Me saame muidu hästi läbi, aga mu sees on selline ebaõiglusunne kuidas minust üle sõidetakse, et kui sa seal majas juba elad, siis korista ka palun, mitte mina ei peaks täiskasvanute tagant kasima. Aegajalt kui asi väga hulluks läheb, siis isa ikka manitseb neid, aga see mõjub aind korraks.
Koristamisest rääkimata, seega, kas ma reageerin üle või võiksid ikka lapsed ka minuga arvestada?
Vaata, on ennegi räägitud, et teismelised noored täiskasvanud ei saa aru aru üldisest jutust stiilis: “Ikka arvestage ka minuga! Ärge sõitke minust üle!” Neile võivad vihjed ja üldine jutt tunduda kõik: “Aga mis ta poriseb – ju on paha tuju, aga kui paha tuju üle läheb, siis ta ei porise ja saab temaga täiesti normaalselt läbi – ja ongi kõik korras…” Neil võib olla sinust täiesti erinev arusaam sellest mida see “arvestamine” peaks tähendama. nemad võibolla arvavad, et kui räägivad sinuga sõbralikult jne. – siis nad ju arvestavadki.
Seega, sa pead konkreetselt ütlema, MIDA SA NEIST TAHAD.
Kui teed külmakapi ukse lahti ja avastad, et otsas on jogurt, porgand ja kanaliha, siis kutsud 1 mehe täiskasvanud lastest enda juurde ja ütled: “Meil on otsas jogurt, porgand ja kanaliha ning tegelikult, leiba ei jätku ka enam kauaks – SIIN ON OSTUNIMEKIRI, võta see kaasa ja käi poes ära, eks. Mina olen sel nädalal juba nii ja nii palju poes käinud – nüüd on kellegi teise kord!”
Kust neiu/noormees toiduraha saab – no võtab siis enda arvelt või küsib isalt. Kui tekib mingi virin teemal: “Minul küll raha ei ole…”, siis võta mehega teema üles: ütle mehe, et andku ta mingi summa kuus täiskasvanud lapsele toidurahaks, kuna sul on vaja neid vahel poodi saata ja sina ainult üksi pole kaohustatud ka KOGU AEG poes käima. Kui tekib virin teemal, kes ikka kui palju poes peab käima, siis graafik seinale: sel nädala käin mina, sel nädalal käib laps A ja järgmisel nädala laps B. Või siis näiteks, et nädalalõpus käite mehega koos ja ostate suure koorma toitu, aga nädala sees, kui midagi otsa saab, käib ühe nädala laps A ja teisel laps B.
Köögiga tehke selline kord, et see kes seal söömas-näksimas käib, koristab ka enda tagant. Kui keegi või kellegi sõbrad on köögis käinud ja pole koristanud, siis kutusud noored toast välja/helistad: “Jama lugu, aga meie köök ei ole jälle ise koristunud! Palun, see, kes ise või kelle sõber (kes läks vahepeal juba koju) siia segaduse jättis, koristab nüüd ära.” (Kui sa lihtalt torised: “Käivad siin köögis ka igasugused, nagu läbikäiguhoov juba!” ja hakkad kähku ise koristama – see ei mõju)
Rutiinsed koristused võib panna graafikusse (graafik seinale).
Padja jms. sinu kasutuses olevate esemete kohta tehke kokkulepe, et neid luba küsimata oma kasutusse EI VÕETA. Põhjenduseks ütle, et sa lihtsalt ei taha olla olukorras, kus voodisse heites avastad, et poole öö ajal tuleb hakata endal uut patja kuskilt otsima – et saavad ju aru küll.
Kui sa ise ei julge mehe lapsi kamandada – siis räägi mehega enne läbi, esimesel korral võta mees “julgestuseks” kõrvale ja mehega kahekesi saatke tema täiskasvanud laps ostunimekirjaga poodi, pange kööki või vannituba vms koristama või tutvustage talle uut koristusgraafikut.
Kui sa suhtud nii, et “mina ei julge küll neid poodi minna või kööki koristama kamandama hakata, samuti ei julge ma hakata koostama mingeid graafikuid – peavad mind veel kurjaks võõrasemaks…” – no siis ei jäägi ilmselt muud üle, kui
a) vaikselt kannatada
b)kolida oma korterisse
Nii et rääkige mehega läbi ja pange tema täiskasvanud lapsed KONKREETSELT kodutöödes osalema.
Porinast: “Nad ei tee, nad ei too…” ega ähmastest vihjetest pole kasu.
Rahalise poole pealt – eks see on juba isa oma asi, kas ta laseb lastel osta sööki oma raha eest või jagab oma järeltulijatele heldelt taskuraha. Sind huvitab ainult see, et SINU osa igapäevakulude (näit. toidu) kinnimaksmiseks ei läheks ebaproportsionaalselt suureks.
Kasutaja on kirjutanud teemasse 3 korda. Täpsemalt 31.08 13:59; 31.08 14:46; 31.08 15:00;