Oma vanematel külas käies olen selline pooleldi külaline/pool oma. Ema eelistab ise köögis toimetada, kuigi abi pakun alati. Süüa kottidega ei tassi minnes (lihtsalt, palju on olemas ja liiga palju läheb halvaks), aga kohapeal poodi minnes toon vajaminevaid/otsa saanud asju juurde. Nõusid pesen ise, kui jaole saan.
Magamisasemed teen ise, vajadusel küsin linu vm juurde, lasen emal otsida, kus tal pandud on.
Niidan muru, kui parasjagu vaja ja aega. Saunajooke võtame ka ise kaasa.
Vahel olen ka raha kandnud hiljem, kui pikem olemine ja vanemad on rikkalikumalt sööke ostnud (jõulude tähistamine suurema lauaga jne)
Noore täiskasvanuna, kui veel enda sissetulekut suurt polnud, siis rahaliselt eriti ei panustanud. Aga töödel ikka alati abiks.
Aga teemaalgatus on püstitatud valesti. Siin ei ole ju lapsed oma vanemaTE juures, vaid ainult isa juures. Nad on harjunud teatud reeglitega isamajas ega taju ehk, et nüüd kus uus naine ka lastega seal, on natuke teistmoodi.
Kõik on lahendatav kokkuleppimiste teel.
*süüa ei osteta – Kui tegu tõesti sissetulekut omavate täiskasvanutega, saavad ilmselt aru, kui palud pere-eelarvesse oma söögi võrra panustada. Või kui on kokkulepe, et isa katab selle, siis panustagu mees sellevõrra rohkem.
Kui probleem on selles, et füüsiliselt ei tooda toiduaineid, aga naine ei soovi rohkem tassida, lepite kokku päevad, millal kes poes käib. Kui mehele sobib, et lapsed ei käi, käigu ise.
*isa saunaõlud juuakse ära – ei tohiks olla naise probleem?
*maja on pidevalt noorte külalilisi täis – külalisi võib ikka oma koju kutsuda, aga vajadusel võib kokku leppida sobi kellaaja vahemik, millal saab pere arvestada omaette olemisega
*enda järelt ei koristata – korrata, korrata, korrata, kuni jääb külge.
*Mul võetakse isegi padi voodist ära kui neile on vaja – see juhtus ilmselt vast ehk korra ja ei ole vaja aegade lõpuni meelde tuletada.
Üldiselt, kui maja sellise seltskonna jaoks liiga väikseks jääb, ehk peaks suurema maja soetama? Mis mees sellest arvab?