Teema: kuidas ennast aidata?

Soovitaks ka tööd otsida. Sellist, mis sulle sobib. Kas depressiooni ravimeid võtad, aitavad need elada?
Ma ise sellises olukorras pakuks end vabatahtlikuks kuhugi kiriku juurde, uuskasutuskeskusesse, vähiravifondi juurde. Àkki keegi teab mõnda saiti, kus vabatahtlikke  otsitakse?
Midagi õppima minna ei taha?
Ei tea  su oskusi ja eelistusi, aga kui sobib, siis estkeer ja caremate on platvormid, kus saad pakkuda oma  teenuseid (tasu eest). Seal ka koolitused enne tööleasumist.

Raske olukord, aga kuidagi pead sellest vàlja ronima!

Sinu postitusest jääb mulje, et terve maailm oleks nagu sinu vastu. Küll lähedased, küll kunagised sõbrad. Ma usun nii depressiooni kui kõike muud, aga vast oleks mõtet kord endale otsa vaadata, kui meeldiv teistel inimestel sinuga suhelda on? Üldiselt on nii, et ega maailm sinu järgi ümber ei kohane, sa ise pead kohanema koos kõigi oma hädadega. Aga lahenduse osas sama, mis siin eespool kirjas, pane oma hädad kirja ja asu neid ükshaaval lahendama.

#4154363:

Sinu postitusest jääb mulje, et terve maailm oleks nagu sinu vastu. Küll lähedased, küll kunagised sõbrad. Ma usun nii depressiooni kui kõike muud, aga vast oleks mõtet kord endale otsa vaadata, kui meeldiv teistel inimestel sinuga suhelda on? Üldiselt on nii, et ega maailm sinu järgi ümber ei kohane, sa ise pead kohanema koos kõigi oma hädadega. Aga lahenduse osas sama, mis siin eespool kirjas, pane oma hädad kirja ja asu neid ükshaaval lahendama.

Maailm on kõigi vastu mingil määral. Ühed tõusevad püsti, teised mitte.

Unustasin lisada ka oma soovitused. Ma soovitaks samuti alustada psühholoogist/psühhiaatrist kohe kindlalt. Kui kõigis valdkondades nii kehvasti ja tunne väga halb, siis tõenäoliselt ka ikkagi ad ravi vaja. Ja siis kohe kindlasti otsida töö. Töötuna ongi väga raske muid valdkondi ära lahendada. Kahjuks sõprade ja sotsiaalse ringi ning mehe osas ei oska aidata, kuna ise ka sellega kuidagi hakkama ei saa. Ilmselt käia erinevates huviringides, teha konto tutvumisäppidesse, liikuda rohkem ringi ja olla avatud. Mind ennast kahjuks see kõik edasi aidanud pole.

#4154775:

Uusi sõprussuhteid on minu jaoks keeruline luua mitmetel põhjustel. Kui olen üritanud tutvuda ja endast rääkinud siis selle üksinduse jutu peale on viivitamatult vastatud, et ei tegeleta sellise probleemiga ja suhtlus ongi sinnapaika ära vajunud. Igasugu kiir-tutvumisäpid mulle ei meeldi ja portaalid on ka nagu nad on. Viimaseid olen kasutanud ja ka kohvikus mõnega istunud ja rääkinud aga sinnapaika kõik on jäänud ka ning arvan, et osalt just selle aastaid kestnud üksinduse ja sotsiaalse elu puudumise tõttu (sellest tulenevalt pole endast midagi eriti rääkida). Aga aeg läheb edasi, ikka ja endiselt olen üksinda ja järjest raskem on oma probleeme lahendada.

See kõlab pigem nagu arsti juures oma tervisehädadest kurtmine. Tuttavaks saadakse ikka ühistes tegevustes, kui omavahel huvid klapivad. Mitte ootama, et sinu üksinduse mainimine tekitaks vestluspartneril moraalse kohustuse sinuga tuttavaks saada.

#4154775:

Kui olen üritanud tutvuda ja endast rääkinud siis selle üksinduse jutu peale on viivitamatult vastatud, et ei tegeleta sellise probleemiga ja suhtlus ongi sinnapaika ära vajunud.

Üksindusest rääkimine on väga vale, eriti tutvuse alguses. Ole enesekindel, räägi oma huvidest ja tegevustest, tunne kaaslase vastu huvi ja kuula teda. Jäta vähemalt esialgu mulje, et oled iseseisev ja tegus, aga valmis uue kohtumise jaoks aega leidma.

Mul on üks kauaaegne sõbranna, kellele on alati sellised natuke pahad poisid meeldinud. Peale elukaaslasest lahkuminekut tegi ta ka tutvumisportaaldesse kontod ja sealt valis siis sellised elumehed või viinaveaga tüübid kellega kohtuda, loomulikult ühestki suhtest asja ei saanud. No ja siis meie vestlused olidki enamasti, kuidas ta meest ei leia või kuidas üks või teine kadunud on ja näole ei anna. Nüüdseks on ta meeste otsimises alla andnud ja ütleb, et enam ei tahagi. Meie vestlusestes on nüüd iga teine lause, et ta on nii üksi ja tal pole kellegagi kuhugi minna. Aeg-ajalt ikka saame kokku, aga üha harvemini, no ei jaksa seda ühte ja sama kogu aeg kuulata, eriti kui inimene on ise kogu aeg valesid valikuid teinud. Tal on täiskasvanud laps, kes mujal elab, venna pere kellega kõige tihedamini suhtlevad ja veel üks sõbranna, nii et päris üksi ta pole. Aga see “ma olen nii üksi” ei ole suhtlemist soodustav teema.

#4154251:

Aastatepikkune depressioon, läbipõlemine, lähedaste poolne vaimne vägivald, sotsiaalne tõrjutus/isolatsioon nii kodus kui mujal, pikaajaline üksindus ja suhtlemisvaegus, kahtlased ja ebameeldivaks kujunenud inimesed kunagises sõpruskonnas, töötus, probleemid sotsialiseerumisel ja suutmatus partnerit leida. Rahu-ja kindluse tunnet pole ammu juba Kuidas vastu pidada ja vaimselt normaalseks jääda?

Võib-olla tasuks kaaluda, kas pole mitte vale eeldus, et sa kõige kirjeldatu juures oled vaimselt normaalne ja et sul on olemas selline “vaimse normaalsuse” seisund, mille juurde sa saad mingite pingutuste abil jääda. Ma ei mõtle seda kuidagi häbistavas võtmes. Aastatepikkune depressioon ja läbipõlemine juba iseenesest ei ole “vaimse normaalsuse” alla liigituvad nähtused. See tähendab, et vaimne normaalsus on midagi, mille poole sa pürgid, mida sa üritad saavutada, taastada, aga mitte enam midagi sellist, mida sa üritad säilitada.

Kõik sinu kirjeldatu võib olla põhjuseks, miks vaimne tervis on räsida saanud. Aga see töötab ka teistpidi. Vaimne tervis on räsitud, ja siit edasi on järjest tõenäolisem kogeda erinevaid elu olukordi negatiivselt, saada pidevalt juurde uusi halbu kogemusi. See omakorda räsib veel rohkem vaimset tervist. See omakorda teeb veel tõenäolisemaks halvad kogemused. Negatiivne tsükkel.

Võiks mõelda, millise koha pealt sa kõige tõenäoliselt suudaksid seda tsüklit katkestada. Kas oleks võimalik elus midagi kardinaalselt muuta, et negatiivseid kogemusi rohkem ei kuhjuks?

Või oleks tõenäolisem saada abi psühhiaatrilt või terapeudilt, turgutada nende juhtimisel ja toel oma vaimu, ja tugevam vaim suudaks negatiivsest tsüklist välja murda? Sinu vaim suudaks kohaneda nii, et senised negatiivsed kogemused oleksid tajutavad positiivse või vähemalt neutraalsena, ja millega ei kohane, selle suudaks elust välja tõrjuda, eemaldada.

Tegelikult tuleb muidugi tegeleda kõigi tsükli osadega. Aga sa vajad kindlasti hea spetsialisti abi ja tuge, ja kõrvaltpilku oma elule.

#4155622:

Kui sa oled töötuna arvele võetud, saad Töötukassa kuludega ka psühholoogi juurde: https://www.tootukassa.ee/et/teenused/toootsingud/psuhholoogiline-vola-ja-soltuvusnoustamine

Rääkides aga romantilistest suhetest, siis praegu pole püsiva sideme loomiseks hea aeg, liiga palju probleeme on, mis vajavad tähelepanu. Täiesti kindlasti hakkab ka väga hea partner enda teadmata sul teatud valupunkte triggerdama, nii et mida rohkem sa endaga tegelenud oled, seda lihtsam on nendega hakkama saada. Suhtesse tasub minna siis, kui sa oled oma mineviku taaga, kinnistunud mõttemustrite ja uskumustega tööd teinud ning tunned, et oled juba heas kohas. Praeguses olekus tõmbad alateadlikult ligi väga probleemseid ja katkisi inimesi.

Ma kirjutasin siin varem et sama üksik. Kahjuks olen ise tõmmanud ligi selliseid katkiseid ja probleemseid mehi. Kusjuures endast palju suuremal määral, mille tõttu olen tundnud, et ma saan vist isegi hästi hakkama ja nende meeste ebakindlus, ärevus, pidev enda ja ka minu/teiste kallal halamine ja kritiseerimine on muutunud väsitavaks ja sümpaatia on seetõttu kadunud. Kusjuures on tutvused alanud positiivselt ja need mehed pole nii katkist muljet sageli alguses jätnud. Eriti mehed tahavad ju meeleheitlikult endast paremat ja edukamat muljet jätta. Keegi ei tunnista algul oma armukadedust, ärevust, ebakindlust, depressiooni või muid probleeme. Aga natukese aja suhtlusega tulevad need välja ja mida rohkem näidatakse, seda koormavam on. Arvasin, et ise olen probleemne, aga kahjuks jah on kõik mu mehed olnud palju rohkemal määral kui ise.

Tõde on ka see, paljud on üksikumad ja õnnetumad, kui nad mulje jätavad. Ikka tahetakse endast enesekindlat ja edukat, rõõmsat muljet jätta. Tegelikkus võib olla teine. Lihtsalt neid asju ei jagata ega tunnistata nii kergelt, eriti kui pole lähedane sõber.

Mina näiteks küll halvasti ei suhtu, kui keegi ütleb, et on üksik. Ma olen ka. Siis tean lihtsalt, et oleme samas kohas ja suureneb mõistmine. Selle üksinduse pideval korrutamisel jah väga mõtet pole, sest see midagi ju ei muuda. Kohe tutvuse alguses seda rõhutada on ka ju mõttetu, sest mida sellise ütlusega peale peaks hakkama.