Olen hirmsasti hädas ja vajaks nõu. Maja on imepisikene, elanikke palju. Lisaks lemmikloomad. Mul on tunne, et meie elamine näeb välja pigem sealaut kui maja.
Nr 1 lagastaja on meie 2-aastane poisipõnn, kes suudab tunniga rohkem korda saata, kui 100 meest päevaga. Meil on valge köögimööbel ja see näeb kohutav välja kuigi ma puhastan uksi paari nädala tagant. Klaasist suur elutoaaken ja uks ei paista enam läbi. Just eelmisel nädalal puhastasin ära ja nüüd on paksult sopane. Koer hüppab oma poriste jalgadega selle sopaseks absoluutselt kohe esimese korraga. Valged toauksed on rokased pidevalt, sest laps oma mustade kätega mäkerdab kõik ära. Maas laiali olevad mänguasjad nii väga ei häirigi, aga kappide peale kogunevad kuhjad on kohutavad. Laps saab pidevalt asju kätte, mida ei tohiks saada ja siis ma panen asju kõrgemale ja kõrgemale. Lõpuks on mul juba enamus asju kappide otsas ja kõik asjad on kadunud. Täielik korralagedus. Mänguasja kasti ei saa maha panna, sest selle lõhub poiss kildudeks. Kaks kasti on juba ära lõhkunud. Tapeedid on täis soditud, ära kriibitud, uksed on täis soditud. Muudkui käin ja küürin, aga tunne on nagu võitleks tuuleveskitega. Ma lihtsalt enam ei jaksa ja ei taha. Täna sai laps kapi pealt kätte siirupipudeli. Ometi olin oma arust selle kaugele pannud ja korgi kõvasti kinni keeranud. Ju siis mitte piisavalt. Pidin poisi lausa magamistuppa luku taha panema, et seda siirupit laminaadilt kätte saada, endal pisarad silmas. Kõik põrandad pidin ka kohe ära pesema. Ideaalis peaks ma kaks korda päevas tolmuimejaga tegema ja kord pesema. Siis näeks põrand enam vähem talutav välja.
Ma võiks muidugi selle laga sees edasi elada, aga meie maja läheb millalgi müüki ehk siis ma pean korras elamisest pildid tegema ja seda korras hoidma, kui huvilised vaatamas käivad. Ma lihtsalt ei kujuta ette, kuidas see võimalik on. Põhimõtteliselt pean nii tegema, et ühe toa teen ideaalselt korda ja siis ruttu sellest pilt. Teisel päeval teine tuba. Mul pole nädalas sellist aega, et mitu tundi kogu elamist koristada. Ma tegelikult vajaks tervet päeva selleks ja nii, et ühtegi last poleks jalus ja koera ka mitte. Seda korraldada on keeruline.
Mis nipid on koristamisel? Ma tean seda, et igal asjal peab oma koht olema ja kui midagi võtad, siis peab selle kohe oma kohale panema. Aga mul kipuvad asjad laokile jääma ja asjadel pole oma kohta, sest kõik kapid on juba puupüsti asju täis. Ja need asjad pole ka rämps, mille võiks ära visata. Köögi letipealset mina korras hoida ei suuda. Ikka koguneb sinna mittevajalikku. Näiteks pesen põrandat, siis lapse mänguasjad tõstan köögiletile. Laps jälle tirib need põrandale ja ega ta ju ei mängi nendega. Need lihtsalt vedelevad seal. Leti pealne on täis asju, mida ma lapse käest olen päästnud. Kapid on kinni seotud, sahtlitesse ta veel pääseb.
No ja siis on veel aed, mille laps mänguasju täis tassib ja suuremad lapsed oma tõukerattad igale poole vedelema jätavad. Lisaks veel koristan koera hunnikuid iga päev, sest muidu laps paterdab sees. Ühesõnaga kogu minu päev on sisustatud koristamisega, vahepeal jõuab ka süüa teha, korraks lapsega õues käia.
Ma kadestan inimeste kodusid, mis on tõesti korras. Ma saan aru, et lastega peres see pole võimalik. Abikaasa on teinud sellist tööd, kus puutus kokku paljude inimeste kodudega ja tema väidab, et kellelgi pole korras kodu. Pole tema seda kunagi näinud. Ainult klantspiltidel on steriilsed ja lagedad kodud.
Koristajat ärge soovitage. Ma pean ise hakkama saama. Meest nädala sees pole, nädalavahetusel on temast vast niipalju abi, et võtab lapsed ja läheb maale. Siis saan natuke koristada. Aga see paar tundi tundub nii lühike aeg, et ma ei saa kogu elamist puhtaks. Ja mis kasu sellest on, kui järgmine hetk on see ära lagastatud.
Teema: Kuidas hoida maja korras?
Reegel nr 1- asju vähemaks!
Viidki köögist ära (panipaika, esiku kapi otsa, kas või kuuri) asjad, mida tihti vaja pole- n hakklihamasin, peonõud, marjapress…ja vabanenud kappidesse paned asjad, mis muidu on köögiletil v kappidel.
Elutoast välja kõik ajakirjad jms mida hetkel vaja pole, ära kõik nipsasjad ja linikud jne
Pane ära lapse liigsed mänguasjad(no need, mis muudkui vedelevad aga millega ei mängita) ja need u 10 mänguasja hoia turvalises kohas(kui kastid terved ei püsi…isegi puidust mänguasjakast mitte?, siis näiteks riidest kotis). Annad mänguasja…kui tuleb uut tahtma siis käsid eelmise tagasi kotti tuua…no ok, klotsid u 10 tk=1 mänguasi korraga aga kõik muu ei pea vedelema…nädala pärast vahetad osa v kõik uute seni panipaigas v kapi otsas kastis olnutega, jälle lapsel uus ja huvitav.
Reegel nr 2- igal asjal kindel(ja hetkel lapsele kättesaamatu) koht! Ja aeg!
Kui suurem laps lõpetab õues mängimise, siis enne tuppa ei saa kui tõukeratas jms on “pargitud” kokku lepitud kohta(n terrassi nurka v kuuri, muud kannid on liivakastist korjatud suurde kasti v kotti jne. Ja nii alati, üks kõik kui kiire on v kui väsinud on laps vms 100 vabandust.
Kõik poolikud siirupid jne on kindlas kapis ja uks kinni, kõik mustad nõud on alati nõudepesumasinas v kraanikausis, ka hetkeks ei toeta köögiletile jne
Kui laps soovib joonistada, siis ja ainult siis saab pliiatsid (jah, need ongi ära pandud), ema valve all, n söögitoolis istudes ja paberile. Või ei joonista veel üldse(pole katastroof, kui 2a veel pliiatsitega ei joonista, teed temaga koos n näpuvärvidega).
Reegel nr 3- puhtus!
Pärast iga söömist peseme käed(siis ei ole musti käejälgi), pärast iga õueskäiku peseme v pühime koera käpad…meie oma ei tulegi uksematist kaugemale enne kui see toiming tehtud st puhas ja kuiv.
Reegel nr 4- sööme ainult köögis laua taga(jah, ka küpsist v puuvilja) kuni lapsed on nii suured, et söövad puhtalt. Või õues.
Need on esialgu, mis sinu postitust lugedes pähe tulid.
Mul on 5 last, koer ja 2 kassi…mees ka. Ja väike elamine.
Sa ei peaks küsima mitte seda, kuidas efektiivsemalt koristada, vaid kuidas efektiivsemalt korda hoida. Näiteks selle asemel, et mitu korda päevas uksi puhastada, võiks pesta sagedamini lapse käsi.
Võimalikult palju asju ära pakkida ja ära panna. Kui olete kolimas, ehk on võimalik osa kraami juba praegu ära pakkida ja keldrisse-pööningule panna v kellegi juurde hoiule viia? Need kappidele korjatud asjad pane ka korvidesse, karpidesse, kastidesse – näeb kohe parem välja ja vajadusel saab kiiresti ära tõsta (pildistamise ajaks nt). Pealegi, kui õnnestub osa üleliigset kola ära pakkida ja hoiustada, jääb ehk kappidesse, sahtlitesse ruumi nende kapipealsetele kogunenud asjade jaoks.
Mänguasju jäta ka praegu lapsele pigem vähem, nii et jõuad need kiiresti kokku korjata. Kapid-sahtlid lukku. Millest need mänguasjakastid sul on, et kildudeks lähevad?
Klaasi osas soovitan küll muretseda head mugavad vahendid ning hoida neid käeulatuses, et saaksid kiiresti vajadusel akna-ukse üle tõmmata.
Parim vahend klaasidele on niiske ja siis kuiv klaasilapp(mikrokiudlapp)! Mida rohkem igasuguseid klaasipesukemikaale pihustad, seda paksema kihi neid klaasile laiali hõõrud ja seda rohkem “rasvane” on klaas ning kõik näpu- ja käejäljed hästi näha.
Või siis kaabits(üks külg niiskeks tehtav švamm ja teine kuivatuskumm.
Kui niikuinii plaanite kolida, siis kõigepealt alustaks asjade sorteerimisest. Kirjelduse järgi tundub, et teil on väga palju kraami, mis lihtsalt alles hoitakse, aga ei kasutata, lihtsalt võtavad kapis ruumi.
Meil on (kahe väikelapsega, koer oli ka varem, aga suri aasta tagasi) kindel kord – st mänguasjad käivad lastetoas, neid mööda ülejäänud elamist ei tassita. Või kui tahavad näiteks elutoas mingi asjaga mängida, siis jälgin, et nad selle ka õigele kohale lastetoas tagasi viiks. 2-aastasele ongi õige aeg hakata harjumust tekitama, et oma asjad mängu lõpus ära paneks. Kui ei lase päeva jooksul mängudest jäänud asju vedelema jätta, siis ei ole ka seda hullumise tunnet, et kõik on laiali. Enne ei saa uut mängu alustada, kui eelmise mängu asjad on kokku korjatud.
Kappidesse jätan alati vaba ruumi, et ei tekiks seda tunnet, et asju ei saa ära panna, sest kapiukse teed lahti, aga kapp on puupüsti täis. Paar korda aastas sorteerin nii laste mänguasjad, kui ka kogu pere riided-jalanõud. Mida enam ei kanta-kasutata, viin taaskasutusse, või annan tuttavatele.
Koristan iga päev veidi, näiteks kui meil veel koer oli, siis ta käis ninaga vastu rõduukse klaasi hõõrumas, seda jälge pühkisin ära vähemalt ülepäeva. Vähemalt ülepäeva pesen põrandad või tõmban tolmuimejaga. Raamaturiiulite vabadele servadele üritame mingit träni mitte koguda, st kõik, mida parajasti ei kasuta, pannakse ära õigesse kohta, mitte ei loa neid lihtsalt kuhugi käest ära ja siis kord nädala-paari jooksul korjata kokku. Õhtul toome mehega lapsed lasteaiast, üks meist hakkab süüa tegema, teine vaatab, mis kodus vaja teha, tõmbab tolmuimejaga, koristab vannitoa vmt.
See osa jutust, et ei ole nädalas mitut tundi, et kodu korras hoida, jäi mulle teemaalgatusest arusaamatuks. Iga õhtu 15-20 minutit + nädalavahetusel põhjalikum tolmupühkimine ja vaatan, mis veel korralikumat koristamist vajab. Vannituba koristan tegelikult iga päev, tõmban kergelt kraanikausi, vetsupoti jmt pinnad üle, pesen põranda, kuna mulle ei meeldi, kui juuksekarvad on põrandal, aga neid ikka langeb kolme naissoost pereliikme peast.
2-aastase jaoks juba anti soovitusi: tihedamini käsi pesta. Meil söövad lapsed ainult köögis laua taga, kui on söödud, pesevad käed ja suu. Toiduga ringi ei kõnni jne. Nii et see pindade mäkerdamise osa oli minu jaoks täiesti võõras teema, see saab juhtuda ju ainult siis, kui lased lapsel toiduga ringi liikuda, pärast söömist käsi ei pese vmt.
Kui laps asju lihtsalt lõhub ja laiali loobib, siis valid mõned asjad, mis talle mängimiseks jätad (nt klotsid, kaisukas, veel midagi), ülejäänud asjad paned kasti ja ära. Mida vähem asju lapsel on, seda lihtsam tegelikult. Lapsed oskavad ka väheste asjadega huvitavaid mänge välja mõelda. Ja kui asju on täpselt nii palju, et laps ise kokkukorjamisega hakkama saab, siis on tal ka huvi seda teha. Ma olen selle järgi laste asjade hulka “korrigeerinud”, et kui hakkavad vedelema jätma, siis on selge, et liiga palju, koristamise jooksul neil huvi kaob ja nad ei saa hakkama. Kui asju on vähe, saavad ka väikelapsed hakkama oma asjade eest hoolitsemisega.
Ei ole ju vahet, et laud asub elutoas? Reegel on, et SÜÜAKSE LAUA JUURES ja siis pestakse käed. Valvadki kullipilguga seda 2aastast, kuni istub ja sööb on ok, kui lõpetab, siis toit käest ja käed-nägu puhtaks. Ei, ei jookse ringi ei kohukesega, küpsisega ega puuviljaga. Kui reegel on alates 6kuust sama on 2aastasel selge. Esialgu aitas ka söögitooli rihmadega kinnitamine, et tekiks harjumus.
Ahju küttes on juba 1,5aastasel selge, et ahjuuks on alati “ai-ai, ei tohi!” ja seda ei puututa. Kui puutub siis võtad käest kinni ja viid sealt ära. Kui muu ei aita siis paned selleks ajaks lapse nö kinni-söögitooli või turvatooli rihmadega, võrevoodisse, teise tuppa kuni tuhk võetud ja ahjud köevad.
Huulepulk on käekotis, käekott esikuriiulis, ei saa laps mäkerdada.
Pult on kõrgel ja ALATI kui pole kellegi käes. Siis pole probleeme patareidega vms.
Magamistoas laps üksi ei ole, ei saa voodis hüpata ja patju loopida. Kui pole magamise aeg on magamistoa uks kinni(lukus v üleval kõrgel haak/riiv).
Loomulikult 2aastane naerab ja ei võta patja üles(miks peaks?), sel juhul on sinu ülesanne saavutada, et võtaks. Jah, nii kaua nõuad kui võtab, või võtad tema käega ja IGA KORD, kui sa mingil põhjusel ei suuda või ei taha teda takistada magamistuppa minemast ja sigatsemast st möllamast.
2aastane ei korista ise, ei käsu peale ega käsuta. 2aastaselt saab järjekindlalt nõuda, et ta paneks oma kohale asja, millega ta mängis või mida pildus. Kohe pärast mängimist/pildumist ja 1 asi korraga. Ja seda tuleb teha järjekindlalt. Mitte et laps pool tunnikest tekitab vabalt segadust ja palju ja siis nõuad koristamist. Meie 1,5a saanud lapse lugesin arusaamisvõimeliseks, nii kõigi puhul st enne ei lähe õue ega magama vms kui asjad on ära pandud (jah, kas või need 10 tita mänguasja suurde pesukaussi või sahtlisse vms) ja loomulikult koos: varsti läheme õue, teeme toa korda…too emale pall! kus on punane pall? too siia! kaussi hoplaa. Too mulle klotsid, näe sinine klots ja punane klots koos kaussi, otsi kollane ka…nüüd õue
Loomulikult huvitavad lapsi muud asjad, siis saabki neid- istub kõrgel toolil laua ääres ja annan talle vahukulbi+sõela+kinni teibitud plastpudeli kus sees mõni hernes v riisi vms…järgmine kord teised ohutud päris asjad(purgikaaned, suure lusika, kaks plastkruusi + kausiga vett…tema mängib, mina koorin kartulid ära ja puhastan porgandid…vahepeal saab porgandi ka pihku ja närib seal istudes(ei, ei lähe jooksma).
Tundub, et koristamisest rohkem on sul probleem hoopis lapsega/lastega reeglite kehtestamisega? Arvad, et väikesel ei pea reegleid olema või ei oska nendest kinni pidamist nõuda või pole lihtsalt järjekindel?
Lapsepõlv on õnnelik ka siis, kui laps ei saa teha kõike mis soovib st voodil trallimine, mökerdamine, asjade loopimine, ohtlik turnimine jne ei ole vajalik, et laps end hästi tunneks. Ammugi ahjus sobramine või toiduga ringi jooksmine, ausalt.
Kehtesta reeglid(ära üle pinguta, kõik ei pea olema keelatud, küll aga lapsele ohtlik ja kogu perele või ka vaid sinule kui korra hoidjale fustreerivad tegevused) ja pea neist kinni.
Vabadust luba seal kus see ok-õues võib liivakastis püherdada, 2 käega liiva kühveldada, poriga mängida, aias võib joosta, kõnniteele võib kriidiga joonistada jne.
Siis põnn kaenlasse ja puhtaks ja tuppa.
Mul on kuldre retriiver st karva ajab meeletult
aga
elamises seda pole eriti, sest
a) ma kammin teda iga päev(jah, see aeg tuleb leida), tavaliselt õues ja korraliku kraasiga…kogu perel on juba sokid tema villast
ning
b)tolmuimejal on spets karvaotsik
ja
c) koeral on oma pesa ja territoorium st koer ei käi lastetubades ega magamistoas.
Kui suured on teised lapsed? Mis on nende ülesanded kodu korras hoidmisel? St aitavad sind? Nädalavahetusel kui mees kodus, mis on tema ülesanded? Või saadad kõik jalust ja teed ise…ja oled õnnetu, et keegi seda ei hinda? Ei hindagi, kui pole aimugi, milline töö see on.
Mõtle sellele.
Kus sina oled sel ajal, kui ta kõike seda teeb?
Meil ka kolm last (+koer + kass) ja kolmas alles neljaseks saanud. Eks lapsed on erinevad, aga meil pole kunagi väikelapsega selliseid teemasid olnud, siis päris head nõu vast anda ei oska, kuna tundub, et teil on üsna eriline võrukael kodus 🙂
Meil terve maja korraga on harva korras, kuid asjad lähevad paremuse poole. Korras hoian suure toa ja köögi. Magamistube isegi ei ürita kogu aja korras hoida (siis ma muud ei teeks). Koristame korra kahe nädala jooksul vast.
Ma olen loomu poolest ülilaisk koristaja (kui pere ei olnud, siis elasin sisuliselt nagu asotsiaal), kuid mingit taset suudan juba saavutada 🙂
– Igal asjal olgu oma koht! Kui kohta ei ole, siis asi lahkub me kodust. See teeb koristamise lihtsaks kõikidele pereliikmetele.
– Lapsel pole vaja korraga palju mänguasju. Vali välja ühe nädala mänguasjad ja ülejäänud vii garaazhi/keldrisse/panipaika. Hoia kodu võimalikult kolavaba! Tee hästi karm inventuur.
– Mina uksi ja mööblit pesen harva, ei häiri, kui aus olla. Porijäljed peseks jah ära, aga et päris lumivalged pole, no mis siis. Lolliks läheksin, kui iga plekki peseks.
– Kui koer ajab palju karva, siis käi iga päev põrand tolmuimejaga üle, see läheb ju kiiresti.
– Ära luba lastel söögiga kõndida.
– Lase oma sisemist puhtuselatti allapoole.
Robottolmuimeja? Aurupesur siis ei ole keemiat vaja? Muidugi see laps sul kõrvetaks vist end kohe ära, tundub sõnakuulmisega raskusi 🙂
Veel üks pisike soovitus- mõtle läbi, milleks 2aastane võimeline on, mis on talle jõukohane…ja seda nõua, alati.
Sama teiste pereliikmetega.
Kodu on kõigi oma ja kõik teevad jõukohaselt.
Veel-korista koos lastega st kui tolmu pühid, talle ka lapp kätte. Kui põrandat pühid siis väike hari jne
Kaks head asja korraga: lapsel on põnev ja ta on sul silma all ega genereeri kuskil segadust juurde.
Ei võta märtri rolli ega tee kõike ise ära.
Aitäh soovituste eest! Meil kahjuks pole võimalik köögis süüa. Sööme elutoas ja eks laps ikka jookseb ringi kohuke peos ja siis läheb koputab suuremate laste ustele. Meil ahiküte ja kui ma hakkan kütma, siis poiss tormab kohe teise ahju juurde, tirib ukse lahti ja söetükiga annab juba mõne sekundiga korraliku kaose tekitada. Ma ei jõua ühe ahju juurest nii kiiresti teise juurde. Tema puhul riidlemine ei aita. Ta teab väga hästi, et ei tohi, aga ikka teeb. Näiteks salaja poeb oma teki alla magamistoas ja mäkerdab minu huulepulgaga kõik kokku. Jah, mul on kõik asjad ära pandud, aga inimene ikka eksib ja unustab mingi asja lauale. Laps on isegi tikud kätte saanud, aga ma siiani ei suuda aru saada, kust ta need leidis. Ühesõnaga see laps ei jäta juhust kasutamata ja ta on paganama nutikas. Mänguasjakastid olid plastikust. Need Jyski omad. Ta kasutas neid selleks, et köögilettidelt asju kätte saada. Kuigi külmik on meil ka teibiga kinni, siis mõnikord lapsed unustavad teibi panna ja siis poiss sorteerib seal asju. Kui midagi jala alla pole panna, siis ta leiab mõne poti või oma pissipoti ja ronib selle pealt kolama. Täitsa tavaline on ka see, et ta üritab elutoa diivanilaua kööki libistada.
Mänguasju on tal minimaalselt. Ma olen juba kõik ära pannud. Aga need vähesed on ikka laiali. Teda huvitavad rohkem muud asjad. Kõik puldid teeb ta patareidest tühjaks ja siis ma otsin neid pulte ja patareisid kuskilt diivani alt taga, et telekat saaks vaadata. Magamistoas on tema lemmik tegevus see, et loobib meie suure voodi teki ja padjad põrandale ja siis ise hüppab seal peal. Ta on sealt mitu korda alla kukkunud, aga ka see ei aita. Ma saan alati kurjaks, sest mulle ei meeldi, et mu padi põrandal koerakarvade sees on. Ja kui ma käsin ära koristada, siis ta ainult naerab mulle vastu ja ei tee midagi.
Ta on laps, kes võib oma tegevustes väga haiget saada, aga selle tagajärjel ta lihtsalt järgmine kord on osavam ja teeb ikka oma lollust edasi. Mõni teine laps ehk loobuks sellest tegevusest. Meie oma aga pole allaandja.
Koer ajab meil meeletult karva. Meie riided on paksult karvu täis, toit on karvu täis. Õnneks mul pole kodus ühtegi vaipa. Põrandal on laminaat. Puitparketist poleks tänaseks päevaks vist midagi alles.
Köögikappide uksed on veidi reljeefsed. Nüüd ma tean, et uuel köögimööblil tulevad täiesti siledad uksed. Kapid pean jah üle vaatama. Kappe on nii vähe, et tegelikult seal ongi ainult vajalik kraam.
Ma suudan päevas ainult nii palju koristada, et me s…a sisse ei upuks. Juba mitu aastat pole ma näinud korras maja, millega võiks rahul olla. Ja ma pole pedant. Lihtsalt see laga tekitab masendust.
Sellise tuuseldise puhul, et lihtsalt tormab ja kisub kõike, aitab tervet mõistust säilitada ehk see, et osad uksed hoiate lihtsalt kinni. Ma tegin nii teatud aja puhtalt turvalisuse pärast, kuna laste vanusevahe on 1,5 aastat ja sel ajal, kui beebiga oli vaja nt vannitoas tegeleda või teda unne panna, ei olnud alati võimalik vanemal lapsel kõrval olla. Et välistada seda, et ta sel ajal, kui ma vannitoas olen, köögis kapist asjad välja kisuks või mööda mööblit ei roniks või kuskil kukuks, panin köögi ukse kinni (oli spetsiaalselt selleks lukk pandud). Tal oli ka u 1,5-2-aastaselt komme tööle ja asju nihutada ja sättida nii, et saaks ronida kuhugi, aga seda kõike andis ennetada. Osad toolid olidki näiteks rõdule ära pandud, kui teadsin, et ei saa teda kogu aeg jälgida. Elutuba oli suht lapsekindlaks tehtud (sahtlid lapselukuga jne), toolid olid ära pandud, kuna tal oli ronimise komme jne. Magamistoas ei luba siiani lastel tuuseldada (praegu on nad 5 ja 6,5, seal võivad ainult rahulikult meie voodis lamada ja raamatut lugeda). Piira seda ala, kuhu laps pääseb, ei ole vaja tal ju sinu magamistuppa minna, kui ta seal ainult segadust tekitab, uks lukku ja ongi üks korras tuba.
Ja kui sööte elutoas, siis sealgi saab ju ikkagi korda nõuda, st söögiga ainult laua taga. Kui läheb kohukesega kõndima, siis kohuke käest ära. Süüakse laua taga ja söögiga ringi ei kõnni (kui suhtud nii, et “eks see laps ikka jookseb kohuke käes”, siis jäädki veel aastaid ja aastaid seda laga rookima). See on sinu enda teha, kas kehtestad lihtsad reeglid, mis kogu pere elu inimlikumaks teevad, või elad sellises kaoses. Kui lubad sel juhtuda, siis polegi muud, kui pärast kleepuvat elamist kasida. Kisa tuleb, aga lapsed õpivad kiiresti. Praegu tundub, et sellega, et korda ei nõua, teed sa enda elu lihtsalt mitu korda raskemaks.
See jutt, et sinu laps ongi lihtsalt selline, et teised on nö kasvatatavad, aga sinu oma muudkui teeb ja teeb, on ju jabur. Tavaline väikelaps, vanema asi on kodu selliseks teha, et oleks turvaline ja ennetada neid võimalusi, mis elu ohtlikuks teevad. Tikud, patareid … Paneb mõtema küll, kui sellised olukorrad kodus juhtuvad.
Saan aru, et peres on vanemad lapsed ka? Kas nemad vähemalt oskavad oma asjade eest hoolt kanda või on asi tegelikult selles, et nad on samasugused toiduga mööda elamist liikujad, kes jätavad asjad vedelema, kus aga mõni muu mõte parajasti tuli jne? Võib-olla ei olegi asi ainult 2-aastases, kes praegu patuoinaks tehakse, vaid kogu pere üldises oskamatuses/tahtmatuses korda hoida, nii et oled muutunud 24/7 ülejäänud pere eest kasijaks ja seetõttu ka masenduses?
Võti riputa ukepiida ülaossa st pane uksepiida ülaossa nagi. Siis ei saa põnn kätte aga endal kogu aeg silma ees.
Lapsega magamistoas toimetades teed asju koos lapsega(st istubki laps koos sinuga selle koristatava kapi ees, mitte ei loobi voodist asju…lased näiteks sahtlit tühjaks tõsta, näitad kuhu need asjad panna, kuni ta ei tüdi) või teed neid asju kui laps magab kui teisiti ei saa…või jätad tegemata, kapi kord pole ülioluline.
Külmkapist laps asju ei võta. Ei võta. Ei võta. Kui võtab, võtad käest ära, ütled EI ja seletad, et tuleb ema kutsuda. Lisaks paned ustele sulgurid kui muu ei aita.
Kui kuuris on rotid tuleb leida muu hoiukoht. Pööning? Kas või korralikest kastidest virn vabasse esikunurka või minu pärast elutuppa laeni kastivirn seina äärde häda korral. Või laste tuppa nurka või voodite alla, kappide otsa hoiukastid.
Ja loodan, et lasteaias on pädev personal sulle nõu andmaks kuidas aktivistiga käituda ja et nad ka ise temaga hakkama saavad.
Kui lapse käitumine ei muutu, ei muutu ka kodus kord…ta on kodus küll vähem aega aga õpib uusi trikke ja tegutseb kiiremini.
Sööme elutoas ja eks laps ikka jookseb ringi kohuke peos
kui te sellel 2-aastasel juba praegu teha lasete kõike mis pähe tuleb, mis siis hiljem veel saama hakkab?
sinu probleem ei ole koristamises, vaid käest ära lastes ja koolitamata koeras. mismõttes koer hüppab sopaste jalgadega vastu klaase?
Minu hüperaktiivne on juba teismeline. Aga oli samasugune.
Mul olid külmkapi ustel lapselukud. Kõik olulised kõõgikapid ja muud kohad samuti said lapselukud. Nendega on lihtsam avada-sulgeda teistel inimestel. Köögis oli lapsel oma sahtel kus oli tema asjad:potikaaned.karbid. mitte mänguasjad. Vanuses 4kuud kuni 1, 5 a oli meil puidust aedik kuhu ta kriitilistel hetkedel panin. Hiljem oli telekas jms tehnika selle aiaga ümbritsetud.puldid käisid kõrgel. Söömiseks oli oma tool.Ja piirid paika. Hiljem ei saa sa tast jagu.
Need kel omal sellist last pole ei kujuta ettegi mida ta suudab.Mu teised lapsed olid kukupaid vrld temaga.
siin on tegemist sõnakuulmatu lapsega.
tundub,et kõike võibki teha.
kehtestada tuleb reeglid. 2ne pole enam nii väike.
Mul ongi tubade uksed lukus. Aga võtmetega on ka nii, et need kipuvad kaotsi minema meie segasummasuvilas ja siis on nalja nabani, kui ma ei saagi magamistuppa, sest uks lukus.
Ei pea olema võtmega lukk. On olemas erinevad lapselukud, mille saab panna uksele nii kõrgele, et laps ei ulatu ja käivad ilma võtmeta, ei ole ohtu, et võti kaotsi läheb ja keegi sisse-välja ei saa. Ei leidnud praegu guugeldades pilti, aga kui uurid lapselukkude ja turvavarustuse kohta, siis kindlasti leiad. Meil olid sellised, et üks pool käis ukse, teine uksepiida külge, hiljem oli neid kerge eemaldada ja jälge ei jätnud. Midagi sellist nagu need kapiuste omad: https://kaup24.ee/et/lapsed-ja-imikud/imikute-kaubad/ohutus-ja-kaitse/universaalne-lukustus-dreambaby-mini?id=1358780
Ei mõista neid “meil ruumi vähe ja elanike palju” teemasid. MIKS tehakse ruumikitsikusse nii palju lapsi? Milleks vaja lemmiklooma, kui tast (jutu järgi) pigem tüli kui rõõmu? Tean kahte peret, kus analoogsed mured: kahetoalises viis ja kolmetoalises kuus hinge ning pudulojused lisaks, sest “lapsed nii väga tahtsid”. Ma kah ehk oleksin neljandat last kunagi soovinud, aga kaine mõistus ütles, et meie 150m2 maja juures on kolm lagi ja ma pole seda otsust enam hiljem kahetsenud. Lisaks lastest tingitud võimaliku ruumipuuduse üle võiks mõelda ka näiteks ootamatu olukorra peale, kus lähedane pereliige võib abi vajada: vana vanem hooldada võtta või pereprobleemide eest pagev õde/ vend ulualla mahutada.
Amtud teemasse konkteetset abi ei oska pakkuda, sest korralagedus tekitaks endalegi stressi, kuid ma ei ole üksikvanem, st ma ei pea üksi rabelema ning mul on ruumi, kuna planeerisin enne ette. Lisaks on kaks last juba iseseisva elu peal, kolmas lõpetab sel kevadel kesla ja siirdub ka teise linna edasi õppima.
Minu meelest pole su probleem mitte korrast ära kodu, vaid suutmatus lapsele piire seada. Laps ei jookse kohukesega mööda tube ringi! Sinu probleem on võimetus ennast kehtestada.
Lisaksin eelnevatele kommentaaridele ka seda, et kui inglise keelt oskad, siis vaata YouTubeist õpetusvideosid.
Näiteks “How to keep your home clean and organized” jne.
Videost saad võib-olla paremini inspiratsiooni ammutada kui siit lugedes.
Ja kindlasti jooksvalt koristada kogu aeg – iga kord, kui ruumist lahkud, võta sealt kaasa paar asja, mis sellesse ruumi ei kuulu ja vii sinna, kuhu kuuluvad.
Soovitan osta paar nägusat korvi, kuhu paned asjad, mis vedelevad ja siis hiljem (õhtul, näiteks) sorteerid mis ja kuhu.
Kui süüa teed, siis kui pott podiseb, pese jooksvalt osa kasutatud nõusid ära.
Kui toit valmis saab, pole suurt nõudekuhja.
Ühesõnaga, “ära passi niisama”: kui on vaba hetk, siis, netis istumise asemel näiteks, teegi hoopis köögi kapiuksed puhtaks (ja kui vaja, siis kas või mitu korda nädalas).
Ühesõnaga, käigupealt tuleb koristada.
Praegu on kevad ja soovitan kevadpuhastust teha – sorteeri ja viska ära asju, mida tegelikult ei kasutata.
Kas või iga päev võta ette üks ruum, mille puhastad ja koristad maast laeni.
Kui laps on magama läinud, siis koristadki 15 minutit näiteks – käid köögi lapiga üle, selle sopase aknaklaasi pesed ära, vannitoa kraanikausi tõmbad lapiga üle jne.
Teegi selline “15-minuti väljakutse”, see aitab, usu mind.
Koristamise õige järjekord – enne korja üleliigne kraam kokku ja korrasta toad.
Puhastamist alustad ülevalt alla – kõigepealt pinnad lapiga tolmust/pudist/plekkidest puhtaks, siis tolmuimeja ja kõige viimaseks põrandad pesta.
Liigu kellaosuti suunas, aitab järjel püsida.
Minu meelest on pigem probleem vanemates, kes ei oska üht tavalist sõna: EI
ning pole suutnud selle tähendust lapsele selgeks teha.
Kui ma ise hakkaks maja ostma, siis ausalt öeldes mind ärasoditud tapeedid ja rokased uksed ei häiriks, vaataksin ikka, kuidas mulle ruumijaotus meeldib ja mida ma majaga ise saaks ette võtta. Aga see on muidugi teada asi, et reklaampildid peavad head välja nägema. Katsu need pildid siis tehagi nii, et tee üks tuba korda ja pildista kähku ära, järgmisel päeval järgmine tuba jne.
Su mehel võibolla päris õigus ei ole, et päris korras kodu on ainult klantsajakirjas. Ma ise tunnen vist kahte ideaalset korrahoidjat. Minul ka kipuvad asjad pigem korrast ära minema, kappide koristamisel olen ma suisa lootusetu. Just vaatasin oma aiariiulit: appi, eelmisest kevadest saadik koristamata… Nurgatagune koht, siis jääb tähtsuse järjekorras alati viimaseks.
Võin öelda seda, et mida suuremaks laps saab, seda lihtsamaks läheb. Mina olen väga vilets ka lapse kodutöödesse kaasamisel, aga kuuesega on see isegi minusugusel juba palju lihtsam. No tegelikult, kui sul on suuremaid lapsi, siis võiksid seda ju ise teada. Aga üks praktiline idee: las mees teeb ühe vastupidava puidust mänguasjakasti, mida ei saa ära lõhkuda. Igasugune käepäraste panipaikade süsteem on väga suureks abiks.
Sa vist ei kirjutanud, kui suured sul need suuremad lapsed on, aga mina sinu asemel kutsuks kokku perekonnanõukogu ja esineks avaldusega, et vajan maja korrashoidmisel abi, muidu lähen hulluks. Suurematele lastele vanusele vastavad ülesanded, esimeseks omaenda asjade korrashoid. Kui neile pole varem selliseid kohustusi pandud, siis võibolla nad reageerivad vingumisega, aga neile peaks siiski kohale jõudma, et ema ei ole robot. Ja puhanuma-rõõmsama emaga on märksa toredam koos elada.
Kommentaator “miks te muretsete väiksesse elamisse nii palju lapsi ja loomi” võiks meenutada lugu, kuidas mees kaebab, et majas on kole kitsas: naine, viis last, ämm ja äi. Tark vastu: sa too kanad ka tuppa. Nädala pärast sama mure, veel vähem ruumi. – Sa too siga ka tuppa. – Läks veel hullemaks. – Sa too lehm ka tuppa. – Nüüd ei mahu liigutamagi. – Vii siis lehm, siga ja kanad lauta tagasi. – Oh, kui palju ruumi nüüd on, aitäh!
Kas on tegu vanemaga, kellel on raskusi enesekehtestamisega või hoopis üliaktiivse/hüperaktiivse lapsega või selle komboga?
Kirjelduse järgi jääb mulje, et su laps on keskmisest hüpim. Reeglid, piirid ja kindel rutiin on sellise lapse puhul siiski äärmiselt vajalikud, kuid laps ei pruugi vaatamata sellele neid täita. Täiskasvanu peab oma nõudmistele siiski kindlaks jääma.
Oluline on leida lapsele piisavalt huvipakkuvaid eakohaseid tegevusi, et tal poleks nii palju aega ja huvi pahandusi teha ning tõesti ligipääs ainult kindlatesse ruumidesse.
Otsusta ise ära, mis on kindel EI ja pea sellest keelust kinni, lapsed on nutikad, kuo üks päev lubatakse voodil hüpata, siis ta ei saa aru, miks see teisel päeval keelatud on (see oli lihtsalt näitena toodud, mitte seetõttu, et arvan, et sa mõni päev seda lubad).
Kui suured vanemad lapsed on? Kas neid ei saa koristamisel v lapsehoidmisel rakendada?
Kõige mõistlikum oleks lukus/pisikese ligipääsu piiranguga ruumid ükshaaval nädala jooksul ära koristada, kui põnni kõrvalt ei saa, siis kasvõi õhtu kaupa, kui teised kodus ja saavad väiksemat valvata. Nädalavahetusel mees lastega maale ja saad ülejäänud ala korda teha.
Jõudu ja kannatlikku meelt!
Aitäh, teemaalgataja. Sinu kirjutis inspireeris ja läksin koristasin alumise korruse WC ära.
Karvaprobleem on ka minu kodus aktuaalne. Kõik kohad on karvu täis. Mul kaks suurt pikakarvalist kassi, kes käivad absoluutselt kõigil horisontaalsetel tasapindadel. Kammimisega saab probleemi vähendada, aga see on ka vaid murdosa karvadest, mis sinna kammi külge jääb ja tänu sellele mööda elamist ei lendle. Kuna ühe kassiga käin näitustel, siis näituseeelne pesu ja föönitamine vähendab lahtise karva hulka tublisti. Aga teist kassi ei saa pesta, too satub sellest suurde stressi mis lööb erinevate tervisehädadena välja.
Minu majapidamises on põhiprobleem selles, et ma olen laisk. No ei viitsi lihtsalt koristada, nii palju põnevamat on teha. Telekalaual on praegugi veel jõulukompositsioon, kenasti tolmukihiga kaetud. Toosama alumise korruse WC oli ka vist juba kuu aega koristamata. Robottolmuimeja, nõudepesumasin ja pesukuivati on minu parimad sõbrad ja abilised. Pesukuivati röövib küll kenakese hulga elektrit, aga vähemalt ei lisandu elamisse riietest kuivamise käigus eralduv tolm ja ka kassikarvad saab niimoodi riietelt ära.
Lahe lugemine. Saan aru et tõsine mure aga see 2-aastane tundub paras röövel 🙂
Mul oli tütar selline. Nüüd tagantjärgi mõeldes ei mäletagi enam… aga vatti nägime.. hommikust õhtuni pahandused. Kapiuksed olid kinni seotud, asjad olid kapiotstesse tõstetud, külmik teibitud jne…
Ja poeg 2 aastat noorem, täiesti teistsugune. Mitte midagi ei pidanud peitma. Kuulas sõna kui keelasin või selgitasin.
Soovitusi on siin juba olnud. Mina ütlen – pead lihtsalt üle elama. Läheb lasteaeda ja sina tööle, siis pole kedagi päeval kodu segamini ajamas.
Olen nõus. Meil siin ongi kooslus: üliaktiivne laps; lapsevanem, kes ei oska end kehtestada; suuremad lapsed, kes ei saa oma tubade koristamisegagi hakkama; kurt koer (kutsikas), kellega suhtlen käte abil ja kelle jaoks “EI” käemärk väga motiveeriv pole. Ma koguaeg üritangi koristada, aga hüpiku kõrvalt seda teha on keeruline. Ta nõuab meeletult tähelepanu, tahab palju süles olla. Ja kui ma tähelepanu talle ei osuta, viskab mind mõne asjaga, lööb läpaka nii kinni, et mul näpud jäävad vahele. Aga ma ei jaksa koguaeg talle tähelepanu osutada. Nüüd on õnneks kevad ja saame rohkem õues olla, aga see tähendab ka seda, et ma pean koera tuppa puuri panema. Muidu koer hüppab lapsele peale, tirib temalt mänguasju ära ja siis ma jooksen lapse järel jälle ja riidlen koeraga. Kui laps magab, siis ma naudin vaikust ja rahu. Mul on tunne, et ma ei tahaks diivanilt üldse püsti tõusta. Vaatan PK, saadan meile, maksan arveid. Muidugi ma ka koristan, aga näiteks tolmuimejaga ei tee, sest see ajaks lapse üles.
Ma keelan last, ütlen küll ei, aga kaua sa jaksad. No ma kuidagi ei jaksa olla järjepidev. Ma peaks lapsega mängima, aga kuidagi ei taha. Ma ei ole eriline tegeleja tüüp. Ometigi ma hirmsasti tahtsin seda last. Looduse poolt anti ta veel sellise üliarmsa inglinäoga ka veel meile, et ma hulluses teda lastekodu ukse taha ei viiks. Kuidas sa ikka riidled sellise armsakesega. Ja kui riidlen, siis on kisa taevani. Ta üldse karjub väga palju, rohkem, kui mul ükski teine laps karjus. Katsu sa näiteks telefoniga rääkida, kui üks tegelane kiljub täiest kõrist.
Mulle hakkab tunduma, et kogu see teema on liba. Alates nendest ilukirjanduslikest väljendustest lõpetades “kaua sa ikka jaksad rääkida/ tegeleda/ kasvatada” jne. Nagu päriselt laseb keegi oma “inglinäoga” kuradil endale pähe astuda, et siis Perekoolist nõu küsida ja kogu oma elu koristamisega täita? Juba vanemate laste kasvatamata jätmine oleks pidanud hea eeskuju olema, aga vot ei – vaja üks veel ära hellitada? Päris uskumatu jah. Aga ise valinud üksikvanema raske tee ja pesakonna lapsi.
Looduse poolt anti ta veel sellise üliarmsa inglinäoga ka veel meile, et ma hulluses teda lastekodu ukse taha ei viiks.
Ikka eriti nõme ja vaimuvaene lause. Aga arusaadav, kuna vanemale on oluline väljanägemine – olgu see siis kodu või lapse oma -, siis võib niisugune oht mõnda last, meest, koera ähvardada küll.
Nõus, et kangesti liba moodi. Krt, ilus ilm – minge välja, mis te genereerite lolluseid?!
Mul oli periood, kui laps väike, kus hakkasin hommikul silmi avades juba ootama, et tuleks õhtu ja lapse magama saaks. Oli väga aktiivne ja raskelt juhitav laps. Just see aeg, kui jalad-käed käisid kiiresti aga mõistust oli ühe ahvi jagu, oli eriti kurnav. Ajapikku on päris mõistlikuks läinud aga lae alt ka saab asjad kätte, kui igav on.
Mulle hakkab tunduma, et kogu see teema on liba.
Loomulikult on liba. Mõni jäi uskuma ka või? Midagi teha ei jõua, aga PKi kilomeetrite viisi teksti toota jõuab?
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
