Igapäevane intiimpiirkonna pesemine ja juuste sättiminegi on tüütud. Rääkimata du¨¨i all käimisest kasvõi paaril korral nädalas, koos igasuguste kehakoorimiste, kreemitamiste, raseerimistega. Räpakott selles mõttes pole, et haiseksin või näeksin pealtnäha välja kasimatu, ka riideid vahetan pea igapäevaselt ning toonitan silmalaugusid ning ripsmeid. Lakiks ka küüsi, aga ei suuda leida kuidagi oma päevas seda 10-15 minutit, et küünelakk kuivaks, kus ma mitte midagi ei tee.
Elan üksi, suhet ka pole ja pole ka plaanis hetkel niipea. Kuid tegelikult on mul nii palju ostetud kooselu ajal igasuguseid vahendeid-kehakoorijaid, erinevaid du¨¨igeele jms, mis nüüd vannitoas seisavad ja kogu aeg tuletavad meelde, et ma võiksin neid kasutada ju. Kuidas saada üle sellest ebamugavusest mis nende protseduuridega kaasnevad- mulle ei meeldi vesi ja veest väljatulemise järgne kehakuivus, kleepuvus ning külmatunne- ja motiveerida end taas neid kasutama ning ehk saaks üle kuidagi ka sellest veevihkamisest.
Kas kombinatsioon niisked salvrätid+kehakoorija+niisutav kreem võiks olla lahendus? Kasvõi nö “üleminekuperioodil”?
Teema: Kuidas end sundida hoolitsema enda eest?
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Igapäevane intiimpiirkonna pesemine ja juuste sättiminegi on tüütud. Rääkimata du¨¨i all käimisest kasvõi paaril korral nädalas, koos igasuguste kehakoorimiste, kreemitamiste, raseerimistega. Räpakott selles mõttes pole, et haiseksin või näeksin pealtnäha välja kasimatu, ka riideid vahetan pea igapäevaselt ning toonitan silmalaugusid ning ripsmeid. Lakiks ka küüsi, aga ei suuda leida kuidagi oma päevas seda 10-15 minutit, et küünelakk kuivaks, kus ma mitte midagi ei tee.
Elan üksi, suhet ka pole ja pole ka plaanis hetkel niipea. Kuid tegelikult on mul nii palju ostetud kooselu ajal igasuguseid vahendeid-kehakoorijaid, erinevaid du¨¨igeele jms, mis nüüd vannitoas seisavad ja kogu aeg tuletavad meelde, et ma võiksin neid kasutada ju. Kuidas saada üle sellest ebamugavusest mis nende protseduuridega kaasnevad- mulle ei meeldi vesi ja veest väljatulemise järgne kehakuivus, kleepuvus ning külmatunne- ja motiveerida end taas neid kasutama ning ehk saaks üle kuidagi ka sellest veevihkamisest.
Kas kombinatsioon niisked salvrätid+kehakoorija+niisutav kreem võiks olla lahendus? Kasvõi nö “üleminekuperioodil”?[/tsitaat]
nujah, ega hurjutamisest kasu pole.. ei ütle siis midagi.
aga osta meeldivad vahendid, no imehea lõhnaga du¨¨igeel jne. näiteks mul on hetkel kibuvitsalõhnaline, tõesti imehea. koorima ju ei peagi, üleminekuperioodil eriti, aga du¨¨i alt hüppa ikka läbi, no kasvõi üle päeva. sest ega sa ise enda nn haisu tunnegi. kuna sul pole 15 min vaba momentigi, eeldan, et töötad tempokalt, mitte ei istu kontoris. kontoris ehk ei higista, aga nt poes müüjana või kasvõi liikuva maaklerina vms ikka ju.
Leia endale armuke ning küll siis näed, kuidas enda eest hoolitsema hakkad. Üllatud suisa, kui kärmelt sa ennast hakkad korda sättima.
Raseeerimise asemel depileeri- teed seda palju harvemini. Igapäevaselt ülekeha du¨igeelitamist ma küll ei tee, “strateegilised” piirkonnad vaid, muidu lasen veega üle 🙂 Ja kreemitan ka vaid jalgu. Nägu pesen näopesugeeliga või näoveega. Koorimist pole ma sada aastat teinud, piisab veidi karedamast pesukäsnast. Ja see kõik võtab päevas 5 minutit, vee all ei pea ka vedelema, piisab kiirest pesust
kasuta du¨igeeli asemel koorijat ja ongi asi vask.
Ilma du¨i all käimata puhtad riided selga panna on küll puhas mõttetus. Ennast on ju lihtsam pesta kui riideid.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga mis teha, et peale du¨¨i all käimist ei oleks kleepuv, külm ja kuiva, “kiskuva naha” tunne? Ma mõtlen just neid esimesi hetki, mil vee kinni keeran ja käteräti võtan. Nende hetkede talumine on kõige raskem ja see hoiabki mind enamasti tagasi[/tsitaat]
No kaua need hetked siis ikka kestavad, et nii raske on? Sekund, paar.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga mis teha, et peale du¨¨i all käimist ei oleks kleepuv, külm ja kuiva, “kiskuva naha” tunne? Ma mõtlen just neid esimesi hetki, mil vee kinni keeran ja käteräti võtan. Nende hetkede talumine on kõige raskem ja see hoiabki mind enamasti tagasi[/tsitaat]
pese ikka sooja veega.
ja kasuta siis mingeid mahedamaid seepe, mis ei kisu nahka.
Vaadake, emad, sellepärast tulebki õpetada lapsed juba maast madalast ennast pesema!
Kuskilt on meelde jäänud, et kui inimene ei hakka hügieenist lugu pidama, võib olla see stressi/depressiooni esimene tunnus.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Igapäevane intiimpiirkonna pesemine ja juuste sättiminegi on tüütud. Rääkimata du¨¨i all käimisest kasvõi paaril korral nädalas, koos igasuguste kehakoorimiste, kreemitamiste, raseerimistega. Räpakott selles mõttes pole, et haiseksin või näeksin pealtnäha välja kasimatu, ka riideid vahetan pea igapäevaselt ning toonitan silmalaugusid ning ripsmeid.[/tsitaat]Võid julgelt kindel olla, et oled küll räpakott – pesematuse hais on vabalt tunda ja pesemata juukseid sa ka krunniga ei peida. Mis laugude “toonitamisse” puutub, siis see mõjub pesemata naha ja juuste taustal veel eriti eemaletõukavalt.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Aga mis teha, et peale du¨¨i all käimist ei oleks kleepuv, külm ja kuiva, “kiskuva naha” tunne? Ma mõtlen just neid esimesi hetki, mil vee kinni keeran ja käteräti võtan. Nende hetkede talumine on kõige raskem ja see hoiabki mind enamasti tagasi[/tsitaat]
Ei suutnudki välja mõelda, kuidas saab üheaegselt olla kleepuv ja kuiv tunne…
mina olen jällegi pikaajalises suhtes ja ka ei viitsi ennast nii palju sättida kui varem-ei mingeid kõrgeid kontsi, seelikuid, igakuist juuksuriskäiku, 3x nädalas trenni jne.
küüsi enam ei laki, isegi nende lõikamine ja viilimine on nii kohutavalt tüütu, karvakasv elab oma elu (õnneks on kõik epileeritud ja väga hulle puhmaid pole) ja juurde olen ka vist võtnud..
riideid ja jalatseid ostan ainult mugavuse, mitte enam ilu pärast, kosmeetikusse lihtsalt ei viitsi minna-varem jooksin iga kortsukesega laserisse või süstima. prioriteedid on ikka totaalselt muutunud, a vbl see pereelus peabki nii olema
No uskumatu mis teema.
Imestage siis veel, et kodused emad lastega, kes ei viitsi enda eest hoolitseda, jäetakse maha ilusate naiste poolt, kes viitsivad.
Tõesti. naeruväärne 😀
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]mina olen jällegi pikaajalises suhtes ja ka ei viitsi ennast nii palju sättida kui varem-ei mingeid kõrgeid kontsi, seelikuid, igakuist juuksuriskäiku, 3x nädalas trenni jne.
küüsi enam ei laki, isegi nende lõikamine ja viilimine on nii kohutavalt tüütu, karvakasv elab oma elu (õnneks on kõik epileeritud ja väga hulle puhmaid pole) ja juurde olen ka vist võtnud..
riideid ja jalatseid ostan ainult mugavuse, mitte enam ilu pärast, kosmeetikusse lihtsalt ei viitsi minna-varem jooksin iga kortsukesega laserisse või süstima. prioriteedid on ikka totaalselt muutunud, a vbl see pereelus peabki nii olema
[/tsitaat]
Ja mida mees asjast arvab?
Kiskuv tunne tekkib sobimatust pesuvahendist. Igapäevaselt pole vaja kogukeha pesuvahendiga pesta – ainult intiimpiirkond ja kaenlaalused. Külma tunde peletamiseks pane nt. puhur vannituppa, et väljatulles soe oleks.
Minu nahale jätavad kleepuva tunde dushigeelid ja üldiselt ma neid ei kasuta kuna jätab tunde et nagu jääks see mu nahale. (ei kannata ka midagi tugevalõhnalist, mitte nina vaid just nahk)
Käin üldiselt väga kuuma veega pesemas ja väljumisel on nii palav olla et ei tunne isegi toa jahedust 🙂
Vann on mõnus, lisan vannivette pisut kookoseõli siis on nahk pärast nii mõnus…
Jah see et ei ole jõudu ja tahtmist enesega tegeleda on üks esimesi stressi või lausa depressiooni märke…Pead leidma endas selle jõu ja häälestama ennast positiivselt 🙂
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Kuidas saada üle sellest ebamugavusest mis nende protseduuridega kaasnevad- mulle ei meeldi vesi ja veest väljatulemise järgne kehakuivus, kleepuvus ning külmatunne- ja motiveerida end taas neid kasutama ning ehk saaks üle kuidagi ka sellest veevihkamisest.
Kas kombinatsioon niisked salvrätid+kehakoorija+niisutav kreem võiks olla lahendus? Kasvõi nö “üleminekuperioodil”?[/tsitaat]
Ma olen kah du¨ivihkaja – absoluutselt ei salli seda vastikut külmatunnet, mis tuleb peale kohe kui vesi kinni keeratud ning ei lähe üle enne, kui kere täiesti kuivaks kuivatatud. Tõesti vastik tunne.
Lahendasin probleemi vanniskäimisega.
Kaks-kolm korda nädalas naudin üle kere kuuma vanni, pesemisvahenditest on seep kaenlaalustele ja ¨ampoon juustele, muud ei kasuta. Peale vanni õlitan end kokku. Kuna kasutan kuuma vett, siis see ju hävitab kerelt igasuguse kaitsva rasukihi – pärastine põhjalik õlitamine on väga oluline. Kuum vesi annab mulle piisava “soojalaksu”, et ei tajugi seda veest välja tulemise temperatuurierinevust.
Igapäevaselt teen õhtuti “väikese vanni” – põhimõtteliselt istun kuumas vees ja nühin strateegilised kohad puhtaks. Välja ronides külmatunnet ei teki, sest niiskeks saavad vaid kaenlaalused, tagumik ja jalad.
Jah, kahjuks soovimatus enesehügieeniga tegeleda on üsna tõsiseltvõetav depressiooni tunnus.
Iseasi, kas see enesehügieen peaks olema dushigeelitamine-koorimine-maskitamine. Ei pea. Suur osa sellest on meile pealesunnitud ilustandard.
Loo endale oma “miinimumpakett” ja võta seda loomulikuna. Ka minule on hästi tuttav see vastik külmatunne pärast dushi. Vihkan seda kogu südamest.
Pesemise sageduse määrab minu jaoks trenn (seal saab ka sauna), võimalusel käin vannis (ei pea pikalt olema), regulaarselt saunas. Igapäevaseks intiimpiirkonna pesuks ja kaenlaaluste pesuks on oma kiirmeetodid ja dushi all selleks otstarbeks iga päev ei pea käima, aga vahel ikka käin, kuna mõnikord on vaja õhtuti tööd teha ja õhtune dush siis värskendab. Dushigeeli kasutan harva. Üks nipp on, mis aitab külmatundega võidelda- kareda naturaalsest harjastest harjaga hõõrumine pesemise käigus. Võib ka kuivhõõrumist teha. Mul on veel nippe- juua enne dushi alla minekut tass teed ja dushi alt tulles kiiresti keerata juuksed ühte rätikusse ja teine võtta ümber.
Kas te pesete leige veega või vähese veega, et pärast dushi külmatunne tekib? Minul on küll alati palav peale dushi.
huh ma ei kujuta ettegi, et alustaks päeva ilma dushi all käimata. jube vastik on olla, kui ei saa end pesta ja juuksed on peas rasvased.
raseerimisega olen tõesti laisk ja vahel kasvab päris metsa, aga noh pole hullu 😀
Minu jaoks on ka pesemine raske töö, mul on nii kahju sellest ajast, saaksin selle kulutada millegi põnevamaga tegelemiseks. Aga sunnin end, sest kleepuvana ka ei suuda olla. Kiirelt siuh-tsäuh üle keha du¨¨igeeliga kokku, kaenlaaulused karvatuks, loputan ja valmis. Juukseid küll iga päev ei pese, ainult siis kui rasvaseks lähevad. Pärast trenni, pärast kloorivees ujumist või kord-kaks nädalas. Juustele pole liigne pesemine hea, see tekitab nõiaringi, peanahk ei suuda enam ise oma rasueritust reguleerida ja vajavadki juuksed muudkui pesemist, see on selgelt näha kaugmatkadel, kus pesemisvõimalused peaaegu puuduvad, seal muutuvad matka lõpuks juuksed taas päris ilusaks, vahepeal on küll kaunis rasvased, aga kes sinna mütsi alla näeb
. Küüntega tegelemine on ka mulle jube tüütu ja igav, pistan korraks sidrunhappesse ja lõikan niuh-näuh otsad kaares maha, peaasi et enam-vähem puhtad välja näevad, muu pole mulle tähtis, iial ei viili. Kellegi teise küüsi ma ka kunagi ei vaata õhates, ülipikad või värvilise lakiga lakitud küüned minu silmale ilusad vaadata ei ole. Karvade raseerimine on jube tüütu, aga mis teha, mehega seksida tahaks, ujumas käia tahaks, nii, et pole parata, aga hull enesesundimine on küll.
Ma tean küll, miks enese kasimine-kaunistamine minule tüütu on. Teen seda teiste pärast, mitte iseenda pärast. Minule endale ei ole vaja olla kaunis ja puhas, aga lihtsalt hoolin teistest inimestest, seega ei taha neid lõhnaga tappa. Iseenese poputamiseks loen hoopis raamatudi või tegelen muude mõnusate hobidega. Aga tean, et mõned naised peavadki enese välimuse eest hoolitsemist iseenesele kvaliteetaja lubamiseks. Minu jaoks ei ole see kvaliteetaeg vaid mahavisatud aeg, mida lihtsalt ühiskondlike normide täitmiseks tuleb teha.
[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Igapäevane intiimpiirkonna pesemine ja juuste sättiminegi on tüütud. Rääkimata du¨¨i all käimisest kasvõi paaril korral nädalas, koos igasuguste kehakoorimiste, kreemitamiste, raseerimistega. Räpakott selles mõttes pole, et haiseksin või näeksin pealtnäha välja kasimatu, ka riideid vahetan pea igapäevaselt ning toonitan silmalaugusid ning ripsmeid. Lakiks ka küüsi, aga ei suuda leida kuidagi oma päevas seda 10-15 minutit, et küünelakk kuivaks, kus ma mitte midagi ei tee.
Elan üksi, suhet ka pole ja pole ka plaanis hetkel niipea. Kuid tegelikult on mul nii palju ostetud kooselu ajal igasuguseid vahendeid-kehakoorijaid, erinevaid du¨¨igeele jms, mis nüüd vannitoas seisavad ja kogu aeg tuletavad meelde, et ma võiksin neid kasutada ju. Kuidas saada üle sellest ebamugavusest mis nende protseduuridega kaasnevad- mulle ei meeldi vesi ja veest väljatulemise järgne kehakuivus, kleepuvus ning külmatunne- ja motiveerida end taas neid kasutama ning ehk saaks üle kuidagi ka sellest veevihkamisest.
Kas kombinatsioon niisked salvrätid+kehakoorija+niisutav kreem võiks olla lahendus? Kasvõi nö “üleminekuperioodil”?[/tsitaat]
Tead- see sundimine on mõttetu! Kui inimene ikka pole loomu poolest kreemitaja-mukkija-lakkija, siis ennast sundides pead sa vastu vaid lühikest aega – natukese aja pärast jäävad sul need lakid ja asjad jälle kõik vedelema.
Nii. Dushi alla käimine. Pesemisest ei pääse – muidu hakkad tõesti haisema nagu asotsiaal. Otseselt veevihkamise vastu ei oska ma midagi soovitada – kui vannitoas on põrandaküte, siis võib selle nats enne dushi alla minekut maksimumi peale panna – mida soojem vannituba, seda vähem ebameeldiv dushi alt välja tulla. Või kasuta mõnda kütteseadet – aga see tuleb asetada dushist – vannist ohutusse kaugusesse, ei tohi lollusi teha.
Ütled, et “koos igasuguste kehakoorimiste, kreemitamiste, raseerimistega” – aga miks sa endale siis teed nii raskeks selle dushi all käimise? Püüa kehakoorijad ja kreemid üldse ära jätta. Kas oled veendunud,et nahk kuivab igal juhul? Kõigepealt – otsi endale võimalikult vähe kuivatav pesuvahend – näiteks ökopoodides on dushigeele, mille pesuaine ei ole laurüülsulfaat, mis sisaldavad loodulikke õlisid ega kuivata eriti nahka (näit. Logona dushigeelid). Ei maksagi väga hingehinda. Teiseks – toitumine. Kas nahk saab kõiki vajalikke aineid? Kui nahk vajalikke aineid ei saa – siis ta kuivabki. Kasu võib olla E-vitamiinist, ränist (teeb naha siidiseks), biotiinist, omega-rasvahapetest. Proovi toita nahka seestpoolt, toidulisanditega kasvõi.
Lakkimine – no lepi sellega,et sa ei ole küünelakkija tüüp. Las küüned olla loomulikku värvi. Kui küüned saavad vajalikke aineid, siis nad ka loomulikult läigivad.
Karvakasvu vastu aitab epileerimine. Epilaatorit kasutatakse ilma veeta (sa ei pea selleks vee alla ronima). Teiseks,epileerimise korral peab karvavaba või peaaaegu karvavaba (alguses on noor, vaevumärgatav ude)kauem vastu kui raseerides.
Mina elan mehega koos, aga olin juba tutvumisperioodil selline lihtne, palju potsikuid pole mul vannitoas kunagi olnud. Mul näo-ja silaümbruskreem, dushigeel, shampoon, balsam. Kunagi ammu olen proovinud koorijaid jne., kuid ei ostagi enam selliseid asju, kuna ei kasuta niikuinii. Juukseid lasen korrapäraselt lõigata, aga soengut ei tee, kannan niisama. Küüsi pole kunagi lakkinud.
Eesti keeles on sõna PALSAM, mitte balsam nagu teie kirjutate! Jääb meelde?
Oled ikka räpane küll, kuigi ise niie i arva. Isegi paar korda nädalas ei saa du¨¨i all käidud? ja arvad et ei ole räpane? et puhtad riided varjavad kehalõhnu? Intiimpiirkonda ei peagi eraldi pesema, kui iga päev du¨¨i all käia.
Kõiksugu koorijad ja enda meikimine jne on täiesti savi – aga hügieen mitte, see on oluline!
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
