Esileht Pereelu ja suhted Kuidas end lohutada?

Näitan 17 postitust - vahemik 31 kuni 47 (kokku 47 )

Teema: Kuidas end lohutada?

Postitas:
Kägu

Ma soovitan täiesti tõsiselt hakata ise endale tööandjaks. Oma firma pidamine ja vedamine jätab selliseks halamiseks väga vähe ruumi ja alluvaid valida on lihtsam kui ülemusi. Kas sissetulek just suurem saab olema, sõltub muust kui magistrikraadist (mis pole küll mingi eriline suursaavutus).

Please wait...
Postitas:
Kägu

See on nüüd küll esimene kord, kui ma siin hüüan, et liba.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Puhkust ei saa välja võtta üle nelja päeva korraga.

Huvitav, mina olen teadnud, et Eesti töö- ja puhkeaja seaduste järgi peab üks puhkuseperiood olema vähemalt 7 päeva pikk. Kas keegi targem ei oskaks kommenteerida?

Aga kuidas teemaalgataja saaks end lohutada, tõesti ei tea. Hästi ei tahaks uskuda jah, et tema ümber iga viimne kui inimene on kiuslik ja õel ja muudkui mõnitab. Või noh, kui väga tahta, siis muidugi võib igat lauset mõnitamisena tõlgendada: “Kuidas sul nädalavahetus läks?” – mõnitab!
Võibolla ennast teistega võrreldes, kui just palganumber oluline on, tasuks ennast kurssi viia Eesti statistikaga, et kui palju siis tegelikult teenitakse. Ma ei oska küll juhatada, kust seda infot leida, ennast ei ole huvitanud. Enda kohta võin ainult öelda: doktorikraad, erialane töö, riigiasutus, palk hea mitusada eurot väiksem kui sul. Saan hakkama, olen enam-vähem rahul.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ilmselt ei taha enda eraelust rääkida, sest seal ei toimu midagi. Tundub ju nadi ka vastata, et nädalavahetusel ei teinudki midagi, olingi üksi kodus jne. Kui enesekindel enda eluvalikutes oleksid, siis ei tekitaks see ilmselt probleemi.

Olen ise ka selline, kes väga enda eraelust ei räägi niisama tuttavatega. Hea lihtne lahendus on lasta neil endal rääkida. Teistele tundub, et suhtleme palju, samas, kui nad mõtlema hakkaksid, siis näeksid, et nemad räägivad endast, ma räägin nendega kaasa lihtsalt, küsin küsimusi jne. Kõik ei peagi olema sellised, kes oma eraelu ette laotavad, aga sotsiaalselt intelligentne inimene oskab selle olukorra teistmoodi ära lahendada. Ja kui vahel siis olenevalt tujust enda kohta ka midagi räägin, siis tihti ollakse üllatunud, stiilis “oh, ma ei teadnudki”. No ei teadnud jah, sest tegelikult paljudel jääb suhtlemisest hea emotsioon sisse siis, kui saavad piisavalt endast rääkida.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas teie olete kogenud, et hakatakse kahtlustavalt kolleegi suhtuma, kui ta oma eraelust nii vähe räägib kui võimalik?

See on vana tõde ja seda peaks iga täiskasvanu teadma. Kui sa ei anna inimestele midagi enda kohta rääkida, siis nad mõtlevad selle ise välja ja tulemus ei pruugi sulle meeldida.

Seega viska aegajalt pool lauset oma eraelu kohta, kui käisid kinos või vanaonu sünnipäeval. Inimene, kes mitte kunagi mitte midagi endast ei räägi, lausa tekitab teatud inimestel soovi tungida selle müüri taha ja teada saada, MIDA seal nii kiivalt varjatakse. Sest seal peab siis ju olema midagi varjata, arvatakse.

Ära ole loll. Anna neile mingit kontrollitud infokildu ja nad jätavad su rahule. Inimene, kes paaniliselt ei varja oma eraelu, pole kaugeltki sama põnev klatšimaterjal kui inimene, kes midagi väga tõsiselt varjab. Kasvõi oma üksindust.

Please wait...
Postitas:
Kägu

See on nüüd küll esimene kord, kui ma siin hüüan, et liba.

ei pea olema liba. ta võib olla autistlike joontega. arvab, et tööl tehakse ainult tööd ja muud jutud on täiesti mõttetud, ebasobivad ja ebaloogilised, sest need ei haaku kuidagi eesmärgiga, miks tööl ollakse.

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Ma natuke mõistan teemaalgataja tundeid. Peale mehest lahkuminekut elasin ma 6 aastat üksi. Mu kolleegid küsisid ka vahel, et mis sa nädalavahetusel tegid? Mis ma ikka tegin, mängisin lapsega ja koristasin ja triikisin. Töökaaslaste hulgas oli palju neid, kes käisid kontserditel, spaas ja muidu üritustel. Tundsin end vahel halvasti, kui nad oma nädalavahetustest rääkisid, tundus nagu teistel oleks tõeline elu, mina aga üksikvanemana proovin kuidagi rahadega hakkama saada. Vahel küsisiti, millal sa siis uue mehe otsid. Ma proovisin neid kommentaare võtta rahulikult, inimesed ikka räägivad ja küsivad ning see ei ole suunatud minu vastu. Aga kuna ma olin nii katki, siis vahel tundus iga ütlus mu jaoks valus. Ükskord ma rääkisin sellest ühele oma kolleegile, kuidas ma ennast tunnen ja siis ta ütles, et lähme koos lastega teatrisse. Me läksime ja see oli ilus päev!

Teemaalgatajale- ma arvan, sa proovid oma üksildust kompenseerida õppimisega, see on justkui sinu põgenemine halvast maailmast. Raamatud ei tee haiget! Inimesed ei ole halvad, proovi ennast natuke avada. Raske on usaldada inimesi, aga tasub riskida. Küllap sa oled elus haiget saanud, et sa nii kapseldunud oled. Tee ise esimene samm ja otsi mõni kolleeg, kes on soe ja avatud ning proovi temaga suhelda. Nii tasapisi, samm sammuna edasi ja korraga sa näed kui head ja hoolivad kolleegid on su ümber.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Aga päriselt teemaalgataja, sinult küsiti juba mitmeid kordi, miks sa töökohta ei vaheta, kui kõik seal nii pahasti on?

Please wait...
Kasutaja on kirjutanud teemasse 2 korda. Täpsemalt
Postitas:
Kägu

Inimesed on evolutsioneerunud sotsiaalsete olenditena, sest sotsiaalsete suhete võrgustik on neil aidanud paremini toime tulla. Tänu sellele paraku inimesed ei suhtu hästi neisse, kellele teised inimesed ei meeldi ja keda teised inimesed ei huvita ja kes tavapäraseid jututeemasid igavaks nimetavad. Ja ei hakkagi meeldima. Suhtlusoskus on väga oluline oskus nii meeldiva töökollektiivi kui ka meeldiva elukaaslase leidmisel. Paraku sa ei saa muuta evolutsioonilisel ajaskaalal välja kujunenud süsteeme. Kas kohandud, teed kaasa, või lepid viletsamate tingimustega.

Please wait...
Postitas:
Kägu

njah – kui on näha, et magistrikraad rahaliselt haljale oksale ei vii, milleks siis veel teine? Kui hobi mõttes, siis tõesti töökoht ei pea sellesse puutuma.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Nii raske on selliste kiuslike inimestega. Ma tahan õppida, töötada ja head töökohta saada, aga ainus, millega seisan vastamisi on mõnitamine ja õelus.

Kirjeldatud küsimused pole ükski kiuslik (tavanormi järgi)
Tundub, et oled veidi Aspergeri omadustega? Kui suhtlemine kohe kuidagi ei sobi sinu isiksusega, siis võibki juhtuda, et kõrgemapalgalised töökohad jäävad kättesaamatuks. Paratamatult on nendel enamasti pigem silma paista tahtvad, avatud suhtlemisega inimesed, kes oskavad kontakte ja seoseid inimestega luua ja hoida, mis on selle eelduseks (sa ei saa teha oma tööd üksinduses). Kui see sinu loomusega ei klapi, siis pole midagi parata.

Kordan veelkord – sinu postitustest pole välja lugenud kiuslikku suhtumist töö juures või ülemuse poolt, pigem sõbralikud üritused juttu alustada.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Magistrikraad ei ole küll asi, millega hüpata. Sellega saab igaüks hakkama. Miks sa ainult teise magistri teed ja mitte kohe doktorit?

Please wait...
Postitas:
Kägu

Ma olen peaaegu samasugune, selle vahega, et olen siiski abielus ja lapsed on ka. Tööl käiakse tööd tegemas ja kui lolli möla ajamine ära lõpetada, jõuab poole rohkem ära teha. Kolleegidega väljaspool tööd ma ei suhtle, nad on mu jaoks mitte keegid. Meesülemuse küsimused stiilis no kuidas nädalavahetus möödus, kas lapsed terved vmt vastan tavaliselt väga umbmääraselt ja ühe sõnaga. See ei ole kellegi teise asi, kuidas mu nädalavahetus möödus või milline laps jälle haigeks jäi. Kui ma soovin, siis räägin sellest ise, aga otse küsimine on minu jaoks räige rünnak minu eraelu suunal. Ma ei otsi suhtlust, ega sõpru, eriti töökaaslaste hulgast, kuskile koos välja minek ei tuleks kõne allagi, ma ei soovi neid oma vabal ajal näha. Ilmselt saaks mulle ka mingi puude kirja panna, aga tõesti, mulle ei meeldi inimestega suhelda, nende eraelust ei soovi ma midagi teada ja oma eraelust ei soovi ma ka rääkida. Ma ei oska teha kurba nägu kui kellegil on midagi halvasti, ma ei oska rõõmustada kui keegi on teinud midagi suurt ja ägedat, võtan need faktid lihtsalt teadmiseks ja pikemalt nende üle ei juurde. Samas mõni teine hakkab peaaegu nutma kui kolleegi ebaedust teada saab, või õnnest kiljuma kui midagi väga hästi läinud. Ma ei oska neid tundeid teiste suhtes tunda. Mulle on tihti ette heidetud, et miks sind küll ei huvita, mis auto või maja vmt x ostis,aga tõesti pole vähimatki huvi. Samuti ei saanud ma aru, miks hakati meie juurde hordide kaupa tulema, kui me maja ostsime. Maja nagu maja ikka, miks seda veel eraldi vaatama peab tulema, kunagi tuled külla siis näed jne.
Nii, et teemaalgataja, sinusuguseid ja veel hullemaid on veelgi.

Please wait...
Postitas:
Kägu

mulle tundub, et sa töötad kuskil raamatupidamise büroos.
Kui kollektiivid sulle ei sobi, siis hakka ettevõtjaks. ei pea isegi kodust välja minema, et seda tööd teha. või kui sa ei ole raamatupidaja, siis mõtle selle peale.

kas selline “inimeste vihkamine” on sind terve elu saatnud või see on just viimasel ajal süvenenud? kui viimast, siis võiks ka perearsti külastada, selline ärritumine ei ole siiski normaalne.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Kas sul päriselt on selline mure või lihtsalt igavusest mõteld asju välja?
Ma soovitan täitsa siiralt – mine tööta kasvõi mõnda aega vabatahtlikuna kuskil hooldekodus, lastekodus, loomade varjupaigas …
Siis saad aru kui tühine su vingumine on ja hakkad lõpuks ehk päriselt elama.
1400 ja sandikopikad – selle peale ma ei oska muud öelda kui et tee silmad lahti ja vaata elu enda ümber. Kui palju on peresid, kes peavad mitmekesi selliste “sandikopikatega” hakkama saama.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Inimesed on evolutsioneerunud sotsiaalsete olenditena, sest sotsiaalsete suhete võrgustik on neil aidanud paremini toime tulla. Tänu sellele paraku inimesed ei suhtu hästi neisse, kellele teised inimesed ei meeldi ja keda teised inimesed ei huvita ja kes tavapäraseid jututeemasid igavaks nimetavad. Ja ei hakkagi meeldima. Suhtlusoskus on väga oluline oskus nii meeldiva töökollektiivi kui ka meeldiva elukaaslase leidmisel. Paraku sa ei saa muuta evolutsioonilisel ajaskaalal välja kujunenud süsteeme. Kas kohandud, teed kaasa, või lepid viletsamate tingimustega.

Inimkonna tekkimise alguses tõugati sellised äpud kogukonnast välja ja need langesid kiskjate roaks. Nüüd aga levib äpusus kulutulena. Isegi need, kes sünnipärased äpud pole, hakkavad tihti äpusust teesklema, sest meie salliv ühiskond paitab neil pead.

Please wait...
Postitas:
Kägu

Üksinda saab ka väljas käia. Nädalavahetus spas veeta või üksinda kinos, teatris käia poleks probleem. Kasvõi iga õhtu, kui mingi huviala on, veedaks õhtud sellega tegeledes. Ülemus üritab sõbralik olla, ei muud.

Please wait...
Näitan 17 postitust - vahemik 31 kuni 47 (kokku 47 )


Esileht Pereelu ja suhted Kuidas end lohutada?