Teema: kuidas jõuab olla 24/7 rõõmus ema?

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat]Ja siis teine asi, et kuidas on taustajõududega – kui on väga hea suhe ja mees on tugev moraalne tugi ja teinekord laseb ka tuulutama minna, siis see annab kõva laksu energiat ning vastupidi – kui mees on ükskõikne ja juhm ja nõuab ka veel erihoolitsust endale, siis oledki lõpuks nigu aher lüpsilehm, midagi pole kellelegi anda enam ja ei jaksa särada ammugi mitte. [/tsitaat]
Siin ongi see võti.
Vähemalt meie suhtes toimib meeletu energialaksuna mehe hoolimine naisest, tema (ja ta toimetuste) tähele panemine. Juba 10 aastat.

enda jaoks põhjendan seda nähtust sellega, et eestlaste rakkudes on ilmselt sees orjamentaliteet ja talupojamälu ning seetõttu paljudele naistele meeldivadki sellised nürid ja mõttevabad tegevused (koristamine, nõudepesu, söögitegemine), mida on aastakümneid teinud teenijad.

mulle EI meeldi sellised tegevused. selliste tegevuste tegemine nõuab minult eneseületust. kui pean näiteks oma vabadel päevadel neid tegevusi tegema, olen õhtuks närviline ja väsinud. naised, kes jooksevad peale selliste tegevuste tegemist veel õhtul mehele hurraaga ukse vastu, endal keep-smiling näos ja 3 käiku toitu laual auramas, on minu jaoks lihtsalt teiselt planeedilt.

mind teevad rõõmsaks lihtsalt teistsugused tegevused (näiteks lastega mängimine, hobid, sõbrad ja erialane töö).

Mina olen ka väga sõltuv taustajõududest. Kui saan õhtul sõbrannadega välja minna, siis tulen poole öö ajal tagasi ja ajan mehe voodis täitsa pöördesse ning hommikul vara jätkub ka energiat, et lastele hea ema olla.
Samamoodi hästi mõjub ka see, et saan poole kohaga tööl käia. Kui lastega kodus olen mitu päeva järjest, siis lõpuks tekib selline tülpimus, et ei tahagi midagi teha. Ehk siis erinevad tegevused annavad palju energiat ja siis jaksan ka kodus kokata, lapsi kantseldada, meest teenindada:P
Ja mees panustab nii kodus kui tööl ka väga palju – tean, et ma ehita meie peret ja ühist elu üksi.

No aga lapsed on ka ju väga erinevad. Mõni on sünnist saati jube rahutu ja nõuab pidevat tähelepanu, teine ainult sööb-magab-naeratab. Loogiline, et rahutute beebide (väikelaste) emad väsivad rohkem ja jõuavad vähem.

Miks PEAB 24/7 rõõmus olema?
Inimesele on antud võime kogeda palju erinevaid emotsioone ja meeleoluseisundeid, mis kõik näitavad täisväärtuslikku tundeelu ning oleks veider kogu aeg ainult rõõmus või kurb olla.

Lasped on erinevad. Mul on ülitubli tüdruk, kes juba kaheselt oli kõikides töödeks abiks, tubli ja korralik, ei mingit muret. Poisil seevastu pean veel neljaselt pidevalt järgi käima – ta teeb lakkamatult kurja, jonnib, määrib, satub ohtlikesse olukordadesse.

Kui ikka paha tuju ei meeldi, siis tänapäeval on täiesti normaalne narkomaaniks hakata. Käid perearsti juurest läbi ja lased antidepressandid välja kirjutada. Nagu keegi siin eespool kirjutas – kohe on elu ilus.

Muidu tasub vabalt v6tta. Kodu ei pea pidevalt läikima, tuju v6ibki m6nikord halb olla ja lapsed v6ivad ka m6nel päeval l6unani pidzaamas ringi käia. K6ige väsitavam on kadedus ja süütunne – miks temal on ja tema j6uab? Foorum kirjutab, kuidas k6igi lapsed on tublid, mehed head ja ise ideaalsed. Pole m6tet muretseda. Elada tänases ja teha seda, mida on vaja/mis meeldib, mitte p6deda selle pärast, mida eile oleks pidanud tegema.

[small]Agris kirjutas:[/small]
[tsitaat] Ajukeemia jah mängib rolli. Mina võtan antidepressante ja olen rõõmus ja õnnelik ema. Muidu kohe üldse ei saa. Olengi selline ärevik ja masenduses muidu. Aga ei põe ja olen hetkel rahul.naudin ka koristamist ja muid kodutöid, imelik eksole?
Ja muidugi on olulised ka koduvälised tegevused ja mehe tugi. Sõbrannatsemine käib ka asja juurde.[/tsitaat]

Appi! See on ju lauslollus!

mul oli pikalt enamik tuttavaid lastetud, seega elu lastega tundus mulle miski meeletu müstika – ühel ainsal sõbrannal oli laps (1) ja temal oli kogu aeg kodu segamini ja söögid toodi \”hessist\”, kusjuures neiu ise enne emaks saamist oli restos kokk. korra siis mina mainisin, et tundub jah, et sul võrreldes minuga elu nii raske, sa nagu ei jõua üldse kodus teha miskit lapse kõrvalt (siiras imestus mu poolt, kuigi ka mu ema laste kõrvalt eriti ei koristanud-kokanud, aga ta käis tööl ka), neiu vastas, et jah, nii on ja kui laps päeval lasteaias ei käiks, siis ei teagi, mis saaks.. seda, et lasp lasteaias oli päeval, ma ei teadnud. enne olin valmis mõistma isegi teda, aga siis küll mõistsin, et mõni kohe on saamatu. kusjuures – ma ei anna pead, et ma ise parem oleks, ma pole eriti aktiivne inimene, kord nädalas kuskil peale tööd käia on mu jaoks küllalt, st eks ma elan vaikset elu ja küllap laps ka mult imeks kogu energia. antud mõte on mu jaoks jubedust tekitav – olla miski pusserdisest rasvas peaga ema, kelle kodu on must ja kes on koduse elu üksluisusest deprekas…

Väikeste laste puhul on oluline, et tuleb teha siis kui saab. Ja kui selle aja, kui saab teha, ärakulutab ja üritab nn enda määratud ajal teha, siis loomulikult on sellel määratul ajal lapsevajadused kõige tähtsamad.
Kui on eesmärk toad korras hoida ja söök teha, siis tuleb kasutada neid pause mis tekivad. Kui üritada esmased majapidamisetööd ärateha päevajooksul, siis saab lapse usaldada õhtul isale ja saab täiesti vaba aja enda jaoks. Kui mees peab kojutulles hakkama koristama ja süüa tegema, siis emale ju mingit puhkuse aega ei jäägi. Iga pereelu on erinev, nii et siin saab igaüks oma elu uurides otsustada, mida ta teeb, siis kui tekivad pausid. Kui olete otsustanud midagi päevas teha, kasutage esimesed pausilaadsed võimalused kohe ära. Kui mõtlete nii, et ma nüüd tõmban hinge, aga pärast teen, siis seda pärastist aega lihtsalt enam ei pruugi olla. Väikesed lapsed dikteerivad päevaplaani ja kui ema ei suuda lapse järgi enda ajakasutust sättida, siis ongi selline asi, et ei jõu. Lihtsalt pole siis aega kui ise tahaks teha. Teha tuleb siis kui saab. Aga iga tegutsemise alus on otsus tegutseda. Iseenesest ei tule ükski tegevus, kui aju ei anna korraldust, nii nüüd teen seda , seda ja seda, siis kui tekivad võimalused.