Väga lihtne, märksõnaks on kadedus, selle puudumine.
Olen avastanud, et kui tegu on tõelise sõbra/sõbrannaga, siis ma ei suuda mitte iialgi tunda tema suhtes sellist emotsiooni nagu seda on kadedus. Vastupidi – tunnen alati tõeliste sõprade edu, suurepärase elukäigu ja heade saavutuste üle rõõmu.
Tõelise sõpruse näitajaks on ka aeg, mis sõbrale pühendatakse. Võid ju rõõmustada teise edu üle, aga kui sa ei leia sõbra jaoks aega, kui sõbral kehvast läheb, ega siis õigest sõprusest jutt olla ei saa. See on karm kogemus sõpra toetada siis kui tal kehvasti läheb. Kui hästi läheb on kaasaliikujaid rohkem kui siis kui halvasti minema hakkab. Tõelise sõbra näed läbi siis kui asjad on väga halvasti.
see sõpruse teema käib siin üht ja teistpidi. kord kiidetakse sõpru, kes on alati toeks, kui sul on mure. teinekord aga sõbrad väsinud teise hala ja hädade kuulamisest ja nimetavad hädas olijaid energiaröövijteks.
Kas sina tunned alati sõprade üle rõõmu? kui nii, siis on küll tore. mul on jäänud mulje, et ega väga oma edu ja õnne üle pole viisakas rõõmu väljendadagi sõprade ees. see teeb nukraks, et tal pole.
Mina näiteks ei tunne kellegi suhtes kadedust, mulle ei ole sellist omadust lihtsalt kaasa antudki looduse poolt, nii et minu puhul see meetod ei toimi. Mina ei pea üldse vajalikuks nii selget piiri tõmmata, suhtlen nendega, kellega on mõnus ja pingevaba suhelda, arvet ma ei pea, nõudmisi ei esita.
see sõpruse teema käib siin üht ja teistpidi. kord kiidetakse sõpru, kes on alati toeks, kui sul on mure. teinekord aga sõbrad väsinud teise hala ja hädade kuulamisest ja nimetavad hädas olijaid energiaröövijteks.
Kas sina tunned alati sõprade üle rõõmu? kui nii, siis on küll tore. mul on jäänud mulje, et ega väga oma edu ja õnne üle pole viisakas rõõmu väljendadagi sõprade ees. see teeb nukraks, et tal pole.
Igas asjas maailmas kehtib sama reegel. Mõõdukalt on lubatud, liiga palju on liiga palju. On vaja seda taktitunnet, mis annaks sulle teada, kui paljuga oma sõpru koormata tohib. Sõbrad ongi need, kelle ees võib oma rõõmu väljendada, need kelle ees ei või, ei ole sõbrad, on tuttavad. Aga jällegi mõõdukus on märksõna. Kui sa tead, et teisel läheb parasjagu halvasti, siis taktitundeline inimene ei kuuluta iga kord kõlava häälega talle, et “aga minul läheb ülihästi”. Võid küll uue rõõmsa asja korraks ära mainida, aga ei jää kogu koosveedetud ajaks sellest heietama, vaid tunned huvi oma sõbra murede vastu, lohutad. Õnnelikul inimesel on võimalik olla suuremeelne ja suure südamega.
Mina ei tunne ka heade tuttavate suhtes kadedust, vaid rõõmustan, kui neil hästi läheb. Mida edukamad ja õnnelikumad on inimesed, kellega ma suhtlen, seda parem ju mulle, kas pole?
Sõpradel ja headel tuttavatel teen vahet sellega, et sõpru kutsun oma koju külla, tuttavatega kohtun väljaspool kodu. Ma elan väga tagasihoidlikes tingimustes ja oma koju kutsun ainult neid inimesi, kelle ees ma üldse ei häbene.
Ei nõustu selle kadeduse-asjaga. Miks ma peaks mingit tuttavat kadestama rohkem kui sõpra? Kui mõnel inimesel minu lähedal läheb hästi, siis ma kadestan teda küll, positiivses mõttes (“tahaks ka”), negatiivset kadedust (“miks temal peab nii hästi minema”) tunnen haruharva ja peamiselt töises kontekstis mingi ebaõigluse puhul, näiteks tõsteti kellelgi palka, kes minu arust seda ei vääri, või jäeti tähelepanuta minu panus.
Sõpruse kriteerium on ikka see (nagu eespool öeldud), kuidas käitutakse häda korral. Keda sina sõbraks pead, selgub, kui ise oled hädas ja mõtled, kellelt abi paluda – sõber tuleb esimesena meelde, tuttav mitte. Ja teistpidi muidugi selgitab hädasolek välja ka, kes end sinu sõbraks peab, kes tuleb appi ja kes mitte. Näiteks mu sõbral suri laps. Ta on rääkinud, et seepeale tekkis tema ümber vaikus, kõik kadusid, jäid ainult 2 sõpra, kes julgesid tulla ja suhelda. See näiteks on väga selge joon sõpruse ja tutvuse vahel.
Mina näiteks ei tunne kellegi suhtes kadedust, mulle ei ole sellist omadust lihtsalt kaasa antudki looduse poolt, nii et minu puhul see meetod ei toimi. Mina ei pea üldse vajalikuks nii selget piiri tõmmata, suhtlen nendega, kellega on mõnus ja pingevaba suhelda, arvet ma ei pea, nõudmisi ei esita.
sama siin. see kadeduse teema on nii abstraktne mu jaoks, pole sellist tunnet vist kunagi tundnud.
nõustun, et tõelised sõbrad (ja üldse inimloomus) selguvad siis, kui oled hädas.
Minus ka puudub kadedus täiesti. Ja ma tunnen küll inimesi, kes tunnevad kadedust ka oma sõprade suhtes. Seega arvan ka, et kadedus on lihtsalt üks halb iseloomuomadus ja selle olemasolu või puudumine sõltub inimesest endast, mitte tema sidemetest kadeduse allika suhtes.
Selles kadeduse jutus on om aloogika. Mul on näiteks nii, et eluaegsed head sõbrannad, kellega igasugused asju läbi elatud hakkasid vaikselt ära kaduma siis, kui mul hakkas hästi minema. Mitte, et ma oleks väga kurtja olnud varem vaid küllap siis oli hea ennast minu kõrval edukamana/paremana tunda.
Selles kadeduse jutus on om aloogika. Mul on näiteks nii, et eluaegsed head sõbrannad, kellega igasugused asju läbi elatud hakkasid vaikselt ära kaduma siis, kui mul hakkas hästi minema. Mitte, et ma oleks väga kurtja olnud varem vaid küllap siis oli hea ennast minu kõrval edukamana/paremana tunda.
Jeerum, kui tobe. Ehk oli hoopis nii, et sa enam muust ei rääkinud kui sellest, kui hästi sul läheb? Küll tuleb mõnel ikka varrukast neid ainsaid õigeid järeldusi.
Väga lihtne on eristada – jää tõsiselt haigeks. Minul kadus peale haigestumist, ja ma ei mõtle grippi vms, 90% “sõpradest”.
Just lugesim üle hulga aja fööniksi blogi ja seal unistab tädi, et tal võiks selline sõber olla, kes kutsuks kuhugi-teeks välja-veaks autoga jne. Tema enda maj. olukorda me ju teame.
Et siis niisugused prioriteedid ja “sõbrasuhted”.
ma ulun alailma nutta ka siis, kui võhivõõral hästi läheb. näiteks keegi võidab midagi või tuleb võistlustel esimeseks vms. kadedus on minu jaoks täiesti võõras emotsioon.
Nõustun, et tõelised sõbrad (ja üldse inimloomus) selguvad siis, kui oled hädas.
See ka alati ei kehti. Ka sellel teisel sõbral, kes sind ei aita hädas, võivad selleks olla head põhjused. Näiteks see, et ta on ise ka hädas ja ei taha kellelgi rääkida, et ta on rahaliselt vaid hädavaevu toime tulemas kuigi välja otseselt ei paista, või et ta on ajaliselt ja emotsionaalselt nii üleplaneerinud ja üleekspluateerinud end, et kellegi teiste muredeks tol hetkel jaksu ei ole.
ma ulun alailma nutta ka siis, kui võhivõõral hästi läheb. näiteks keegi võidab midagi või tuleb võistlustel esimeseks vms. kadedus on minu jaoks täiesti võõras emotsioon.
Mina olen ka selline hull, kes isegi telekat vaadates nutab suvalise võõra inimese ja ka väljamõeldud filmikangelase õnnetuse ja õnne peale samal moel. Ennast mind jubedalt häirib. Näiteks kooliaktusel kui kellegi teise laps imeilusasti laulab, või lasteaias kui pisikesed põnnid esinevad, kelle hulgast minu lapsed on välja kasvanud, tuleb minul pisar silma, mitte kurbusest, et miks minu laps nii kenasti ei laula (laulab täiesti ok), aga just sügavast emotsioonist.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
