüdnud emaga seda suhet korrastada, aga kirjutas ju, et ema oli vastu. Selle teema tegemine ka näitab tegelemist teemaga. Ta on kimpus ja tema jaoks on see raske. Kui üks soovitab, et ära üldse suhtle, teine, et tee asjad klaariks või muu variant, siis ka need ei pruugi sobida. Inimene ei tunne ennast hästi siis, kui ema helistab, ega ka siis, kui ta selle ära keelaks vms. See näitabki probleemi.

Ja mida see lõputu analüüs annaks siis nende suhetele juurde? 30 aastat tagasi öeldut ju enam muuta või tagasi võtta ei saa. See analüüs ei muuda ju mitte midagi. Ajab ainult tigedaks heietades seda, mida muuta ei saa. Elada tuleb tänases päevas ja nii nagu täna antud on. Ema püüab suhelda ja siis laps aina mõtleb sellest, mis temale öeldi 30+ aastat tagasi? Mida see annab, mida see muudab? Mitte midagi.

Olen TA. Ema alandab mind ja käitub minuga samamoodi nagu vanasti ja nagu ma oleks laps. Ta ei ole üldse muutunud, täna on sama nagu 30a tagasi.

Kas tõesti peaksin enda heaolu alla suruma, sest ta on mu ema? Et vastutahtmist teeselda, et ta meeldib mulle ja end nii ohverdada? Ma suudan suvalise inimesega tänavalt palju rohkem suhestuda, kui inimesega, kes mind terve elu alandanud on ja igal võimalusel mind maha teeb.

Kas tõesti on olemas inimesi, kes elavad igapäev ebamugavas ja toksilises keskkonnas, lihtsalt sellepärast, et tegemist on veresugulasega? Mulle ei tundu see loogiline.

Sulle ju öeldi. Pane toru ära ja enne ütle, et ärgu helistagu. Õige peagi ei helista ta sulle enam mitte kunagi. Seda sa ju tahadki? Või tahad ikka enda jaoks taganemisteed. Et tema ei helistaks,aga kui sul teda vaja on, siis ta ootaks, soojad käed avali.

Teemaalgataja ei hinda isegi seda, et ema sünnitas ta tervena. Kõik kehaosad küljes ja hoitud laps. Aga ega su saatus võib ka veel  pöörduda, ära seda kunagi unusta

#4053778:

Et keegi ei saa ks aru, et TA tahakski head suhet emaga, ka praegu, aga no mida sa teed, kui ema ei üritagi. Õigemini, ema arvab, et ta käitubki hea emana, helistab lapsele ja enda arust annab head õpetust. TA ju ei tahagi ropsti suhet lõoetada, aga no mis sa teed, kui iga kõne järgi kaotad une. Ja paraku ema ka ei oska muudmoodi.

Ehk ütled alguses emale, et ta helistaks nt kord kuus.

Tahab head suhet? Minu meelest küsib, kuidas viisakalt emast lahti saada.

Üsna noorelt sain iseseisvaks ja nüüd kui ma olen 30+ on ema hakanud ainult helistama ja nüüd tunnen mina et tema on tüütu. Ma ilmselt väiksen vajasin ta lähedust ja tähelepanu rohkem kui nüüd. Ta helistab mulle kaks korda nädalas ja minu jaoks oleks vist isegi kaks korda aastas liig.

Kuidas parem oleks, kas öelda otse välja, et ma ei taha suhelda või lihtsalt ignoreerida ja vältida? Olen varasemalt üritanud temaga rääkida, et mul ei ole lapsepõlvest häid mälestusi ja ma ei tunne temaga sidet

Elu ongi õel, olge õnnelikud, et teil on emad ja te olete terved. Nii lihtne on mingit iba siin ajada oma ema kohta. Tahaks ema arvamust ka kuulda

#4053795:

Elu ongi õel, olge õnnelikud, et teil on emad ja te olete terved. Nii lihtne on mingit iba siin ajada oma ema kohta. Tahaks ema arvamust ka kuulda

Keegi ei pea iba ajama, aga ei pea suhtlema ka väga tihedalt. On peresid, kus lausa elatakse koos, on peresid, kus helistatakse igal õhtul. Siis on peresid, kus käiaksegi ainult pühadel. Peresid on erinevaid ja erinevus rikastab.

#4053351:

#4053292:

Sul pole olnud lähisuhte traumasid, millega pead täiskasvanueas tegelema. Õnnelik inimene, aga ära tule teiste kallal sellepärast õiendama.

Sa oled täisinimene ja ei suuda minevikuga rahu teha? Keegi ei suuda öelda, mis teisele trauma tekitab, ainult ise saad analüüsida oma minevikku ja teha järeldused. Eelkõige tuleb antud juhul emaga rääkida ja küsida miks see nii oli, sa saa lähtuda ainult mustvalgelt enda vaatekohast. Mina kujutan küll ette, et ema, kes kasvatab üksi lapsi, rabab mitmel töökohal, teeb kõik kodutööd, on magamata ja väsinud mentaalselt, võib vabalt mitte suuta oma lastega mängida ja tõrjuda nad eemale. Võibolla olid need hetked, mil sind tüütuks nimetas, just need kus ta tahtis üksi olla ja rahu saada. Sina aga pead siiani viha ja tunned, et sind pole armastatud. Väga isekas tundub.

Ma muide ei olnud TA.
Aga milles laps süüdi on, et ema on üksik ja rabab, miks tema kannatama peab?

#4053769:

Teemaalgataja ei hinda isegi seda, et ema sünnitas ta tervena. Kõik kehaosad küljes ja hoitud laps. Aga ega su saatus võib ka veel pöörduda, ära seda kunagi unusta

Ahh, mine ära oma lolli jutuga.