Mugavusest saab rääkida Eesti linnades, kus enamik elanikest on eestlased ja siis keeldub venelane siiski eesti keelt kasutamast, sest on raske ja mugavam on vene keeles toimetada. Aga Ida-Virumaal pole ju loogiline, et vene keelt rääkiv inimene läheb vene keelt rääkiva juuksuri, arsti, poemüüja vmt ameti esindaja juurde ja siis nad suhtlevad omavahel eesti keeles – ikka räägivad ju vene keeles.
See vene ja eesti laste segamini kooli ja lasteaeda panemine on suht kahtlane. Venelased ise ütlevad ka, et nii kui on paar vene last rühmas, siis hakkavad eesti lapsed hoopis vene keeles rääkima mingi hetk, mitte vastupidi.
Loomulikult ei hakka venekeelne klient venekeelse juuksuriga eesti keeles rääkima. Ega ka venekeelne õpilane koolis oma venekeelse sõbraga eesti keeles rääkima.
Eesti ja vene laste segamini lasteaeda ja kooli panekul on mõtet ainult siis, kui lasteaia-kooli töökeel on eesti keel ehk siis õpetajad suhtlevad õpilastega eesti keeles, õppetöö toimub eesti keeles. Ehk kui lapsel tekib vähemalt mingigi reaalne vajadus eesti keelt kasutada.
Me ju kõik mäletame, kuidas praeguste keskealiste eestlaste põlvkonnal, kes olid inglise keelt aaastaid koolitundides õppinud, aga reaalselt vajadust inglise keeles suhelda polnud kunagi olnud, oli see inglise keel õigupoolest üsna kehvake. Kõnetas teda mõni inglise keelt rääkiv inimene – ja oligi kök-mök, rääkida ei suuda. Kui aga mitte väga hästi inglise keelt oskav eestlane läks õppima kuhugi, kus õpetajad/õppejõud suhtlesid temaga ainult inglise keeles ja ka enamuse õpingukaaslastega tuli suhelda inglise keeles – siis hakkas ta inglise keelt kasutama ja selle tulemusel palju paremini rääkima.
Nii et eesti töökeelega kool tagaks selle, et põhikooli lõpetajal on vähemalt koolist eesti keele oskus kaasa saadud. Mis edasi? Eks neil, kes kolivad kuhugi mujale/lähevad Eesti ülikoolidesse /kutseõppeasutustesse edasi õppima, leiab eesti keel rohkem kasutust ja neil, kes jäävad oma venekeelsesse linna, leiab see vähem kasutust (võib minna ka mingil määral rooste). Kuid eesti keele põhi oleks siis vähemalt olemas. Vähemalt poleks nende jaoks eesti keelt rääkiv inimene imeasi. Võrdluseks: kui inimene on elanud venekeelses linnas ja käinud ka venekeelses koolis, kus on olnud ainult eesti keele tunnid, siis võib tema tegelik eesti keele oskus olla üldse nullilähedane.
Mis puutub maailmavaatesse – hmm, seda muuta on muidugi raske. Öeldakse küll, et putiniste on kõige rohkem vanemate ja euroopaliku ellusuhtumisega inimesi nooremate venelaste hulgas… Nii et ehk võibolla aja jooksul muutub asi soodsamaks. Kiiret lahendust ilmselt pole. Aga vähemalt eesti keele oskuse praegu koolis käival vene laste põlvkonnal võiks eesmärgiks seada.
Märgiks ära veel selle, et maaelanikkond Ida-Virumaal, muide, on valdavalt eestikeelne. Elasid seal ju kolhoosiajalgi valdavalt eestlased. Ja samuti said talumaad tagasi eestlased. Nii et ei saa öelda, et terve Ida-Virumaa oleks venekeelne. Aga jah, Ida-Virumaa linnad, kuhu toodi tööstustesse tööle nõukogude ajal väga palju teistest N.Liidu piirkondadest inimesi, on tõesti üsna venekeelsed.