Teema: Kuidas ex-iga ühendust võtta?

#3648548:

Mis moraalitus? Jutt polnud ju üheöösuhtest.

Mitmeid nädalaid tuttavad juba ja palju koos aega veetnud paar.

Ma muide ei pidanud seksi silmas. Vaid seda, et jumala ükskõikselt suhtuti seksi ja rasestumisse. Ja oldi veel uhke, et oldi koos kuus(!) aastat. Uuh…sellise asja peale on üldse raske midagi öelda. Ma natukene mõtlen, kas selline naine päriselt eksisteerib, aga tegelikult ma tean, et selliseid on.

#3648585:

#3648548:

Mis moraalitus? Jutt polnud ju üheöösuhtest.

Mitmeid nädalaid tuttavad juba ja palju koos aega veetnud paar.

Ma muide ei pidanud seksi silmas. Vaid seda, et jumala ükskõikselt suhtuti seksi ja rasestumisse. Ja oldi veel uhke, et oldi koos kuus(!) aastat. Uuh…sellise asja peale on üldse raske midagi öelda. Ma natukene mõtlen, kas selline naine päriselt eksisteerib, aga tegelikult ma tean, et selliseid on.

Pidasid jah seksi silmas. Sinu järgmine lause on ju, et jumala ükskõikselt suhtuti seksi ja rasestumisse. See “jumala ükskõikselt” on sinu subjektiivne arvamus muide. Täiesti jabur ja loogikavigane jutt sul.

#3648609:

#3648601:

#3648585:

#3648548:

Mis moraalitus? Jutt polnud ju üheöösuhtest.

Mitmeid nädalaid tuttavad juba ja palju koos aega veetnud paar.

Ma muide ei pidanud seksi silmas. Vaid seda, et jumala ükskõikselt suhtuti seksi ja rasestumisse. Ja oldi veel uhke, et oldi koos kuus(!) aastat. Uuh…sellise asja peale on üldse raske midagi öelda. Ma natukene mõtlen, kas selline naine päriselt eksisteerib, aga tegelikult ma tean, et selliseid on.

Pidasid jah seksi silmas. Sinu järgmine lause on ju, et jumala ükskõikselt suhtuti seksi ja rasestumisse. See “jumala ükskõikselt” on sinu subjektiivne arvamus muide. Täiesti jabur ja loogikavigane jutt sul.

Kommentaar eemaldatud.

Midaiganes.

#3648609:

#3648601:

#3648585:

#3648548:

Mis moraalitus? Jutt polnud ju üheöösuhtest.

Mitmeid nädalaid tuttavad juba ja palju koos aega veetnud paar.

Ma muide ei pidanud seksi silmas. Vaid seda, et jumala ükskõikselt suhtuti seksi ja rasestumisse. Ja oldi veel uhke, et oldi koos kuus(!) aastat. Uuh…sellise asja peale on üldse raske midagi öelda. Ma natukene mõtlen, kas selline naine päriselt eksisteerib, aga tegelikult ma tean, et selliseid on.

Pidasid jah seksi silmas. Sinu järgmine lause on ju, et jumala ükskõikselt suhtuti seksi ja rasestumisse. See “jumala ükskõikselt” on sinu subjektiivne arvamus muide. Täiesti jabur ja loogikavigane jutt sul.

Kommentaar eemaldatud.

Ma olen sama meelt.

#3648557:

#3648539:

#3648452:

Ma soovitan kindlasti ühendust võtta. Ise olen seda teinud elus mitmeid kordi ja läks positiivselt. Oma esimesele armastusele andsin endast ise märku. Teadsime teineteist keskkoolist, mul oli tema number. Lõpuks saatsin sõnumi, et tule välja ja ta tuligi. Olime koos mitu head aastat. Teisel korral nägin facebookis vinget meest ja lisasin sõbraks. Ta võttis kutse vastu. Hakkasime suhtlema, helistama. Olin selleks ajaks juba suht armunud ja lõpuks kutsusin ta välja. Saime kokku ja mine metsa, kui õige valik see oli, et ma kutsusin. Koheselt oli selge, et sobime. Kaks nädalat hiljem jäin rasedaks ja koos oleme juba 6 aastat.

Mina tema soovitust eriti tõsiselt ei võtaks.

Tutvub mehega ja kahe nädala pärast juba rase. Järgmine katki läinud pere, sest inimesed ei suuda kaitsevahendeid kasutada.

Ma ei saa aru kuidas saab mõni naine veel nii uhke olla oma madala moraali üle. Uskumatu.

Mina jällegi tean katki läinud peret, kus oldi 10 aastat ilma lapseta koos ja pärast lapse sündi esimesel aastal mindi lahku.

Endal laps hakkama pandud kolm kuud pärast tutvumist, siiani koos.

Elu on risk, aga riski tuleb tunnetada.

Sina oled ka selline naine, kes mehele lapse kaela tootis, et siis on mees ikka kindlalt käes? Väidad ju, et “endal ka laps hakkama pandud kolm kuud pärast tutvumist, siiani koos”. Lapse saamine, mõttest teostuseni, see peaks ikka kahe poole ühine soov olema, mitte et mees pannakse alatult fakti ette ja kõik.

#3648621:

Oli siiralt kahju, et talle haiget tegin ja asjad nii läksid, kuid minu vabandused ajasid teda vaid närvi. Kui mina tahtsin asjad läbirääkides lahendada ja selja taha jätta, siis tema tahtis need pigem lihtsalt unustada ja suhelda edasi nagu poleks midagi juhtunud. Mina seda ei suutnud, vaid tahtsin lahti rääkida ja lõplikult kõrvale panna, et mingeid pingeid õhus poleks.

Siit on hästi näha meeste ja naiste tülide läbiprotsessimise erinevus. Öeldakse, et naised ei unusta, aga andestavad. Mehed ei andesta, aga unustavad. Tagantjärele mingi x aja pärast jälle väljaujumine ja vanade asjade uuesti ja uuesti “läbirääkima” hakkamine tõepoolest pigem ärritab.

#3648511:

#3648452:

Ma soovitan kindlasti ühendust võtta. Ise olen seda teinud elus mitmeid kordi ja läks positiivselt. Oma esimesele armastusele andsin endast ise märku. Teadsime teineteist keskkoolist, mul oli tema number. Lõpuks saatsin sõnumi, et tule välja ja ta tuligi. Olime koos mitu head aastat.

Teisel korral nägin facebookis vinget meest ja lisasin sõbraks. Ta võttis kutse vastu. Hakkasime suhtlema, helistama. Olin selleks ajaks juba suht armunud ja lõpuks kutsusin ta välja. Saime kokku ja mine metsa, kui õige valik see oli, et ma kutsusin. Koheselt oli selge, et sobime. Kaks nädalat hiljem jäin rasedaks ja koos oleme juba 6 aastat.

Kindlasti tuleb ise need sammud ära teha, mitte ootama jääda. Tänapäeval on ka palju võimalusi selleks, insta, facebook, sõnumi saatmine kui kohe helistada ei julge jne. Kirjuta näiteks, et tsau kuidas läheb või midagi sellist alguses. Sealt edasi räägi kuidas sul läinud on, aruta mingeid päevasündmusi või uudiseid, kiida pilte või postitusi jne. Millestki teil ikka rääkida oleks kui enne juba rääkisite. Alusta kergelt ja lõbusalt, ära minevikust välja tee ega ära kohe külge löö. Tunne lihtsalt huvi. Kokkusaamine vist praegu kaheldav, aga mine tea, ehk on nõus kohtuma. Kui mitte, suhtlete niisama mõnda aega. Ega need mõtted niisama üle ei lähe, ju ikka midagi jäi poolikuks ja tegemata teie vahel. Kui lähebki halvasti, vähemalt tead.

Kaks nädalat hiljem jäid rasedaks? Ohissandappi, kas tõesti on selliseid naisi (kes rasestumisvastastest vahenditest ei tea mitte midagi). Hea seegi, et te kohe esimesel kohtumisel ei seksinud, siis sul olid ju päevad. Või seksisite sellest hoolimata?

Kaks nädalat…wow! On ikka naisi meil.

#3648569:

Täpselt. Mida oodata, kui kõik tundub õige.

Aga ei olnud ju õige, sina läksid lahku ju.

#3649307:

Kui mingi x aja tagant “välja ujusin”, siis ei soovinud midagi läbi rääkida, arutada enam, vaid lihtsalt vabandasin veel ja ütlesin, et saan aru oma eksimustest. Aga teiselt poolt sama vastu ei tulnud. Kui alguses esimestel kordadel tunnistaski enda liialeminekut ja eksimusi, siis aja möödudes hakkas mind süüdistama ja lõpuks oli tema versioon üldse see, et ainult mina käitusin valesti ja tema ei teinud midagi valesti, et tema oma käitumist ei kahetse. Nii palju siis sellest vabandamise ja oma eksimuste tunnistamise mõttekusest….selle tulemusel hakkas teine pool arvama, et ta ei eksinud üldse ja ei kahetsegi oma inetut käitumist.

No aga siis on ju väga hästi, et lahku läksite. Samamoodi oleks ta hakanud käituma ka teiste probleemide puhul, mis pikas elus ikka ette tulevad. Niimoodi elada on kõike muud kui tore. Miks sa üldse mõtled veel suhte soojendamisele? Sa ju igatsed ainult oma unistuste suhet, mida ei olnud tegelikult kunagi olemas selle mehega. Otsi uus ja toimivam suhe, kus sind ei süüdistata ja kus mõlemapoolset armastust on piisavalt, et erimeelsustest sõbralikult välja tulla.

#3649307:

Siit on hästi näha meeste ja naiste tülide läbiprotsessimise erinevus. Öeldakse, et naised ei unusta, aga andestavad. Mehed ei andesta, aga unustavad. Tagantjärele mingi x aja pärast jälle väljaujumine ja vanade asjade uuesti ja uuesti “läbirääkima” hakkamine tõepoolest pigem ärritab.

Saan aru, aga ma arvan, et me kumbki ei olnud unustanud ega ka andestanud. Tema lihtsalt tahtis käituda nii nagu poleks mingit suurt tüli vahepeal juhtunud, aga tegelikult ei suutnud edasi minna nii. Ma tahtsin lihtsalt ära leppida. Et mõlemad osapooled vabandaks, näeks enda eksimusi ja saaks rahus edasi minna. Mitte mingit pikka läbirääkimist ja arutelu, vaid sellist lihtsat asja, et kumbki saaks aru, et eksisid ja annaks teineteisele andeks. Kui mingi tüli ja arusaamatus on õhus, tegelikult lahendust leitud pole, siis jääb suur pinge õhku.

Kui mingi x aja tagant “välja ujusin”, siis ei soovinud midagi läbi rääkida, arutada enam, vaid lihtsalt vabandasin veel ja ütlesin, et saan aru oma eksimustest. Aga teiselt poolt sama vastu ei tulnud. Kui alguses esimestel kordadel tunnistaski enda liialeminekut ja eksimusi, siis aja möödudes hakkas mind süüdistama ja lõpuks oli tema versioon üldse see, et ainult mina käitusin valesti ja tema ei teinud midagi valesti, et tema oma käitumist ei kahetse. Nii palju siis sellest vabandamise ja oma eksimuste tunnistamise mõttekusest….selle tulemusel hakkas teine pool arvama, et ta ei eksinud üldse ja ei kahetsegi oma inetut käitumist.

Sa tahtsid lihtsalt üleolekut et teine vabandaks ja alandaks end, siis sina võidutseks.

#3651699:

Sa tahtsid lihtsalt üleolekut et teine vabandaks ja alandaks end, siis sina võidutseks.

Midagi ma ei tahtnud, kaugeltki mitte mingit üleolekut ega “võitu”.

Neid tahtis ilmselt tema, kuna vabandaja pool olin kõik korrad ju mina ja tema oli see, kes arvas, et ei teinud midagi valesti ja mina olin ainuke, kes eksis ning kõiges süüdi. Tema ikka oli see, kes üleolekut tundis (kuna ma ju endale tuhka pähe raputasin) ja võitu soovis.

Ma olin lihtsalt unustanud selle viimase korra, kus ta tõesti ütles, et ei kahetsegi oma käitumist ja leiab, et mina rikkusin kõik. Sealjuures oli tema kindlalt see, kes käitus inetumalt, ropendas, karjus, blokkis-unblokkis jne, mida mina ei teinud.

Ma soovisin vaid ainult kuulda seda, et ta kahetseb oma käitumist, ei pea seda õigeks. Kuna ta reaalselt rääkis minuga väga lugupidamatult ja ebaviisakalt. Tundsin, et ei saa edasi suhelda, kui inimene sellist käitumist normaalseks peab, et nii võibki minuga teha. Soovisin vaid, et ta saaks aru, et see pole ok ja kahetseks. Aga seda ei tulnud. Hoopis vastupidi.

Kui sinu arusaam vabandamisest on, et see on alandav ja kes ei vabanda, on võitja, siis….tunnen tõsiselt kaasa. Väga ebaküps, ebaterve ja mittefunktsionaalne suhtumine suhetes.

Nojah… aga kui te olete tülis, polegi mõtet enam vabandada ei sul ega tal. Selles tüli mõte ju ongi, vaikida ja eemalduda. Blokkida sotsiaalmeedias on ka tüli käigus igati loogiline. Isiklikult blokin ka mõnda inimest, eesmärgiga neid unustada. Kui ei näe nende postitusi, ei saa ka miskit halba ega ka head, meenuda.

Minu arvates kui ei saa suheldud, ja ise ütlesid ka, et pinge oli õhus, ei peagi üldse suhtlema. Mõned inimesed ei klapi omavahel. Nii lihtsalt on. Sellega tuleb leppida, et teil omavahel ei klappinud. Eluga tuleb edasi minna.

Või mis see teine variant oleks? Et käite mõlemad teineteisele igas mõttes närvidele, aga ikka olete koos, sest füüsiline keemia on nii tugev? Pikas plaanis see ei toimi.

Ei olnud mingisugust petmist ega üksteisele närvidele käimist. Asi oli alles nii algusjärgus veel, et ei saanud suhteks nimetadagi päris. Saime harmooniliselt läbi ja tundsime mõlemad klappi, ei esinenud ühtki erimeelsust peale selle 1 konkreetse teema, milles olime eri meelt. Ja selle tõttu ka tülli läksime.

Kas siis kohe esimese tüli järel peaks kõigiga suhtluse lõpetama? Sellisel juhul oleksid inimeste suhted ikka väga lühikesed. Mina lolli peaga arvasin, et tülisid lahendatakse ja ületatakse…Kui kõigiga suhtluse lõpetaksin, kohe kui mingi erimeelsus/tüli tekib, siis mul poleks ühtki suhet.

Ja minu meelest on blokkimine selline teismeliste teema. Väga tobe ja lapsik käitumine. Täiskasvanud lihtsalt ütlevad, kui ei soovi enam suhelda. Lühidalt ja konkreetselt. Mida tema tegelikult kordagi ei teinud. Blokkis ja siis jälle suhtles, siis jälle blokkis jne. Vastas mulle 1-2 kuuste vahedega, öeldes et ei tea, kuidas saaks edasi suhelda pärast seda tüli. Samas ikkagi vastas ja nii palju hiljem. Ütles, et ei soovinud suhtlust lõpetada, aga mina ei jätnud muud võimalust. Ilmselgelt ei saanud midagi aru sellistest signaalidest. Väga vastuoluline. Viimane kord kirjutaski ise pärast mitmekuust pausi ja küsis lihtsalt, et kuidas läheb. Kui aga tuli see jutt, et tema ei kahetse oma käitumist ega sõnu, siis lõin lõplikult käega ja tekkis isegi põlgus. Enam ei üritanud temaga ühendust võtta.

#3651801:

Mina võtsin ükskord julguse kokku ja kirjutasin kuskil 4 aastat hiljem vanale silmarõõmule, et kuidas läheb? Tema vastas: “Hästi, olen endiselt vallaline!”

Ja rohkem polnudki vaja midagi öelda, paari tunni pärast saime juba kokku…

Räägi edasi, põnevaks hakkas juba minema.

Jäid ka kohe rasedaks? Mitu aastat ju juba tundsite üksteist, mis siin imelikku.

See et sa juba teema sellest oled teinud, ütleb ikkagi et sul on midagi hingel, muidu oleks kega ammu löönud. See tähandab, su ego on haavatud ja kui mees kõvasti vabandab siis on sinu eneseuhkus taastatud.

See jutt kuidas minu arusaam jne ju kinnitabki minu teooriat. Väga ebaküps? No kuidas kui ma olen sinust eeldavalt 2 x vanem ja rohkem elukogunud. Ikkagi oled lihtsalt lapsikult solvunud ja ei midagi muud

Sa isegi ei tea, kui vana või elukogenud ma olen, aga juba tuleb järeldus, et oled 2x vanem ja elukogenum. Minu meelest on sul selle suure elukogemuse kohta ikka väga mustvalge jutt ja kitsarinnaline suhtumine. See, et sinu meelest on kõik kahetsused, igatsused jms kindlasti seotud egoga ja võimuvõitlusega, on küll sinu isiklik teema. Kõik pole nagu sina. Mõnel on siiralt kahju inimesest ilma jäämisest, mitte pole ainus, mis haiget saab ego ja eneseuhkus.

Muidugi on mul midagi hingel, aga mitte (enam) ego nagu sina arvad. Siiralt kahju siiani, et asjad nii läksid, sest klapp tundus nii hea. Ja ta tõesti väga meeldis mulle ning läks hinge. Muidugi oli alguses ka ego haavatud, et ta nii kergekäeliselt oli võimeline mind oma elust välja lükkama, ehkki tunded oli tal väidetavalt sama suured. Blokkimine oli samuti solvav. Oleksin oodanud selget ja konkreetset lauset, et ma ei meeldi ega soovi enam suhtlust jätkata. Selle asemel tulid mingid blokk-unblock mängud ja muud ultimaatumid “kui sa ei tee nii nagu ma tahan, siis ma sinuga ei suhtle”. See oli tõesti solvav ja tekitas veendumuse, et ta mind ei austa.

Aga siiski. Minul on siiras kahetsus, et nii läks ja seetõttu üritasin teda vabandustega leebuma panna, aga see ei aidanud. Eneseuhkuse ja ego teema oli ikka temal. Et kui korra on juba ei öeldud, siis nii jääb. Tema sõnad. Ego ja eneseuhkuse tõttu polnud nõus ka oma eksimusi tunnistama.  Kuigi üle piiri läksime mõlemad ja tema kindlasti rohkem (sõimu ja roppustega). Mina pole juba tükk aega solvunud, aga kahtlustan, et tema on siiani, sest kõik need suhtluspüüded lõppesid minu süüdistamisega (kuidas talle ikka haiget tegin ja kõik ära rikkusin).

#3653360:

See et sa juba teema sellest oled teinud, ütleb ikkagi et sul on midagi hingel, muidu oleks kega ammu löönud. See tähandab, su ego on haavatud ja kui mees kõvasti vabandab siis on sinu eneseuhkus taastatud.

See jutt kuidas minu arusaam jne ju kinnitabki minu teooriat. Väga ebaküps? No kuidas kui ma olen sinust eeldavalt 2 x vanem ja rohkem elukogunud. Ikkagi oled lihtsalt lapsikult solvunud ja ei midagi muud

Sa isegi ei tea, kui vana või elukogenud ma olen, aga juba tuleb järeldus, et oled 2x vanem ja elukogenum. Minu meelest on sul selle suure elukogemuse kohta ikka väga mustvalge jutt ja kitsarinnaline suhtumine. See, et sinu meelest on kõik kahetsused, igatsused jms kindlasti seotud egoga ja võimuvõitlusega, on küll sinu isiklik teema. Kõik pole nagu sina. Mõnel on siiralt kahju inimesest ilma jäämisest, mitte pole ainus, mis haiget saab ego ja eneseuhkus.

Muidugi on mul midagi hingel, aga mitte (enam) ego nagu sina arvad. Siiralt kahju siiani, et asjad nii läksid, sest klapp tundus nii hea. Ja ta tõesti väga meeldis mulle ning läks hinge. Muidugi oli alguses ka ego haavatud, et ta nii kergekäeliselt oli võimeline mind oma elust välja lükkama, ehkki tunded oli tal väidetavalt sama suured. Blokkimine oli samuti solvav. Oleksin oodanud selget ja konkreetset lauset, et ma ei meeldi ega soovi enam suhtlust jätkata. Selle asemel tulid mingid blokk-unblock mängud ja muud ultimaatumid “kui sa ei tee nii nagu ma tahan, siis ma sinuga ei suhtle”. See oli tõesti solvav ja tekitas veendumuse, et ta mind ei austa.

Aga siiski. Minul on siiras kahetsus, et nii läks ja seetõttu üritasin teda vabandustega leebuma panna, aga see ei aidanud. Eneseuhkuse ja ego teema oli ikka temal. Et kui korra on juba ei öeldud, siis nii jääb. Tema sõnad. Ego ja eneseuhkuse tõttu polnud nõus ka oma eksimusi tunnistama. Kuigi üle piiri läksime mõlemad ja tema kindlasti rohkem (sõimu ja roppustega). Mina pole juba tükk aega solvunud, aga kahtlustan, et tema on siiani, sest kõik need suhtluspüüded lõppesid minu süüdistamisega (kuidas talle ikka haiget tegin ja kõik ära rikkusin).

sest noored hakkavad alati rääkima kuidas keegi neist midagi ei tea… sellest saab kohe aru. teiseks kui sa oleks vana, siis sa ei viitsiks kusagil perekoolis jahuda oma, noh ütleme, lapsikust kodutülist nii detailselt nagu sina teed. st sa oled noor ja see on sulle alles uus asi ja sa loodad perekoolis saada toetust.