Maa koos kommunikatsioonide ja planeeringuga oli naisel juba enne kooselu algust. Koos hakati sinna maja ehitama. Naine müüs maha oma korteri, mis tal oli samuti juba enne suhte algust olemas. Saadud raha eest hakati ehitama maja. Kogu materjal ning palgatud töömeeste tööraha tuli seega naiselt. Korter pealinnas võimaldab vägagi ehitada maja. Mees on aga üsna palju ise ka tööd teinud ehitamisel omast vabast ajast. Kahe aasta suvepuhkus täies mahus on läinud ehitamise peale ja muul ajal jooksvalt nii nagu aega on. Mõned aastad on koos elatud ja erimeelsused on nii suured, et koos enam jätkata ei soovita. Kooselu ajal on kõik arvetega seotud kulud katnud naine. Sööki on mõlemad ostnud. Auto kulud kandnud kumbki ise. Mees arvab, et temal on ka õigus osale majale. Naine arvab, et ei ole, tööd on mees muidugi teinud maja juures, samas on see aga tasuta elamine olnud talle. Mehel endal on maja olemas, mis on välja üüritud. Üüritulu on mees tagasi investeerinud iseenda majasse.
Esileht › Pereelu ja suhted › Kuidas jagaksite maja?
Teema: Kuidas jagaksite maja?
Vahet pole, oluline küsimus on see, kellele maja ametlikult kuulub?
Vahet pole, oluline küsimus on see, kellele maja ametlikult kuulub?
Kuulub naisele.
No siis ei olegi midagi jagada, mõlemal oma maja ja nii jääbki. Kui need on tööd teinud väga palju ja tema töötunnid on võimalik tagantjärele kokku arvestada (muru niitmine jt ei lähe arvesse!) siis oleks need tunnid kokku, paneks mingi keskmise remondimehe tunnihinde ja siis lahutaks kooselatud perioodi üûriraha (vaatama turu keskmist üürihinda) sealt maha. Kui naine on kogu aeg peret üksi toitnud ka, siis paneks mehe jagu toiduraha veel mahaarvestusele juurde. Järgijäänud summa võib just mehele ära maksta, ega see suur ei saw olla.
Sama kehtiks juhul, kui mehe ja naise rollid oleks vahetuses.
Aga oletame, et maja kuulub ametlikult mõlemale. Kas sellisel juhul ei ole oluline, milline on mõlema poole panus olnud? Nagu praegune juhtum, et maa oli juba varem naise oma ja samuti on kogu ehitamiseks vajalik raha tulnud naise poolt.
Nii nagu mees panustas aega ehitamisesse, on ilmselt ka naine aega panustanud kodu korrashoidu vmt.
Näiteks kui on ametlikult kaasomand, siis ei teki ju küsimust, kes maksis kommunaalid või kes sagedamini elektripirni vahetas. Kui on 50/50, siis nii ongi.
Antud kirjeldusest ja kulude jaotusest on selgelt näha, et mehel on puudunud huvi rahaliselt sellesse projekti investeerida. Kui oleks olnud huvi, oleks enne ehituse algust pidanud käima notaris ja kinnisavarast pool tema nimele + siis ka investeerimine.
Hetkel on aga naine müünud osa oma varast, et maha ehitada. Mehe väide, et ta on ka ise tööd teinud, on nagu tagantjärgi tasu küsimine, kui algul oli kokkulepe teine. See umbes sama, et naine küsib tagantjärgi tasu kõikide valmistatud õhtusöökide eest vmt.
Siin sõltub kõik lihtsalt omavahelisest kokkuleppest ja tahtest. Kui ma plaaniks majja elama jääda, siis ma ei hakkaks enda maja mehelt “välja ostma”. Samas kui ma maja müüki paneks, siis võimalik, et mingi väikese osa saadud summast annaks mehele hea tahte märgiks ja tunnustuseks tehtud töö eest.
kui mõlemad on kanged kui oinassrved, siis on mõõdupuuks seadus. kes on kinnistu omanik, see käsutab. veidi võiks mehele halastada ja tööjõuna käsitlemise eest palgaga premeerida. mõtle, kõnnib minema kaks kätt taskus, ja ainult mälestus, millise orjana teda üks räme moor kasutas.
veidi võiks mehele halastada ja tööjõuna käsitlemise eest palgaga premeerida. mõtle, kõnnib minema kaks kätt taskus, ja ainult mälestus, millise orjana teda üks räme moor kasutas.
Mees sai ju rämeda moori pinnal tasuta elada ja enda kinnisvara väärtust tõsta pluss raha teenida. Kaks kuud ehitamist ei tee sedagi tasa. Kui naine 20 aastat kodus meest teenindab, koristab ja teeb süüa, hoolitseb laste eest, siis millegipärast seda panust küll keegi ei arva mehe kinnisvarast osa saamise vääriliseks.
Siin ei ole midagi jagadagi ju- maa on naise, maja on naise (kinnistusraamatus eeldan, on omanikuks naine), materjalid jms, mille eest maja ehitati, on naise oma, mees on elanud naise korteris, mille kulud on katnud ka naine… mees on ostnud natuke sööki ja iseenda seljariided ja maja juures tööd teinud. Iga jurist naeraks ennast oimetuks. Olete üldse abielus vä, et üleüldse mingigi õigustus midagi küsida oleks?
Mees on saanud tasuta elamise ja selle eest maksnud ehitustööga- eks see vajab arveldamist, kas töötunnid miinus üüriraha üldse midagi maksta jääks.
Õudsed mehed need sendipoolitajad. Aga see selleks – siin pole küsimustki, maja on naise oma 100%. Hea, et mees veel elamise eest peale ei pea maksma. Mul kaob igasugune austus inimese vastu ära, kui niiviisi hakatakse “oma õigust” nõudma nagu see mees. Tegelikult ongi ju olukord siin selline, et kui kõik kulud ja tegemised kirja panna, mida keegi on teinud ja panustanud (eks nainegi kõpistes siit-sealt, koristas tegi süüa, jne), siis kindlalt oleks õiglane, et mees veel peale maksaks enne, kui sääred teeb.
Kohus ilmselt mõistaks mehele mingi tasu.
Jagaksin kohtus. Ebameeldivad asjad kipuvad ikka kahe silma vahele jääma ja aastatega mõni asi kohe ei taha meenuda. Kohtus saab alati õiglase tulemuse.
Kohus ilmselt mõistaks mehele mingi tasu.
Mis see alus oleks, et asi üldse arutlusele võetaks?
Kui igale asjale hind külge pannakse, peaks see mees veel siis ka peale maksma, kui sealt remonditasu maha läheks.
Mul on sarnane olukord. Et krunt minu ostetud, maja minu nimel ja maja materjalid enamjaolt minu raha eest ehitatud. Samas EHITANUD on mees oma kätega. Kui oleksin pidanud kogu töö ehitajatelt sisse ostma ja selle eest maksma, siis oleks mul praeguseks heal juhul maja karp püsti. Töö maksab mistahes ehitusetapis vähemalt 2x rohkem kui materjal.
Olen mõelnud, et kui peaksime lahku minema, siis ilmselt müüme maja maha ja teeme saadud raha pooleks. Sest kui poleks olnud meest, siis poleks ka seda maja.
Eks TA peab otsustama kui suur mehe panus oli ja püüdma õiglaselt käituda.
Kooselu alguses oli meil arutelu, kuidas teeme. Kas müüme mõlemad elamised ja teeme kahepeale uue. Kas ei müü kumbagi ja võtame hoopiski kodulaenu uue elamise jaoks. Kuna minul oma elamise suhtes alles jätmise vajadust ei olnud ja oli olemas ka maatükk, siis läks korter müüki ja tuli ka maja ehitamine. Enamus töid on teinud palgatud inimesed. Parketipanek ja seinad seestpoolt oleme kahepeale oma puhkustest teinud. Nipet-näpet siit-sealt on mees teinud muid töid ka. Maja juures ikka on tegemisi. Ma ei näe neid töid nii suurena, et peaksin hakkama tagantjärele tööraha maksma või maja jagama. Töörahaks võib lugeda ka mehe enda üüriraha, mis tal tekkis tänu sellele, et ise enam oma majas ei elanud.
Siin pole midagi mõistatada ega arutadagi.
Mees võtku oma asjad ja lahkugu.
Täitsa jabur isegi mehe poolt midagi nõuda.
Mees võib minna kohtusse, no iga kell võib inimene minna kohtusse, kui ta leiab, et tal on millelegi õigus või et ta peaks tasu saama. Kuidas ta neid töötunde jms mõtleb tõestada?
Naisel oli maa, naise korteri müügist osteti materjalid ja tasuti töömehed jne, mida siin üldse arutada on. Veelkord- kas olete abielus ja mis varasuhtega (kuigi maa oli enne abielu, korteri müügi raha on kergesti tõestatav lahusvara müük jne).
Täpselt samamoodi ma vastaks ka igale naisele, kes kujutab ette, et kui ta kolib mehe majja, elab mehe rahadest, aga teeb seal “naisekäega” maja ilusamaks ja koristab-korrastab kasvõi 10a, et tal selle järel tekiks mingi omandiõigus majale, mis on mehe maa peal ja mehe omandis.
Kohus ilmselt mõistaks mehele mingi tasu.
Imelik oled?
Mille eest tasu?
Äkki peaks naine veel üüri tagantjärgi tasuta elatud aastate eest küsima mehelt, et see tema pinnal tasuta persetas.
Naljatilgad…
Loomulikult ei ole siin midagi isegi arutada või veel vähem on tähtis midagi keegi ARVAB, et peaks, mehele ei kuulu sellest majast midagi ja lahkuma peab tema.
Kohus ilmselt mõistaks mehele mingi tasu.
Mis see alus oleks, et asi üldse arutlusele võetaks?
Alusetu rikastumine. Naine on kasvatanud oma vara väärtust mehe töö arvelt.
Alusetu rikastumine. Naine on kasvatanud oma vara väärtust mehe töö arvelt.
Mees sai ju samal ajal oma enda maja välja üürida ja saadud raha enda kinnisvarasse investeerida, mis samuti tema vara väärtust kasvatas. Ise elas tasuta naise pinnal. Kes siin alusetult rikastus, on küllaltki küsitav. Ei vea vist välja niisugune rumalus.
Aga mees rikastus ju ka. Sai oma raha enda majja panna.
Naine on kasvatanud oma vara väärtust mehe töö arvelt.
Sellise loogika kohaselt peaks ju kõik mehe pinnal elavad koduperenaised kinnisvarast osa saama, sest nad tegid koduseid töid ja hooldasid maja, mis võimaldas mehel esiteks samal ajal raha teenida (muidu oleks pidanud aega panustama laste eest hoolitsemisse ja kodu korrashoiu peale, mis nüüd läks palgatööle) ja tõstis kinnisvara väärtust (kaunis aed, kodukujundus jne on ka siis kinnisvara väärtust kasvatavad tööd).
Kaks aastat pole nii pikk aeg, et selle perioodi töökulu selles sealses mahus kinni maksta. Materialid ja muu olid ju naise omad. Mees elas ise ka seal. Jah, et kelle oma? Kui on mõistlikud inimesed ja ei arvesta alati seda omandit, vaid soovivadki ausalt kompenseerida teise panustatud jao, siis seda pean õigeks. Aga mitte antud juhul. Kui see mees oleks panustanud ka oma näiteks teatud suure summa raha, oma korteri müügist või nad oleks 20 aastat abielus-kooselus olnud ja lapsed üleskasvatanud paar, kes teavad, et reaalselt ongi mõlemad panustanud mitukümmend aastat kogu kompotti.
Aga kahe kooseluaasta eest, mehel maja ja maja üür oma jaoks ka veel olemas. Pole nagu erilist vajadust maksta.
Alusetu rikastumine. Naine on kasvatanud oma vara väärtust mehe töö arvelt.
Mees sai ju samal ajal oma enda maja välja üürida ja saadud raha enda kinnisvarasse investeerida, mis samuti tema vara väärtust kasvatas. Ise elas tasuta naise pinnal. Kes siin alusetult rikastus, on küllaltki küsitav. Ei vea vist välja niisugune rumalus.
Kas sa tahad öelda, et mees ei oleks tohtinud oma vara välja üürida? Või mis loogikat sa kasutad. Mees töötas tasuta naise maja ehitusel. Loomulikult ei saa mees maja kaasomsnikuks, aga tasu võib ta ikka saada.
Loomulikult ei saa mees maja kaasomsnikuks, aga tasu võib ta ikka saada.
Mille eest? Elamispinna eest ta ju ei maksnud, mis tasu ta peaks saama? Naise juures elamine võimaldas tal oma eluaseme väljaüürimist ja sinna investeerimist.
Kas sa tahad öelda, et mees ei oleks tohtinud oma vara välja üürida? Või mis loogikat sa kasutad. Mees töötas tasuta naise maja ehitusel. Loomulikult ei saa mees maja kaasomsnikuks, aga tasu võib ta ikka saada.
Noh, tegi kaks suvepuhkust tööd. Mis see ehitajate palk meil on? No 4000 kahe kuu eest kokku.
Samal ajal elas 24 kuud tasuta naise pinnal, üür + maksud, ütleme 500 kuus, kokku 12 000. Nii et jah, naine võiks mehelt umbes 8000 küsida.
Alusetu rikastumine. Naine on kasvatanud oma vara väärtust mehe töö arvelt.
Mees sai ju samal ajal oma enda maja välja üürida ja saadud raha enda kinnisvarasse investeerida, mis samuti tema vara väärtust kasvatas. Ise elas tasuta naise pinnal. Kes siin alusetult rikastus, on küllaltki küsitav. Ei vea vist välja niisugune rumalus.
Kas sa tahad öelda, et mees ei oleks tohtinud oma vara välja üürida? Või mis loogikat sa kasutad. Mees töötas tasuta naise maja ehitusel. Loomulikult ei saa mees maja kaasomsnikuks, aga tasu võib ta ikka saada.
Ta ei töötanud tasuta. Ta elas seal ja isegi oma üüriraha ei panustanud sinna. Ja see mees ei olnud ega elanud seal naisega vaid sellepärast, et kaks suvepuhkust tasuta tööd teha. Ju oli ka muid põhjuseid. Peale selle jäi tema vara talle alles. Meenub üks ämm, kes peale poja ja minia lahkuminekut ütles, et -ja minu poeg ehitas veel seal sauna eesruumi ise üles(10+aastaga) ja nüüd läheb naise majast niisama minema. See ämm ei saanudki aru, et see mees elas ka ise seal need aastad, ja pesuruumi oli vaja eelkõige tema kahe tütre jaoks. Meenub veel üks sarnane väärarusaam, kui ka kahe lapsega paar läks 30+ lahku ja naine oli just kaugõppes ülikooli lõpetanud ja siis keegi vanem sugulane ütles(mees muide pettis), et ja mis kasu sellest koolisköimisest nüüd oli ja koolitamisest, kui lahku lähevad.
Esileht › Pereelu ja suhted › Kuidas jagaksite maja?
