Teema: Kuidas käituda, kui iga pisema tüli jooksul rahateema üles kistakse?

Ma arvan, et sa peaksid temaga sellest rahulikult ja tõsiselt rääkimata. Seda enam, et kui te elate sinu korteris, peaks ta selle raha mujal ju nagunii üüri alla panema – sa ei ole talle mitte midagi võlgu ja mehel oleks aeg sellest aru saada.

lase olla, praegu pole sul vaja midagi rohkemat teha või otsustada. pall on tema platsipoolel.

sa ütlesid välja, mis sind häirib, las ta nüüd seedib seda. kui ta peab sind piisavalt oluliseks, siis tahab ta enda käitumist ise muuta.
anna talle võimalus: oota rahulikult järgmine kutse ära, mine temaga välja ja lase tal endale süüa/pilet osta ja ära tuleta talle seda vestlust meelde.

kui ta peaks aga olema piisavalt loll, et veel korra mingi rahateema üles võtab, siis polegi midagi teha: selle mehega sul ilusat tulevikku olema ei saa. lase tal minna. tema pole see, kes tahaks sinuga jagada.

parem siis juba üldse mitte suhet kui selline eneseväärikust laastav suhe.

Hmm te elate koos aga ei ole perekond.
Mina lõpetaks sellise suhte ära. Kui sellise mehega peaks veel lapsed ka saama, siis oleksid paari aastaga madalam kui muru.
Aga kuidas sa siis oma kommunaalkuludega toime tuled üksi?
Ravimitele kulub sul päris korralik summa tegelikult ja kuidas on lood söögiga? Kas sa sööd kehvemini kui sinu haigus eeldaks?

Tead, teemaalgataja, sa oled veel liiga noor, et mõelda \”surmani koos\” suhtele. St ma arvan, et isegi kui seda rahaprobleemi poleks, te ei jääks kokku, sest olete veel liiga noored.
Kui sa tunned, et nii on parem, võite ka kohe lahku minna. Aga võite ka koos edasi olla. Sel juhul soovitan sul rahulikult öelda, et teil on vaja rääkida, ja see sama jutt, mis meile kirjutasid, poisile ka ära rääkida. Tee seda siis, kui teie suhted on neutraalsed, mitte tüli ajal.
Aga üldiselt ma soovitan sul arvestada, et te ei ole kokku loodud ja varem või hiljem kohtab üks teist seda õiget.
Kindlasti ära selle mehega lapsi saa, sest siis muutud temast veelgi sõltuvamaks. Ta on ilmselt omandihimuline tüüp, see käib nii sinu, raha kui asjade kohta.

kõige hämmastavam on 24a töövõimetuspensionär, ilmselt peab kümne küünega kinni hoidma mehest, kes on nõus ülal pidama.

Ma arvan ka, et lase mehel nüüd seedida ja võta rahulikut. Noor mees, õpib alles. Selles vanuses on nad üsna ebakindlad ja vajavad palju tunnustust ning kinnitust, et käituvad õigesti. Söö, joo, käitu nii, nagu sinu arvates on loomulik ja normaalne. Normaalne on, et sa sööd seda toitu, mille mees koju toob 🙂 võib-olla noormees tunnebki, et sa ei hinda tema panust? Selle asemel, et oma sente veeretada ja end pahasti tunda, et mees peab sinu eest maksma, tunne hoopis rõõmu. Mitte, et sa peaks kummardama ja roomama, aga siiras tänu ja kiitus teevad head. Ütle välja ja tihti, et see on tore, et mees nii hästi teenib ning teie elu heaks muudab. Kui ta tahab sinuga koos välja minna, siis ta ikka hoolib, muidu läheks üksi/sõpradega. Ja ütle mehele, et sa vajad rohkem tunnustust, kiitust, sest teed söögi, koristad, käid koolis jne. Kiida ise oma korterit, siis mehel ei lähe see meelest ära. Ära jäta neid tundeid enda sisse, muidu kujunevadki imelikud suhtemustrid, kus mehel on oma lukuga kapp suitsuvorsti jaoks 😀 aga kui mees hakkab ette heitma, et tema maksis kartulid, siis ütlegi, et see on väga kena temast, et ta sinu eest hoolitseb, nii mehed teevadki, hoolitsevad oma naiste eest ja sa hindad seda. Aga kui sa nii ei arva ning leiad, et pead hambad ristis ise hakkama saama, siis sa pole ka ise veel pereeluks ning jagamiseks valmis.

Õnnelik pole mitte see kooselu, kus kumbki panustab 50-50, vaid see, kus mõlemad annavad endast 100%.

Kägu 09:38-l on õigus mu arvates. Ära võta endale ohvrirolli ja loobu söömisest, väljaskäimisest jms. Selline alandlik õnnetusehunnik kodus kas peletab mehe eemale või toob tas välja türanni jooned (kui tal kalduvust peaks olema).
Kehtesta ennast ning räägi läbi, mis on sinu vajadused, mis mehe vajadused ning kuidas te kumbki rahaliselt või mitterahaliselt panustate. Tehke seda siis, kui pole parajasti tüli. VÕib-olla mees polegi selle peale tulnud, et ainult selle raha eest, mis Sinu osa kommunaalidest katab, ta endale üürikorterit ei leia ning seega ta elab ka ise tänu sinule hoopis soodsamat elu. Küsi talt eneselt, miks ta kõik sulle ostetud pisiasjad meelde jätab ja sulle tüli ajal nina alla hõõrub? On tal kahju kallimale välja ja rõõmu teha? Mina su meest ei mõista, aga mulle tundub, et sa ka ise ei mõista.
Ja veel, mõned ongi sellised koonrid. Nii et kui ta ütleb, et on, jah, kahju, siis aktsepteeri seda ning katsuge kokku leppida nt mingi konkreetne rahasumma kuus, mida koos meelelahutusele kasutada, vms lahendus, mis mehele ka sobiks ja tal südant verd tilkuma ei paneks 🙂

Teemaalgatajale – ma väidan, et sellisesse setupi on tülid algusest peale sisse kodeeritud. Kui suhe on rangelt jagatud, asjad, ruumid, rahad, kõige kohta on mõlemal selgelt teada ja muu hulgas hoolitsetakse selle eest, et teine ikka jätkuvalt teaks, et mis on sinu, mis on minu, siis sellest head nahka ei tule. Kuna suhtest puudub \”meie\”, pole ühist elamist, ühist raha. ühist pingutust.

Kui suhe on algusest peale olnud selline ja see on teie ühine soov olnud, et rahad on eraldi, siis see on just täpselt see, mis te olete algusest peale soovinud – eraldi elu! Milleks siis üldse koos elada…

Mina ei suuda vist kunagi aru saada miks koos elavad inimesed ei suuda oma raha jagada ilma tagamõtteta või teist alandamata.
Kui ollakse pere ja elatakse koos siis peaks ju kogu sissetulev raha kuuluma kõigile liikmetele ja keegi ei peaks tundma end parasiidina. Ammugi ei tohiks see suurema sissetulekuga pereliige teistes sellist tunnet tekitada.

Meie peres on mees kes teenib ja on alati teeninud enamuse meie sissetuleksust selle 10 aasta jooksul, mis me pere oleme olnud. MITTE KUNAGI ei ole ma pidanud end tundma alaväärsena või kehvema inimesena, kui seda on tema. Kui meil oli veel üks laps siis oli ka perjood kus mees oli 6 kuud töötu ja mina käisin tööl kuna teisiti lihtsalt ei olnud võimalik. Mitte kunagi ei pidanud ma teda sellepärast parasiidiks ega heitnud talle seda ette. Sellel perjoodil oli tema see kes meie lapse ja kodu eest hoolitses ja otsis ka aktiivselt tööd.
Mina olen enamus meie koos olemise ajast olnud kodune ja mees ei ole mulle seda mitte kunagi pahaks pannud. Ta hindab minu panust koduse emana. Meie peres on kolm last.

Siis aga kohe kontrast kõrvale. Mehe vend sai lapse naisega kellega neil oli stiilis kooselu: mina laenasin sulle, maks tagsi ja see toimis mõlemal suunal. Arvata on, et nad enam koos ei ole.

Suhtesse tuleb pühenduda 100% muidu ei ole sellel mõtet.

Kui ollakse meie siis kõik, mis meile kuulub on ka MEIE oma!

[small]Kägu kirjutas:[/small]
[tsitaat] Aga mis poeb hinge on kahtlus, et kas ta üldse hoolib siis minust? Ma ei tuleks selle peale, et ühelegi oma sõbrale (rääkimata armastatust!) ette heita sellist asja, et näe sinul raha pole, mina pidin maksma. Ma saaks aru, kui ma tal seljas elaks ja NÕUAKS raha, aga seda ma ju ei tee, enamasti on väljaminekud ikka tema initsiatiivil olnud.

Kas niimoodi suhted ja armastus surevadki? :([/tsitaat]
Tead, ma ei tea küll, kas see sinu mehe kohta täpselt kehtib, kuid osad inimesed on sellised, et osutavad küll heameelega teistele teeneid (või pigem \”teeneid\”), aga ainult täpselt omadel tingimustel ja niisuguseid, nagu ise tahavad ning lisaks ootavad, et teine siis neile selle nn \”teene\” eest elu lõpuni tänulik oleks. Mul on ämm selline – tegi vihjeid, et tahaks lapsi hoida, kuid ei öelnud kunagi \”ma tahan\”, vaid pigem \”mul ju ei lasta\” või \”minge teie välja, eks ma siis hoian\”. Kasutasingi mõned korrad tema abi, sest mulle jäi mulje, et ta on huvitatud lapselastega ajaveetmisest. Nojah, veidi hiljem heitis ta mulle ette, et ma oma laste hoidmisega ilma temata hakkama ei saa. Ja seejuures solvus meeletult, kui ütlesin, et kui ta nendega lähedasemat suhet luua ei soovi, ei pea ta neid enam hoidma.
Sinu mehe käitumine lihtsalt tõi mulle selle meelde. Tema sul ju ka välja minna tahab, sest ta ISE tahab, maksma on nõus kahe eest, sest sinuga koos ajaveetmine on talle olulisem kui see raha, kuid samas tahab, et sa selgelt teadlik oleksid, kui palju ta \”sinu heaks\” teinud on. Selline heategija kompleks või nii. Ma ei usu iseenesest, et ta sinust ei hooli, pigem see selline rohkem nagu enese ego upitamine ja enesele millegi tõestamine.
Muide, needsamad inimesed on ka kõige altimad kasutama väljendit \”ükski heategu ei jää karistamata\”.

Lahendus on paraku ainult rääkimine – uhked kuningatütred jäävad kahjuks printsidest ilma ja peavad leppima loll-ivanidega 😉

Ja mõningaid vastuseid lugedes jääb silma jälle see, et need naised, kelle mehed palju teenivad, peavad mehe sissetulekut pere ahaks ja ühiseks. Need pered, kus ka naised on võimelised teenima, suudavad enamasti nii hakkama saada, et mõlemad panustavad mingi osa majapidamisse ja ülejäänu kulutavad oma äranägemise järgi.

Teemaalagatajale ei oska kahjuks eriti midagi soovida – ilmmselt on kaks varianti – kas uhkust vähemaks või lahku minna. Aga tõtt-öelda imestasin ka mina selle ple, kuidas nii noor inimene saab olla töövõimetuspensionär. Praegu küll õpid, kuid kui see lõpeb, mis plaanid siis on?

[tsitaat]

Samuti ma ei ole \”alandlik õnnetusehunnik\”, pigem ma kirjeldaks oma käitumist nagu uhke kuningatütar või lihtsalt \”jääkuningannast mõrd\”, st kui ma solvun, siis ma solvun nagu tuumaplahvatus – peale \”pauku\” tapan vaikselt edasi.[/tsitaat]

Mida sa selle käitumisega saavutad? Kui sa vaikselt üksi ussitad, siis kuidas mees peab aru saama, et sulle tema käitumine ei meeldi?

Aga millest teie tylid alguse saavad? kas need tekivad siis kui mees on joonud või kui on kaine?

Kas sa näiteks keelad talle midagi või näägutad ja tema siis hakkab rahast rääkima?