Mina ei saa sellest aru miks inimesed, kellel on niigi liiga kitsas, võtavad endale koera.
Kuna sa nii ehk teisiti varsti kolid, pane kõik asjad mida vähegi võimalik, kastidesse. Kasti peale kirjuta mis seal sees on, et vajadusel lihtsam kätte saada oleks. Kastid viid kõrvalhoonesse/keldrisse/panipaika. Kõik, mida tõenäoliselt vaja ei lähe, annad ära/müüd maha/viskad minema.
Mina ei saa sellest aru miks inimesed, kellel on niigi liiga kitsas, võtavad endale koera.
Koera võtjat lastega perre ei mõistaks ma hukka mitte mingil juhul. Lihtsalt kui lapsed on juba piisavalt suured, peavad nad ise ka panustama koera järelt koristamisse.
Ma tean ühte inimest, kes ütleb, et kui vanemad oleksid tema palvetele järele andnud ja koera võtnud, ei oleks ta elus ilmselt olnud selliseid kohutavaid psühholoogilisi probleeme.
Teemaalgataja on ilmselt see sama, kes teises teemas 65 ruudusest majast 100 ruudusesse kolida plaanib?
Minul on kolm väikese vahega last ja enda elu lihtsustamiseks tegime meie peres kohe reegli, et süüakse AINULT laua taga. Tekitasin juba üle ühe aastasel lapsel, kes ise ringi jooksis, justkui refleksi, et hetkel, mil ta laua tagant lahkus, võtsin tal söögi käest ja pesin käed puhtaks. Ja nii iga kord. Mingi kohukesega ma ringi joosta põhimõtteliselt ei lubanud ja ise pidime mehega samuti sellest reeglist kinni pidama. Väga hästi mõjub kehakaalule ja tervisele, kui teleka ees enam ei nosi.
Ise ma elasin väikelastega maja ehituse ajal ühetoalises kõrvalhoones ja tegin nii, et asju ei pea erandkorras ära panema, vaid et nende asjade “ametlik” koht ongi kõrgel või lukus või nööriga kinni seotud kapiuste taga, mida laps ei pea kätte saama. Ma põhimõtteliselt ei lasknud asju kuhugi koguneda, vaid tekitasin neile ka kitsastes oludes püsiva koha kusagil kõrgemal. Sul võib see olla raskendatud kui sa tahad müüa maja ja ei taha kõrgeid kappe-riiuleid panna seina.
Nüüd on lapsed esimestes klassides ja ma põhimõtteliselt enam nende järelt ise ei korista. Mina tõmban vaid põrandad ja lauapinnad puhtaks. laste tehtud sodi korjavad kokku lapsed. Lisaks on lastel igaõhtused kodused ülesanded, kordamööda peavad esiku porikängardest puhtaks tõmbama (ise nad unustavad jalgu pühkida) ja nõud nõudepesumasinast välja võtma ning sinna laduma. Ehk siis kohustused on jagatud.
Koer oli minu suur soov ja ongi ainult minu vastutada. Mees koera ei tahtnud ja tema koeraga ei tegele. Isegi pai ei tee. Mina käisin koeraga koolis, mina söödan teda, mina korjan junnid ära. Koer on minu jaoks stressimaandaja. Kui on paha tuju, võtan koera ja lähen jalutama.
Kes arvab, et see teema liba on, võin öelda, et ükskõik mis teema mina siia teinud olen oma perest, alati on keegi arvanud, et see teema on liba. Kogu minu elu on siis järelikult liba.
Nii palju veel, et olen enamus pilte saanud ära teha. Teengi ükshaaval neid. Viimati koristasin laste tubasid. Mis teha, minul on probleem, neil mitte. Vannituba on ka korras. Jäänud on veel pilt teha köögist, aga see nõuab juba veidi suuremat koristust, et letipealsed saada võimalikult lagedaks. Lapse mänguasjad korjasin pappkasti ja panin selle kõrgele ära. Neid klotse ja legotükke leidsin absoluutselt igalt poolt. Terve kastitäis sai asju, kui need maja pealt kokku korjata. Leidsin ka mõned kadunud asjad üles. Näiteks konservipurgiavaja oli CDdega ühes sahtlis ja see muidugi kinni teibitud. Ju siis poiss oli selle juba ammu sinna sokutanud ja mul sinna sahtlisse ka asja polnud. Ma olen legotükke ka praeahjust leidnud ja ühed isegi ära küpsetanud.
Lemmikloomad on sellepärast, et mulle meeldivad loomad. Ja see ärakolimise plaan on juba ammu peas mõlkunud. Järgmine elamine saab veidi suurem.
Ma ei tunne erilist kitsikust. Lihtsalt mul polnud elus ettekujutust, et kolmas laps on saab olema selline nagu ta on. Ühest küljest keeruline laps, teisest küljest nii arukas ja vahva. Ta lihtsalt vajab pidevalt toimetamist ja ega tema ju ei tea, et nii ja naa ei tohi teha. Täna ta sai kätte klaasipuhastusvedeliku ja piserdas sellega koera üle. Lihtsalt peab kogu aeg rääkima ja rääkima.
Kui sa pilte teed, eriti köögist, siis tõsta pildistamise ajaks ülearune kraam (näiteks – kappide pealt kõik pudi-padi, totsikud, nõudekuivatusrest, potid-pannid jne) kaadrist välja. Lao asjad esikusse ja hiljem paned kööki tagasi.
Nii jääb fotodel avaram ja “puhtam” mulje.
Mul oli ka selline laps, nüüd kuuene ja elu mõnus. Saab jutust ikka aru. Õudne aeg oli.
Nii palju veel, et olen enamus pilte saanud ära teha. Teengi ükshaaval neid. Viimati koristasin laste tubasid. Mis teha, minul on probleem, neil mitte. Vannituba on ka korras. Jäänud on veel pilt teha köögist, aga see nõuab juba veidi suuremat koristust, et letipealsed saada võimalikult lagedaks.
Ehk on sellest artiklist pildistmisel natuke abi https://kodustiil.postimees.ee/4474289/vaga-levinud-pohjus-miks-muugisoleva-kinnisvara-vastu-huvi-ei-tunta?utm_source=kodukauniks_fb&utm_medium=wallpost&utm_content=4474289&utm_campaign=fb_post
Perekooli ei tohi selliseid teemasid teha. Saad kohe teada kui kasvatamatu on sinu laps ja kui saamatu lapsevanem ise oled. 😀
Mulle teie segasumma suvila meeldib. On jah raske ja tüütu ja tahaks korras elamist, aga inimesed on lihtsalt väga erinevad. Minul puudub võimekus kogu aeg tervel perel sabas käia ja kamandada, kogu aeg telekapulte samasse kohta panna jne.
Mõned nõuanded võta kasutusse, sest nii on lihtsam. Nt laua taga söömine, asjade vähendamine elamises, igal pereliikmel oma kindel ülesanne vmt….
Aga kui kahene loobib sul tekki ja patju, siis ma siin küll ei viitsiks jaurata. Mu 8 ja 5a teevad sama juba aastaid, räägi või ära räägi.
See teema on suletud ja siia ei saa postitada uusi vastuseid.
